REPORTAAŽ: soe õlu ja paljad mehed ehk pubiralli kõige paremad ja lahjemad punktid
Igal sügisel ja kevadel annavad Tartu tudengipäevad võimaluse käia mööda erinevaid baare ja libistada märjukest. Kuna ühe õhtu jooksul mitmes baaris käimine on luksus, mida paljud lubada ei saa, jooksevad potentsiaalsed osalejad pubiralli registreerimisele tormi. Otsustasime sel kevadel 4dimensiooni reporteritega osaleda ajaloolisel sündmusel ning uurida, kas pubiralli on tõesti oma legendaarset mainet väärt.
Alguspunkt: Raekoja plats
Kolm, kaks, üks – läks! Kui nägime, et teised tiimid tormavad kiirel tempol oma järgmistesse punktidesse, siis otsustasime ka meie Raekojast Mökusse joosta – ega me ometigi halvemad olla saa. Võhm sai otsa umbes kolme minuti järel Munga tänavale jõudes. Edaspidi liikusime tagasihoidlikuma tempoga.
1. punkt: Möku
Ähkides ja puhkides jõudsime esimesse punkti, milleks oli Möku. Loosiõnn meile esimeses punktis joogivaliku osas ei halastanud – pubiralli alustuseks kohe viinanapsud, hapukurk pealekaks. Kuna sel aastal oli pubiralli teemaks „Legendid”, siis pidime vastama küsimustele, mis puudutasid otseselt legende või legendi mõistet.
Enamik küsimustega saime hakkama, näiteks teadsime vastust küsimusele „Mis on laulu nimi, mida esitab Toe Tag?” Loomulikult ju „Legendaarne”! Samuti polnud keeruline tuletada meelde Barney Stinsoni lause: „Legend … Wait for it … Dary! Legendary!”
Nägime tohutult vaeva küsimusega, kus uuriti, mis linnas asub lokaal Legend. Kuna punkti jõudis kohale juba järgmine meeskond, siis pidime kiirustama. „Suva, paneme Haapsalu.” Järgmisesse punkti kiirustades arutasime omavahel, kus siis on see Legend? Kõikse targem Google ütles, et hoopiski Viljandis. Nüüd siis teame.
Hinne: 5/5. Ilus algus pubiralli teekonnale. Viinanaps seadis üles meeleolu järgnevateks punktideks. Ülesanne sobitus teemaga ja pidime kohe ajusid ragistama!
2. punkt: Trepp
Olime õnnelikud, kui nägime, et meie nimekirjas asub Trepp esimeste punktide seas. See on meile kõigile tuttav koht ja varasemast kogemusest teame, et õhtu lõpus pikast trepist üles-alla kiirustamine ei ole just eriti hea mõte. Trepis oli meie ülesandeks arvata ära kuus pitsi, mis jagunesid kolme osaleja vahel. Kuna meid oli erandkorras neli, siis pidi üks meist vaatama kõrvalt ning olema lihtsalt emotsionaalseks toeks. Kops oli endiselt Mökusse jooksmisest koos ja me võtsime äraarvamismängu ajast maksimumi.
Iga liige võttis kaks pitsi ja pidi arvama, mida ta jõi. Kuue lonksu vältel valdas meid segadus ja paanika samaaegselt. „Ma tean seda küll, aga mul ei tule praegu nimi meelde!” Lõpuks andis mängu läbiviija meile teada, et meie selja taha on endilegi märkamatult tekkinud pikk järjekord teistest meeskondadest, kes kärsitult oma korda ootasid.
Tegime seejärel viimased otsused ning asusime teele kolmandasse punkti. Kahjuks ei tea me tänaseni, millised joogid me täpsemalt ära arvasime, sest meile öeldi ainult meie lõplik tulemus – saime tublid 2 punkti.
Hinne: 4/5. Järjekord teiste pubirallitajatega oli punktis kerge tulema, sest otsest ajalimiiti meile kohe ei öeldud. Jookide valik oli pitside kujul rikkalik – täpselt see, mida üks võiks pubirallitaja oodata!
