Kole, hirmus ja paha ehk milline on tegelikult üks uimastite tarvitaja?
Uimastite maailm on kirev ja salapärane – reoveeuuringutest selgub, et Eestis on üsna suur narkootiliste ainete tarvitamise probleem. Ainetesse suhtutakse pigem liberaalselt, mitmed neist on saanud nii tavaliseks peokultuuri kui ka ,,enesehoolitsuse” osaks ning nii mõnigi meist saab öelda, et teab kedagi, kes teeb. Vaatamata üldiselt kardetud karistusele või tegevuse tabu staatusele rääkisid mõned noored Neljandale Dimensioonile oma kogemustest.
Alates 2019. aastast viib Tervise Arengu Instituut (TAI) eri Eesti linnades läbi reoveeuuringuid, et saada ülevaade narkootikumide, alkoholi ning nikotiini tarvitamisest. Viimased andmed pärinevad eelmisest aastast, kui uuringud viidi läbi Tartus ja Narvas. Nende põhjal selgus, et uimastite tarvitamine on rohkem levinud Tartus, ainult kanepit tarvitatakse ülikoolilinnas vähem.
Muide, Tartu laupäevased amfetamiini, metamfetamiini ja kokaiini tarvitamise näitajad 1000 elaniku kohta olid suuremad kui 2020. aasta Tallinna uuringunädala näitajad. Siinkohal on oluline märkida, et 2020. aasta uuringu tulemused on mõjutatud koroonapandeemia piirangutest, samas kui eelmise aasta uuringuperioodil avalikke üritusi ja turismi takistavaid piiranguid ei olnud. TAI toob välja veel selle, et vähemalt alkoholi ja nikotiini kõrgem tarvitamine võib olla seotud ka koroonapandeemiast tingitud vaimse tervise probleemide ja stressiga toimetulekuga.
Ruubeni kogemus
Ruuben on üks värskeima statistika hulka kuuluvatest tartlastest, kuid lisaks on ta peaaegu stereotüüp noorest Tartu elanikust: kõrgharitud, töökas, viisakas riietuses, huvide ja kirgedega nagu inimesed ikka. Miski tema juures ei karju, et noor on mitut narkootilist ainet proovinud, mitte ühtegi filmilikku stereotüüpi. Ka Ruuben ise ei jaga selliseid arusaamasid. ,,Vaese ja laisa inimese stereotüüp on mitte midagi rohkemat kui stereotüüp. Korduvalt on tõestatud, et rikkamad tarbivad rohkem narkootikume ja alkoholi kui vaesed inimesed,” arvab ta.
Ainetega katsetamist alustas Ruuben üheksandas klassis ning esimene, mida ta proovis, oli kanep. ,,Tegin seda puhtast akadeemilisest huvist ja soovist sõpradega lähedasemaks saada,” kirjeldab ta oma esimest kogemust. ,,Kahjuks oli selle kvaliteet väga madal ja tugevat efekti ei tekkinud, tundsin ainult elevust ning keskendumise häiritust,” lisab ta.
Kuigi esimene kogemus narkootiliste ainetega midagi n-ö erakordset ei olnud, kuuluvad nüüdseks Ruubeni ainete kogemuste pagasisse lisaks kanepile ka LSD, MDMA, seened ja poppers. Milliseid aineid eelistab ta aga kõige enam? ,,Arvatavasti kanep ja MDMA, sest neid saab tarvitada pidudel või sõpradega koos aega veetes, need on rohkem sellised sotsiaalsed narkootikumid,” selgitab ta.
Ainetele ühes kuus kuluva rahasumma kohta küsides viitab Ruuben sotsiaalsuse faktorile ning toob välja, et tavaliselt ta ise palju ei osta, mistõttu kulub tal umbes 40–50 eurot kuu jooksul. Ruuben ei kirjelda tarvitamise kogemusi kui midagi metsikut, kuid mainib, et seeni tehes nägi ta väga huvitavaid hallutsinatsioone ja koges ,,meeliülendavat tunnetust”, aga ta ei lasku detailidesse.
Narkovastastesse kampaaniatesse suhtub Ruuben külmalt ning nimetab neid lausa raha raiskamiseks. ,,Neid toetavad eelkõige inimesed, kes pole piisavalt kursis selle teemaga või kelle hirmud on stereotüüpidele üles ehitatud,” selgitab ta oma seisukohta.
Lisaks leiab ta, et kergemad narkootikumid tuleks legaliseerida ning nende müük riiklikult reguleerida, et kaitsta tarbijaid ja tuua riigile lisaraha. ,,Samas tuleks ka kõigi ainete tarvitamine dekriminaliseerida, parandada nende kohta teadlikkust ning luua uusi süstlavahetuspunkte, et inimesi kaitsta, sest sõltuvuses olla pole inimese vaba valik ja sellest väljumisel peab talle toeks olema,” kirjeldab ta oma nägemust sellest, kuidas praegust korda muuta.
