Väikelinna sari „Õnne 13″: eestlaseks olemine siin ja praegu
30. oktoobril 1993. aastal nägi „Õnne 13“ esimest korda ilmavalgust. Tänu sarja idee autorile ning esimesele stsenaristile Astrid Reinlale kohtuti esmakordselt Morna linna, sealsete elanike ja majaga number 13.
„Õnne 13” näol on tegemist kodukootud draamasarjaga, mille kaudu saab kaasa elada tegelaste värvikirevatele eludele. Kui sakslastel on „Kirgede torm” ja USA-l „Vaprad ja ilusad”, siis ligi 30 aastat on eestimaiste seriaalide lippu kõrgel hoidnud just fiktiivne Morna linn ja kõik tema elanikud.
Laupäeva õhtuti kell pool üheksa on võimalik kaasa elada seiklustele sarjas „Õnne 13”. Vaatajaid tervitavad tagasihoidlik Alma Saarepera (Helgi Sallo), oranži baretiga ning igati häälekas Laine Rosenkampf-Jägerfreund (Luule Komissarov) koos abikaasa Kristjaniga (Väino Aren), mitmekordne abielupaar Mare (Anne Veesaar) ja Allan Peterson (Raivo E. Tamm) ning loomulikult saab kaasa elada ka Are Prillopi (Ülle Lichtfeldt) sekeldustele.
„Kuidas te üldse veenate Eesti näitlejaid „Õnnes” mängima?”
Praegu mängib sarjas aktiivselt kokku 32 näitlejat, kuid aegade jooksul on näitlejate arv ületanud saja piiri. Uute tegelaste tutvustamine käib sarjas väga ettevaatlikult ning üks peamistest kriteeriumitest on see, et karakterit peab saama siduda võimalikult paljude teiste tegelastega. Praeguse stsenaristi Andra Teede sõnul on „Õnne 13” tegelastega oluline publikule näidata, et eksimine on inimlik, igaühel on vigu ning inimesed ongi mõnikord haavatavad. „Isegi ideaalne Alma ajab vahepeal kausi ümber ja ütleb midagi lolli,” ütles stsenarist.
Teede meenutab, et üks asi, mida ajakirjanikud tema käest küsivad on see, kuidas ta veenab Eesti näitlejaid sarjas mängima. „Tegelikult on vastupidi. Eesti näitlejad kirjutavad mulle kogu aeg, kas saaksin neid „Õnnesse” panna,” vastas Teede, kelle jaoks on näitlejate veenmine müüt. Ka tänavuse aastavahetuse episoodi jaoks võttis temaga ühendust räpipunt 5MIINUST, kes avaldas soovi kaasa teha ühes osas.
Kõne lauatelefonile
Anne Veesaar on üks neist „Õnne 13” näitlejatest, kes on seriaalis mänginud 1993. aastast alates. Näitleja kehastatud Mare Peterson on Veesaare sõnul käredam ja äkilisem, kui ta ise. „Allaniga on Mare olnud kauem abielus, kui mina oma kahe seadusliku abikaasaga kokku. Järelikult on Mare kannatlikum ja mõistvam,” ütles Veesaar.
Pakkumise „Õnne 13” sarjas osalemiseks tegi Veesaarele seriaali esimene režissöör-lavastaja Tõnis Kask, kes helistas näitleja kodusele lauatelefonile. Omavahel kohtuti Kino Sõpruse kohvikus, kus üksteisega tuttavamaks saadi. Selgus, et tegelikult oli režissööril kaks kandidaati Mare rollile – Anne Veesaar ja Anne Reemann. Ühel hetkel jäi valituks siiski Veesaar. „Selgus, et teine näitleja on lapseootel ja ei saagi osaleda, ning mina jäin ainsana sõelale saatuse tahtel,” ütles ta.
