„Kui ema ära läks, siis oli pisaratemeri valla, ja teadsin, et tegelt see ei ole koht, kus ma olema peaks.” Karmid kogemused erikoolis mõjusid teismelistele elumuutvalt
Tartust paarikümne minuti kaugusel seisab mahajäetuna Kaagvere mõisahoone, millel oli enne ajalukku vajumist veel üks otstarve – see oli Kaagvere erikooli esimene õppehoone. Vabatahtlikult keegi sinna ei suundunud, tüdrukud määrati kooli vaid kohtuotsusega. Kunagi trotsi ja viha täis noored meenutavad nüüd täiskasvanuna raskeid aegu siiski positiivselt, isegi elumuutvalt.
Kaagvere erikool oli paljude problemaatiliste tütarlaste jaoks viimane võimalus tagasi ree peale saada. Kinnises internaatkoolis kehtisid karmid reeglid, mis olid vastukarva paljudele niigi katkistele tüdrukutele.
Õppetöö koolis sarnanes tavakoolidele ja vastas riiklikule õppekavale. Erines vaid selle poolest, et hea käitumise korral oli õpilastel võimalus osaleda väljasõitudel, milleks olid näiteks kinos- ja teatriskäigud või laagrid. Tavakoolis pidi sarnaste ürituste eest ise maksma, kuid Kaagveres rahastas neid riik.
Piret (nimi muudetud) saadeti erikooli 16-aastaselt peamiselt selle tõttu, et talle oli sattunud ümber halb tutvusringkond ning ta ei jäänud püsima üheski koolis, kuhu vanemad ta saatsid. „Ikka leidsin viisi kuidas oma nii-öelda „sõpradega” ringi hängida,” lisas ta.
Sandra (nimi muudetud) saadeti kooli esialgu 14-aastaselt, kuid kohale mitteilmumise tõttu viidi ta sunniviisiliselt kohale 15-aastaselt. Otsus langetati sarnastel põhjustel nagu Piretil, kuid temal olid lisaks probleeme ka vägivallaga.
Esimene ehmatus
Alaealiste komisjonis, kus Piret erikooli määrati, ei mõelnud ta sellest esialgu midagi erilist, sest ei plaaninud ka seal koolis pidama jääda. Kuna õppetöö algus oli määratud tollest hetkest pooleteise nädala pärast, siis otsustas ta kodust minema joosta. Siiani ei oska ta täpselt öelda miks, aga tagasi koju naases ta õhtu enne Kaagverre minekut. Kuigi sõit kooli ei tekitanud temas endiselt suuri tundeid, jõudis reaalsus aga kiiresti kohale, kui ta mõistis, et on ise endale selle olukorra kaela tõmmanud. „Kui ema ära läks, siis oli pisaratemeri valla, ja teadsin, et tegelt see ei ole koht, kus ma olema peaks,” ütles ta.
Uusi tüdrukuid vaadati nagu ilmaimet
Kohe, kui teatati uue õpilase saabumisest, kogunesid paljud vanad olijad eesruumi klaasi tagant olukorda uudistama. „Uusi tüdrukuid vaadati nagu ilmaimet,” meenutas Piret.
Eesruumis pidid uued tulijad laduma kotist välja kõik, mis neil kaasa pakitud oli ning võisid oma tuppa võtta kaasa valitud osa. Paar särki, mõned püksid, kehalise kasvatuse riided ja hügieenitarbed. Kõik muu viidi keldrikorrusel asuvasse lukustatud kappi, kus oli lubatud kaks korda nädalas vajadusel asju vahetamas või juurde võtmas käia. Sinna kappi viidi kinni ka telefonid, mida võis samuti vaid kahel korral nädalas välja võtta pooletunnisteks kõnedeks.
Tundmatus ja hirm
Oma esimest päeva meenutavad nii Sandra kui ka Piret mõnel määral kõhedusega. Kuna Sandra ei teadnud eelnevalt, et Kaagvere ei toimi nagu tavaline internaatkool, kust iga nädal koju saab, mõjus see talle eriti hirmutavalt.