3. punkt: Shooters
Lühidalt võib punkti kokku võtta märksõnaga JÄKU. Shootersi külastusaeg oli meie kõigi jaoks jäänud esimese kursuse õpingute algusesse, mistõttu tavaliselt ükski meist normaalsel reede õhtul sinna sisse ei astu. Seetõttu ei olnud ootused eriti kõrged. Sellegipoolest võeti meid klubis ülientusiastlikult vastu ning juhatati baarileti juurde võtma pitsi jääkülma Jägermeistrit.
Esialgu esines meie elegantses daamiseltskonnas ninakirtsutamist, sest valitses segadus: „Jäku shotid? Pealekata? Puhtalt? Õõõhh!!!” Kuid selgus, et külm Jägermeister läheb kõrist üllatavalt libedalt alla. Seejärel pidime kokku panema väikese pusle ning lahkudes ootas meid üllatus: saime kuldsete Jägermeistri kaelakeedega kaetud laualt valida endale ühe ehte! See tõstis tuju mitme pügala võrra ning kandsime 90ndate maffiabosside stiilis ehteid terve õhtu uhkelt kaelas.
Foto: erakogu
Hinne: 5/5. Just selline peabki õige pubiralli punkt olema: toimivad napsud, mitte liiga keeruline ülesanne ja mõni ootamatu üllatus ka.
4. punkt: Lucky Loore
Pettumus! Lucky Looresse suundusime oluliselt kõrgemate ootustega, kuna koht on tuntud oma suhteliselt korraliku kokteilivaliku poolest, mistõttu lootsime, et saame kokteililonksudele veidi vaheldust. Baari jõudes anti meile veider paber, kuhu olid peidetud väikesed eri värvi kujundid.
Meid juhatati istuma ühe seinal rippuva teleri juurde. Koos meiega oli ka teine tiim, ent nende täpne kirjeldus on juba häguseks muutunud … Telerist näidati „Tujurikkuja” stiilis videot, mistõttu vaatasime üksteisele küsiva pilguga otsa, mõeldes: „Milleks see paber?”
Peagi muutus „Tujurikkuja” video hoopis kaartide rägastikuks, millelt tuli leida üles erinevad kujundid. Siin tuli appi veider paberilipik, mis toimis kui kaardilegend. Paberil oli näha, et igale sümbolile vastas üks sõna, sümbolid tuli teleril näidatud kaartidelt üles leida. Ülesande point oligi lõpuks lause kokku panna.
Ausalt öeldes olid eelmistes punktides võetud napsud selleks ajaks mõjuma hakanud ning tähelepanu teravuse hajumine andis tunda. Ülesande ajal peegeldus kõikide nägudelt korralik segadus ning lahendamise ajal kõlasid laused nagu: „Ah, no ma ei tea, äkki oli see kujund järgmine, katsetame!”
Tunnistame ausalt, et tegemist oli kõige udusema punktiga. Panime kirja nii palju kui oskasime ning andsime paberilehe korraldajatele, ent märjukest vastu ei tulnud! Pettumus! Liikusime edasi ning saime alles hiljem teada, et Lucky Loore oli hoopis veepunkt. Kohapeal keegi seda ei maininud, veekanne näha ei olnud ning ise ei tulnud ka selle peale, et küsida: „Kuulge, kas vett saaks?”
Õnneks olime ralli alguspunktis saanud kaasa ka veepudeli, mistõttu saime nagu kord ja kohus ikka vett ka vahele võtta!
Hinne: 1/5. Kuigi ülesanne oli tegelikult vahva, siis kuiva kurguga punktist lahkumine on ühel pubirallil andestamatu! Veepunkt on igati tervitatav, kuid siiski võinuks punkti korraldajad seda joogivõimalust ka mainida.
5. punkt: Illegaard
„Viies punkt ja higine on olla.” Illegaardi jõudes olid kõigil seljad juba märjad, mõjutajateks ilmselt alkohol ja soe ilm, sest me endiselt ei kavatsenud tempot tõsta. Huvitav, mida tundsid need tiimid, kes terve ralli vältel linnas jooksid … Baaris anti meile ette õllepurk ja siider, mille lõpetamine oli punktist lahkumise tingimuseks.