Ometigi on näitleja elus olnud ka aegu, kus ta on mõelnud sarjas lõpetamise peale. „Kasvõi juba sellepärast, et inimesed samastavad mind tegelasega. Kord küsisin palka juurde ja siis produtsent viskas nalja, et kirjutame Mare välja, jätame ta auto alla. Kirjutati küll, et Allan tagurdas Marele kaubikuga otsa ja Mare oli kipsis jalaga haiglas,” ütles Veesaar. Seda, kas talle palka juurde maksti, näitleja ei mäleta, kuid lisab, et enam pole mõtet rollist loobuda, kuna ta on igavesti Marega seotud. „Peaasi, et ma ise ennast Marega ei samasta, siis peaksin psühhiaatri poole pöörduma,” rääkis ta.
Stsenaarium, mis ei jää kirjutamata ka sünnitades
Sarjal on olnud mitmeid stsenariste: Astrid Reinla, Kati Murutar, Teet Kallas ja Urmas Lennuk. Viimased kaheksa aastat on stsenarist olnud Andra Teede, kes lõpetas 2014. aastal lavakunstikooli dramaturgia eriala.
Pärast kooli lõppu soovis Teede minna tööle teatrisse, ent oodatud pakkumisi ei tulnud. 2014. aasta suvel võttis temaga ühendust tolleaegne „Õnne 13“ stsenarist Urmas Lennuk, kes soovitas Teedel sarja kirjutamist proovida. „Kuidagi läksidki kaks otsa niimoodi kokku, et minul oli midagi teha vaja ja „Õnne” vajas stsenaristi,“ ütles Teede, kelle prooviosa jõudis ekraanile 601. episoodina.
Sarja vaatajad võivad märgata, et „Õnne 13” tegevustikus on suurel hulgal sees seda, mis parasjagu maailmas toimub. Päevikupidamise rolli hoitakse täiesti teadlikult. „Meie konkurent Toomas Kirss on öelnud, et „Õnne” väärtus ongi see, et oleme Eesti ainus päevakajaline sari. Ka „Pilvede all” ei ürita päevakajalisust sisse panna, aga meie kindlasti teeme seda,” rääkis Teede, kes kirjutab iga episoodi kuus nädalat enne selle eetrisse jõudmist.
Stsenarist meenutab olukorda, mil tal oli roietevaheline lihasepõletik, ent stsenaarium vajas kirjutamist. „Hingates oli õudselt terav valu. Kirjutan ja kirjutan, kell on juba pool kaks, aga pool „Õnnet” on veel teha. Kutsusin endale kiirabi, nad tegid mulle valuvaigistava süsti. Pinnisin neid tükk aega, et ega see mind uniseks ei tee, sest ma pean „Õnnet” kirjutama”. Teede sõnul pole olnud ühtegi korda, mil stsenaariumi kirjutamine oleks millegi tõttu vahele jäänud. „Kui ma sünnitama läksin, siis tuhudes olles ka veel kirjutasin stseeni,” rääkis ta.
„Õnne” fännid juba ei unusta
Lisaks stsenaariumi kirjutamisele kohtub Teede aktiivselt ka „Õnne 13” fännidega üle Eesti. Tema sõnul täidab sari inimeste elus olulise kaaslase rolli, sest igal laupäeval tullakse kokku ning avatakse üheskoos teler. „Memmed ja taadid ikka räägivad, kuidas laupäeva õhtul ei tohi keegi helistada, sest tähtsad külalised Alma ja Laine tulevad neile külla. See ei ole tegelikult üldse väike asi, see on hästi oluline,“ rääkis Teede.
Muuhulgas laekub stsenaristile hulgaliselt kirju Facebooki ja meilile erinevate ettepanekutega, milliseid tegevusliine sarjas näha tahetakse. Teede sõnul teavad fännid teinekord mõne tegelaskuju minevikku ja hingeelu paremini, kui stsenarist või näitleja ise. Ühes episoodis oli stseen, kus omavahel kurameerisid Are Prillop (Ülle Lichtfeldt) ja Raivo Tiik (Veikko Täär). Are mainis Tiigile, et ta pole kunagi abielus olnud, mille peale võeti stsenaristiga ühendust. „Küsiti, et mis te räägite nüüd? Esimeses osas, kus Are oli, ütles ta, et põgenes oma narkomaanist abikaasa juurest,“ ütles Teede.
