Donbassi konfliktist saigi viimase seitsme aastakümne suurim sõda Euroopas. Paljud arvasid, et see juhtub – kõik märgid viitasid Venemaa valmidusele Ukrainat rünnata. Veel enamad pidasid seda täiesti ajuvabaks. Putin on ju ometi selgelt kaalutlev endine KGB-lane, kes ei võtaks midagi nii meeletut ette. Sellega, et Venemaa president enam oma teenistustelt adekvaatset infot ei saa, sest kõik ebameeldivaid hinnanguid edastanud nõuandjad on lähiringist eemaldatud, ei osatud arvestada. Vaatame detailselt, mis viis saatusliku 24. veebruarini ning milliseks invasiooni esimesed kolm nädalat kujunenud on.

PROPASÕDA

19. veebruarini. Lääne eksperdid on sügisest saati rääkinud, et hoolimata lakkamatust sõjatehnika kärutamisest piiri äärde invasioonieelset sõjahüsteeriat Venemaal justkui napib. Samuti ei sobi pilti ka Vene sõdurite absoluutne OPSEC-i puudumine. Nad ujutasid sotsiaalmeedia üle videotega, kust võis sõjatehnika liikumist üksikasjalikult jälgida.

Veebruari keskel on propaganda aga täies hoos. Küll leitakse „rahvavabariikides” poola keelt rääkivaid sabotööre, tehakse linnaparkides kahjutuks pomme, ning seejärel maandub Vene territooriumile „ukraina mürsk”. Donetski valitsushoone ees lendab õhku sõjapealiku UAZ. Selgub, et numbrimärk klapib, aga varem on seda hoopis teisel autol nähtud.

Sõjapealik Denis Pušilini sõnul on tulekul suur sõda ja algab evakuatsioon. Separatistid pommitatavad ukrainlaste Stantsija Luhanska lasteaeda ja „avastavad evakuatsioonitee silla alt autopommi”. Piiri taha paigutatakse Z-märgiga sõjatehnika ja Venemaa tuumaväed teevad õppusi. Lääne sõnul hakatakse sõja tõttu ukrainlasi relvastama.

20. veebruar. Samal ajal kui separatistid alustavad mobilisatsiooniga, saabub kümmekond venelaste sõjalaeva Azovi merele. Suurtükituli ukraina suunal järjest tiheneb ning Prantsusmaa president Emmanuel Macron helistab Putinile.

21. veebruar. Separatistide väitel saabus Eesti, USA ja Briti meedia Donbassi rindele võltsvideosid filmima. Hoiatatakse, et ukrainlased alustavad kohe rünnakut Venemaa toetatud rahvavabariikide vastu. Räägitakse ikka sabotaažist ja propaganda jahub ukrainlaste suurtükitulest Venemaa pihta. Donetsk kutsub Venemaad „appi”.

Minsk teeb alamatele selgeks, et Vene väed jäävad sinna hoolimata õppuste lõpust. Venemeelse opositsioonibloki 60 poliitikut on Ukrainast lahkunud. Vene väed hargnevad mööda Ukraina piiri laiali ja kohalike sõnul on sõdurid piiri taga juba näljas.

22. veebruar. Luhanski sõjapealike sõnul peavad Ukraina väed kogu oblasti territooriumilt lahkuma. Moskva tunnustab „rahvavabariike” ja pommitab ukrainlaste kontrollitud Luhanski elektrijaama, mis süttib põlema. Paljukirutud Saksamaa külmutab viimaks NordStream 2 projekti. USA sanktsioneerib kaubavahetuse „rahvavabariikidega” ja samuti mõned pangad. Britid sanktsioneerivad aga viite Venemaa panka.

23. veebruar. Separatistid räägivad, kuidas Ukraina mürsk tabas tsivilistide autot. Autos nähtavatel laipadel on selged märgid sellest, et nad on juba lahkamiselt läbi käinud ning ammu surnud. FSB jutustab kümnest paremsektorlasest, kes Krimmis kirikut õhku tahtsid lasta. Vene saatkond Kiievis lõpetab töö. Moskva kehtestab Ukraina-Vene piiri kohale tsiviillendude keelutsooni.