Ühtlasi oli see esmakohtumine meie ülejäänud õhtu vaenlasega – soe õlu. Illegaalne! Kuna keegi meie seltskonnas väga suur õllejooja polnud, siis soojalt me seda ammugi ei nautinud. Sooja õlu lürpimine läks pigem vaevaliselt. Tulime ka geniaalsele mõttele, kuidas õllejoomist leevendada – õlu pealekaks võtta siidrit. Siinkohal nõuanne järgmise aasta osalejatele: võtke vähemalt üks õllesõber punti, temast on palju kasu!
Ülesanne ise oli häälte äraarvamine, kus tuli öelda, kes on vastava hääle esitaja. Esialgu mõtlesime, et tegu on laulude arvamisega, kuid tegelikult mängiti meile ette selliseid legende nagu Walmarti poes joodeldavat Mason Ramsey’t, „Happy Birthday, Mr. President” laulvat Marilyn Monroe’d, oma lööklauset hüüdvat Christiano Ronaldot ja paljusid teisi. Muideks, arvasime ära ja saime kirja kõik heliklipid!
Hinne: 3/5. Palun-palun-palun pange järgmistel aastatel oma õlled külma, see oli peaaegu et osaliste piinamine.
6. punkt: Pirogovi park
Pool rallit läbitud. Pirogovi pargi punktis ootas meid takistusrada. Mitte kõige ideaalsem variant, kui pooled punktid on selja taga ning eelnevad joogid annavad tunda. Eriti halvaks osutus takistusrajas see, et tiimiliikmed panid selga miniseelikud.
Takistusrada algas rehvide sees hüppamisega, mille ajal tekkis ühel meist tunne, et ta väänas jala välja. Õnneks ei väänanud ja jätkasime hoogsalt. Raja teises pooles pidi lindist üle ronima, aga võis ka alt roomata, vaba valik! Sobilik aeg järgmiseks nõuandeks: ärge pange pubirallile selga seelikut või platvormsaapaid, sest iial ei või teada, missugused ülesanded (või takistused) teid ees ootavad.
Meeskonnale anti kätte kaks džinnipurki, mille pidi lõpuni jooma enne järgmisesse punkti liikumist. Võtsime joomiseks aega, sest meie järgmine punkt oli väga lähedal ning istusime natuke aega Pirogovi pingil, kust oli hea vaadata, kuidas järgmine tiim takistusraja läbimisega alustas. Varsti kostus „Teeme ringi!” – meie pubiralli seikluse üks põhiliseid lauseid, mis tähendas, et kui üks ei jaksanud tol hetkel enam juua, siis teised võtsid joogi üle. Sharing is caring.
Hinne: 3/5. Sportlikum ülesanne oli hea vaheldus mõttetööle, aga miinuspunktid, kuna kõikide riietustega ei olnud võimalik ülesandeid hästi teha. Meie viga? Osaliselt jah. Aga eks hindamine ongi subjektiivne …
7. punkt: Püssirohukelder
Püssirohukeldri punkti kuulis juba kaugelt ära, sest sealt kostus palju kisa ja naeru. Lähemale jõudes oli esimeseks mõtteks: „Appi, miks need mehed seal paljad on?” Meie segadus sai aga kohe ka vastuse: punkti ülesandeks oli teha riietekett. Meeskond, kes suutis teha kõige pikema keti oma riietest, võitis. Aluspesus mehed (ja naised), keda me enne nägime, olid tulihingeliselt võidu nimel väljas olevad meeskonnad, kes ei leppinud kaotusega. Mis siis ikka, hakkasime ka riideid seljast võtma, et oma kett moodustada. Taaskord nõuanne tulevastele osalejatele: pane igaksjuhuks selga nii palju kihte, kui võimalik, sest just see võib osutuda kriitiliseks pubiralli võitmisel.