Stsenaristi sõnul ei märka mõnikord vigu ka näitlejad ise, kes on terve elu oma tegelaskuju mänginud ja kõiki episoode korduvalt otsast lõpuni vaadanud. „Ja siis publik näeb seda ja koheselt taipavad ära, sest nende jaoks on need inimesed nii reaalsed ja nii-nii olemas,” rääkis Teede. Samuti meenutab ta nelja-viie aasta tagust kokkupuudet televaatajaga. „Ükskord aastaid tagasi oli meil niisugune lugu, et Allanil oli armuke ja siis ma sain ühe hästi tigeda kirja. Üks vanahärra kirjutas trükitähtedega hästi kurjalt, et mina tunnen Allan Petersoni juba kakskümmend viis aastat, ta ei teeks kunagi midagi nii lolli, et läheks võõra naise juurde.”
Sarnaselt Teedele on ka Anne Veesaar käinud publikuga korduvalt kohtumas. Ta rääkis, et ükskõik mis teemadest publikuga rääkida, lõpuks leiab end ikka Õnne tänavalt. Samuti astuvad televaatajad näitlejale ligi nii tänaval, ühistranspordis kui ka kauplustes, et teda tervitada. „Siis nad ehmatavad ja vabandavad, et ega mina ju neid ei tunne, aga nende elutoas olen ma peaaegu igal laupäeval. Ma vastan, et tunnen küll, ma ju näen teid vaatamas,” ütles Veesaar.
Näitleja meenutas üht naljakat kokkupuudet „Õnne 13” fänniga, mis leidis aset Seto Kuningriigis, kus Veesaar on alati rahvarõivastes. Seto rahvarõivad muudavad Veesaare sõnul ta välimust oluliselt ning üldjuhul teda siis ära ei tunta. „Üks vanem naine vaatas ja vaatas ning lausus lõpuks: „Aa, sa olet jo taa Allani naane!“ Ma pole enam isegi Mare, vaid Allani naine,” meenutas näitleja.
Morna memuaarid
Morna memuaarid on Instagramis tegutsev konto, millel jagatakse „Õnne 13” sarjast humoorikaid hetki alates esimesest episoodist. Eelmisel aastal loodud kontol on tänaseks üle 13 000 jälgija. Morna memuaaride omanik on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti magistritudeng Liina Lelov, kelle jaoks on „Õnne 13” kogu aeg olemas olnud juba lapsepõlvest peale.
Tema sõnul sündis kontoidee ühe stressirohke perioodi ajal, mil ta valmistas ette näitust. Varasemalt jagas Lelov sarjast pärit tsitaate oma Facebookis, ent otsustas siis luua eraldi platvormi. „„Õnne” on mu kaaslane olnud hea hulk tunde ja olgem ausad, ma vaatan ikka veel laupäevaseid uusi osasid ka,” ütles ta.
Andra Teede arvates on Morna memuaaride mõte väga tore. „Mina ainult tervitan seda irooniat. Nalja peab tegema, sest ma arvan, et see on täiega lahe,” rääkis ta. Anne Veesaar lisab, et küllap on „Õnne” nii inimlik ja rahulik lugu, et igapäeva möllu kõrvalt on seda tervendav vaadata. „Pealegi ta ühendab põlvkondi. Vanaemaga koos vaatavad lapselapsed ja siis saavad nemad omakorda sõltuvuse. Ikka tahaks ju teada, kes kellega käib ja kaua Mare Allanit välja kannatab,” ütles Veesaar.
