“Pika plaani” töörühm otsib võimalusi kõrghariduse rahastamiseks. Esimesel kohtumisel ühisosa ei leitud
Ministeeriumi kokkukutsutud töörühma esimesel kohtumisel selgus, et riik ei suuda varem lubatud mahus kõrgharidust rahastada. Nüüd peavad osapooled kokku leppima, kust ja kuidas raha leida.
Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas (Eesti 200) kutsus oktoobri alguses kokku kõrghariduspoliitika töörühma, kuhu kuuluvad ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide esindajad, Eesti üliõpilaskondade liit, Eesti tööandjate keskliit, Eesti kaubandus-tööstuskoda, Eesti kõrgkoolide, teadus- ja arendusasutuste ametiliitude ühendus Universitas ning Eesti noorte teaduste akadeemia.
Esimest korda kogunes töörühm 7. oktoobril. Töörühma ülesanne on välja töötada kõrghariduse rahastamise pikaajaline plaan ning esitada ettepanekud rahastamise toimimiseks.
Esimesel kohtumisel ühisosa ei leitud
Töörühma kohtumisel jagatud info puudutas tööandjate keskliidu juhi Hando Sutteri sõnul riigi võimetust jätkata lähiaastatel kõrghariduse ja teaduse rahastamist varem lubatud mahus.
Praegu anti sõnum, et eraraha tuleks kaasata, aga loomulikult keegi detailidesse pole veel läinud. – Hando Sutter
“Rahastus kasvab vastavalt kokkuleppele põhimõtteliselt järgmise aastani, aga sealt edasi vähemalt kolm aastat rahastus ei kasva või pigem isegi langeb natukene,” väljendas ta muret. “Kui nüüd arvestada seda, et kõrgharidusse on 140 miljonit eurot kolme või nelja aasta jooksul juurde tulnud ja kulud on ka ilmselgelt kasvanud, nii nagu kõik kulud Eestis, ning kui öeldakse, et siit edasi rahastus ei kasva, siis on see ikkagi väga-väga tõsine uudis. Ümber laua said kõik välja öelda oma arvamuse, kuidas nad sellega hakkama plaanivad saada.”
Sutteri sõnul nägid kohtumisel kõik kõrgkoolid tulevikku üsna erinevalt ning esmalt peab ta oluliseks ühise plaani väljatöötamist. “Praegu anti sõnum, et eraraha tuleks kaasata, aga loomulikult keegi detailidesse pole veel läinud,” tõdes ta.
Ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden ütles, et kõrghariduse rahastamise teemal ei peegeldunud töörühmas ühisosa. Ta sõnas, et praegune kõrghariduse rahastamine ei luba luua uusi õppekavasid ning pole head mudelit selleks, kui tööjõuvajadus on suur, nagu tervishoius. Uus mudel peaks tema sõnul olema selline, kuhu tööandja saab soodsamatel tingimustel panustada.
“Poliitikud näevad kõrgharidust kuluna”
Tallinna Ülikooli (TLÜ) rektori Tõnu Viigi hinnangul on probleem selles, et poliitikud näevad kõrgharidust kuluna, mitte investeeringuna tulevikku, ning soovivad seetõttu kulusid kontrolli all hoida.
“Uuringud näitavad, et iga kõrgharidusse investeeritud euro toob ühiskonnale umbes seitse eurot tagasi,” selgitas ta. “See tulu on sageli kaudne ja keeruline arvutada ning võib-olla seetõttu ei veena poliitikuid.”
Kui üldse õppemaksude ideed kaaluda, siis tuleks see toestada õppelaenu ja õppetoetuste samavõrdse kasvuga. – Tõnu Viik
Teine probleem on tema sõnul kõrgharidusest sündiva ühiskondliku kasu vaatlemine ainult tööjõu ettevalmistamise kontekstis.
“Ka selle lähenemise puhul jääb suur osa kõrghariduse kaudsest tulust märkamata ning hakkab tunduma, et meil Eestis võiks ka vähem kõrgharidust olla,” märkis ta. “Me kõik peame koos pingutama, et teadmine kõrghariduse panusest kaasaegse ühiskonna ja majanduse edenemisse laiemat kõlapinda leiaks. Haridusminister võiks olla kõrghariduse eestkõneleja valitsuses, aga ka ülikoolid, õppejõud ja üliõpilased peavad proovima ühiskonda sellel teemal kõnetada.”
