Tartu ratturid trotsivad kartmatult talve

Published On: March 25, 2022By

„Ei takista vallid, ei takista kraav” – just nii võiks kirjeldada jalgrattureid, kes isegi karmil Eesti talvel oma truud sõpra kuuri või keldrisse väljateenitud talvepuhkusele ei saada. 

Kõik, kes on Tartus elanud või kasvõi korra heade mõtete linna külastanud, teavad, et seal on au sees kaherattaline liiklusvahend. Osad ratturid armastavad oma kaherattalisi sõpru lausa nii palju, et ei saada neid puhkusele ka siis, kui termomeeter näitab juba krõbedamaid kraade. Oma mõtteid ja kogemusi jagasid Tartu Ülikooli bioloogia magistrant Jürgen Karvak ja Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Tarmo Tüür, kel mõlemal selja taga mitme talve pikkune rattasõidukogemus. 

Tasuta teraapia ja tunne oma kodulinna 

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on välja toonud, et füüsiline aktiivsus aitab kaasa vaimse tervise parandamisele, vähendades depressiooni tunnuseid. Tüüri ja Karvaku sõnul aitab just jalgrattaga sõitmine neil pingeid maandada. 

„Lisaks sellele, et on niisama mõnus kodu poole kulgeda, tunnen ma, et see on peale pingelist tööpäeva justkui omaette lõõgastus – värske õhk, ning sa oled justkui ümbritseva keskkonna ja maailmaga paremini kontaktis,” selgitab Tüür. 

Karvak lisas, et kuna ta töötab ja õpib päris palju arvuti taga, siis on rattaga sõitmine tema jaoks lihtsalt hea viis ennast liigutada, kuid lisaks selle pakub see võimalust idüllilisteks hetkedeks, mis pakuvad rahulolu. „Tuul värske õhuga paitab põskesid, Turu sillal Anne kanali juures on loojuv päike taeva oranžiks värvinud ning mõnusast õhkkonnast kantuna olen otsustanud sõita koju pisikese ringiga Anne kanali ja Emajõe vahelt kergliikusteed mööda – siis valdab õnnis tunne. Mul on seda jalgrattaga liikudes tekkinud tihti ja igal aastaaja,” kirjeldab Karvak. 

Mõlema mehe puhul on rattaga liikumise plussiks ka vabadus, mis sellega kaasneb. Karvak tunneb rattaga liikudes, et  ta tajub rohkem linna ja näeb huvitavaid paiku. Ta lisas ka, et jalgratas võtab vähe ruumi, tänu millele pääseb sellega igale poole uksest ukseni. 

Tüüri arvates on suureks plussiks see, et rattaga liikudes jõuab ta alati õigel ajal õigesse kohta. „Autoga sõites ei tea kunagi, millal on kusagil mõni tipptund või ootamatus. Jalgrattaga seda probleemi ei teki. Ma tean täpselt, millal ma kuhugi kohtumisele jõuan,” selgitab mees. 

Kaks ratast on odavam kui neli 

Küsimuse peale, kas ja kui palju kaasneb aastaringelt sõitmisega ka lisakulusid, vastas Tüür, et ratta ülalpidamine on tunduvalt odavam kui auto oma. Seda eriti praegusel ajal, kus kütust  müüakse kulla hinnaga. Mehe sõnul tuleks aastaringselt rattaga sõites investeerida eelkõige naelrehvidesse. Odavamate rehvide hinnad algavad 30 eurost ning korralikud naelrehvid võivad kesta kuni kümme aastat. 

Karvaku sõnul on talvel otsene lisakulu ainult talverehvid, piduriklotsid ja soe riietus. Ta lisab, et sõita saab ka tavaliste suverehvidega, kuid turvalisem on kasutada spetsiaalset varustust. Rattur toob miinusena välja selle, et tänavatel kasutatav libedusetõrje ei mõju varustusele hästi ning peab arvestama ka sellega, et karmimate ilmastikuolude korral kuluvad jalgratta osad kiiremini. Spetsiaalsed riided ei ole tingimata vajalikud – on lihtsalt tähtis ennast pakase ja külma tuule eest kaitsta – piisab ka lihtsalt soojast pesust või kihilisest riietusest. 

Rattaga on ohutum kui jala 

Mehed kinnitavad justkui ühest suust, et jalgrattaga sõita pole talvel kaugeltki mitte ohtlikum kui liikuda autoga või jala. „Libeduse kohalt tundub mulle, et libe on nii rattaga kui ka jalgsi. Olen tulnud rattalt maha ja on tundunud, et jalgsi on libedam. Võib-olla olen lihtsalt rattaga rohkem harjunud,“ sõnab Karvak. Ta lisab ka, et rattasõitu lumel ei tasu peljata –– ajaga tekib vilumus ning õpid nägema, milline osa teest on libe ja millal tasub hoog maha võtta ning millal võib julgelt sõita ja pöörata, samamoodi nagu käies tajume, kus on libedam ja kus mitte. „Minu meelest tekibki ohtlik olukord siis, kui ise liiga uljaks muutuda. Tavaliselt saab teepinna väljanägemise järgi selle libedusest aru ning saab vajadusel valmis olla jalga maha panema.”