Lõputu narratiiviga lugu
Teede avaldas, et Morna linna lugu ei lõppe veel niipea ning elu Õnne tänava majas jätkub samasuguse hooga. Üleüldiselt peab ta „Õnne 13” igapäevaelu väikelinnasarjaks, mille elanikke on publik paarikümne aastaga tundma õppinud. „See räägib perekonna- ja sõprussuhetest, laste kasvatamisest ning hakkamasaamisest tänapäeva Eestis. Näitame, mis tunne on olla eestlane siin ja praegu,” ütles Teede.
Anne Veesaare arvates on „Õnne” puhul tegemist lõputu narratiiviga, mis räägib keskmise eestlase elust, armastusest ja tegemistest. „See, mis reaalses maailmas täna juhtub, see juhtub ka Õnne tänaval ja Morna linnas,” ütles ta. Morna inimesi peab Veesaar empaatilisteks ja töökateks. Siiski ei tohi tema sõnul unustada, et Morna on väike linn ja sealsed inimesed ning nende käitumine on hoopis teistsugune kui suurlinna elanikel. „Nad elavad üksteisele lähemal ja seega näevad teiste elu, näevad teiste kööki ja magamistuppa – see on ju alati huvitavam kui enda elu,” rääkis ta.
„Tänaseks omab seriaal dokumentaalset väärtust. Selles on talletatud taasiseseisvunud Eesti sündmused ja lihtsate inimeste igapäevane elu,” ütles Veesaar ning lisas, et seriaali tegemist alustades arvasid kõik, et oleks tore, kui üheskoos kevadeni vastu peaks. „Nüüd on sügisest 1993 saanud kevad 2022 ja ma ei näe märke, et meie vaataja enam Õnne tänava vastu huvi ei tunne,” sõnas ta.
Esimesest episoodist on peagi möödas 30 aastat, kuid sari hoiab siiani iganädalastes TOP 10 vaadatavamate saadete hulgas kõrget kohta. Seda, mis on „Õnne 13” fenomen, ei oska päris lõpuni keegi öelda, kuid on kindel, et sari puudutab, kõnetab ning meelitab ikka ja jälle televaatajaid Morna elanikele kaasa elama.
Sarnased artiklid
Väikelinna sari „Õnne 13″: eestlaseks olemine siin ja praegu
30. oktoobril 1993. aastal nägi „Õnne 13“ esimest korda ilmavalgust. Tänu sarja idee autorile ning esimesele stsenaristile Astrid Reinlale kohtuti esmakordselt Morna linna, sealsete elanike ja majaga number 13.
„Õnne 13” näol on tegemist kodukootud draamasarjaga, mille kaudu saab kaasa elada tegelaste värvikirevatele eludele. Kui sakslastel on „Kirgede torm” ja USA-l „Vaprad ja ilusad”, siis ligi 30 aastat on eestimaiste seriaalide lippu kõrgel hoidnud just fiktiivne Morna linn ja kõik tema elanikud.
Laupäeva õhtuti kell pool üheksa on võimalik kaasa elada seiklustele sarjas „Õnne 13”. Vaatajaid tervitavad tagasihoidlik Alma Saarepera (Helgi Sallo), oranži baretiga ning igati häälekas Laine Rosenkampf-Jägerfreund (Luule Komissarov) koos abikaasa Kristjaniga (Väino Aren), mitmekordne abielupaar Mare (Anne Veesaar) ja Allan Peterson (Raivo E. Tamm) ning loomulikult saab kaasa elada ka Are Prillopi (Ülle Lichtfeldt) sekeldustele.
„Kuidas te üldse veenate Eesti näitlejaid „Õnnes” mängima?”
Praegu mängib sarjas aktiivselt kokku 32 näitlejat, kuid aegade jooksul on näitlejate arv ületanud saja piiri. Uute tegelaste tutvustamine käib sarjas väga ettevaatlikult ning üks peamistest kriteeriumitest on see, et karakterit peab saama siduda võimalikult paljude teiste tegelastega. Praeguse stsenaristi Andra Teede sõnul on „Õnne 13” tegelastega oluline publikule näidata, et eksimine on inimlik, igaühel on vigu ning inimesed ongi mõnikord haavatavad. „Isegi ideaalne Alma ajab vahepeal kausi ümber ja ütleb midagi lolli,” ütles stsenarist.
