26. aprilli öö aastal 1986. Prõpjati linnas Kiievi oblastis on tänavad juba ammu liiklusest tühjad. Lapsed on ööunne seatud, veel viimased tuled põlevad paneelmajade akendes. Kolme kilomeetri kaugusel Tšernobõli tuumaelektrijaamas kisub olukord aga tormiseks. Sel ööl ei osanud keegi ette kujutada, milliseid jäädavaid muutusi toovad järgnevad tunnid tervele maailmale. 

Mis pidi esialgu piirduma reaktori turvasüsteemide katsetamisega, võttis hoopis kriitilisema suuna. Sel saatuslikul ööl oli kella poole kaheks tuumaelektrijaamas neljanda reaktori võimsus kasvanud eksponentsiaalselt ning kulmineerus plahvatuste käigus reaktori hävimisega. Plahvatuste võimsus rebis läbi hoone katuse ning tekkinud põlenguga levis radioaktiivne pilv mööda ümbruskonda laiali. 

Kiirkorras kutsuti kokku ligikaudu 200 000 inimest üle terve Nõukogude Liidu katastroofi tagajärgi puhastama ja suuremat levikut takistama. Nende alla kuulus ka suur hulk Eesti NSV sõjaväelasi. Selle käigus puutusid nad kokku kõrge ioniseeriva kiiritusega ning paljud neist on tänaseks meie seast lahkunud. Peeter (nimi muudetud), üks toonastest likvideerijatest, jagab 4jalehega oma kogemust Tšernobõli likvideerijana.

Rong, mis meenutas küüditamist

Õnnetuse hetkel ei osanud tavainimesed Eestis olukorrast suurt midagi arvata, sest uudised olid rangelt tsenseeritud. „Telekas nagu midagi räägiti, aga asi vaibus ilusti maha – kõik maainimeseed jäid rahulikuks,” meenutas Peeter, kes oli toona 31-aastane, vaikust enne tormi. Neljanda või viienda mai vahel istus Peeter öösel teleka ees. „Mingi jama film oli,” naeris ta. Vaevu sai ta poole kahe paiku öösel magama sätitud, kui kuulis koputust ukse taga. „Külanõukogu sekretär oli oma bandega seal ja ütles, et kordusõppustele minek. Kus – seda ei tea keegi.” 

Vaatamata ööunest ärganud paanitsevatele pereliikmetele võttis Peeter teadet esialgu tavapärase ülesandena, sest ootamatud õppused ei olnud tol ajal harv nähtus. Nii nagu paljud teisedki üleskutsed nõukogude ajal, ei olnud ka likvideerimistöödele määramine sugugi vabatahtlik. Ajale omaselt puudusid loomulikult igasugused selgitused. 

Järgmisel päeval seisis ees bussisõit Tartust Pärnusse, kus laeti koristustöödeks vajalik tehnika, näiteks keemialuureautod, vagunitesse. Mitmepäevane rongisõit kulges kuivades, tolmustes ja palavates loomavagunites. „Umbes nagu küüditatud räägivad – valgus paistis vahepeal mõne laua vahelt läbi,” kirjeldas ta teekonda. Ainuke mugavus loomavagunis olid seinte külge löödud narid, kus keemikud „puhata” said. Öösiti tõmmati vaguni uks lahti ja ulatati 20-liitrise termosega teed. Sinna kõrvale söödi kuivikuid ja konserve.

Ohtlik neljas reaktor

Peeter meenutab, et kohale jõudes nägi ta õõvastavat inimtühja linna, kus elu oli ootamatult lõppenud. Uksed-aknad osadel kiirustades lahti jäänud, said saabunud sõdurid kiigata sisse seiskunud elule ja vaid mõelda, mis oli pererahval enne evakueerimiskäsku mõttes. Kes oli poole lõunasöögi pealt minema löödud, kes pidi maha jätma pidulaua koos poolikute viinapudelitega. Ümbruses vedeles vaid lugematul arvul autosid, mille oli miilits sõitnud oma meelelahutuseks sodiks.