Eraraha kaasamise detailid pole veel teada
Kallas ütles intervjuus 4dimensioonile, et 2029. aastaks oleks kõrghariduse rahastamiseks vaja 100 miljonit eurot lisaraha. Riigieelarvest seda summat tema sõnul ei leidu, mistõttu tuleks tõenäoliselt kaasata eraraha.
Tööandjate keskliidu juhile Sutterilegi tundub, et eraraha kaasamine lahendaks probleeme. “Kui rahastust ei ole, siis kannataks kindlasti kõrghariduse kvaliteet ja lõpuks ka selle kättesaadavus,” tõdes ta.
Samas on meie vaatest väga oluline, et raha pärast ei jääks kellelgi, kes õppida tahab, õppimata. – Hando Sutter
Üheks eraraha kaasamise plussiks on tema sõnul see, et õppurid mõtleksid rohkem läbi, mida nad õppida tahavad. Seega oleks isiklik vastutus suurem. “Samas on meie vaatest väga oluline, et raha pärast ei jääks kellelgi, kes õppida tahab, õppimata,” toonitas Sutter.
TLÜ rektori Viigi sõnul oleks õppemaksu kehtestamisel rida negatiivseid tagajärgi, näiteks majandusliku segregatsiooni süvenemine või välismaale suunduvate õppijate arvu suurenemine.
“Meie ümberkaudsetes riikides on kõrgharidus tasuta ning elamiskulud mitte enam nii palju suuremad kui Eestis,” sõnas ta. “Kui üldse õppemaksude ideed kaaluda, siis tuleks see toestada õppelaenu ja õppetoetuste samavõrdse kasvuga.”
Ta ütles, et õppemaksud, maksusoodustused ettevõtetele, tasulised täiskasvanute koolitused ning tasuline õpe ingliskeelsetel õppekavadel ei lahenda kõrghariduse majandusliku mahajäämise probleemi.
“Riikliku toetuse külmutamist 2026. aasta tasemele suudaks kompenseerida ainult õppemaksu kehtestamine suurusjärgus, mis tooks meile alates 2027. aastast kõrgharidusse juurde umbes 30 miljonit eurot aastas,” rääkis ta. “See tähendaks umbes 600-700 eurost õppemaksu, kui seda maksaksid kõik üliõpilased, ning see summa peaks siis igal aastal samavõrra tõusma, et ülikoolide rahastus inflatsiooni suhtes ei langeks. See perspektiiv mõistagi meeldiv ei ole.”
Sutter selgitas samuti, et nii õppelaenu kui ka stipendiumite süsteemid peavad paigas olema. “Siin tahavad kindlasti ka tööandjad kaasa rääkida,” märkis ta.
Ta peab eraraha kasutamisest rääkides oluliseks, et kõik väiksemadki osad oleksid läbi mõeldud. Näiteks võiks nii riigil kui ka ettevõtetel olla võimalus kustutada tublide tudengite õppelaene või panna neile välja stipendiume. Samas peaks tema sõnul vaatama ka kõrghariduse ratsionaalsust ehk kas kõik kõrgkoolid peavad kõiki erialasid õpetama.
Viik TLÜ-st sõnas, et üks lahendus oleks õppemaksu tasumine tulevikus teenitud sissetulekutelt. “Aga parim lahendus Eesti-sugusele riigile oleks ikkagi riiklike vahendite leidmine selleks, et ennast “vaimult suureks” teha,” ütles ta ning lisas, et see on kõikide Eesti elanike huvides – nendegi, kel pole kõrgharidust.
Ühetaoline administreerimistasu tekitab vastakaid tundeid
Ühe stsenaariumina kõrghariduse rahastamiseks toodi töörühmas välja administreerimistasu, mis kehtiks kõikidele tudengitele.
Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden ühesugust administreerimistasu ei toeta.
Tööandjate keskliidu juht Sutter rääkis, et tegemist oleks suhteliselt väikese tasuga, mis oleks kõrgkoolile kasutada lisaks riiklikule rahastusele. “Selline laiapõhjaline, võrdne, suhteliselt väike tasu ja kõigile,” ütles ta. “See on justkui raha korjamise meede, aga ta oluliselt mingisuguseid asju ei adresseeri, nii et võib-olla ta ei ole väga loominguline.”