Teede meenutab, et üks asi, mida ajakirjanikud tema käest küsivad on see, kuidas ta veenab Eesti näitlejaid sarjas mängima. „Tegelikult on vastupidi. Eesti näitlejad kirjutavad mulle kogu aeg, kas saaksin neid „Õnnesse” panna,” vastas Teede, kelle jaoks on näitlejate veenmine müüt. Ka tänavuse aastavahetuse episoodi jaoks võttis temaga ühendust räpipunt 5MIINUST, kes avaldas soovi kaasa teha ühes osas.
Kõne lauatelefonile
Anne Veesaar on üks neist „Õnne 13” näitlejatest, kes on seriaalis mänginud 1993. aastast alates. Näitleja kehastatud Mare Peterson on Veesaare sõnul käredam ja äkilisem, kui ta ise. „Allaniga on Mare olnud kauem abielus, kui mina oma kahe seadusliku abikaasaga kokku. Järelikult on Mare kannatlikum ja mõistvam,” ütles Veesaar.
Pakkumise „Õnne 13” sarjas osalemiseks tegi Veesaarele seriaali esimene režissöör-lavastaja Tõnis Kask, kes helistas näitleja kodusele lauatelefonile. Omavahel kohtuti Kino Sõpruse kohvikus, kus üksteisega tuttavamaks saadi. Selgus, et tegelikult oli režissööril kaks kandidaati Mare rollile – Anne Veesaar ja Anne Reemann. Ühel hetkel jäi valituks siiski Veesaar. „Selgus, et teine näitleja on lapseootel ja ei saagi osaleda, ning mina jäin ainsana sõelale saatuse tahtel,” ütles ta.
Ometigi on näitleja elus olnud ka aegu, kus ta on mõelnud sarjas lõpetamise peale. „Kasvõi juba sellepärast, et inimesed samastavad mind tegelasega. Kord küsisin palka juurde ja siis produtsent viskas nalja, et kirjutame Mare välja, jätame ta auto alla. Kirjutati küll, et Allan tagurdas Marele kaubikuga otsa ja Mare oli kipsis jalaga haiglas,” ütles Veesaar. Seda, kas talle palka juurde maksti, näitleja ei mäleta, kuid lisab, et enam pole mõtet rollist loobuda, kuna ta on igavesti Marega seotud. „Peaasi, et ma ise ennast Marega ei samasta, siis peaksin psühhiaatri poole pöörduma,” rääkis ta.
Stsenaarium, mis ei jää kirjutamata ka sünnitades
Sarjal on olnud mitmeid stsenariste: Astrid Reinla, Kati Murutar, Teet Kallas ja Urmas Lennuk. Viimased kaheksa aastat on stsenarist olnud Andra Teede, kes lõpetas 2014. aastal lavakunstikooli dramaturgia eriala.
Pärast kooli lõppu soovis Teede minna tööle teatrisse, ent oodatud pakkumisi ei tulnud. 2014. aasta suvel võttis temaga ühendust tolleaegne „Õnne 13“ stsenarist Urmas Lennuk, kes soovitas Teedel sarja kirjutamist proovida. „Kuidagi läksidki kaks otsa niimoodi kokku, et minul oli midagi teha vaja ja „Õnne” vajas stsenaristi,“ ütles Teede, kelle prooviosa jõudis ekraanile 601. episoodina.
Sarja vaatajad võivad märgata, et „Õnne 13” tegevustikus on suurel hulgal sees seda, mis parasjagu maailmas toimub. Päevikupidamise rolli hoitakse täiesti teadlikult. „Meie konkurent Toomas Kirss on öelnud, et „Õnne” väärtus ongi see, et oleme Eesti ainus päevakajaline sari. Ka „Pilvede all” ei ürita päevakajalisust sisse panna, aga meie kindlasti teeme seda,” rääkis Teede, kes kirjutab iga episoodi kuus nädalat enne selle eetrisse jõudmist.
