Proovime ka koordinaatorit jutule saada, kuid ta on parasjagu kohtumisel. Üks elurõõmus noormees nimega Adrian Domański määratakse meile giidiks. Jalutame temaga keskuses ringi, ta näitab meile päris entusiastlikult Caritas Lublini sööklat ning varjupaiga hoonet, kus saavad sõjapõgenikud ja kodutud ööbida. Vabatahtlikud näitavad meile veokit, mis on kaupa täis. Veokil on Ukraina numbrimärk. Natuke aega hiljem uurime Caritas Lublini pressiesindaja Joanna Bańczerowska käest, kuhu see sõiduk suundub. Ta vastab, et esialgu sõidab humanitaarabi Lutski ning seejärel toimetavad vabatahtlikud selle mööda erinevaid piirkondi laiali. Vaatame, kuidas sõiduk asub teele, ja mõne minuti pärast saabub juba järgmine veok, mida hakatakse koheselt kaubaga täitma.

Tuleb välja, et Caritas Lublin teeb väga palju koostööd, nii kohalike inimeste kui ka välismaa vabatahtlikega. Appi tullakse igalt poolt – koolidest, ülikoolidest, ettevõtetest… «Meil hiljuti käis üks õpetaja oma klassiga. Nad ütlesid koolile, et lähevad reisile, et saaks siia tulla. Ei läinud lõbutsema, vaid tulid meile appi selle asemel,» räägib Bańczerowska. Ka teised riigid pakuvad abikäsi, tuuakse kaupa, riideid, aidatakse transpordiga. Tullakse Saksamaalt, Itaaliast, Šotimaalt, Ühendkuningriigist. Uurime, kas meie kaasmaalasedki on midagi saatnud. «Mina pole näinud, kuid ega see (sõda – toim.) niipea ei lõppe, nii et kui Eesti inimesed tahavad aidata, oleme me sellele avatud ja küsimegi seda,» ütles Bańczerowska. Ta lisas, et ilma rahvusvahelise koostööta ei oleks nad saanud ukrainlasi nii palju aidata. «Mida rohkem abi me saame, seda rohkem saame aidata ka ukrainlasi, kes seda enim vajavad praegu,» lisab ta meie vestluse lõpus.

Meile soovitatakse rääkida ühe Saksamaalt tulnud noormehega, kes korraldas enda kodumaal kauba korjamise ja tõi annetatud abi veokiga Lublinisse. Meie uue vestluskaaslase nimi on Moritz Hickethier. Ta rääkis, et alguses oli tal soov oma hea sõbra pere aidata, kuid noormehe korraldatud korjamiskampaania hakkas levima päris kiiresti, ning korjatud sai nii palju, et jagub ilmselt paljudele peredele. «Mu endine kolleeg ja hea sõber on ikka perega Ukrainas. Kui konflikt teravnes, ei saanud nad enam Ukrainast välja. Tema isa läks sõjaväkke, nii et see on päris südantlõhestav lugu tema jaoks,» rääkis noormees. Algselt plaanitud ühest päevast Lublinis sai peaaegu nädal. Noormees plaanib reedel kodumaale naasta, et sealt Lublinisse humanitaarabi juurde tuua.

Moritziga rääkides saabub õuele ootamatult vaikus. Kõik nunnad ja vabatahtlikud on kogunenud õue keskele, et maha pidada üks palveminut. Selle loeb ette üks nunnadest ning palve lõppedes löövad kõik ringis viibijad risti ette. Kuid usku pole ainult poolakatel. Nagu ütles meile vabatahtlik Adrian, siis kõik ukrainlased, kellega ta on rääkinud, on täis usku ja lootust. Usku, et see kohutav sõda saab varsti läbi.