Meid ning idapiiri taga elavaid soomeugrilasi eraldab järjest laienev geopoliitiline lõhe. Kuidas aidata hääbuva keele ja otsustusõigusega sugulasrahvaid, ilma et neile kahju teeksime?

Kogu maailm on hetkel tunnistaja olukorrale, mis annab silmad ette külma sõja kuumimatele hetkedele. Kas idanaaber korraldab Ukrainasse uue invasiooni? Mõne hinnangu järgi on taaskordne vägede paigutamine lihtsalt äärmuslik hammaste näitamine, et Läänelt vähemalt Ukraina ja Gruusia osas NATOga mitte liitumise garantiid välja pressida. Teised märgivad aga, et toetusväeosade kaasamine, reservarmee osade relvile kutsumine ning Põhja-Korea piiri äärest üksuste kohale transportimine viitavad kindlale soovile Ukrainast järgmine tükk haarata.

Kindel on aga see, et kellelgi pole kindlat pilti, mis toimuma hakkab, ning seepärast on pinged laes. Kollektiivne Lääs üritab läbirääkimiste laua taga aega võita ning Kremli hundisõdalas-diplomaate taltsutada. Teisalt lennutatakse Kiievisse kiirkorras tõrjerelvastust, et Kremli arvatavat sõjaentusiasmi jahutada. Ka Eesti on eneseväärikuse kokku võtnud ning kanna maha pannud lubadusega Javeline Ukrainasse saata. Tootjamaa USA on sellele juba loa andnud.

Selgelt on näha, et geopoliitilisele enesemääratlemisele aitab meie puhul kaasa nabanööriprojektide puudumine. Mõnede Euroopa suurte puhul on need tõsiseks nuhtluseks osutunud. Lisaks on Eesti avalikkus suhteliselt hästi kursis sellega, kuidas käib prominentsemate Vene opositsionääride käsi. Küllaltki halvasti, see on selge. Võib ju kortermaja aknast “kogemata” alla kukkuda nii valitsuskriitiline vene nats kui ka Kremli koroonapoliitikat kritiseerinud meditsiinitöötaja. 

Ometi kipub Maarjamaa avalikus debatis sootuks varjule jääma tõik, et oleme idanaabriga seotud hoopis olulisema sidemega – vereliini pidi. Nimelt elab Venemaal kokku üle 2,5 miljoni soome-ugri keeli kõneleva inimese. Kuidas käitub Kreml nendega? Kas mordvalased, marid, komid ja teised saavad praeguse režiimi all inimlikku elu elada? Kuidas vaatavad nad meie riike eraldavale geopoliitilisele lõhele?

Mari uudised Eestist

Mari rahvusest Vasli elab juba 1990. aastate algusest Eestis ja on üle 20 aasta üksipäini vedanud võrguväljaannet MariUver. Eelkõige kodukandi, kuid ka laiemalt Venemaa soome-ugri rahvaste eluolul kätt pulsil hoidev mees kirjutab väsimatult mari keeles. Lehte vaadates on aga selgelt põhirõhk kultuuril: uutel sõnaraamatutel, muusikal, rahvapillidel ja muudel seda masti teemadel.

“Ma olen aastaid selle veebilehega tegelenud ja Venemaa ning Mari võimud kardavad mind ja mu lehte,” pidi Vasli siiski tunnistama. Miks peaks peamiselt kultuurist kirjutav leht võimudele aga ette jääma? “Ma ise ka imestan,” kehitas mees õlgu. Siiski selgub, et kodumaale jäänud maridega suhtlemine on järjest raskemaks läinud osalt võimude ässitustegevuse, teisalt MariUveri lehe rolli ning ka Venemaa poliitilise kliima tõttu.

Väikerahvaste olukorra kehvenemise juured on juba üle-eelmises kümnendis. “Meil Marimaal muutus 2000. aastate algul olukord rahvusliku intelligentsi jaoks väga raskeks,” meenutas Vasli. Tema sõnul põhjustas selle paljuski toonane Marimaa vabariigi president Leonid Markelov. 16 aastat ametis veetnud mees oli ka kurikuulsa Vladimir Žirinovski marurahvusliku partei liige. Tänase seisuga istub mees korruptsioonikuriteo eest trellide taga. Presidendi määratud uus luud Aleksandr Evstifejev pühib aga sama korralikult. Mullu sügisel saatis kodanikuliikumine Marij Ushem koguni Vladimir Putinile kirja, milles paluti tema kui taas väljastpoolt juhtima saadetud inimese välja vahetamist.

“Praegu muutub see olukord järjest hullemaks,” hindas Vasli. “Kui vanasti kirjutas marikeelne meedia rahvusvahelisest soome-ugri liikumisest ja üritustest, siis viimasel ajal on ka see keelatud.” Igasuguste rahvusvaheliste mari kultuurisündmuste kajastamine on võimatuks muudetud, nii jäävad ka soome-ugri maailmakongressiga seotud üritused varjusurma. Olukord on seda absurdsem, et kultuuripealinn on tänavu Venemaal Udmurtias. “Sellest isegi ei kirjutata – inforuum on nii kitsaks muutunud,” tõdes ta.