Tüür tunneb ennast samuti ratta seljas tunduvalt kindlamalt kui jala käies. „Kui ma kõnnin, võin igal sammul kukkuda. Rattaga võin otse sõita kasvõi libedal järvejääl ja midagi ei juhtu.” Ta toob siinkohal võrdluse autosõiduga: täpselt nagu neljarattalisega, tuleb ka jalgrattaga valida sobiv sõidustiil ja pööretel hoogu maha võtta. „Kui autol pole naelu all, tuleb pöördeid sooritada samuti kuskil kiirusega 20 kilomeetrit tunnis, seega on see otseselt võrreldav autosõiduga,” sõnab ta lõpetuseks.

Sõiduruum on jagamiseks

Viimastel aastatel on Tartu linn võtnud üheks prioriteediks rattaliikluse arendamise ja seeläbi rohelisema linnaruumi loomise. Nii Tarmo kui Jürgeni jutu põhjal näib, et pingutused on vilja kandnud. 

„Rattureid tuleb tänavapildis aasta-aastalt juurde, seda nii kui suvel kui ka talvel. Kui ma kümme aastat tagasi tundsin ennast talviti suhteliselt üksiku hundina, siis nüüd näen ma ikkagi teisi rattureid ka,” räägib Tüür. Seda kinnitab ka Karvak, kes lisab, et linnapilti on üha enam ilmunud ratta seljas liikuvaid Wolti ja Bolt Food toidukullereid. 

Karvak toob siiski välja eksisteeriva arenguruumi linna ratta- ja inimsõbralikumaks muutmisel. Ta selgitab, et tihti peavad autojuhid talvel liikuvaid rattureid imelikeks asjaarmastajateks, kes hõivavad sõiduteedel liiga vähesest ruumist veel oma osa. Mehe sõnul pole selline suhtumine õige, sest erinevalt autodest ei tekita jalgratas linnaruumis müra ja saastet. „Ma ütleksin, et jalakäijatele ja jalgratastele tänavaruumi juurde tekitamine autoteede arvelt on õiglane,” lisab mees, põhjendades, et see tagab puhtama õhu ja vaiksemad tänavad. 

Tüüri sõnul on tema kokkupuuted autojuhtidega olnud üldjuhul positiivsed, kuigi üksikuid rusikaga vehkijaid on ikkagi ette tulnud. 

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Tartu ratturid trotsivad kartmatult talve

Published On: March 25, 2022By

„Ei takista vallid, ei takista kraav” – just nii võiks kirjeldada jalgrattureid, kes isegi karmil Eesti talvel oma truud sõpra kuuri või keldrisse väljateenitud talvepuhkusele ei saada. 

Kõik, kes on Tartus elanud või kasvõi korra heade mõtete linna külastanud, teavad, et seal on au sees kaherattaline liiklusvahend. Osad ratturid armastavad oma kaherattalisi sõpru lausa nii palju, et ei saada neid puhkusele ka siis, kui termomeeter näitab juba krõbedamaid kraade. Oma mõtteid ja kogemusi jagasid Tartu Ülikooli bioloogia magistrant Jürgen Karvak ja Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Tarmo Tüür, kel mõlemal selja taga mitme talve pikkune rattasõidukogemus. 

Tasuta teraapia ja tunne oma kodulinna 

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on välja toonud, et füüsiline aktiivsus aitab kaasa vaimse tervise parandamisele, vähendades depressiooni tunnuseid. Tüüri ja Karvaku sõnul aitab just jalgrattaga sõitmine neil pingeid maandada. 

„Lisaks sellele, et on niisama mõnus kodu poole kulgeda, tunnen ma, et see on peale pingelist tööpäeva justkui omaette lõõgastus – värske õhk, ning sa oled justkui ümbritseva keskkonna ja maailmaga paremini kontaktis,” selgitab Tüür. 

Karvak lisas, et kuna ta töötab ja õpib päris palju arvuti taga, siis on rattaga sõitmine tema jaoks lihtsalt hea viis ennast liigutada, kuid lisaks selle pakub see võimalust idüllilisteks hetkedeks, mis pakuvad rahulolu. „Tuul värske õhuga paitab põskesid, Turu sillal Anne kanali juures on loojuv päike taeva oranžiks värvinud ning mõnusast õhkkonnast kantuna olen otsustanud sõita koju pisikese ringiga Anne kanali ja Emajõe vahelt kergliikusteed mööda – siis valdab õnnis tunne. Mul on seda jalgrattaga liikudes tekkinud tihti ja igal aastaaja,” kirjeldab Karvak. 

Mõlema mehe puhul on rattaga liikumise plussiks ka vabadus, mis sellega kaasneb. Karvak tunneb rattaga liikudes, et  ta tajub rohkem linna ja näeb huvitavaid paiku. Ta lisas ka, et jalgratas võtab vähe ruumi, tänu millele pääseb sellega igale poole uksest ukseni. 