Keemiataustaga sõjaväelased määrati Tšernobõlis dosimetristideks. Selga anti kaitsevarustus ja pihku hunnik jooditablette igapäevaseks manustamiseks. Nende põhiline töö oli määramata ajaks mõõta üldfoon ehk kiirituse tase lähemal asuvate külade majade katustel, pesta majad ja kaevata üles maapind. Kõik mõõdud tuli seejärel dokumenteerida ja ülematele ette kanda. Hooneid pesti selleks, et vähendada levivat kiiritust, ning ette anti kindel norm, milleni pesemisega jõudma peab. „Enamik muidugi ei saavutanud seda,” nentis Peeter. Tihti oli foon juba nädala-paari pärast endiseks tõusnud. „Tundub, et ega neil seda vajadust nii väga ei olnud, peaasi et mingid andmed on olemas,” ütles ta.

Üks kõige ohtlikum kohustus likvideerijatele oli neljanda reaktori katuse järgnevateks ehitustöödeks puhastamine. Vähemalt korra pidid kõik sõdurid seal käima, sest see oli vaikimisi kojusaamise tingimus. Töö, mille pidid esialgu ära tegema murutraktorit meenutavad robotid, vajas siiski inimkäsi, sest robotid sulasid õhus oleva kiirituse tõttu ära. Tinaplaadid õlgadel, rinnal ja jalgevahel, kummist rüü seljas ja kummist kindad käes ning gaasimask peas, oli sõduritel aega täpselt kolm minutit, et katusele joosta, labidaga grafiiditükid üles korjata ja need alla visata.

Tavaliselt saadeti korraga katusele kolm inimest, kellele näidati eelnevalt monitoril ette täpne teekond. Neile loeti sõnad peale, et nad katuse äärele liiga lähedale ei läheks. „Kui sa ligemale läksid, siis sinna sa jäid, seal all vedeles neid omajagu,” ütles Peeter. Mõelda kolme minuti jooksul ei jõudnud, oluline oli kuulda vilet, mis andis märku, kui palju aega on kulunud. Kõigil oli ainult üks eesmärk – jõuda tagasi ühes tükis.

„Kaks kuud olete saanud kiiritust ja nüüd võite kasvõi maha surra siin.”

Seda, et väidetav kordusõppus lõpuks kuue kuu pikkuseks venib, ei osanud keegi oodata. Isegi seaduses oli kirjas, et kõige rohkem võib õppus kesta kuni kaks kuud. Kahe kuu täitumisel olid ka kõik kõrgema auastmega inimesed kannatust kaotamas, mistõttu hakati protestiks allkirju koguma. Olukord kulmineerus sellega, et helikopteriga lendas kohale Moskva kaitseministeeriumi kindral, kes kaastunde avaldamise asemel sõimas sõdurite näod allkirjade kogumise eest täis. „Teie jääte siia, olete siin kaks kuud saanud kiiritust ja nüüd te võite kasvõi maha surra siin,” kirjeldas Peeter kindrali röökimist pataljoni ees. 

Sõimu vahel kostus rahvamassist käsk: „Ümberpöörd!”, mille tulemusel marssis terve rivi sirge seljaga vihast punase kindrali eest eemale platsile. „Seal tulid lätlased ka meiega kokku ja siis läks suureks peopanemiseks: karmoškad toodi välja, kurzeme laulud eesti ja läti keeles,” rääkis Peeter tohutu rahvamassiga alguse saanud protestist. Rahvast laiali ajama saadetud tuletõrjeautod lükati suure kambaga kummuli. See oli ainuke omanäoline võimas meeleavaldus, mille tulemusel võisid koju minna need sõjaväelased, kellel oli kodus ootamas kolm või enam last. 