Respekt kõikidele teistele pubirallitajatele, sest loovusel polnud selles ülesandes piire – kõik ehted, riided ja saapapaelad pandi mängu, et oma kett nii pikaks venitada kui võimalik. Punktis kostitasid meid vana hea vaenlane soe õlu ning siider, mida pidi enne järgmist punkti ära kummutama. „Teeme ringi!” Joomise ajal rääkisime natuke juttu ka punktis viibinud korraldajatega, kuid tundus, et neil oli purjus võistlejatest üsna kõrini. Oli aeg edasi liikuda. PS! Tahaksime siinkohal mainida Püssirohukeldri turvameest, kes tuli oma pausilt tagasi ja nosis hoogsalt saiakest samal ajal, kui võistlus täie hooga käis. Saiakest tuleb süüa. Loodame, et maitses hästi.
Hinne: 4/5. Plusspunktid huvitava ja teistsuguse ülesande eest, mis pubiralli võistkonnad kihama pani, kuid soe õlu võtab siiski punkti vähemaks.
8. punkt: Paviljon 6
„Kas me oleme juba kohal?”
Oleme oma tudengiaja jooksul küll mitmetesse lokaalidesse sattunud, ent lokaalist Paviljon 6 ei olnud varem kuulnud. Küllap seetõttu, et seda oli pea võimatu leida. Jalutasime Tasku lähistel, pea laiali otsas. Mitmel tiimiliikmel oli lahti Google Maps, aga ega seegi aidanud. Jalutasime sellest mitu korda mööda, kuni lõpuks saime aru, et otsitud koht oli otse meie silme ees!
Kui lõpuks kohale jõudsime, saime teada, et ülesandeks on legendaarne Alias. Üks tiimiliige pidi veinikork suus selgitama teistele sõnu. Nii palju, kui mäletame, siis saime vist isegi päris edukalt hakkama. Pubiralli eelmised punktid olid siiski oma töö teinud ning keel oli seletamisel pehmem ja äraarvamise kiirus aeglustunud, kuid head tuju see ei rikkunud!
Hinne: 3/5. Miinuspunktid raskesti leitava koha eest. Muidu oli norm.
9. punkt: Väike Kuuba
Meie viimane punkt, Väike Kuuba! Tore oli näha ka seda, et me polnud selles punktis ainukesed ning oli veel võistkondi, kes finiši poole püüdlesid. Jälle anti kätte džinnipurk, ent seekord oli lisaks joomisele ka lõbus ülesanne varuks. Nimelt pidime panema proovile oma palliviske oskused. Meenus kehalise kasvatuse tund ja see, kuidas mõni meist on täppisvisetes alati halb olnud – ajakirjanikud on siiski humanitaarid, mitte sportlased.
Mõni sai palli ilusti ämbrisse, mõni mitte. Kuigi selle punkti korraldajad püüdsid meid entusiastlikult innustada, oli näha, et ka nemad olid eri joobeastmes pubirallitajatest juba küllalt väsinud. Tegime oma visked kiirelt ära ja sammusimegi Raekoja platsi suunas finišisse.
Hinne: 4/5. Saime end veidi liigutada ja sooja õlut ei pidanud ka alla suruma. Ilmselt oleksid visked õhtu alguses siiski paremini läinud.
Tagasiteel arutasime omavahel, et me vist oleme kõige viimane tiim, kes pärale jõuab, aga ei olnudki! Teenisime välja auväärse eelviimase koha. Samas võtsime kogu asja kui seiklust, mitte võistlust, ning eelviimasest kohast ei teinud välja.