Stsenarist meenutab olukorda, mil tal oli roietevaheline lihasepõletik, ent stsenaarium vajas kirjutamist. „Hingates oli õudselt terav valu. Kirjutan ja kirjutan, kell on juba pool kaks, aga pool „Õnnet” on veel teha. Kutsusin endale kiirabi, nad tegid mulle valuvaigistava süsti. Pinnisin neid tükk aega, et ega see mind uniseks ei tee, sest ma pean „Õnnet” kirjutama”. Teede sõnul pole olnud ühtegi korda, mil stsenaariumi kirjutamine oleks millegi tõttu vahele jäänud. „Kui ma sünnitama läksin, siis tuhudes olles ka veel kirjutasin stseeni,” rääkis ta.
„Õnne” fännid juba ei unusta
Lisaks stsenaariumi kirjutamisele kohtub Teede aktiivselt ka „Õnne 13” fännidega üle Eesti. Tema sõnul täidab sari inimeste elus olulise kaaslase rolli, sest igal laupäeval tullakse kokku ning avatakse üheskoos teler. „Memmed ja taadid ikka räägivad, kuidas laupäeva õhtul ei tohi keegi helistada, sest tähtsad külalised Alma ja Laine tulevad neile külla. See ei ole tegelikult üldse väike asi, see on hästi oluline,“ rääkis Teede.
Muuhulgas laekub stsenaristile hulgaliselt kirju Facebooki ja meilile erinevate ettepanekutega, milliseid tegevusliine sarjas näha tahetakse. Teede sõnul teavad fännid teinekord mõne tegelaskuju minevikku ja hingeelu paremini, kui stsenarist või näitleja ise. Ühes episoodis oli stseen, kus omavahel kurameerisid Are Prillop (Ülle Lichtfeldt) ja Raivo Tiik (Veikko Täär). Are mainis Tiigile, et ta pole kunagi abielus olnud, mille peale võeti stsenaristiga ühendust. „Küsiti, et mis te räägite nüüd? Esimeses osas, kus Are oli, ütles ta, et põgenes oma narkomaanist abikaasa juurest,“ ütles Teede.
Stsenaristi sõnul ei märka mõnikord vigu ka näitlejad ise, kes on terve elu oma tegelaskuju mänginud ja kõiki episoode korduvalt otsast lõpuni vaadanud. „Ja siis publik näeb seda ja koheselt taipavad ära, sest nende jaoks on need inimesed nii reaalsed ja nii-nii olemas,” rääkis Teede. Samuti meenutab ta nelja-viie aasta tagust kokkupuudet televaatajaga. „Ükskord aastaid tagasi oli meil niisugune lugu, et Allanil oli armuke ja siis ma sain ühe hästi tigeda kirja. Üks vanahärra kirjutas trükitähtedega hästi kurjalt, et mina tunnen Allan Petersoni juba kakskümmend viis aastat, ta ei teeks kunagi midagi nii lolli, et läheks võõra naise juurde.”
Sarnaselt Teedele on ka Anne Veesaar käinud publikuga korduvalt kohtumas. Ta rääkis, et ükskõik mis teemadest publikuga rääkida, lõpuks leiab end ikka Õnne tänavalt. Samuti astuvad televaatajad näitlejale ligi nii tänaval, ühistranspordis kui ka kauplustes, et teda tervitada. „Siis nad ehmatavad ja vabandavad, et ega mina ju neid ei tunne, aga nende elutoas olen ma peaaegu igal laupäeval. Ma vastan, et tunnen küll, ma ju näen teid vaatamas,” ütles Veesaar.