Suusõnaliselt leviv puskariäri

Kuigi lähiümbruse elanikele anti käsk evakueeruda, ei olnud paljud nõus kodukohast lahkuma. Inimesi ähvardati – kui nüüd ei lahku, siis kaotad elu või näed oma naist viimast korda. Peeter puutus omajagu kokku elanikega, kes olid vaatamata miilitsa karmile sõnale koju tagasi hiilinud. Ametlikult oleksid pidanud sõdurid teatama igast inimesest. „Pojakene, ole nüüd kuss, ära anna üles,” palusid kohalikud. Üks 80-aastane naine oli Peetrile rääkinud, et pärast evakueerimist võttis ta ette nädalapikkuse tee läbi metsa, kotis vaid päts leiba ja pudel vett, et minna tagasi koju oma kitse vaatama. Kohale jõudes leidis ta eest vaid kitse laiba, sest sõduritele anti käsk kõik kohalikud loomad likvideerida.

Kuna külades pidi tihtipeale käima mitu korda, hakkasid seal levima teatud seaduspärasused. Elanikud jätsid peidukohtadesse puskarit, et siis õige inimene selle sealt leiaks. „Enam-vähem ühte kohta nad peitsidki – koerakuudi alla näiteks, sest kõik koerad olid niikuinii juba tapetud,” rääkis Peeter. Pea igas majas oli olemas oma puskariaparaat, mille kohalikud olid ise väga leidlikult ehitanud. Üht aparaati katsetasid nad isegi: „Nihukene nalivka tuli välja, läbi ajasid, siis tuli nagu liköör,” naeris ta. Unustatud panne ja priimuseid vedeles igal pool ning sõdurid valmistasid aeg-ajalt endale rusikasuuruseid kartuleid ja jõupaberi sisse jäetud soolapekki.

Külakauplusest paar maja eemal asuvas hobusetallis oli heinte alla peidetud suur varandus – seitse kasti veini, mille kohalik poemüüja oli ilmselt halbadeks päevadeks kõrvale pannud. „No need tulid meiega kaasa ikka jah, muidu oleks ju raisku läinud,” rääkis Peeter, et saaki said nautida kõik sõdurid ja ohvitserid. Omavahel müüdi kolmeliitristes purkides puskarit, mis maksis tol ajal likvideerijatele pool või suisa terve kuupalga. Nende palk oli 30–60 rubla kuus, kuid sõltus piirkonnast. Mida lähemal oldi reaktoritele, seda kõrgem oli palk. Prõpjati linnas võis palk tõusta kolme- kuni viiekordseks. 

„Emme, emme! Issi on kodus!”

Teenistusest põgenemine ei tulnud kellelegi mõttesse, sest see polnud võimalik. „Mida sa seal põgened? Saba oli sõduritel kogu aeg taga – vaatavad, hiilivad, et ainult kedagi vahele saaks võtta,” viitas Peeter KGB agentidele. Miilitsad käisid kõik korterid läbi, et midagi väärtuslikku leida ja süü kellegi teise kaela määrida. 

Pärast kaht kuud ei olnud Peetril esialgu teenistusest pääsu. Kavalusega suutis ta välja kaubelda nädal aega puhkust. Sama aasta alguses oli surnud tema isa ning reeglina hakkab paari kuu pärast päranduse jagamine. Peeter mõistis, et seal midagi jagada polnud, kuid ülemad ei pidanud teada saama. Pärast suurt paberi- ja tõlkemajandust tundus, et kojuminek on juba käegakatsutav.

Peetri lapsed ei suutnud kodus majanurgal mängides oma silmi uskuda, kui nägid eemal lähenevat isa. „Emme, emme! Issi on kodus!” kilkas tütar emale, kes ei uskunud tema juttu ja pidas seda vaid lapse kujutlusvõimeks. Kuid see oli päris. Hiljem suunduti koos perega mitme kilomeetri kaugusele külapoodi tähistama – isa ostis lastele jäätist ja endale viina. Nii see paaripäevane „puhkus” kestiski, sest juba teekond koju ja tagasi võttis aega mitu päeva. 