Kanadast tuleb Ukrainasse teine last relvaabi. Volodõmõr Zelenskõi sõnul on 36 000 reservisti valmis pandud, aga üldmobilisatsiooni ei tule. Siiski kinnitab parlament otsuse tsivilistidele relvad laiali jagada ja eriolukord kehtestada. Euroopa Liit sanktsioneerib Venemaa kaitseministri. Balti riikide välisministrid saabuvad Ukrainasse.

INVASIOON

24. veebruar. Varahommikul sisenevad Vene väed Ukrainasse. Samal ajal on käimas ÜRO Julgeolekunõukogu istung nende enda eesistumisel. Maailma šokeerib rünnaku laiahaardelisus. Venemaa pommitab õhulöökide ja rektiivraketiheitjatega Harkivit. Ballistilised raketid tabavad Vinnitsa relvaladusid, Ivano-Frankiivski lennujaama läänes, Hersoni lennujaama, Kiievit, Odessat, Dnipropetrovskit ja veel kümneid rajatisi üle riigi. Maaväed sisenevad Krimmist, idapiirilt, Donbassist ja Tšernobõli suunalt.

Õhudessandiga üritatakse Hostomelit Kiievi all vallutada ning lennujaam võetakse õhtul tagasi. Venemaa teeb kopteridessante ja äärelinnade kohal nähakse Vene ja Ukraina hävitajate õhulahinguid. Mõlema poole Antonovi transpordilennukeid ja hävitajaid lastakse päeva jooksul alla.

Moskva aktsiaturg kukub 45% ning Gazprom kaotab poole väärtusest. Suuremates Venemaa linnades on tuhanded sõjavastased tänavatel. Vene sõduriemade sõnul on rindel ajateenijad. Mitukümmend venelast langeb ka vangi, nende seas terve luurerühm.

Kiievis kuulutatakse välja eriolukord. Harkivi lennujaam suletakse ja blokeeritakse. Tänavatel hukkuvad esimesed kümned tsivilistid ja leitakse esimesi tõendeid keelatud kobarmoona kasutamisest. Ukrainastele jagatakse territoriaalseteks kaitseüksusteks laiali 10 000 relva.

Poola ja Moldova hakkavad põgenike vastuvõtupunkte rajama. Läti kutsub suursaadiku Moskvast ära. Britid tahavad Venemaa SWIFT-ist välja visata ja lennud keelata. Kanada katkestab kogu impordi Venemaalt.

25. veebruar. Tšernobõli tuumajaam on langenud ja saastetase oluliselt tõusnud. Öösel tabavad mitmeid linnu õhulöögid. Kiievis on aga segane olukord, sest väidetavalt on vene sabotöörid sinna imbunud, kohati isegi Ukraina vormides. Linna ümbruses hakatakse aga hävitama ründaja takistamiseks sildu.

Ukrainlased üritavad Hersoni all vasturünnakut ning tabavad Rostovi oblastis Totška-U raketiga venelaste lennujaama. Lõunarindelt ilmub esimene video hävitatud Venemaa kolonnist. Zelenskõi ei pääse aga üldmobilisatsiooni väljakuulutamisest. Jätkuvalt jagatakse territoriaalkaitse võitlejatele relvi ning valmistatakse massiliselt Molotovi kokteile. Kiievis jõuavad nende kätte ka Läänest saadetud tankitõrjerelvad.

Groznõis mobiliseeritakse tuhandeid tšetšeeni võitlejaid. Odessa all saab pihta Moldova tsiviillaev ning mujal Ukraina ranniku lähedal tabavad venelased veel kahte sellist. Ebatäpsetes raketirünnakutes hukkub päeva jooksul mitmeid tsiviliste ja siin-seal ilmub taas pilte vangistatud Vene sõduritest. Nii lõunas kui ka Kiievi all satuvad Ukraina kolonnid mitmete jõhkrate varitsuste otsa. Pealinna pommitatakse ja Poltava regiooni lennuvälju tabavad raketid.