Martini kogemus
Martin on kutseharitud ja sotsiaalne noor inimene, kelle katsetused narkootiliste ainetega algasid samuti kanepist ning hiljem jõudsid muu kraamini. Esimest korda tegi Martin kanepit umbes 16-17-aastasena, kuna lähedane inimene pakkus välja, et võiks teha. ,,Kogemus oli huvitav. Alguses arvasin, et ei mõjunud. Olin paljudelt kuulnud, et esimese korraga on väga suur tõenäosus, et mõju ei ole, ja siis suht järsult tundsin, et pea hakkas veidike ringi käima ning ajuvabad asjad muutusid naljakamaks, kui need oleks pidanud olema,” kirjeldab ta toimunut.
Nüüdseks on Martin proovinud lisaks kanepile ka MDMA-d ja Xanaxit. ,,Tahaks öelda, et MDMA-ga saab kõige silmapaistvamaid kogemusi, aga eks see kõik oleneb inimesest ka. Mul jääb terveks eluks meelde esimene trip MDMA-ga. Tegime kahe sõbraga nende korteris ja lihtsalt kuulasime muusikat üle viie tunni ja rääkisime, ühega tegime trenni ka,” kommenteerib ta oma kogemusi. Tema sõnul on kõige metsikum kogemus tal edible’ga, mille tagajärjel oli ta üle kümne tunni pilves, kuigi ta ei mäleta sellest päevast eriti midagi.
Ka Martin leiab, et kanep võiks olla legaalne, kuna see oleks selline asi, mille riik saaks ära maksustada. Näiteks suitsetab ta pea iga õhtu kanepit, mistõttu kulutab ta ühe kuu jooksul ainete peale maksimaalselt 100 eurot. Samas leiab ta, et ülejäänud ained võiks olla ka edaspidi sama rangelt reguleeritud, sest nendega kaasnevad tagajärjed võivad inimese tervise jaoks olla rängemad.
Narkovastaseid kampaaniad peab Martin samuti täiesti mõttetuks. ,,Lastele võib see mõjuda mingil määral, aga üldjuhul see esimene kogemus tuleb ikkagi sõprade kaudu, kui on juba vanemaks saadud,” ütleb ta.
Joosepi kogemus
Nii nagu teised, proovis ka Joosep esimesena just kanepit. ,,Olin 16, suitsetasin kanepit, tundus nagu hea aeg proovida, mis asi see on ja miks tehakse. Kogemus oli suht pask, munnigi ei juhtunud,” kirjeldab ta kogemust. Nüüdseks on ta aga proovinud ka kokaiini. ,,Tegin nalja pärast sõbra sünnipäeval, jagati tasuta. I don’t give a fuck, ma ei maksa kolmekohalist numbrit grammi eest,” ütles ta. Siiski on tema sõnul kogemused kanepiga just kõige silmapaistvamad, kuigi olenevalt kanepi alaliigist (strain) võivad need üsna palju erineda.
Joosepi sõnul ei eksisteeri otsest uimastite tarvitaja stereotüüpi, kuid ta arvab, et aineid tarvitatakse erinevast majanduslikust seisust lähtudes. ,,Näiteks, kui sa oled vaene, siis sa pigem kulutad 100 euri viie-kuue grammi kanepi peale, kui ostad ühe grammi kooki,” selgitab ta.
Uimastitevastased kampaaniad jätavad Joosepi ükskõikseks, kuid ta arvab, et psühhotroopsed ained võiksid siiski keelatud olla. ,,Muidu tekib liiga suur turg ja on kõik tänaval aines,” ütleb ta.
Uimastite tarbimisega seostuvad paljudele erinevad filmidest omandatud stereotüübid, mis jaotuvad spektrumile: traagilisest koomilise, sealt omakorda romantiseerivani jne. Siiski kipuvad inimesed narkootikume seostama äärmuslike juhtumitega, mille puhul indiviid enam mingi aineta elada ei saa. Ometi on väga keeruline üheselt vastata küsimusele, millised inimesed tegelikult narkootilisi aineid tarvitavad, kuna ühte kindlat narkootikumi tarvitaja inimtüüpi lihtsalt ei ole.
Kuigi põhjused uimastite tarvitamiseks kipuvad langema kahte põhilisse kategooriasse – huvi ning lõbu ja lõõgastumine –, on tõenäoliselt põhjuseid tarvitamiseks pea sama palju kui tarvitajaid, kuna tihti tehakse otsus midagi proovida n-ö emotsiooni pealt.