Esimene päev Kaagveres oli mõeldud uutele õpilastele sissejuhatuseks ning kaasõpilaste ja üldise olustikuga kohanemiseks. „Kohe olid ikkagi võimunäitamised,” meenutas Sandra esimesi kohtumisi. Piret mäletab, et esimesel päeval tundusid õpetajad ja õpilased kõik üleolevad, vastikult kurjad ja õelad. „Hiljem selgus, et enamik töötajaid olid siiski toredad,” lisas ta. „Õpetajad olid suhteliselt mõistvad ja aitasid, kui oli raskusi,” nõustus Sandra. „Meie olime rohkem õpetajate vastu õelad ja nii mõnigi lahkus selle tõttu oma töölt.”
Põgenejaid ei jõua kokku lugedagi
Nädalas oli kooli töötajatel korduvalt ees katsumus üles leida koolist ära jooksnud tüdrukuid – kes otsustas põgeneda läbi metsa, kes hääletas oma järgmisesse sihtpunkti. Suur osa saadi suhteliselt ruttu kätte, sest väga kaugele nad ei jõudnudki. Leidus ka neid, kes olid leidnud omale peidukoha või jõudnud kellegi eelnevalt autoga järele kutsuda. Tagasi kooli toodud tüdrukuid ei lubatud enam kodukülastustele ega ka väljasõitudele, mis olid preemiaks tublidele õpilastele. Piret ja Sandra on mõlemad korduvalt sama teed läbinud.
Sandra otsustas esimest korda koolist ära joosta siis, kui talle oli juba nädalavahetustel kodu külastamine lubatud. „Leppisin sõpradega kokku, et tulen ja annan sellest siis teada,” ütles ta. Tema plaan oli joosta läbi metsa maanteele ning edasi hääletada sealt umbes 200 km kaugusele koju. Plaan läks läbi edukalt, kuid lõpuks leidis juhtkond ta siiski kodust üles.
Kuna Piret oli olnud eeskujulik õpilane, siis oli talle tehniliselt lubatud käia kas nädalavahetustel, vaheaegadel või tähtpäevadel kodus, kuid tema vanemad seda ei lubanud. Selle asemel lubati tal käia hommikuti ja õhtuti üksi metsas jooksmas. „Nii ma siis ükskord jooksingi Kaagverest Tartusse,” naeris ta.
Piret meenutas veel seika, kus ta oli taas eeskujuliku käitumise eest välja teeninud sõbrannaga järelvalveta jalgratastega sõitmise, mistõttu kasutasidki tüdrukud juhust ühel hommikul Kaagverest Tartusse sõita. „Ma lausa ise läksin tagasi, sest mõtlesin, et ikka lõpetaks kooli ära, teeks eksamid ära ja oleks vaba,” lisas ta. Kuna juhtkond sai sellest aru, siis anti talle luba rattaga Tartus päeval tööl käia. „Sain oma nii-öelda vabaduse, võimaluse taskuraha teenida. Ning samal ajal tegin ära eksamid ja lõpetasin kooli,” ütles ta. Sarnaselt tööl käia lubati ka Sandral.
Kaasõpilaste austuse teenimine
Uute õpilaste tulekuga kaasnes nende peal „katsete” läbiviimine, et aru saada, millise inimesega täpsemalt on tegu. Küll varastati või peideti isiklikke asju ja riideid või solvati ja mõnitati. „Oodati, kuidas keegi reageerib või käitub – kas tegu on nii-öelda kitukaga,” kirjeldas Piret. Sandra lisas, et kaasõpilastega heade suhete hoidmisel aitas see, kui endal oli oskus vastu hakata, kuid mitte väga ülbelt. „Välja vihastas neid see, kui topiti oma nina igale poole ja poeti juhtkonnale,” ütles ta.
Kõige suurem põhjus lahkhelide tekkimisel oli aga valetamine. Kui õpilane läks nädalavahetuseks koju ja lubas poolehoiu saamiseks tuua teistele näiteks suitsu, siis lubaduse murdmise tagajärjed võisid olla isiklike asjade rikkumisest füüsiliste kahjudeni välja.
