Ülikoolide rahastus on palju kõneainet pakkunud kõrgharidusreformi jõustumisest saadik. On tekkinud mitmeid küsimusi, mis ootavad endiselt vastust. Näiteks kui jätkusuutlik see on, kas parem on ikkagi tasuta või tasuline õpe ja kuidas leida lahendusi probleemidele, mis on tekkinud alarahastuse tõttu?

 

Kui Eesti läks 2013. aastal üle tasuta kõrgharidusele, siis selle järel moodustas ülikoolide riigipoolne toetus poolteist protsenti SKP-st. See on aastatega aga langenud 1,1 protsendile, mis tekitab küsimusi eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkusest. Kõrgkoole kimbutab enam kui 100 miljoni eurone puudujääk ja lahendusi otsitakse mitte ainult selleks, vaid ka järgnevateks aastateks.

 

Ülikoolid teatasid jaanuarikuu lõpus, et nad ei kirjuta alla riigiga sõlmitavatele halduslepingutele, kui valitsus ei suuda leida lisaraha järgmiseks neljaks aastaks. Veebruari keskel selgus, et kokkulepet halduslepingute sõlmimiseks ei tulnud, mis tähendas, et osa riigipoolsest rahastusest jäigi saamata. Edasine sündmuste käik võib selguda alles sügisel, mil valitsus langetab riigieelarvet puudutavad otsused.

 

Eelnevalt mainitu on omakorda tõstnud kõrghariduse alarahastuse uuesti päevakorda ning ülikoolid on suurt rõhku pannud asjaolule, et tegemist on tõsise probleemiga, mis vajab kiiret lahendust.

 

Tallinna Ülikooli arendusprorektor Katrin Saks tõdes, et kõrghariduse alarahastus mõjutab ülikoole üha tugevamalt, kuid selle mõju ulatub aina rohkem ka avalikkuseni laiemalt. „Kui ülikoolide jaoks on mure n-ö koju kätte jõudnud, siis ühiskonnani jõuab see järellainetusena lihtsalt pisut hiljem. Aga jõuab kindlasti ja see laine on suur,” ütles Saks.

 

Saks lisas, et probleem on tõsine, sest ülikool on hakanud vähendama oma akadeemilisi tegevusi, näiteks pandi pausile vastuvõtt infoteaduste õppekava bakalaureuseõppesse järgmiseks aastaks. Ajutiselt peatati vastuvõtt lisaks mõningatele magistrikavadele. Ta ütles, et praeguse olukorra jätkudes tuleb vähendusi teha veelgi. „Kui vaadata kogu Eesti kõrgharidusmaastikku, siis on viimase kümne aastaga piiratud vastuvõttu omajagu – kaotatud on iga viies õppekoht, kokku 21 protsenti,” lisas ta.

 

Lisaks vähendamistele tuleb tema sõnul erinevaid õppekavasid omavahel ühendada, mis tähendab, et akadeemiline vabadus väheneb ning suured ja mitmekesised teadusteemad tuleb omavahel „kokku pressida” ühte õppekavasse. Ta rõhutas, et sellised vähendamised ja piiramised võivad kaasa tuua negatiivsed tagajärjed.

 

„Akadeemiliste tegevuste piiramine vähendab omakorda edasiõppimise võimalusi Eestis, mis võib mõjuda negatiivselt mõne valdkonna järelkasvule. Jah, väljas saab ka õppida, aga kas need, kes kord lähevad, ka tagasi tulevad?” ütles Saks.

 

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektori Ulla Preedeni sõnul mõjutab kõrghariduse alarahastus neidki väga tugevalt. „Meid puudutab see aga juba seetõttu rohkem, et vastupidiselt mitmetele teistele kõrgkoolidele, on üliõpilaste arv lähiaastatel kasvanud ning Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevustoetus üliõpilase kohta on juba aastaid Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil üks kõige madalamaid,” sõnas Preeden. Ta lisas, et vastuvõetute arv on kasvanud viie aastaga 300-lt ligi 400 õpilaseni õppeaastas.

 

Preeden leiab, et seni pole õppekohti vähendatud, sest see oleks tervishoiuvaldkonnas töötajate väga suurt puudust arvestades vastutustundetu. „Samas oleme tõesti viimastel kuudel väga tõsiselt kõrgkooli nõukogus pidanud arutlema sel teemal, et kui kõrghariduse rahastus jätkub sarnaselt praegusele, siis me kahjuks peame siiski ka õppekohti teatud erialadel vähendama hakkama,” ütles Preeden.