Samuti tõi ta välja võimaluse, mille kohaselt sõltuks administreerimistasu suurus erialast. “Mingitel erialadel, kus on nõudlus eriti suur, oleks kõrgkoolidel võimalik tekitada ka ainult tasulisi kohti,” lisas Sutter.
Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden ühesugust administreerimistasu ei toeta. “See peaks olema väga põhjendatud,” selgitas ta. “Küsimus on selles, keda ja kui palju me koolitame ja millistel elualadel.” Ta pooldab lahenduste leidmiseks avalikku arutelu.
Sutteri hinnangul ei tohiks administreerimistasu olla ühtlane. “Täna on ikkagi teada, et meil on väga suur tööjõupuudus osadel erialadel, kus võiks õppijaid palju rohkem olla ja mingitel erialadel koolitatakse kõrgharitud inimesi rohkem kui tegelikult tööd on. Seda võiks ka see rahastus adresseerida,” selgitas ta.
Lisaks kõrgkoolidele huvitab tema sõnul ka tööandjaid ja ettevõtjaid, et kõrghariduse rahastus oleks jätkusuutlik.
“Me toetame kindlasti seda ka, et üliõpilaste esindajad oleksid kaasatud,” rääkis ta. “Neil inimestel, keda see kõik puudutab, on kindlasti väga palju häid mõtteid. Ka esmaspäeval (7. oktoobril – toim.) olid üliõpilaste esindajad laua taga kaasatud, mis on väga positiivne ja me kindlasti seisame selle eest, et üliõpilaste esindajad oleksid kaasatud läbi selle protsessi.”
Loe: “Üliõpilaskondade liidu juht Katariina Järve: tekib tunne, et ministrit ei huvita tudengid”
Töörühmal tuleb esitada ettepanekud kõrghariduse rahastamise pikaajalise jätkusuutliku plaani kohta hiljemalt 2025. aasta veebruari lõpuks.
“Pika plaani” töörühm otsib võimalusi kõrghariduse rahastamiseks. Esimesel kohtumisel ühisosa ei leitud
Ministeeriumi kokkukutsutud töörühma esimesel kohtumisel selgus, et riik ei suuda varem lubatud mahus kõrgharidust rahastada. Nüüd peavad osapooled kokku leppima, kust ja kuidas raha leida.
Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas (Eesti 200) kutsus oktoobri alguses kokku kõrghariduspoliitika töörühma, kuhu kuuluvad ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide esindajad, Eesti üliõpilaskondade liit, Eesti tööandjate keskliit, Eesti kaubandus-tööstuskoda, Eesti kõrgkoolide, teadus- ja arendusasutuste ametiliitude ühendus Universitas ning Eesti noorte teaduste akadeemia.
Esimest korda kogunes töörühm 7. oktoobril. Töörühma ülesanne on välja töötada kõrghariduse rahastamise pikaajaline plaan ning esitada ettepanekud rahastamise toimimiseks.
Esimesel kohtumisel ühisosa ei leitud
Töörühma kohtumisel jagatud info puudutas tööandjate keskliidu juhi Hando Sutteri sõnul riigi võimetust jätkata lähiaastatel kõrghariduse ja teaduse rahastamist varem lubatud mahus.
Praegu anti sõnum, et eraraha tuleks kaasata, aga loomulikult keegi detailidesse pole veel läinud. – Hando Sutter
“Rahastus kasvab vastavalt kokkuleppele põhimõtteliselt järgmise aastani, aga sealt edasi vähemalt kolm aastat rahastus ei kasva või pigem isegi langeb natukene,” väljendas ta muret. “Kui nüüd arvestada seda, et kõrgharidusse on 140 miljonit eurot kolme või nelja aasta jooksul juurde tulnud ja kulud on ka ilmselgelt kasvanud, nii nagu kõik kulud Eestis, ning kui öeldakse, et siit edasi rahastus ei kasva, siis on see ikkagi väga-väga tõsine uudis. Ümber laua said kõik välja öelda oma arvamuse, kuidas nad sellega hakkama plaanivad saada.”