Seepärast üritabki Vasli ka seda rahvusvahelist suhtlust mari kogukonnale vahendada. Valitsev vaikus on aga seotud trendiga, mida kirjamees peab õige probleemseks. “Venemaal üritatakse nüüd rahvusvahelistele institutsioonidele paralleelseid vastandeid välja mõelda,” märkis ta. Tõenäoliselt meenub mõnelegi eestlasele AFUN, Venemaa soome-ugrilaste assotsiatsioon. Maailmakongressi dubleerima loodud organisatsioon on poolametlik. Vasli sõnul kipub see korraldama oma üritusi ikka samal ajal kui autentsed ühendused.

Kaduvad keeled ja vabariigid

Venelaste juhitud kohalike administratsioonide ja föderaalvalitsuse pingutuste tulemusel on oluliselt alla käinud ka keelteõpetus. “Juba aastaid tagasi tehti väikerahvaste keeled koolides vabatahtlikeks,” meenutas Vasli. “See oli väga suur löök.” Marimaal õpetatakse põlisrahva keelt nüüd vaid paar tundi nädalas, sedagi neile, kes ise viitsivad. Paraku elab suur osa maridest hoopis naaberregioonide Kirovi ja Permi oblasti territooriumil, kus olukord on halvemgi.

“Nüüd nad venestuvad kiirelt ja arv kahaneb järjest,” kirjeldas Vasli poliitika efekti. Marisid on kokku 500 000 ringis. Keelepoliitika pole aga vaid selle rahvakillu eramure. Näiteks ersa keele puhul on tundide arv nädalas langenud Brežnevi-aegse 3-4 kohustusliku pealt paarile valikainetunnile. Just seesuguse varjatud venestamise vastu protestides süütas end 2019. aastal Iževski keskväljakul põlema udmurdi keeleteadlane Albert Razin.

“Natuke parem on olukord näiteks Tatarstanis,” märkis Vasli siiski. “Vahel on mari keele õpetus seal paremgi kui Marimaal.” Naabervabariigis mõistetaks mehe hinnangul hinnata nii oma keelt kui ka teisi saatusekaaslasi. “Tatarlastel oli veel mõne aasta eest Venemaa mõistes unikaalne olukord – lapsed õppisid Tatarstani koolides võrdselt tatari ja vene keelt,” tõi mari esile. Paraku on föderaalne surve tänaseks ka seal olukorda oluliselt muutnud.

Mari asualade kõrval paiknenud tatarlaste omavalitsus nautis pikalt erilist positsiooni kogu Vene föderatsiooni kontekstis. “Tatarstan oli ka viimane vabariik, kus oli oma president,” ütles Vasli. Autonoomsete vabariikide “presidendi” tiitleid on Moskva keskvõim juba ammu asendada üritanud. Isegi Tšetšeenia isevalitseja Ramzan Kadõrov loobus sellest, kuid Tatarstani juhtkond hoidis ametinimetust iga hinna eest. Paraku allkirjastas Putin möödunud aasta lõpul seaduse, millega ka tatarlastel on kohustus tiitel hüljata.

Seda nähakse kõige selgema märgina Venemaa föderaalse süsteemi lammutamisest. Kaasani ülikooli politoloogiaprofessor Midkat Farukšin tõdes meediale toona, et suunis tuleb tegelikult Putini administratsioonist. “Tatarstan ei saa selle vastu midagi peale hakata,” tõdes ta. Teadlase sõnul on ka selgelt liiga hilja, et föderaalse süsteemi lammutamist peatada. “Eks siin saab väikseid proteste olema, aga aktivistid ei suuda toimuvat kuidagi mõjutada,” sõnas ta. Kogu selle suuna taga nähakse aga keskvõimu hirmu separatistlike liikumiste ees. “Minu arvates Vene võimud kardavadki, et väikerahvaste tugeva ja omakeelsena säilimine võib kunagi tuua Venemaa lagunemise,” pakkus ka Vasli.

Oma laiskus samuti mängus?

Mari kirjamees tunnistas, et ka rahvas ise ei ole eeskujulik kultuuri säilitaja. “Isegi vanemad loobuvad ja õpetavad mari lapsi ainult vene keeles rääkima,” lisas ta koolisüsteemi vigadele. See aga ei tähenda, et tänased marid oma päritolu häbeneks. “Rahvuslikku uhkust on küll, aga see on rohkem näiline,” arutles Vasli. Nimelt on noortel maridel kombeks oma kuuluvust näitavate kirjadega särke kanda, samuti organiseerutakse sotsiaalmeedias.

“Kui vaadata lähemalt, siis ka seda uhkust väljendatakse sageli vene keeles,” tõdes mees. “Rääkida ja kirjutada mari keeles oskavad vähesed.” Kahtlemata on see paljuski haridussüsteemi efekt, kuid mõnel sarnase saatusega teisel rahval läheb jällegi paremini. “Noortel udmurtidel on tihemini kombeks võrgustikes oma keelt kasutada,” arutles marilane. “Neil on iidse kultuuri mõistmine ja säilitamine sügavam.”