Perekonnaks kasvanud
Sandra meenutas oma viimast päeva suhteliselt kurvana. „Sa oled seal elanud juba nagu peres, mistõttu oli raske jätta siis maha kas mõnda õpilast või õpetajat,” ütles ta. Lõpuks tundis ta, et häid päevi oli tegelikult palju ja mõnevõrra isegi rohkem kui halbu.
Piretile ei jõudnudki „vabanemine” kohe kohale ning lahkumise hommikul suundus ta tavapäraselt tööle. „Õhtul töö lõpetades ja bussiga koju sõites oli ikka väga imelik tunne küll, ei osanudki väga enam midagi peale hakata,” lisas ta.
Iseseisva elu algus
Piret ja Sandra on ühel meelel, et Kaagverre saatmine andis neile eluks olulise õppetunni. „Vahel ikka oleme siin rääkinud, et võiks saada üheks kuuks tagasi samasse majja ja seltskonda,” ütles Sandra ja lisas, et on osade inimestega tänaseni lähedane. Piret tunnistas, et ei tea, mis oleks temast saanud, kui vanemad poleks teda sinna kooli saatnud, kuna tänu sellele kadusid tema kõrvalt halvad sõbrad. „Kindlasti oli Kaagveres olemine kogemus omaette, õppisid tundma erinevaid karaktereid, erinevaid suhtumisviise, imestasid, mille kõige üle õnnelikud ja samas ka pisiasjade puudumisel vihased ollakse,” ütles ta.
Tänaseks on nii Sandral kui ka Piretil oma pere ja stabiilne elu. Sandra käib ka koolis. Mõlemad mäletavad küll viha ja kurbust, mis kooli saatmisega kaasnes, kuid suutsid sellele vaatamata keerata halvad kogemused vajalikeks õppetundideks.
Tänaseks enam Kaagvere nimelist tütarlastekooli ei eksisteeri. Selle asemel liideti 2015. aastal mitu erikooli kokku Maarjamaa Hariduskolleegiumiks, mis ei keskendu enam ainult tüdrukutele.
Sarnased artiklid
„Kui ema ära läks, siis oli pisaratemeri valla, ja teadsin, et tegelt see ei ole koht, kus ma olema peaks.” Karmid kogemused erikoolis mõjusid teismelistele elumuutvalt
Tartust paarikümne minuti kaugusel seisab mahajäetuna Kaagvere mõisahoone, millel oli enne ajalukku vajumist veel üks otstarve – see oli Kaagvere erikooli esimene õppehoone. Vabatahtlikult keegi sinna ei suundunud, tüdrukud määrati kooli vaid kohtuotsusega. Kunagi trotsi ja viha täis noored meenutavad nüüd täiskasvanuna raskeid aegu siiski positiivselt, isegi elumuutvalt.
Kaagvere erikool oli paljude problemaatiliste tütarlaste jaoks viimane võimalus tagasi ree peale saada. Kinnises internaatkoolis kehtisid karmid reeglid, mis olid vastukarva paljudele niigi katkistele tüdrukutele.
Õppetöö koolis sarnanes tavakoolidele ja vastas riiklikule õppekavale. Erines vaid selle poolest, et hea käitumise korral oli õpilastel võimalus osaleda väljasõitudel, milleks olid näiteks kinos- ja teatriskäigud või laagrid. Tavakoolis pidi sarnaste ürituste eest ise maksma, kuid Kaagveres rahastas neid riik.
Piret (nimi muudetud) saadeti erikooli 16-aastaselt peamiselt selle tõttu, et talle oli sattunud ümber halb tutvusringkond ning ta ei jäänud püsima üheski koolis, kuhu vanemad ta saatsid. „Ikka leidsin viisi kuidas oma nii-öelda „sõpradega” ringi hängida,” lisas ta.
Sandra (nimi muudetud) saadeti kooli esialgu 14-aastaselt, kuid kohale mitteilmumise tõttu viidi ta sunniviisiliselt kohale 15-aastaselt. Otsus langetati sarnastel põhjustel nagu Piretil, kuid temal olid lisaks probleeme ka vägivallaga.