Kuigi kõiki ülesandeid tegime innukalt kaasa, jätsime finišis oleva libestiliu vahele – finišijoone ületamisega kadus igasugune seiklushimu, kuid seevastu kasvas huvi tasakaalustada õhtu jooksul joodu kosuva toiduga. Jalutasime pubirallilt minema, arutades, milline on kõige parem toidukoht, kuhu heatujulises olekus minna. Võibolla kirjutame sellest juba järgmises reportaažis…
Sarnased artiklid
REPORTAAŽ: soe õlu ja paljad mehed ehk pubiralli kõige paremad ja lahjemad punktid
Igal sügisel ja kevadel annavad Tartu tudengipäevad võimaluse käia mööda erinevaid baare ja libistada märjukest. Kuna ühe õhtu jooksul mitmes baaris käimine on luksus, mida paljud lubada ei saa, jooksevad potentsiaalsed osalejad pubiralli registreerimisele tormi. Otsustasime sel kevadel 4dimensiooni reporteritega osaleda ajaloolisel sündmusel ning uurida, kas pubiralli on tõesti oma legendaarset mainet väärt.
Alguspunkt: Raekoja plats
Kolm, kaks, üks – läks! Kui nägime, et teised tiimid tormavad kiirel tempol oma järgmistesse punktidesse, siis otsustasime ka meie Raekojast Mökusse joosta – ega me ometigi halvemad olla saa. Võhm sai otsa umbes kolme minuti järel Munga tänavale jõudes. Edaspidi liikusime tagasihoidlikuma tempoga.
1. punkt: Möku
Ähkides ja puhkides jõudsime esimesse punkti, milleks oli Möku. Loosiõnn meile esimeses punktis joogivaliku osas ei halastanud – pubiralli alustuseks kohe viinanapsud, hapukurk pealekaks. Kuna sel aastal oli pubiralli teemaks „Legendid”, siis pidime vastama küsimustele, mis puudutasid otseselt legende või legendi mõistet.
Enamik küsimustega saime hakkama, näiteks teadsime vastust küsimusele „Mis on laulu nimi, mida esitab Toe Tag?” Loomulikult ju „Legendaarne”! Samuti polnud keeruline tuletada meelde Barney Stinsoni lause: „Legend … Wait for it … Dary! Legendary!”
Nägime tohutult vaeva küsimusega, kus uuriti, mis linnas asub lokaal Legend. Kuna punkti jõudis kohale juba järgmine meeskond, siis pidime kiirustama. „Suva, paneme Haapsalu.” Järgmisesse punkti kiirustades arutasime omavahel, kus siis on see Legend? Kõikse targem Google ütles, et hoopiski Viljandis. Nüüd siis teame.
Hinne: 5/5. Ilus algus pubiralli teekonnale. Viinanaps seadis üles meeleolu järgnevateks punktideks. Ülesanne sobitus teemaga ja pidime kohe ajusid ragistama!
2. punkt: Trepp
Olime õnnelikud, kui nägime, et meie nimekirjas asub Trepp esimeste punktide seas. See on meile kõigile tuttav koht ja varasemast kogemusest teame, et õhtu lõpus pikast trepist üles-alla kiirustamine ei ole just eriti hea mõte. Trepis oli meie ülesandeks arvata ära kuus pitsi, mis jagunesid kolme osaleja vahel. Kuna meid oli erandkorras neli, siis pidi üks meist vaatama kõrvalt ning olema lihtsalt emotsionaalseks toeks. Kops oli endiselt Mökusse jooksmisest koos ja me võtsime äraarvamismängu ajast maksimumi.
Iga liige võttis kaks pitsi ja pidi arvama, mida ta jõi. Kuue lonksu vältel valdas meid segadus ja paanika samaaegselt. „Ma tean seda küll, aga mul ei tule praegu nimi meelde!” Lõpuks andis mängu läbiviija meile teada, et meie selja taha on endilegi märkamatult tekkinud pikk järjekord teistest meeskondadest, kes kärsitult oma korda ootasid.
Tegime seejärel viimased otsused ning asusime teele kolmandasse punkti. Kahjuks ei tea me tänaseni, millised joogid me täpsemalt ära arvasime, sest meile öeldi ainult meie lõplik tulemus – saime tublid 2 punkti.
Hinne: 4/5. Järjekord teiste pubirallitajatega oli punktis kerge tulema, sest otsest ajalimiiti meile kohe ei öeldud. Jookide valik oli pitside kujul rikkalik – täpselt see, mida üks võiks pubirallitaja oodata!