Sutteri sõnul nägid kohtumisel kõik kõrgkoolid tulevikku üsna erinevalt ning esmalt peab ta oluliseks ühise plaani väljatöötamist. “Praegu anti sõnum, et eraraha tuleks kaasata, aga loomulikult keegi detailidesse pole veel läinud,” tõdes ta.
Ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden ütles, et kõrghariduse rahastamise teemal ei peegeldunud töörühmas ühisosa. Ta sõnas, et praegune kõrghariduse rahastamine ei luba luua uusi õppekavasid ning pole head mudelit selleks, kui tööjõuvajadus on suur, nagu tervishoius. Uus mudel peaks tema sõnul olema selline, kuhu tööandja saab soodsamatel tingimustel panustada.
“Poliitikud näevad kõrgharidust kuluna”
Tallinna Ülikooli (TLÜ) rektori Tõnu Viigi hinnangul on probleem selles, et poliitikud näevad kõrgharidust kuluna, mitte investeeringuna tulevikku, ning soovivad seetõttu kulusid kontrolli all hoida.
“Uuringud näitavad, et iga kõrgharidusse investeeritud euro toob ühiskonnale umbes seitse eurot tagasi,” selgitas ta. “See tulu on sageli kaudne ja keeruline arvutada ning võib-olla seetõttu ei veena poliitikuid.”
Kui üldse õppemaksude ideed kaaluda, siis tuleks see toestada õppelaenu ja õppetoetuste samavõrdse kasvuga. – Tõnu Viik
Teine probleem on tema sõnul kõrgharidusest sündiva ühiskondliku kasu vaatlemine ainult tööjõu ettevalmistamise kontekstis.
“Ka selle lähenemise puhul jääb suur osa kõrghariduse kaudsest tulust märkamata ning hakkab tunduma, et meil Eestis võiks ka vähem kõrgharidust olla,” märkis ta. “Me kõik peame koos pingutama, et teadmine kõrghariduse panusest kaasaegse ühiskonna ja majanduse edenemisse laiemat kõlapinda leiaks. Haridusminister võiks olla kõrghariduse eestkõneleja valitsuses, aga ka ülikoolid, õppejõud ja üliõpilased peavad proovima ühiskonda sellel teemal kõnetada.”
Eraraha kaasamise detailid pole veel teada
Kallas ütles intervjuus 4dimensioonile, et 2029. aastaks oleks kõrghariduse rahastamiseks vaja 100 miljonit eurot lisaraha. Riigieelarvest seda summat tema sõnul ei leidu, mistõttu tuleks tõenäoliselt kaasata eraraha.
Tööandjate keskliidu juhile Sutterilegi tundub, et eraraha kaasamine lahendaks probleeme. “Kui rahastust ei ole, siis kannataks kindlasti kõrghariduse kvaliteet ja lõpuks ka selle kättesaadavus,” tõdes ta.
Samas on meie vaatest väga oluline, et raha pärast ei jääks kellelgi, kes õppida tahab, õppimata. – Hando Sutter
Üheks eraraha kaasamise plussiks on tema sõnul see, et õppurid mõtleksid rohkem läbi, mida nad õppida tahavad. Seega oleks isiklik vastutus suurem. “Samas on meie vaatest väga oluline, et raha pärast ei jääks kellelgi, kes õppida tahab, õppimata,” toonitas Sutter.
TLÜ rektori Viigi sõnul oleks õppemaksu kehtestamisel rida negatiivseid tagajärgi, näiteks majandusliku segregatsiooni süvenemine või välismaale suunduvate õppijate arvu suurenemine.
“Meie ümberkaudsetes riikides on kõrgharidus tasuta ning elamiskulud mitte enam nii palju suuremad kui Eestis,” sõnas ta. “Kui üldse õppemaksude ideed kaaluda, siis tuleks see toestada õppelaenu ja õppetoetuste samavõrdse kasvuga.”
Ta ütles, et õppemaksud, maksusoodustused ettevõtetele, tasulised täiskasvanute koolitused ning tasuline õpe ingliskeelsetel õppekavadel ei lahenda kõrghariduse majandusliku mahajäämise probleemi.