Esimene ehmatus
Alaealiste komisjonis, kus Piret erikooli määrati, ei mõelnud ta sellest esialgu midagi erilist, sest ei plaaninud ka seal koolis pidama jääda. Kuna õppetöö algus oli määratud tollest hetkest pooleteise nädala pärast, siis otsustas ta kodust minema joosta. Siiani ei oska ta täpselt öelda miks, aga tagasi koju naases ta õhtu enne Kaagverre minekut. Kuigi sõit kooli ei tekitanud temas endiselt suuri tundeid, jõudis reaalsus aga kiiresti kohale, kui ta mõistis, et on ise endale selle olukorra kaela tõmmanud. „Kui ema ära läks, siis oli pisaratemeri valla, ja teadsin, et tegelt see ei ole koht, kus ma olema peaks,” ütles ta.
Uusi tüdrukuid vaadati nagu ilmaimet
Kohe, kui teatati uue õpilase saabumisest, kogunesid paljud vanad olijad eesruumi klaasi tagant olukorda uudistama. „Uusi tüdrukuid vaadati nagu ilmaimet,” meenutas Piret.
Eesruumis pidid uued tulijad laduma kotist välja kõik, mis neil kaasa pakitud oli ning võisid oma tuppa võtta kaasa valitud osa. Paar särki, mõned püksid, kehalise kasvatuse riided ja hügieenitarbed. Kõik muu viidi keldrikorrusel asuvasse lukustatud kappi, kus oli lubatud kaks korda nädalas vajadusel asju vahetamas või juurde võtmas käia. Sinna kappi viidi kinni ka telefonid, mida võis samuti vaid kahel korral nädalas välja võtta pooletunnisteks kõnedeks.
Tundmatus ja hirm
Oma esimest päeva meenutavad nii Sandra kui ka Piret mõnel määral kõhedusega. Kuna Sandra ei teadnud eelnevalt, et Kaagvere ei toimi nagu tavaline internaatkool, kust iga nädal koju saab, mõjus see talle eriti hirmutavalt.
Esimene päev Kaagveres oli mõeldud uutele õpilastele sissejuhatuseks ning kaasõpilaste ja üldise olustikuga kohanemiseks. „Kohe olid ikkagi võimunäitamised,” meenutas Sandra esimesi kohtumisi. Piret mäletab, et esimesel päeval tundusid õpetajad ja õpilased kõik üleolevad, vastikult kurjad ja õelad. „Hiljem selgus, et enamik töötajaid olid siiski toredad,” lisas ta. „Õpetajad olid suhteliselt mõistvad ja aitasid, kui oli raskusi,” nõustus Sandra. „Meie olime rohkem õpetajate vastu õelad ja nii mõnigi lahkus selle tõttu oma töölt.”
Põgenejaid ei jõua kokku lugedagi
Nädalas oli kooli töötajatel korduvalt ees katsumus üles leida koolist ära jooksnud tüdrukuid – kes otsustas põgeneda läbi metsa, kes hääletas oma järgmisesse sihtpunkti. Suur osa saadi suhteliselt ruttu kätte, sest väga kaugele nad ei jõudnudki. Leidus ka neid, kes olid leidnud omale peidukoha või jõudnud kellegi eelnevalt autoga järele kutsuda. Tagasi kooli toodud tüdrukuid ei lubatud enam kodukülastustele ega ka väljasõitudele, mis olid preemiaks tublidele õpilastele. Piret ja Sandra on mõlemad korduvalt sama teed läbinud.
Sandra otsustas esimest korda koolist ära joosta siis, kui talle oli juba nädalavahetustel kodu külastamine lubatud. „Leppisin sõpradega kokku, et tulen ja annan sellest siis teada,” ütles ta. Tema plaan oli joosta läbi metsa maanteele ning edasi hääletada sealt umbes 200 km kaugusele koju. Plaan läks läbi edukalt, kuid lõpuks leidis juhtkond ta siiski kodust üles.