3. punkt: Shooters
Lühidalt võib punkti kokku võtta märksõnaga JÄKU. Shootersi külastusaeg oli meie kõigi jaoks jäänud esimese kursuse õpingute algusesse, mistõttu tavaliselt ükski meist normaalsel reede õhtul sinna sisse ei astu. Seetõttu ei olnud ootused eriti kõrged. Sellegipoolest võeti meid klubis ülientusiastlikult vastu ning juhatati baarileti juurde võtma pitsi jääkülma Jägermeistrit.
Esialgu esines meie elegantses daamiseltskonnas ninakirtsutamist, sest valitses segadus: „Jäku shotid? Pealekata? Puhtalt? Õõõhh!!!” Kuid selgus, et külm Jägermeister läheb kõrist üllatavalt libedalt alla. Seejärel pidime kokku panema väikese pusle ning lahkudes ootas meid üllatus: saime kuldsete Jägermeistri kaelakeedega kaetud laualt valida endale ühe ehte! See tõstis tuju mitme pügala võrra ning kandsime 90ndate maffiabosside stiilis ehteid terve õhtu uhkelt kaelas.
Foto: erakogu
Hinne: 5/5. Just selline peabki õige pubiralli punkt olema: toimivad napsud, mitte liiga keeruline ülesanne ja mõni ootamatu üllatus ka.
4. punkt: Lucky Loore
Pettumus! Lucky Looresse suundusime oluliselt kõrgemate ootustega, kuna koht on tuntud oma suhteliselt korraliku kokteilivaliku poolest, mistõttu lootsime, et saame kokteililonksudele veidi vaheldust. Baari jõudes anti meile veider paber, kuhu olid peidetud väikesed eri värvi kujundid.
Meid juhatati istuma ühe seinal rippuva teleri juurde. Koos meiega oli ka teine tiim, ent nende täpne kirjeldus on juba häguseks muutunud … Telerist näidati „Tujurikkuja” stiilis videot, mistõttu vaatasime üksteisele küsiva pilguga otsa, mõeldes: „Milleks see paber?”
Peagi muutus „Tujurikkuja” video hoopis kaartide rägastikuks, millelt tuli leida üles erinevad kujundid. Siin tuli appi veider paberilipik, mis toimis kui kaardilegend. Paberil oli näha, et igale sümbolile vastas üks sõna, sümbolid tuli teleril näidatud kaartidelt üles leida. Ülesande point oligi lõpuks lause kokku panna.
Ausalt öeldes olid eelmistes punktides võetud napsud selleks ajaks mõjuma hakanud ning tähelepanu teravuse hajumine andis tunda. Ülesande ajal peegeldus kõikide nägudelt korralik segadus ning lahendamise ajal kõlasid laused nagu: „Ah, no ma ei tea, äkki oli see kujund järgmine, katsetame!”
Tunnistame ausalt, et tegemist oli kõige udusema punktiga. Panime kirja nii palju kui oskasime ning andsime paberilehe korraldajatele, ent märjukest vastu ei tulnud! Pettumus! Liikusime edasi ning saime alles hiljem teada, et Lucky Loore oli hoopis veepunkt. Kohapeal keegi seda ei maininud, veekanne näha ei olnud ning ise ei tulnud ka selle peale, et küsida: „Kuulge, kas vett saaks?”
Õnneks olime ralli alguspunktis saanud kaasa ka veepudeli, mistõttu saime nagu kord ja kohus ikka vett ka vahele võtta!
Hinne: 1/5. Kuigi ülesanne oli tegelikult vahva, siis kuiva kurguga punktist lahkumine on ühel pubirallil andestamatu! Veepunkt on igati tervitatav, kuid siiski võinuks punkti korraldajad seda joogivõimalust ka mainida.
5. punkt: Illegaard
„Viies punkt ja higine on olla.” Illegaardi jõudes olid kõigil seljad juba märjad, mõjutajateks ilmselt alkohol ja soe ilm, sest me endiselt ei kavatsenud tempot tõsta. Huvitav, mida tundsid need tiimid, kes terve ralli vältel linnas jooksid … Baaris anti meile ette õllepurk ja siider, mille lõpetamine oli punktist lahkumise tingimuseks.