“Riikliku toetuse külmutamist 2026. aasta tasemele suudaks kompenseerida ainult õppemaksu kehtestamine suurusjärgus, mis tooks meile alates 2027. aastast kõrgharidusse juurde umbes 30 miljonit eurot aastas,” rääkis ta. “See tähendaks umbes 600-700 eurost õppemaksu, kui seda maksaksid kõik üliõpilased, ning see summa peaks siis igal aastal samavõrra tõusma, et ülikoolide rahastus inflatsiooni suhtes ei langeks. See perspektiiv mõistagi meeldiv ei ole.”
Sutter selgitas samuti, et nii õppelaenu kui ka stipendiumite süsteemid peavad paigas olema. “Siin tahavad kindlasti ka tööandjad kaasa rääkida,” märkis ta.
Ta peab eraraha kasutamisest rääkides oluliseks, et kõik väiksemadki osad oleksid läbi mõeldud. Näiteks võiks nii riigil kui ka ettevõtetel olla võimalus kustutada tublide tudengite õppelaene või panna neile välja stipendiume. Samas peaks tema sõnul vaatama ka kõrghariduse ratsionaalsust ehk kas kõik kõrgkoolid peavad kõiki erialasid õpetama.
Viik TLÜ-st sõnas, et üks lahendus oleks õppemaksu tasumine tulevikus teenitud sissetulekutelt. “Aga parim lahendus Eesti-sugusele riigile oleks ikkagi riiklike vahendite leidmine selleks, et ennast “vaimult suureks” teha,” ütles ta ning lisas, et see on kõikide Eesti elanike huvides – nendegi, kel pole kõrgharidust.
Ühetaoline administreerimistasu tekitab vastakaid tundeid
Ühe stsenaariumina kõrghariduse rahastamiseks toodi töörühmas välja administreerimistasu, mis kehtiks kõikidele tudengitele.
Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden ühesugust administreerimistasu ei toeta.
Tööandjate keskliidu juht Sutter rääkis, et tegemist oleks suhteliselt väikese tasuga, mis oleks kõrgkoolile kasutada lisaks riiklikule rahastusele. “Selline laiapõhjaline, võrdne, suhteliselt väike tasu ja kõigile,” ütles ta. “See on justkui raha korjamise meede, aga ta oluliselt mingisuguseid asju ei adresseeri, nii et võib-olla ta ei ole väga loominguline.”
Samuti tõi ta välja võimaluse, mille kohaselt sõltuks administreerimistasu suurus erialast. “Mingitel erialadel, kus on nõudlus eriti suur, oleks kõrgkoolidel võimalik tekitada ka ainult tasulisi kohti,” lisas Sutter.
Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden ühesugust administreerimistasu ei toeta. “See peaks olema väga põhjendatud,” selgitas ta. “Küsimus on selles, keda ja kui palju me koolitame ja millistel elualadel.” Ta pooldab lahenduste leidmiseks avalikku arutelu.
Sutteri hinnangul ei tohiks administreerimistasu olla ühtlane. “Täna on ikkagi teada, et meil on väga suur tööjõupuudus osadel erialadel, kus võiks õppijaid palju rohkem olla ja mingitel erialadel koolitatakse kõrgharitud inimesi rohkem kui tegelikult tööd on. Seda võiks ka see rahastus adresseerida,” selgitas ta.
Lisaks kõrgkoolidele huvitab tema sõnul ka tööandjaid ja ettevõtjaid, et kõrghariduse rahastus oleks jätkusuutlik.
“Me toetame kindlasti seda ka, et üliõpilaste esindajad oleksid kaasatud,” rääkis ta. “Neil inimestel, keda see kõik puudutab, on kindlasti väga palju häid mõtteid. Ka esmaspäeval (7. oktoobril – toim.) olid üliõpilaste esindajad laua taga kaasatud, mis on väga positiivne ja me kindlasti seisame selle eest, et üliõpilaste esindajad oleksid kaasatud läbi selle protsessi.”
Loe: “Üliõpilaskondade liidu juht Katariina Järve: tekib tunne, et ministrit ei huvita tudengid”
Töörühmal tuleb esitada ettepanekud kõrghariduse rahastamise pikaajalise jätkusuutliku plaani kohta hiljemalt 2025. aasta veebruari lõpuks.