Kuna Piret oli olnud eeskujulik õpilane, siis oli talle tehniliselt lubatud käia kas nädalavahetustel, vaheaegadel või tähtpäevadel kodus, kuid tema vanemad seda ei lubanud. Selle asemel lubati tal käia hommikuti ja õhtuti üksi metsas jooksmas. „Nii ma siis ükskord jooksingi Kaagverest Tartusse,” naeris ta.
Piret meenutas veel seika, kus ta oli taas eeskujuliku käitumise eest välja teeninud sõbrannaga järelvalveta jalgratastega sõitmise, mistõttu kasutasidki tüdrukud juhust ühel hommikul Kaagverest Tartusse sõita. „Ma lausa ise läksin tagasi, sest mõtlesin, et ikka lõpetaks kooli ära, teeks eksamid ära ja oleks vaba,” lisas ta. Kuna juhtkond sai sellest aru, siis anti talle luba rattaga Tartus päeval tööl käia. „Sain oma nii-öelda vabaduse, võimaluse taskuraha teenida. Ning samal ajal tegin ära eksamid ja lõpetasin kooli,” ütles ta. Sarnaselt tööl käia lubati ka Sandral.
Kaasõpilaste austuse teenimine
Uute õpilaste tulekuga kaasnes nende peal „katsete” läbiviimine, et aru saada, millise inimesega täpsemalt on tegu. Küll varastati või peideti isiklikke asju ja riideid või solvati ja mõnitati. „Oodati, kuidas keegi reageerib või käitub – kas tegu on nii-öelda kitukaga,” kirjeldas Piret. Sandra lisas, et kaasõpilastega heade suhete hoidmisel aitas see, kui endal oli oskus vastu hakata, kuid mitte väga ülbelt. „Välja vihastas neid see, kui topiti oma nina igale poole ja poeti juhtkonnale,” ütles ta.
Kõige suurem põhjus lahkhelide tekkimisel oli aga valetamine. Kui õpilane läks nädalavahetuseks koju ja lubas poolehoiu saamiseks tuua teistele näiteks suitsu, siis lubaduse murdmise tagajärjed võisid olla isiklike asjade rikkumisest füüsiliste kahjudeni välja.
Perekonnaks kasvanud
Sandra meenutas oma viimast päeva suhteliselt kurvana. „Sa oled seal elanud juba nagu peres, mistõttu oli raske jätta siis maha kas mõnda õpilast või õpetajat,” ütles ta. Lõpuks tundis ta, et häid päevi oli tegelikult palju ja mõnevõrra isegi rohkem kui halbu.
Piretile ei jõudnudki „vabanemine” kohe kohale ning lahkumise hommikul suundus ta tavapäraselt tööle. „Õhtul töö lõpetades ja bussiga koju sõites oli ikka väga imelik tunne küll, ei osanudki väga enam midagi peale hakata,” lisas ta.
Iseseisva elu algus
Piret ja Sandra on ühel meelel, et Kaagverre saatmine andis neile eluks olulise õppetunni. „Vahel ikka oleme siin rääkinud, et võiks saada üheks kuuks tagasi samasse majja ja seltskonda,” ütles Sandra ja lisas, et on osade inimestega tänaseni lähedane. Piret tunnistas, et ei tea, mis oleks temast saanud, kui vanemad poleks teda sinna kooli saatnud, kuna tänu sellele kadusid tema kõrvalt halvad sõbrad. „Kindlasti oli Kaagveres olemine kogemus omaette, õppisid tundma erinevaid karaktereid, erinevaid suhtumisviise, imestasid, mille kõige üle õnnelikud ja samas ka pisiasjade puudumisel vihased ollakse,” ütles ta.
Tänaseks on nii Sandral kui ka Piretil oma pere ja stabiilne elu. Sandra käib ka koolis. Mõlemad mäletavad küll viha ja kurbust, mis kooli saatmisega kaasnes, kuid suutsid sellele vaatamata keerata halvad kogemused vajalikeks õppetundideks.
Tänaseks enam Kaagvere nimelist tütarlastekooli ei eksisteeri. Selle asemel liideti 2015. aastal mitu erikooli kokku Maarjamaa Hariduskolleegiumiks, mis ei keskendu enam ainult tüdrukutele.