Tüüri arvates on suureks plussiks see, et rattaga liikudes jõuab ta alati õigel ajal õigesse kohta. „Autoga sõites ei tea kunagi, millal on kusagil mõni tipptund või ootamatus. Jalgrattaga seda probleemi ei teki. Ma tean täpselt, millal ma kuhugi kohtumisele jõuan,” selgitab mees. 

Kaks ratast on odavam kui neli 

Küsimuse peale, kas ja kui palju kaasneb aastaringelt sõitmisega ka lisakulusid, vastas Tüür, et ratta ülalpidamine on tunduvalt odavam kui auto oma. Seda eriti praegusel ajal, kus kütust  müüakse kulla hinnaga. Mehe sõnul tuleks aastaringselt rattaga sõites investeerida eelkõige naelrehvidesse. Odavamate rehvide hinnad algavad 30 eurost ning korralikud naelrehvid võivad kesta kuni kümme aastat. 

Karvaku sõnul on talvel otsene lisakulu ainult talverehvid, piduriklotsid ja soe riietus. Ta lisab, et sõita saab ka tavaliste suverehvidega, kuid turvalisem on kasutada spetsiaalset varustust. Rattur toob miinusena välja selle, et tänavatel kasutatav libedusetõrje ei mõju varustusele hästi ning peab arvestama ka sellega, et karmimate ilmastikuolude korral kuluvad jalgratta osad kiiremini. Spetsiaalsed riided ei ole tingimata vajalikud – on lihtsalt tähtis ennast pakase ja külma tuule eest kaitsta – piisab ka lihtsalt soojast pesust või kihilisest riietusest. 

Rattaga on ohutum kui jala 

Mehed kinnitavad justkui ühest suust, et jalgrattaga sõita pole talvel kaugeltki mitte ohtlikum kui liikuda autoga või jala. „Libeduse kohalt tundub mulle, et libe on nii rattaga kui ka jalgsi. Olen tulnud rattalt maha ja on tundunud, et jalgsi on libedam. Võib-olla olen lihtsalt rattaga rohkem harjunud,“ sõnab Karvak. Ta lisab ka, et rattasõitu lumel ei tasu peljata –– ajaga tekib vilumus ning õpid nägema, milline osa teest on libe ja millal tasub hoog maha võtta ning millal võib julgelt sõita ja pöörata, samamoodi nagu käies tajume, kus on libedam ja kus mitte. „Minu meelest tekibki ohtlik olukord siis, kui ise liiga uljaks muutuda. Tavaliselt saab teepinna väljanägemise järgi selle libedusest aru ning saab vajadusel valmis olla jalga maha panema.”

Tüür tunneb ennast samuti ratta seljas tunduvalt kindlamalt kui jala käies. „Kui ma kõnnin, võin igal sammul kukkuda. Rattaga võin otse sõita kasvõi libedal järvejääl ja midagi ei juhtu.” Ta toob siinkohal võrdluse autosõiduga: täpselt nagu neljarattalisega, tuleb ka jalgrattaga valida sobiv sõidustiil ja pööretel hoogu maha võtta. „Kui autol pole naelu all, tuleb pöördeid sooritada samuti kuskil kiirusega 20 kilomeetrit tunnis, seega on see otseselt võrreldav autosõiduga,” sõnab ta lõpetuseks.

Sõiduruum on jagamiseks

Viimastel aastatel on Tartu linn võtnud üheks prioriteediks rattaliikluse arendamise ja seeläbi rohelisema linnaruumi loomise. Nii Tarmo kui Jürgeni jutu põhjal näib, et pingutused on vilja kandnud. 

„Rattureid tuleb tänavapildis aasta-aastalt juurde, seda nii kui suvel kui ka talvel. Kui ma kümme aastat tagasi tundsin ennast talviti suhteliselt üksiku hundina, siis nüüd näen ma ikkagi teisi rattureid ka,” räägib Tüür. Seda kinnitab ka Karvak, kes lisab, et linnapilti on üha enam ilmunud ratta seljas liikuvaid Wolti ja Bolt Food toidukullereid. 

Karvak toob siiski välja eksisteeriva arenguruumi linna ratta- ja inimsõbralikumaks muutmisel. Ta selgitab, et tihti peavad autojuhid talvel liikuvaid rattureid imelikeks asjaarmastajateks, kes hõivavad sõiduteedel liiga vähesest ruumist veel oma osa. Mehe sõnul pole selline suhtumine õige, sest erinevalt autodest ei tekita jalgratas linnaruumis müra ja saastet. „Ma ütleksin, et jalakäijatele ja jalgratastele tänavaruumi juurde tekitamine autoteede arvelt on õiglane,” lisab mees, põhjendades, et see tagab puhtama õhu ja vaiksemad tänavad. 

Tüüri sõnul on tema kokkupuuted autojuhtidega olnud üldjuhul positiivsed, kuigi üksikuid rusikaga vehkijaid on ikkagi ette tulnud.