 

Veebruari keskel selgus, et riik sõlmis uue konsensusleppe, mille tulemusena hakatakse kahe aasta pärast tervishoiu kõrgkoolidesse vastu võtma 700 tudengit õenduse õppekavadele, et leevendada õdede puudust. Leppes on märgitud ka teistele erialadele planeeritud tudengite arv, näiteks farmatseutide, radioloogiatehnikute, füsioterapeutide ning bioanalüütikute.

 

Madal palk mõjutab õppejõudude arvu

 

Kui kõrvale jätta mõjud õppekavadele ja kohtade vähendamisele, siis teiseks kriitiliseks murekohaks on õppejõudude palk. Saks tõdes, et alarahastus annabki eriti tunda just palkades, mis moodustavad peamise osa ülikooli kuludest. „Doktorante arvestamata sai kolmandik akadeemilistest töötajatest vähem palka kui üldhariduskoolide arvestuslik keskmine, milleks on 1653 eurot,” ütles ta. Saks lisas, et kõige halvemas seisus on need erialad, kus on vähem võimalusi teadusgrantide saamiseks ning õpe on rohkem praktiline, näiteks Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) loomeerialad.

 

Saks tõdes, et alarahastuse tõttu ei konkureeri ülikoolid enda palkadega tööturul, mille tõttu on aina raskem leida nii uusi akadeemilisi töötajaid kui ka tugipersonali. Ta lisas, et keeruline on kinni hoida ka neid, kes jäid tööle üksnes missioonitundest.

 

Tallinna Tehnikaülikooli õppeprorektori Hendrik Volli sõnul on alarahastuse probleem nende ülikooli jaoks eriti terav ninge puudutab eriti palju õppejõude. Ta lisas, et nende lõpetajate palk on Eesti ülikoolide lõikes kõige kõrgem ja palga erinevus lektori vs erialal töötava vilistlase või inseneri vahel on kohati kolmekordne. „Väga raske on noori säravaid inimesi sellises olukorras ülikooli tööle saada,” ütles Voll.

 

Nii nagu teistel kõrgkoolidel, on ka Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil suureks väljakutseks töötajate palk, seda eriti koroonapandeemia olukorra tõttu: tervishoiuvaldkonnas on töökäte puudus jätkuvalt suur ja inimesed liiguvad oma erialasele tööle just haridusasutusest. Rektor Ulla Preeden lisas, et keeruliseks on kujunemas näiteks ka suuremad investeeringud õppevahendite kaasajastamiseks ja digitehnoloogiliste võimaluste parandamiseks.

 

Hariduse kättesaadavuse olulisus

 

Lisaraha leidmiseks on välja käidud erinevaid mõtteid. Näiteks seda, et kõrgharidus oleks osaliselt tasuline, koolid pakuksid mikrokraade või õpe hakkaks maksma nende jaoks, kes eriala vahetavad. Kõrgkoolide esindajad on üksmeelel, et nad eelistavad tasuta õpet.

 

Tallinna Ülikooli arendusprorektor Saks ütles, et nii nagu rektorite nõukogu, on ka ülikool seda meelt, et kõrgharidus peab olema kättesaadav ja kvaliteetne. „Meie esimene eelistus on, et ta oleks tasuta, mis ei tähenda aga seda, et inimese oma rahakoti toel ei peaks saama midagi juurde õppida. Olgu selleks siis olemasolevale lisanduv samaväärne kraad või hoopis mikrokraad. Kõike ei jõua riik kinni maksta,” ütles ta.

 

Tartu Ülikooli esimese kursuse tudeng Katariina Järve tõdes, et kuigi osaliselt tasuline kõrgharidus on parem variant kui täielikult tasuline, siis kumbki nendest pole tema arvates lahendus probleemile. „Tudengina näen, et see on ametnike tegemata töö, sest selle asemel et arutada, milliselt tudengilt raha küsida, tuleks vaadata üle prioriteedid. Kui riigi prioriteet on see, et eestlased oleksid haritud, siis tuleb selleks leida vahendeid,” ütles ta.

 

Ta lisas, et kõrghariduse rahastamine mõjutab otseselt kõrghariduse kvaliteeti, seega sõltub tudengi haridus otseselt rahastusest. „Samuti on laiem ühiskondlik tagamaa: kui tasuta kõrghariduse omandamise võimalus kaob, siis ei ole hariduse omandamine enam kõigi jaoks võrdsetel alustel, vaid sõltub otseselt tudengi enda või tudengi perekonna rahakotist,” sõnas Järve.