Suurbritannia, Poola ja Tšehhi keelavad Vene lennuliinidel oma õhuruumis lendamise. Moskva ähvardab Soomet ning Rootsit aga „militaar-tehniliste tagajärgedega”, juhul kui need peaks NATO-ga liituma. Venemaa visatakse Euroopa Nõukogust välja. Tehnoloogiasektoris ülioluline Taiwan otsustab aga sanktsioonidega liituda.

26. veebruar. Vene väed surutakse Sumõist välja, Stantsija Luhanska Donbassis aga langeb. Hersonist avaldatakse videod suurest purustatud Rosgvardia kolonnist. Siin-seal hakkavad silma paistma kütuseta jäänud vallutaja sõjatehnika. Ukrainlased pommitavad naftahoidlat Donbassis.

Ukraina kaotab esimese suurema linna Melitopoli, üle võetakse ka Berdjansk Azovi mere kaldal. Hakkab levima jutt allatulistatud Vene IL-76st paarisaja sõduriga pardal, mida kunagi tõendada ei suudeta. Küll aga lasevad venelased lõunas tankitõrjeraketiga kiirabi. Hukkunud tsivilistide arv jõuab 200-ni. Segadus Kiievi sabotööridega on viinud mitmete ukrainlaste omavaheliste tulevahetusteni.

Zelenskõi teeb rahva poole pöördumise otse Kiievi tänavalt ning Venemaa kommunistlik duumasaadik kutsub riiki üles sõda lõpetama. Ka Eesti, Leedu ja Bulgaaria sulgevad õhuruumi Venemaa lennukitele. Samas lubab London relvatarneid logistikaga aidata ja Holland saadab Ukrainasse 200 Stingeri õhutõrjeraketti. 500 sellist saadab ka Saksamaa lisaks tuhandele tankitõrjerelvale. Belgia annetab 2000 automaatrelva ja kütust. Soomes läheb NATO-ga liitumise küsimus Ukraina sõja tulemusel aga parlamenti.

27. veebruar. Öö toob taas raketitabamused Harkivile, Kiievi lähedal asuvale kütuseterminalile. Harkovis neutraliseeritakse terve Vene eriväelaste kolonn, pealinna ümbruses peavad ukrainlased aga sildade hävitamisega jätkama. Vene väed mööduvad Sumõist ning suunduvad kiirustades Kiievi poole. Vallutajad jäävad kaameratele ette eri kohtades poode ja pangaautomaate röövides. Mõnedes asulates üritavad tsivilistid aga vallutajate kolonnide teed blokeerida. Kiievi lähistel võib näha uusi suuri hävitatud Vene raua kolonne. Paraku põleb pealinna ümbrus ja Harkiv järjest jõhkrama pommitamise tulemusel.

Ukraina-Vene kõneluste esimene voor algab õhtul Valgevenes. Oligarh Oleg Deripaska võtab mokaotsast sõja vastu sõna, Putin paneb aga tuumaväed kõrgemasse valmisolekusse. Nii Hiinas kui ka Valgevenes on näha proteste sõja vastu. Venemaal hakatakse blokeerima Twitterit ja Facebooki.

Ka Soome sulgeb õhuruumi Vene lennukitele, lõigates pääsetee Euroopasse. Kuna Lääs on SWIFT-i sanktsioonides kokkuleppele jõudnud, tekivad Venemaal pangaautomaatide taha järjekorrad. EL otsustab aga Moskva propakanalid sulgeda ja lubada Ukraina põgenikud siia tingimusteta kolmeks aastaks. Finantssanktsioonidega liitub isegi Šveits ning Rootsi saadab 5000 tankirusikat. Algab farss Ukrainale lubatud Poola hävituslennukite ümber.