Sarnased artiklid
Kole, hirmus ja paha ehk milline on tegelikult üks uimastite tarvitaja?
Uimastite maailm on kirev ja salapärane – reoveeuuringutest selgub, et Eestis on üsna suur narkootiliste ainete tarvitamise probleem. Ainetesse suhtutakse pigem liberaalselt, mitmed neist on saanud nii tavaliseks peokultuuri kui ka ,,enesehoolitsuse” osaks ning nii mõnigi meist saab öelda, et teab kedagi, kes teeb. Vaatamata üldiselt kardetud karistusele või tegevuse tabu staatusele rääkisid mõned noored Neljandale Dimensioonile oma kogemustest.
Alates 2019. aastast viib Tervise Arengu Instituut (TAI) eri Eesti linnades läbi reoveeuuringuid, et saada ülevaade narkootikumide, alkoholi ning nikotiini tarvitamisest. Viimased andmed pärinevad eelmisest aastast, kui uuringud viidi läbi Tartus ja Narvas. Nende põhjal selgus, et uimastite tarvitamine on rohkem levinud Tartus, ainult kanepit tarvitatakse ülikoolilinnas vähem.
Muide, Tartu laupäevased amfetamiini, metamfetamiini ja kokaiini tarvitamise näitajad 1000 elaniku kohta olid suuremad kui 2020. aasta Tallinna uuringunädala näitajad. Siinkohal on oluline märkida, et 2020. aasta uuringu tulemused on mõjutatud koroonapandeemia piirangutest, samas kui eelmise aasta uuringuperioodil avalikke üritusi ja turismi takistavaid piiranguid ei olnud. TAI toob välja veel selle, et vähemalt alkoholi ja nikotiini kõrgem tarvitamine võib olla seotud ka koroonapandeemiast tingitud vaimse tervise probleemide ja stressiga toimetulekuga.
Ruubeni kogemus
Ruuben on üks värskeima statistika hulka kuuluvatest tartlastest, kuid lisaks on ta peaaegu stereotüüp noorest Tartu elanikust: kõrgharitud, töökas, viisakas riietuses, huvide ja kirgedega nagu inimesed ikka. Miski tema juures ei karju, et noor on mitut narkootilist ainet proovinud, mitte ühtegi filmilikku stereotüüpi. Ka Ruuben ise ei jaga selliseid arusaamasid. ,,Vaese ja laisa inimese stereotüüp on mitte midagi rohkemat kui stereotüüp. Korduvalt on tõestatud, et rikkamad tarbivad rohkem narkootikume ja alkoholi kui vaesed inimesed,” arvab ta.
Ainetega katsetamist alustas Ruuben üheksandas klassis ning esimene, mida ta proovis, oli kanep. ,,Tegin seda puhtast akadeemilisest huvist ja soovist sõpradega lähedasemaks saada,” kirjeldab ta oma esimest kogemust. ,,Kahjuks oli selle kvaliteet väga madal ja tugevat efekti ei tekkinud, tundsin ainult elevust ning keskendumise häiritust,” lisab ta.
Kuigi esimene kogemus narkootiliste ainetega midagi n-ö erakordset ei olnud, kuuluvad nüüdseks Ruubeni ainete kogemuste pagasisse lisaks kanepile ka LSD, MDMA, seened ja poppers. Milliseid aineid eelistab ta aga kõige enam? ,,Arvatavasti kanep ja MDMA, sest neid saab tarvitada pidudel või sõpradega koos aega veetes, need on rohkem sellised sotsiaalsed narkootikumid,” selgitab ta.
Ainetele ühes kuus kuluva rahasumma kohta küsides viitab Ruuben sotsiaalsuse faktorile ning toob välja, et tavaliselt ta ise palju ei osta, mistõttu kulub tal umbes 40–50 eurot kuu jooksul. Ruuben ei kirjelda tarvitamise kogemusi kui midagi metsikut, kuid mainib, et seeni tehes nägi ta väga huvitavaid hallutsinatsioone ja koges ,,meeliülendavat tunnetust”, aga ta ei lasku detailidesse.
Narkovastastesse kampaaniatesse suhtub Ruuben külmalt ning nimetab neid lausa raha raiskamiseks. ,,Neid toetavad eelkõige inimesed, kes pole piisavalt kursis selle teemaga või kelle hirmud on stereotüüpidele üles ehitatud,” selgitab ta oma seisukohta.
Lisaks leiab ta, et kergemad narkootikumid tuleks legaliseerida ning nende müük riiklikult reguleerida, et kaitsta tarbijaid ja tuua riigile lisaraha. ,,Samas tuleks ka kõigi ainete tarvitamine dekriminaliseerida, parandada nende kohta teadlikkust ning luua uusi süstlavahetuspunkte, et inimesi kaitsta, sest sõltuvuses olla pole inimese vaba valik ja sellest väljumisel peab talle toeks olema,” kirjeldab ta oma nägemust sellest, kuidas praegust korda muuta.