 

Tartu Tervishoiu Kõrgkool toetab samuti tasuta kõrghariduse jätkumist, eriti enda valdkonna eripära tõttu. „Tegemist on enamus õppekavade puhul tervishoiuspetsialistidega, kes omakorda kõrgkooli lõpetades on elutähtsa teenuse pakkujad meie inimestele,” ütles Preeden. Ta täiendas, et küsimus pole mitte selles, kas üliõpilased oleksid võimelised ise oma õpinguid finantseerima, vaid selles, et Eesti riik lihtsalt vajab neid spetsialiste kvaliteetse tervishoiuteenuse pakkumiseks.

 

Preeden lisas, et samaaegselt toetavad nad seda, et kõrgharidust oleks võimalik omandada ka nendel, kes n-ö tasuta kohtadele ei mahu, kuid tahavad siiski õppida. Ta tõi näiteks, kuidas selle aasta kevadsemestrist pakub kõrgkool kahte mikrokraadi terviseteaduse ja tervisekaitse spetsialisti õppekavadel; tulevikus täieneb mikrokraadide loetelu veelgi.

 

Tallinna Tehnikaülikooli õppeprorektori Volli sõnul ei kompenseeri mikrokraadid ja erialavahetus rahastuse puudujääki, kuid leevendavad teatud määral mahajäämust. „Tasulise haridusega peab olema ka selles mõttes ettevaatlik, et naaberriikides on kõrgharidus tasuta. Riiklik panus peab siin kindlasti tõusma,” ütles Voll.

 

Kvaliteetne kõrgharidus on riigi jätkusuutlikkuse küsimus

 

„Akadeemilistest töötajatest lahkub üha suurem ja parem osa viletsate palgatingimuste tõttu välismaale või erasektorisse,” ütles Saks. Ta lisas, et kui ülikoolid on sunnitud õpetama järjest odavamalt, siis langeb kõrghariduse kvaliteet.

 

„Sellises olukorras tegeleb aina suurem osa akadeemilistest töötajatest vähem eestikeelsete üliõpilastega ja õpetamisega tervikuna ning panustab üha vähem eestikeelsesse avalikku debatti. Miks? Sest rahastuse võimalused on paremad ingliskeelses õppes ja rahvusvahelises teadustöös,” ütles Saks.

 

Tema sõnul on innovatsiooni-, digi- ja rohepöörde elluviimiseks just vaja suurendada kõrgharidusega inimeste osakaalu ühiskonnas ning eestikeelsete õppekavade vastuvõttu. Lisaks on oluline viia läbi õpet, mis oleks rahvusvaheliselt kõrgel tasemel. „Selle asemel on meie ülikoolid täna sunnitud piirama vastuvõttu ja mõtlema sellele, kuidas õppekavasid üha odavamalt üles ehitada,” ütles Saks.

 

Tallinna Tehnikaülikooli õppeprorektor Voll näeb ohtu selles, et pärast gümnaasiumi lõpetamist võib rohkem noori minna välismaale õppima, kuid nad ei pruugi pärast õpinguid enam kodumaale tagasi tulla. „Kui hetkel läheb peale gümnaasiumi lõpetamist ca 8% parimaid lõpetajaid õppima välisülikoolidesse, siis praeguse olukorra püsides see osakaal tõuseb märkimisväärselt,” ütles ta.

 

Mis puudutab tulevikku, siis rektor Preeden tõdes, et kui Eestis pole lõpuks piisavalt tervishoiuspetsialiste, siis kannatab eelkõige tervishoiuteenuse kvaliteet ning ligipääsetavus inimestele. Siiski avaldab ta pigem lootust, et lisaks sõnadele jõutakse kokkuleppeni ka tegudes, mis kinnitaks kõrghariduse tähtsust teiste valdkondade, näiteks kaitse, kõrval.

 

„Ma loodan, et me ei peagi jääma rääkima, kirjutama ning lõputult tõestama, et toimetame ellujäämise piiril Eestile vajalike tippspetsialistide koolitamisel,” ütles Preeden.

 

Pikemas perspektiivis näeb Tallinna Ülikooli arendusprorektor Saks ohtu aga Eesti demokraatiale, sest teaduspõhine lähenemine hääbub, kui pole piisavalt erinevate erialade eksperte. Tema sõnul väheneb teadmussiire ülikoolist ühiskonda ja majandusse, sest ülikoolid ei suuda motiveerida oma parimaid töötajaid tegelema ühiskonna- ja majandusteemadega eesti keeles.

 

„Kui avalik debatt on kitsas ega hõlma kriitilises mahus valdkondlikku ekspertiisi, on see riigi jätkusuutlikkuse küsimus,” ütles Saks. See tähendab, et oluline on erinevate spetsialistide ja ekspertide olemasolu, et nii riiki kui ka ühiskonda edasi viia.