28. veebruar. Väga tulise lahinguga löödakse Donbassi rinde juurest Volnovahhast Vene väed välja, kuid linn on rusudes. Samuti on peale nõrka algust õhus märgata uuemaid Vene hävitajaid, juba on hüljatud ka paar T-90 tanki ja isegi üks Pantsiri õhutõrjekompleks. Harkovit pommitatakse Vene poolelt aga järjest valimatumalt, hukkunuid on kümneid. Kaotatakse ka esimene haruldane Ukraina T-80BV tank. Valgevene Mozõri haiglad on haavatud Vene sõduritest üle ujutatud.

Venemaa hakkab järjest intensiivsemalt reserviste teenistusse kutsuma, Zelenskõi otsustab aga lahingukogemusega vangid vabastada. Kiievi linnapea teatab, et maradöörid lastakse kohapeal maha. 

Moskva ja Kiiev alustavad Valgevene piiril aga järgmiste kõnelustega. Sõjapõgenike arv on kasvanud juba poole miljonini. Esmaspäeval jõustunud sanktsioonid toovad rublale kaasa 40% vabalanguse. Putin ja Macron räägivad taas poolteist tundi.

1. märts. Vene õhulöögid Harkivi kesklinna ja ülikooli vastu tekitavad õõvastust. Ida-Ukrainas ründab vallutaja Ohrõtat, kus asuvas sõjaväebaasis saab hukka 70 Ukraina sõdurit. Borodjanka Kiievi all on purustatud. Pealinna teletorni rünnatakse rakettidega ka, millest üks kukub eemale ja tapab viis tsivilisti. Ukraina tabab aga Totška-U raketiga Tagnarogi lennuvälja Rostovis. Leitakse ka järgmine Pantsiri õhutõrjesüsteem.

Vene hukkunute pered saavad aga esialgse otsusega vaid 11 000 rubla ehk sadakond eurot. Norra saadab Ukrainale viimaks 2000 tankitõrjerelva ja muud varustust. Sony lõpetab Venemaal tegutsemise, sama teevad ka mitmed autotootjad, näiteks Volvo, BMW ja muud Lääne korporatsioonid. Prantsusmaa hakkab oligarhide vara konfiskeerima.

2. märts. Harkivis pommitavad venelased tankitehast ning üritavad haiglakompleksi vallutada, mujal Ukrainas saavad strateegilised objektid samuti tabamusi. Raketiga saab pihta Tšernihivi haigla. Mitmel pool Kagu-Ukrainas on näha, et kohalik rahvas blokeerib Vene kolonne ja avaldab okupatsiooni vastu meelt. Venelased tulistavad õhku ja ühel juhul eskordivad end rahvast läbi granaate käes hoides. Tsiviilisikuid on ukrainlaste andmetel hukkunud umbes 2000.

USA hindab Venemaa kaotusteks esimese sõjanädala jooksul vähemalt 2000 hukkunut, kuigi Moskva räägib vaid poolesajast. Ameeriklased sulgevad Vene lendudele õhuruumi. Airbus lõpetab koostöö Venemaa lennufirmadega. Oligarh Alisher Usmanovi megajaht konfiskeeritakse Saksa võimude poolt.

Sberbanki aktsia kukub 92%, Gazpromi puhul on langus hullem. Aleksei Navalnõi kutsub rahvast protestidele, üle 7000 vahistatakse. Vene duuma kinnitab aga sõjateemalise mitteametliku informatsiooni keelutamise. „Valeinfo” jagamist karistatakse kuni 15 aasta vanglaga.

PÕLETATUD MAA

3.—9. märts. Selleks hetkeks on selge, et Venemaa välkoperatsioon on lootusetult läbi kukkunud. Nädal aega ja mitu tuhat inimelu hiljem edeneb rinne õige aeglaselt. Ukraina kaitse küll taandub, kuid ei lagune kusagil peale Volnovahha ja Hersoni ümbruse. Vene soomustehnika on kaotanud vähemalt 500 ühikut — ja need on vaid visuaalselt kinnitust leidnud kaotused.