Pool aastat hiljem, oktoobris, hakkasid likvideerimistööd vaikselt ikkagi läbi saama ning sõdurid saadeti koju. Eri rühmad pandi järjekorras rongile, Peetri rühm oli planeeritud lahkuma viimasena. Tagasiteel said sõdurid loomavaguni asemel sõita pehmete istmetega rongis. Lõpuks Pärnu rongijaama jõudes seisis meestel ees suur segadus – üles olid seatud suured poodiumid, kõik olid rivistatud ja inimesed seisid mikrofonide taga, lilled käes. „Me mõtlesime, kas meid võetakse nüüd vastu, läksime siis oma suurte kottidega muusika saatel üles,” meenutas Peeeter. Kiiresti selgus, et tegemist oli valehäirega, ning pidu lõpetati üsna kähku ära. Tegelikult oodati poodiumidele staabimehi ja ülemaid, kes olid päev varem lahkunud, kuid raudteel ära eksinud. „Nagu Venemaal öeldakse: „Kus hakkab raudtee, seal lõpeb mõistus”,” naeris Peeter. 

Tervislik kiiritus

Paljudest kiirituse pahedest ametnikud ei rääkinud. Selle asemel öeldi, et kiiritus mõjub inimestele hästi ja tänu sellele sünnivad kõigile imelapsed, kellest võivad saada andekad klaverimängijad või orkestrijuhid. „Mul oli ka ime, laps elas 20 päeva ja siis oli surnud,” sõnas Peeter. 

Kuigi sõduritele maaliti pilt kiiritusest kui imest, hoidsid Moskvast tulnud tegelased küladest eemale nagu katkust. „Kui nad tulid, siis ainult külade äärde, sest ega nad lähemale ei julgenud tulla,” ütles Peeter ja lisas, et ametnikud sõimasid kaugelt külainimeste näod täis ja kadusid siis jälle kiiresti minema. Pärast võtsid ära kõik oma riided, viskasid auku ja põletasid ära. „Mida sa kardad siis, kui räägid, et ei ole midagi?” tõi Peeter välja vastuolu.

Võiks arvata, et niivõrd kõrge kiiritusega alal toimetamine mõjutab märkimisväärselt tervist, kuid Peeter seda ei täheldanud. „Ei, ainukene asi oli see, et päike võttis õudselt hästi,” naeris Peeter. Hilisemaid tervisemõjusid on raske mõõta, sest ei saa näidata näpuga just Tšernobõlile. Peeter oma tervise üle ei nurisenud, märkis vaid, et hambad on hakanud lagunema. „Pea on ka väga, väga hõredaks jäänud,” viitas Peeter oma hõrenevale juuksepiirile. 

Pealegi on Peetril raske määrata, mis löögi andis tervisele just Tšernobõlis töötamine, sest enne seda tegi ta poolteist aastat Venemaal keemiakatsetusi bioloogilise ja bakteriaalse relvaga, nii et kokkupuude tugevate kemikaalidega ei olnud talle võõras.

Peeter küll nentis, et on inimesi, kes on Tšernobõli katastroofist tugevalt mõjutatud, kuid tema vaatab olukorda veidi teise pilguga. „Mis kasu sellest saab, kui nüüd mõelda ja kaaluda? Pealegi ei võida ju mitte midagi, läbi on ju,” ütles ta. See kogemus polnud tema jaoks niivõrd traumeeriv, kuna sõjaväe ajal ümbritses neid surm bioloogiliste relvadega inimkatsete tõttu palju rohkem. „Mingil määral olin läbi elanud selle juba,” lausus Peeter. Dokumentaalid ega giidiga ekskursioonid Tšernobõli kohta talle samuti erilist huvi ei paku. „Mis ma neist ikka vaatan, kõike olen isegi näinud,” ütles ta.