Martini kogemus
Martin on kutseharitud ja sotsiaalne noor inimene, kelle katsetused narkootiliste ainetega algasid samuti kanepist ning hiljem jõudsid muu kraamini. Esimest korda tegi Martin kanepit umbes 16-17-aastasena, kuna lähedane inimene pakkus välja, et võiks teha. ,,Kogemus oli huvitav. Alguses arvasin, et ei mõjunud. Olin paljudelt kuulnud, et esimese korraga on väga suur tõenäosus, et mõju ei ole, ja siis suht järsult tundsin, et pea hakkas veidike ringi käima ning ajuvabad asjad muutusid naljakamaks, kui need oleks pidanud olema,” kirjeldab ta toimunut.
Nüüdseks on Martin proovinud lisaks kanepile ka MDMA-d ja Xanaxit. ,,Tahaks öelda, et MDMA-ga saab kõige silmapaistvamaid kogemusi, aga eks see kõik oleneb inimesest ka. Mul jääb terveks eluks meelde esimene trip MDMA-ga. Tegime kahe sõbraga nende korteris ja lihtsalt kuulasime muusikat üle viie tunni ja rääkisime, ühega tegime trenni ka,” kommenteerib ta oma kogemusi. Tema sõnul on kõige metsikum kogemus tal edible’ga, mille tagajärjel oli ta üle kümne tunni pilves, kuigi ta ei mäleta sellest päevast eriti midagi.
Ka Martin leiab, et kanep võiks olla legaalne, kuna see oleks selline asi, mille riik saaks ära maksustada. Näiteks suitsetab ta pea iga õhtu kanepit, mistõttu kulutab ta ühe kuu jooksul ainete peale maksimaalselt 100 eurot. Samas leiab ta, et ülejäänud ained võiks olla ka edaspidi sama rangelt reguleeritud, sest nendega kaasnevad tagajärjed võivad inimese tervise jaoks olla rängemad.
Narkovastaseid kampaaniad peab Martin samuti täiesti mõttetuks. ,,Lastele võib see mõjuda mingil määral, aga üldjuhul see esimene kogemus tuleb ikkagi sõprade kaudu, kui on juba vanemaks saadud,” ütleb ta.
Joosepi kogemus
Nii nagu teised, proovis ka Joosep esimesena just kanepit. ,,Olin 16, suitsetasin kanepit, tundus nagu hea aeg proovida, mis asi see on ja miks tehakse. Kogemus oli suht pask, munnigi ei juhtunud,” kirjeldab ta kogemust. Nüüdseks on ta aga proovinud ka kokaiini. ,,Tegin nalja pärast sõbra sünnipäeval, jagati tasuta. I don’t give a fuck, ma ei maksa kolmekohalist numbrit grammi eest,” ütles ta. Siiski on tema sõnul kogemused kanepiga just kõige silmapaistvamad, kuigi olenevalt kanepi alaliigist (strain) võivad need üsna palju erineda.
Joosepi sõnul ei eksisteeri otsest uimastite tarvitaja stereotüüpi, kuid ta arvab, et aineid tarvitatakse erinevast majanduslikust seisust lähtudes. ,,Näiteks, kui sa oled vaene, siis sa pigem kulutad 100 euri viie-kuue grammi kanepi peale, kui ostad ühe grammi kooki,” selgitab ta.
Uimastitevastased kampaaniad jätavad Joosepi ükskõikseks, kuid ta arvab, et psühhotroopsed ained võiksid siiski keelatud olla. ,,Muidu tekib liiga suur turg ja on kõik tänaval aines,” ütleb ta.
Uimastite tarbimisega seostuvad paljudele erinevad filmidest omandatud stereotüübid, mis jaotuvad spektrumile: traagilisest koomilise, sealt omakorda romantiseerivani jne. Siiski kipuvad inimesed narkootikume seostama äärmuslike juhtumitega, mille puhul indiviid enam mingi aineta elada ei saa. Ometi on väga keeruline üheselt vastata küsimusele, millised inimesed tegelikult narkootilisi aineid tarvitavad, kuna ühte kindlat narkootikumi tarvitaja inimtüüpi lihtsalt ei ole.
Kuigi põhjused uimastite tarvitamiseks kipuvad langema kahte põhilisse kategooriasse – huvi ning lõbu ja lõõgastumine –, on tõenäoliselt põhjuseid tarvitamiseks pea sama palju kui tarvitajaid, kuna tihti tehakse otsus midagi proovida n-ö emotsiooni pealt.
