Reportaaž | 4dimensiooni mardid santisid Tartu pimedatel tänavatel
Mardimask valmis meisterdatud, punane parka pahupidi keeratud ja mardilaul meelde tuletatud – oli aeg minna ise marti jooksma! Kuigi elu Tartu tänavatel kulges tavapärases sügisõhtu rütmis ja mardisante polnud esmapilgul liikumas näha, uskusime oma marditrioga, et pererahvas ootab sel õhtul külalisi.
Alustasime oma teekonda botaanikaaia kõrvalt ja liikusime mööda Emajõe kallast Tähtvere suunas. Eestlaslikult tagasihoidlike inimestena kulus meil üksjagu aega, et välja valida see üks ja õige esimene kodu, mille ukse taga mardilaulu laulda. Proovisime, mis proovisime, aga sisse ei saanud. “Esimene vasikas läheb ikka aia taha,” julgustasime end.
Paar maja eespool paistsid akendes tuled, nii et otsustasime selle pererahva ukse taga õnne proovida. “Sina soovid siis karjaõnne, sina valguseõnne ja mina viljaõnne,” kordasime isekeskis veel üle. Koputasime uksele, hakkasime laulma ja uks avaneski! Vastas oli meid ootamas kolm generatsiooni, silmad ootusärevusest säramas. “Vaata, kes need on,” ütles vanaema lapsele ja kutsus meid tuppa. Mõistatustest pererahvas mõistagi ei pääsenud. “Magusam kui mesi, tugevam kui lõvi?” küsisime lahketelt võõrustajatelt. “Ma tean, see on ju uni,” oskas kõige noorem vastata. Muidugi oli pererahval mardisantidele ka head-paremat pakkuda. Peagi ilmuski kõrvaltoast välja perenaine, käes korv kommidega. Enne äraminekut uurisime ka, kas on veel ehk mõni mardisant täna neid külastanud. “Olete esimesed,” kostis perenaine.
“Oodake, ma näitan oma tütrele ka!”
Esimene sak käes, uitasime linnatänavate vahel edasi. Teadmata, kus me täpselt oleme, proovisime leida mõnd eramaja, et ikka ukse vahelt sisse saada. “Ka siin on ainult kortermajad,” korrutasime järgemööda üksteisele.
Pärast järjekordset pooltundi värskes õhus leidsime suuremate kortermajade vahelt siiski ühe väiksema vana puumaja. Laulsime taas mardilaulu, teadmata, kas mardi varbad siis ikkagi valutavad või külmetavad. Uksel võttis meid vastu väärikas eas daam, kes oli üllatunud, et õhtul tema ukse taga veidrate maskidega inimesed laulma hakkavad. “Oodake, ma näitan oma tütrele ka,” ütles daam rõõmsalt ja tõttas telefoni tooma, et oma tütrele videokõne teha. “Me oleme venelased, meil sellist asja pole,” teatas naine elevusega. Silmnähtavalt õnnelik daam tormas mardisantidele kommi tooma ning hüvastijätuks soovis meile hulganisti õnne ja tervist.
Teised sandid tänavatel
A. Le Coq’i tehase lähistel ilmutasid meile end lõpuks ka teised mardisandid. “Oodake, lapsed!” peatas üks meist vastutulijaid. Uurisime lastelt, kuidas neil on täna läinud. “Hästi, väga lõbus on olnud!” olid hakkajad sandid rahulolevad. Nemad käisid ukselt uksele Tähtveres. Sealse saagi ja pererahva kohta jätkus lastel vaid kiidusõnu. Kuigi me tänavatel rohkem sante ei kohanud, tõdes siiski üks pere, et nende laps on samuti kuskil marti jooksmas.
Kõndisime edasi ning suur oli me rõõm, kui avastasime end eramajade piirkonnast. “Kas teil on ka täna marte käinud?” uurisime ühelt perelt. Saime teada, et nende majas on täna siiski veel üks punt sante käinud. Pererahval oli ka meile mõni mõistatus varutud. “Kuus varvast?” küsis võõrustaja, “aga… LT?” Küsisime vastu: “Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas?” Vastuseks on kana. Selle mõistatusega jäädi enim jänni, kuid vihjete abil jõuti siiski õige vastuseni.
Pärast meeleolukaid külaskäike jõudsime Toomemäele, kus proovisime põigata Rotundisse ja Lossi majja, mis olid aga kahjuks lukus. Otsustasime santimise lõpetada koolikaaslase juures, kes võttis meid lahkelt vastu, kiitis maske ja jagas šokolaadi. Piiludes õhtu lõpul kommikotti, tõdesime, et saak on päris hea. Tartlased martidega kitsid ei olnud. Ka vastuvõtuga jäime väga rahule – viis kodu seitsmest avas meile oma uksed. Martide tulekuks oldi valmistunud ning ukse taga külmetavad sandid pakkusid inimestele rõõmu. Igal juhul on neid, kes mardipäeval sandiks maskeeruvad, ees ootamas elamusi täis õhtu.