Ühtlasi oli see esmakohtumine meie ülejäänud õhtu vaenlasega – soe õlu. Illegaalne! Kuna keegi meie seltskonnas väga suur õllejooja polnud, siis soojalt me seda ammugi ei nautinud. Sooja õlu lürpimine läks pigem vaevaliselt. Tulime ka geniaalsele mõttele, kuidas õllejoomist leevendada – õlu pealekaks võtta siidrit. Siinkohal nõuanne järgmise aasta osalejatele: võtke vähemalt üks õllesõber punti, temast on palju kasu!
Ülesanne ise oli häälte äraarvamine, kus tuli öelda, kes on vastava hääle esitaja. Esialgu mõtlesime, et tegu on laulude arvamisega, kuid tegelikult mängiti meile ette selliseid legende nagu Walmarti poes joodeldavat Mason Ramsey’t, „Happy Birthday, Mr. President” laulvat Marilyn Monroe’d, oma lööklauset hüüdvat Christiano Ronaldot ja paljusid teisi. Muideks, arvasime ära ja saime kirja kõik heliklipid!
Hinne: 3/5. Palun-palun-palun pange järgmistel aastatel oma õlled külma, see oli peaaegu et osaliste piinamine.
6. punkt: Pirogovi park
Pool rallit läbitud. Pirogovi pargi punktis ootas meid takistusrada. Mitte kõige ideaalsem variant, kui pooled punktid on selja taga ning eelnevad joogid annavad tunda. Eriti halvaks osutus takistusrajas see, et tiimiliikmed panid selga miniseelikud.
Takistusrada algas rehvide sees hüppamisega, mille ajal tekkis ühel meist tunne, et ta väänas jala välja. Õnneks ei väänanud ja jätkasime hoogsalt. Raja teises pooles pidi lindist üle ronima, aga võis ka alt roomata, vaba valik! Sobilik aeg järgmiseks nõuandeks: ärge pange pubirallile selga seelikut või platvormsaapaid, sest iial ei või teada, missugused ülesanded (või takistused) teid ees ootavad.
Meeskonnale anti kätte kaks džinnipurki, mille pidi lõpuni jooma enne järgmisesse punkti liikumist. Võtsime joomiseks aega, sest meie järgmine punkt oli väga lähedal ning istusime natuke aega Pirogovi pingil, kust oli hea vaadata, kuidas järgmine tiim takistusraja läbimisega alustas. Varsti kostus „Teeme ringi!” – meie pubiralli seikluse üks põhiliseid lauseid, mis tähendas, et kui üks ei jaksanud tol hetkel enam juua, siis teised võtsid joogi üle. Sharing is caring.
Hinne: 3/5. Sportlikum ülesanne oli hea vaheldus mõttetööle, aga miinuspunktid, kuna kõikide riietustega ei olnud võimalik ülesandeid hästi teha. Meie viga? Osaliselt jah. Aga eks hindamine ongi subjektiivne …
7. punkt: Püssirohukelder
Püssirohukeldri punkti kuulis juba kaugelt ära, sest sealt kostus palju kisa ja naeru. Lähemale jõudes oli esimeseks mõtteks: „Appi, miks need mehed seal paljad on?” Meie segadus sai aga kohe ka vastuse: punkti ülesandeks oli teha riietekett. Meeskond, kes suutis teha kõige pikema keti oma riietest, võitis. Aluspesus mehed (ja naised), keda me enne nägime, olid tulihingeliselt võidu nimel väljas olevad meeskonnad, kes ei leppinud kaotusega. Mis siis ikka, hakkasime ka riideid seljast võtma, et oma kett moodustada. Taaskord nõuanne tulevastele osalejatele: pane igaksjuhuks selga nii palju kihte, kui võimalik, sest just see võib osutuda kriitiliseks pubiralli võitmisel.
