Vanemate liiga kontrolliv käitumine võib tekitada lastes usaldusprobleeme, mis avalduvad täiskasvanueas hirmuna luua ja säilitada (lähi)suhteid. Selliseid vanemaid saab nimetada helikoptervanemateks, kes hõljuvad nagu helikopterid oma lapse või laste kohal ja jälgivad kõike, mis toimub.

Anni (nimi muudetud) on aktiivne tütarlaps, kes tegeleb igapäevaselt tantsimisega ja kelle jaoks on sõpradega koos veedetud aeg väga oluline.  Anni meenutas, et alati, kui ta soovis minna ööseks kodust ära, näiteks sõbranna juurde, pidid vanemad täpselt teadma, kus, kellega ja kui kaua ta eemal on. ,,Kui sõbranna vanemaid tol õhtul kodus ei olnud, siis polnud mul mõtet ühisest õhtust sõbrannaga unistadagi, sest pidin tingimata koju minema,” tõdes ta. 

Niipea kui jõudis kätte pidutsemiste aeg, algas tõeline skeemitamine. ,,Minu sõbrannad pidid alatihti mängima oma vanemaid, et kinnitada minu omadele, et nad on tõesti kodus. Samas kui mul oli tegelikult plaan hoopis kuskile majapeole minna,” rääkis Anni. Sellega aga asi ei piirdunud – Anni pidi vanematega alati jagama oma asukohta Find My Iphone’i jälgimise rakenduse kaudu, et vanemad teaksid öösel täpselt, kus laps liigub.  ,,Sellistel puhkudel ma tõesti läksin sinna kohta, kuhu olin eelnevalt lubanud, kuid seal olles lülitasin oma telefoni välja, et rakendus salvestaks minu asukoha ära, mispeale sain oma tegelike plaanide juurde naasta,” selgitas ta. 

Anni jäi mitmel korral vanematele vahele. Siis ütles ta vabanduseks, et telefoni aku sai tühjaks ja sõbrannal polnud õiget laadijat. Seepeale järgnes tavaliselt koduarest ja/või teised sarnased karistused. ,,Käitusin nii, sest tundsin end tõeliselt piiratuna ja ebaõiglaselt kohelduna. Saan nüüd aru, miks mu vanemad nõnda tegutsesid, kuid selline käitumisviis mind siiski tollal ei takistanud, vaid pigem julgustas neile valetama,” tunnistas Anni. Ta tõdes, et poleks ilmselt julgenud liigse kontrolli tõttu ohu korral vanematega rääkida.  Praegu suhtleb ta aga oma pere ja poiss-sõbraga mitu korda päevas – uuritakse  pidevalt, kes kus on ja millega tegeleb. ,,Arvan, et selline toimimisviis on meie jaoks harjumuspärane,” ütles ta.

Süvenevad usaldusprobleemid 

Tänu tehnoloogia arengule on võimalik osta ja kasutada kõrgetasemelisi jälitusseadmeid ja/või jälgimisrakendusi, mis on tänapäeval laialdaselt levinud. Näiteks paigaldavad inimesed neid oma lähedaste külge, et neil silma peal hoida või ka turvakaalutlustel jälgida. Tartu Ülikooli nooremteaduri Marit Napi ja meediauuringute professori Andra Siibaku 2021. aastal läbi viidud intervjuudest, mis tehti laste ja nende emadega, kes kasutavad lapse asukoha jälgimist võimaldavaid rakendusi, selgus, et selline toimimisviis pakub lastevanematele küll meelerahu, kuid noorte arvates tekitab see konflikte, arusaamatusi ja õõnestab suuresti  usaldust. Peale selle selgub intervjuudest, et teatud olukordades on tegu nii privaatsusõiguste rikkumisega kui ka iseseisvuse pärssimisega. 

Laste privaatsuse rikkumine võib neis tekitada sügavaid usaldusprobleeme ka edasises elus. Psühholoogi ning pere- ja paariterapeudi Keitli Ainsoni sõnul mõjutavad suhted vanematega täiskasvanud inimest suurel määral. ,,Ühtlasi dikteerivad lapsepõlve kiindumussuhted vanematega nende lähisuhteid tulevikus. Näiteks partneri valikut juhib nn vana aju, et taasluua olukorda, mis oli inimestel kasvueas, eesmärgiga seda nüüd parandada,” ütles Ainson.

Karin (nimi muudetud) on ema, kes kasutab oma viie- ja kaheksa-aastase lapse peal AirTag’i ehk Apple’i seadmete kasutajatele mõeldud imepisikest jälgimise seadeldist eelkõige siis, kui nad pole parasjagu lapsega koos. Ta süda on rahul, sest saab aeg-ajalt telefonist kontrollida, kus tema võsukesed on. Samuti pakub seadme kasutamine talle turvatunnet, kui lapsed soovivad omapea parki mängima minna. ,,Vanem tütar on eriti õnnelik, kui ma talle AirTag’i külge panen, ning kuulutab vahel isegi oma mängukaaslastele uhkusega, et minu ema näeb kogu aeg, kus ma olen,” lausus lapsevanem.

Tänapäeval ei pruugi olla vanemate kasvatusstiilid ja -võtted laste puhul alati kooskõlas kõikvõimalike normidega, mistõttu võivad tekkida nende võsukestel jäädavad vaimse tervise probleemid. Nende ennetamiseks on Ainsoni arvates kõige tähtsam omavaheline suhtlus. Kui vanem selgitab lapsele, miks on vajalik, et jälgimisseade töötaks, ja laps nõustub seepeale jälgimisega, siis pakub see mõlemale kindlustunnet. Kui on tegu aga teismeeas lapsega, kes vajab suuremat privaatsust ning kellele ei sobi vanema jälgimisraadiuses olemine, siis tuleb mängu perekonna paindlikkus – või vastupidi, jäikus. 

Kui pere on paindlik, arvestab lapse privaatsusvajadust ja suhtes on usaldus, siis probleemi ei teki ning mõlemad pooled kohanevad olukorraga. Kui aga perekond on kange, vanem ei tule ilma jälgimisseadmeta toime ning lapse sõltumatuse vajadust ei arvesta, on see suur probleem ühes privaatsuse rikkumisega. Lisaks sõnas psühholoog ning pere- ja paariterapeut Ainson, et olukorras, kus vanem näeb teismelist kui probleemi, on teismelise käitumise taga tegelikkuses ebaturvalised suhted vanemaga.

,,See, kuidas perekonnas tundeid, suhteid, inimesi ja sündmusi käsitletakse, kujundab inimese selleks, kes ta täna on. Inimene ei ole ise ennast teinud!” lausus Ainson. Selle teadmisega saab uuesti pilgu peale visata artikli alguses olevale kogemusele ja selle tagamaad ehk ümber mõtestada.