Sarnased artiklid
Reportaaž | 4dimensiooni mardid santisid Tartu pimedatel tänavatel
Mardimask valmis meisterdatud, punane parka pahupidi keeratud ja mardilaul meelde tuletatud – oli aeg minna ise marti jooksma! Kuigi elu Tartu tänavatel kulges tavapärases sügisõhtu rütmis ja mardisante polnud esmapilgul liikumas näha, uskusime oma marditrioga, et pererahvas ootab sel õhtul külalisi.
Alustasime oma teekonda botaanikaaia kõrvalt ja liikusime mööda Emajõe kallast Tähtvere suunas. Eestlaslikult tagasihoidlike inimestena kulus meil üksjagu aega, et välja valida see üks ja õige esimene kodu, mille ukse taga mardilaulu laulda. Proovisime, mis proovisime, aga sisse ei saanud. “Esimene vasikas läheb ikka aia taha,” julgustasime end.
Paar maja eespool paistsid akendes tuled, nii et otsustasime selle pererahva ukse taga õnne proovida. “Sina soovid siis karjaõnne, sina valguseõnne ja mina viljaõnne,” kordasime isekeskis veel üle. Koputasime uksele, hakkasime laulma ja uks avaneski! Vastas oli meid ootamas kolm generatsiooni, silmad ootusärevusest säramas. “Vaata, kes need on,” ütles vanaema lapsele ja kutsus meid tuppa. Mõistatustest pererahvas mõistagi ei pääsenud. “Magusam kui mesi, tugevam kui lõvi?” küsisime lahketelt võõrustajatelt. “Ma tean, see on ju uni,” oskas kõige noorem vastata. Muidugi oli pererahval mardisantidele ka head-paremat pakkuda. Peagi ilmuski kõrvaltoast välja perenaine, käes korv kommidega. Enne äraminekut uurisime ka, kas on veel ehk mõni mardisant täna neid külastanud. “Olete esimesed,” kostis perenaine.
“Oodake, ma näitan oma tütrele ka!”
Esimene sak käes, uitasime linnatänavate vahel edasi. Teadmata, kus me täpselt oleme, proovisime leida mõnd eramaja, et ikka ukse vahelt sisse saada. “Ka siin on ainult kortermajad,” korrutasime järgemööda üksteisele.
Pärast järjekordset pooltundi värskes õhus leidsime suuremate kortermajade vahelt siiski ühe väiksema vana puumaja. Laulsime taas mardilaulu, teadmata, kas mardi varbad siis ikkagi valutavad või külmetavad. Uksel võttis meid vastu väärikas eas daam, kes oli üllatunud, et õhtul tema ukse taga veidrate maskidega inimesed laulma hakkavad. “Oodake, ma näitan oma tütrele ka,” ütles daam rõõmsalt ja tõttas telefoni tooma, et oma tütrele videokõne teha. “Me oleme venelased, meil sellist asja pole,” teatas naine elevusega. Silmnähtavalt õnnelik daam tormas mardisantidele kommi tooma ning hüvastijätuks soovis meile hulganisti õnne ja tervist.
Teised sandid tänavatel
A. Le Coq’i tehase lähistel ilmutasid meile end lõpuks ka teised mardisandid. “Oodake, lapsed!” peatas üks meist vastutulijaid. Uurisime lastelt, kuidas neil on täna läinud. “Hästi, väga lõbus on olnud!” olid hakkajad sandid rahulolevad. Nemad käisid ukselt uksele Tähtveres. Sealse saagi ja pererahva kohta jätkus lastel vaid kiidusõnu. Kuigi me tänavatel rohkem sante ei kohanud, tõdes siiski üks pere, et nende laps on samuti kuskil marti jooksmas.
Kõndisime edasi ning suur oli me rõõm, kui avastasime end eramajade piirkonnast. “Kas teil on ka täna marte käinud?” uurisime ühelt perelt. Saime teada, et nende majas on täna siiski veel üks punt sante käinud. Pererahval oli ka meile mõni mõistatus varutud. “Kuus varvast?” küsis võõrustaja, “aga… LT?” Küsisime vastu: “Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas?” Vastuseks on kana. Selle mõistatusega jäädi enim jänni, kuid vihjete abil jõuti siiski õige vastuseni.
Pärast meeleolukaid külaskäike jõudsime Toomemäele, kus proovisime põigata Rotundisse ja Lossi majja, mis olid aga kahjuks lukus. Otsustasime santimise lõpetada koolikaaslase juures, kes võttis meid lahkelt vastu, kiitis maske ja jagas šokolaadi. Piiludes õhtu lõpul kommikotti, tõdesime, et saak on päris hea. Tartlased martidega kitsid ei olnud. Ka vastuvõtuga jäime väga rahule – viis kodu seitsmest avas meile oma uksed. Martide tulekuks oldi valmistunud ning ukse taga külmetavad sandid pakkusid inimestele rõõmu. Igal juhul on neid, kes mardipäeval sandiks maskeeruvad, ees ootamas elamusi täis õhtu.