Vasli hinnangul kipuvad unustuse hõlma vajuma ka need kombed, mis veel tema nooruses nõukogude aja lõpul justkui iseenesest maakohtades elus püsisid. “Kui mari noored olid ka näiteks Baškortostani küladest pärit, siis oskasid nad ikka rahvuslikke tantse, täna aga mitte,” tunnistas ta. Ka rahvaviiside meloodiad on ainuüksi tema eluea jooksul venelikumaks muutunud. “Selles on minu arvates süüdi eelkõige meie kultuurikolledžid,” heitis Vasli ette. Tegemist on föderaalse süsteemiga, mis kultuuritöötajaid välja koolitab.

“Praegu on mariks olemine väga suur töö,” tõdes kirjamees. “Paraku on paljud laisad ja ei taha pingutada.” Riik saaks aga selgelt aidata, kui sooviks. Eeskujulik näide on Soome, kus kaduvat saami keelt suudeti edukalt taaselustada. Alustati nn keelepesadega, hiljem koliti ka koolidesse. “Seal on väga suur riigi toetus,” tõdes marilane. “Meil on aga kõik vastupidi, marikeelne televisioongi on väga formaalseks muutunud, pole midagi peale viis korda nädalas näidatud uudiste.”

Küll aga ei puhka Kremli siseriiklikud propagandakanalid. “Vene televisioon on inimeste ajud ära pesnud!” kahjatses Vasli. “Vaatavad ja siis tulevad eestlaste kohta kõiksugust jama kirjutama ka minu veebilehel.” Enda sõnul on ta üritanud küll seletada, et vaadaku vähem seesuguseid programme, kuid propaganda töötab hästi. Isegi varasemaid aktiivseid soome-ugri aktiviste ning liikumiste alusepanijaid on nüüd kremlimeelsete leeri langenud. “See on suur poliitika, las poliitikud omavahel klaarivad seda,” pahandas mees.

Kaks leeri

Kuidas aga nendele muredele vastu seista? Siin on soome-ugri kogukondade seas võimalik eristada kahte käitumismalli. Eelmisel aastal leidis arvestatavat kajastust kaks soome-ugrilaste ja Eestiga seotud sündmust. Näiteks tekitas suvisel maailmakongressil kõmu ersade juht Sires Bolaien, kes kritiseeris kohtumise pehmust. “See on natuke naljakas, sest rahvad surevad välja ja meie räägime siin kliimast,” hindas ta muuseas kongressi teemavalikut Venemaa soome-ugrilaste olukorra võrdluses. Bolaieni hinnangul võinuks seda koguni Kremlile lähedase AFUN-iga võrrelda.

Samuti tekitas kõrvalt olukorda jälginutes küsimusi, miks hääletas riigikogu maha sügisese toetusavalduse Venemaa väikerahvastele. Sel juhul oli tegemist Ruuben Kaalepi algatusega. Poliitilistel põhjustel on sõnakamate aktivistide näol sageli tegemist samuti eksiilis tegutsevate soome-ugrilastega. Bolaien veab näiteks Ukrainas elades ka Idel-Urali lehte, mis ei kohku ka teravate Kremli-kriitiliste avalduste ees tagasi. Avalikes väljaastumistes on leitud liitlased ka krimmitatarlaste vähemuse näol.

MariUveri lehte vedav kirjamees soovitab aga ettevaatlikumat lähenemist. “Peab suhtlema rohujuuretasandil, tasapisi,” kirjeldas Vasli. Suurejoonelistest avaldustest ta kasu ei näe. “Need avaldused … Kas suur Venemaa isegi kunagi hoolib nendest?” arutles ta. “See lihtsalt muudab olukorra veel halvemaks ja annab föderaalsetele organitele põhjuse kohapealseid aktiviste süüdistada ning nende tegevust piirata.”

Kremli-kriitilisi poliitilisi avaldusi tuleb – põhjendatult – igalt tasandilt. Näiteks inimõigusorganisatsiooni Memorial sulgemist kritiseerinud välispoliitilise avalduse võttis vastu isegi Tartu volikogu. Mari kirjamees peab aga oluliseks hoida elus akadeemilist, kultuurilist ja isiklikku suhtlust.

MariUveris on ta toetnud Marij Ushemi kodanikuliikumist, mis võtab Marimaa võimude vastu sõna. Kremli vastu aga mitte: “See on mõeldamatu.” Ometi on Vasli Venemaal ebasoositav. Nimelt tuli juba 2005. aastal välja Euroopa Parlamendi resolutsioon Marimaa kohta. “Seal tehti ka ettekanne Venemaa soome-ugri rahvaste olukorrast, kus oli palju viiteid minu lehele,” selgitas kirjamees. “Sellepärast ma olen ammusest ajast Venemaal mustas nimekirjas.”