Näitleja meenutas üht naljakat kokkupuudet „Õnne 13” fänniga, mis leidis aset Seto Kuningriigis, kus Veesaar on alati rahvarõivastes. Seto rahvarõivad muudavad Veesaare sõnul ta välimust oluliselt ning üldjuhul teda siis ära ei tunta. „Üks vanem naine vaatas ja vaatas ning lausus lõpuks: „Aa, sa olet jo taa Allani naane!“ Ma pole enam isegi Mare, vaid Allani naine,” meenutas näitleja.
Morna memuaarid
Morna memuaarid on Instagramis tegutsev konto, millel jagatakse „Õnne 13” sarjast humoorikaid hetki alates esimesest episoodist. Eelmisel aastal loodud kontol on tänaseks üle 13 000 jälgija. Morna memuaaride omanik on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti magistritudeng Liina Lelov, kelle jaoks on „Õnne 13” kogu aeg olemas olnud juba lapsepõlvest peale.
Tema sõnul sündis kontoidee ühe stressirohke perioodi ajal, mil ta valmistas ette näitust. Varasemalt jagas Lelov sarjast pärit tsitaate oma Facebookis, ent otsustas siis luua eraldi platvormi. „„Õnne” on mu kaaslane olnud hea hulk tunde ja olgem ausad, ma vaatan ikka veel laupäevaseid uusi osasid ka,” ütles ta.
Andra Teede arvates on Morna memuaaride mõte väga tore. „Mina ainult tervitan seda irooniat. Nalja peab tegema, sest ma arvan, et see on täiega lahe,” rääkis ta. Anne Veesaar lisab, et küllap on „Õnne” nii inimlik ja rahulik lugu, et igapäeva möllu kõrvalt on seda tervendav vaadata. „Pealegi ta ühendab põlvkondi. Vanaemaga koos vaatavad lapselapsed ja siis saavad nemad omakorda sõltuvuse. Ikka tahaks ju teada, kes kellega käib ja kaua Mare Allanit välja kannatab,” ütles Veesaar.
Lõputu narratiiviga lugu
Teede avaldas, et Morna linna lugu ei lõppe veel niipea ning elu Õnne tänava majas jätkub samasuguse hooga. Üleüldiselt peab ta „Õnne 13” igapäevaelu väikelinnasarjaks, mille elanikke on publik paarikümne aastaga tundma õppinud. „See räägib perekonna- ja sõprussuhetest, laste kasvatamisest ning hakkamasaamisest tänapäeva Eestis. Näitame, mis tunne on olla eestlane siin ja praegu,” ütles Teede.
Anne Veesaare arvates on „Õnne” puhul tegemist lõputu narratiiviga, mis räägib keskmise eestlase elust, armastusest ja tegemistest. „See, mis reaalses maailmas täna juhtub, see juhtub ka Õnne tänaval ja Morna linnas,” ütles ta. Morna inimesi peab Veesaar empaatilisteks ja töökateks. Siiski ei tohi tema sõnul unustada, et Morna on väike linn ja sealsed inimesed ning nende käitumine on hoopis teistsugune kui suurlinna elanikel. „Nad elavad üksteisele lähemal ja seega näevad teiste elu, näevad teiste kööki ja magamistuppa – see on ju alati huvitavam kui enda elu,” rääkis ta.
„Tänaseks omab seriaal dokumentaalset väärtust. Selles on talletatud taasiseseisvunud Eesti sündmused ja lihtsate inimeste igapäevane elu,” ütles Veesaar ning lisas, et seriaali tegemist alustades arvasid kõik, et oleks tore, kui üheskoos kevadeni vastu peaks. „Nüüd on sügisest 1993 saanud kevad 2022 ja ma ei näe märke, et meie vaataja enam Õnne tänava vastu huvi ei tunne,” sõnas ta.
Esimesest episoodist on peagi möödas 30 aastat, kuid sari hoiab siiani iganädalastes TOP 10 vaadatavamate saadete hulgas kõrget kohta. Seda, mis on „Õnne 13” fenomen, ei oska päris lõpuni keegi öelda, kuid on kindel, et sari puudutab, kõnetab ning meelitab ikka ja jälle televaatajaid Morna elanikele kaasa elama.