Kuna raketilöögid ja hävitajate rünnakud on ainus selge Vene armee eelis, jätkakse agressiivse hävitustööga. Kütuseterminali põletamine Tšernihivis ja uskumatu rünnak Enerhodari tuumajaama vastu on üksikud näited. Viimane neist seisnes selles, et kadõrovlased põletasid tsivilistide barrikaadid maatasa ja pidasid siis tuumajaama õuel maha mitmetunnise lahingu. Trasseerivad kuulid ja granaadiheitjad tekitavad tulekahju ning tina saavad ka tuletõrjujad.

Ukrainlased teevad üksikuid vasturünnakuid — nad pommitavad näiteks venelaste uut baasi Hersonis. Enamik jõust läheb aga varustuskolonnide hävitamisele, mida tehakse väikeste tankitõrjerelvade ning eriüksuslastega tugevdatud salkadena. Kopterid ja hävitajad ei saa ka nädalaid hiljem turvaliselt lennata.

Samal ajal sulgeb Kreml isegi Ehho Mõskvõ ja Doždi. Rakenduste pood suletakse, et keelata kodanikel hankida VPN-i. AvtoVAZ peatab tootmise pikemaks ajaks ja kogu Vene lennusektor maandatakse, sest varuosasid ei saa enam kuskilt Läänest kätte. Mitu oligarhi jääb Euroopas oma superjahtidest ilma.

10. märtsist edasi. Kuna jätkuvalt ei taha tunnustatud taktikalised lähenemised Vene armee puhul kuigi hästi toimida, on Vene armee hakanud järjest enam kasutama terrorit. Ümberpiiratud Mariupolis on kõiki sigadusi lihtne ajada marurahvusliku Azovi pataljoni kaela, kuid ka mujalt Ukrainast kostab nüüdseks arvukalt kinnitusi, et venelased pomitavad ning tulistavad evakueerujaid. Mariupolis on ainuüksi tänaseks hukkunud üle 2000 inimese. Märgitud varjendite pommitamine on ilmselt taktika ängi ja hirmu tekitamiseks.

Paistab, et selline põletatud maa taktika toimib aga ainult välismaalaste peal — hulk Ukraina välisleegioni sõdureid on riigist lahkunud. Tšernihivi, Kiievi ja Harkivi ümbruses on tänaseks paljud küladki täiesti maatasa tehtud. Hersonis, kus okupantidel on tugevam haare, vahistati hulk omavalitsusjuhte ning aktiviste. Ometi pole see peatanud pidevaid meeleavaldusi suuremates okupeeritud linnades. Hersonis ei võeta isegi Moskva humanitaarabi vastu.

Kinnitamata väidetel kasutab Vene armee tänase seisuga isegi „politrukke”, kes stalinistliku moe kohaselt Venemaa sõdureid selja tagant sihikul hoiavad, et deserteerumist vältida. See ei ole praegu veel kuidagi tõendatav väide ja muidugi annab Ukraina infosõjasse oma võimsa panuse. Tegelikult ongi Kiiev ammu infosõja võitnud.

Kuigi väga mitmel korral on räägitud, et Valgevene liitub invasiooniga, õnnestub tal sellest jätkuvalt mööda vingerdada. Kinnitamata andmetel on dissidendid proovinud isegi raudteetehnikat saboteerida, et sõjas osalemist takistada. Üldiselt aga otsib Moskva meeleheitlikult mehi, tuues isegi Lõuna-Osseetiast ja Karabahhist vabatahtlikke ning okupatsioonivägesid. Samal ajal annab Pekingi propaganda toon aimu, et neil pole mingit soovi aidata oma liitlast veriste eesmärkide saavutamisel.

Kokkuvõttes on 18.märtsi seisuga visuaalselt kinnitatud, et Vene armee on siiani kaotanud üle 1500 ühiku tehnikat, nende seas ligi 250 tanki. Seda on neli korda rohkem kui ukrainlaste kaotusi. USA hinnangul on invasiooni käigus hukkunuid 7000 ja 20 000 haavatuid. Sanktsioonid alles hakkavad mõju avaldama. Jääb mulje, et Putin on nurka surutud, kuid kahjuks on tal seni kasutatuist hirmsamaid relvi võimalik välja tuua.