Respekt kõikidele teistele pubirallitajatele, sest loovusel polnud selles ülesandes piire – kõik ehted, riided ja saapapaelad pandi mängu, et oma kett nii pikaks venitada kui võimalik. Punktis kostitasid meid vana hea vaenlane soe õlu ning siider, mida pidi enne järgmist punkti ära kummutama. „Teeme ringi!” Joomise ajal rääkisime natuke juttu ka punktis viibinud korraldajatega, kuid tundus, et neil oli purjus võistlejatest üsna kõrini. Oli aeg edasi liikuda. PS! Tahaksime siinkohal mainida Püssirohukeldri turvameest, kes tuli oma pausilt tagasi ja nosis hoogsalt saiakest samal ajal, kui võistlus täie hooga käis. Saiakest tuleb süüa. Loodame, et maitses hästi.
Hinne: 4/5. Plusspunktid huvitava ja teistsuguse ülesande eest, mis pubiralli võistkonnad kihama pani, kuid soe õlu võtab siiski punkti vähemaks.
8. punkt: Paviljon 6
„Kas me oleme juba kohal?”
Oleme oma tudengiaja jooksul küll mitmetesse lokaalidesse sattunud, ent lokaalist Paviljon 6 ei olnud varem kuulnud. Küllap seetõttu, et seda oli pea võimatu leida. Jalutasime Tasku lähistel, pea laiali otsas. Mitmel tiimiliikmel oli lahti Google Maps, aga ega seegi aidanud. Jalutasime sellest mitu korda mööda, kuni lõpuks saime aru, et otsitud koht oli otse meie silme ees!
Kui lõpuks kohale jõudsime, saime teada, et ülesandeks on legendaarne Alias. Üks tiimiliige pidi veinikork suus selgitama teistele sõnu. Nii palju, kui mäletame, siis saime vist isegi päris edukalt hakkama. Pubiralli eelmised punktid olid siiski oma töö teinud ning keel oli seletamisel pehmem ja äraarvamise kiirus aeglustunud, kuid head tuju see ei rikkunud!
Hinne: 3/5. Miinuspunktid raskesti leitava koha eest. Muidu oli norm.
9. punkt: Väike Kuuba
Meie viimane punkt, Väike Kuuba! Tore oli näha ka seda, et me polnud selles punktis ainukesed ning oli veel võistkondi, kes finiši poole püüdlesid. Jälle anti kätte džinnipurk, ent seekord oli lisaks joomisele ka lõbus ülesanne varuks. Nimelt pidime panema proovile oma palliviske oskused. Meenus kehalise kasvatuse tund ja see, kuidas mõni meist on täppisvisetes alati halb olnud – ajakirjanikud on siiski humanitaarid, mitte sportlased.
Mõni sai palli ilusti ämbrisse, mõni mitte. Kuigi selle punkti korraldajad püüdsid meid entusiastlikult innustada, oli näha, et ka nemad olid eri joobeastmes pubirallitajatest juba küllalt väsinud. Tegime oma visked kiirelt ära ja sammusimegi Raekoja platsi suunas finišisse.
Hinne: 4/5. Saime end veidi liigutada ja sooja õlut ei pidanud ka alla suruma. Ilmselt oleksid visked õhtu alguses siiski paremini läinud.
Tagasiteel arutasime omavahel, et me vist oleme kõige viimane tiim, kes pärale jõuab, aga ei olnudki! Teenisime välja auväärse eelviimase koha. Samas võtsime kogu asja kui seiklust, mitte võistlust, ning eelviimasest kohast ei teinud välja.
Kuigi kõiki ülesandeid tegime innukalt kaasa, jätsime finišis oleva libestiliu vahele – finišijoone ületamisega kadus igasugune seiklushimu, kuid seevastu kasvas huvi tasakaalustada õhtu jooksul joodu kosuva toiduga. Jalutasime pubirallilt minema, arutades, milline on kõige parem toidukoht, kuhu heatujulises olekus minna. Võibolla kirjutame sellest juba järgmises reportaažis…
