Taksojuhtide kogemuslood: murtud südamest Poolani

Published On: November 27, 2021By

“Mis oleks, kui hakkaks taksojuhiks?” pole just tavapärane küsimus, kuid ehk on nii mõnelgi see peast läbi käinud. Oma värvikaid lugusid jagasid kaks väga omanäolist taksoäpi sõitjat.

Hoolimata sellest, et juhtide taustad on kardinaalselt erinevad, ei tasu alahinnata nende läbielatut. Aegade jooksul on ette tulnud nii armukeste paljastamist kui ka kriminaalidega tutvumist. Mõlemad juhid rääkisid oma lugusid ausalt ja vahetult, langetades nii mõnegi kardina taksomaastiku telgitagustes.

Esimesena jagas oma kogemusi 22-aastane Jete, kes on pärit Tartust. Neiu sõnul jõudis ta taksojuhi ametini tühipalja kihlveo kaudu. Nagu ka paljudel teistel tudengitel, oli tal hädasti lisaraha vaja. Seetõttu otsustaski ta väljakutsega nõustuda. Taksot jõudis Jete sõita kõigest mõned nädalad, kui kaalus juba tõsiselt kihlveost taganemist. Äkitselt taipas ta, et elu hakkas muutuma tragikomöödiaks, mille peaosad kuulusid vaid talle.

Kuldsõrmus, mis oli mõeldud teisele naisele

Jete esimene sõit taksojuhina viis ta Supilinna. Sõidukutse saanuna needis neiu mõttes kihlvedu ning üritas korduvalt end veenda loobumisvõitu andma. Jete tunnistas, et allaandmine polnud siiski mõeldav, sest tema jonnakus lihtsalt ei lubanud seda.

Värske taksojuht andis pedaalidele kuuma ja klõpsas esimesele ettejuhtuvale raadiojaamale. Tema kõrvu jõudis tuttav heli, mängima hakkas Paha Polly laul „Ma olen Tartu“. „Tundsin kohe, et ju on sellel linnal mulle midagi pakkuda,“ muigas neiu. Sihtkohta jõudes istus autosse ülikonnas noormees koos suure kimbu punaste roosidega. Mees olevat viisakalt teretanud, kuid tema hääl ja nägu olid jäänud emotsioonituks.

Sõidu jooksul üritas Jete mitmel korral juttu teha – rääkis ilmast, lõpututest teetöödest ja kirus raadiojaamu, kellel oli sama playlist viiendat tiiru repeat’i peal. Kliendi pilk oli siiski aknale naelutatud ja ta ainult mõmises ebamääraselt. Noormees ei olnud sõidu jooksul millelegi reageerinud, kuid lõpp-punkti jõudes avas suu. Tuli välja, et ta oli äsja ühele põlvele laskunud ja tüdruksõpra naiseks palunud. Mees sai aga vastuseks kindla ei. Jete meenutas, et tegu oli väga ootamatu tunnistusega, millele ta ei osanud kuidagi reageerida.

Turvavööd vabastades küsis murtud südamega noormees: „Kas võin hoopis ise midagi paluda?.“ Jete nõustus, kuna selleks hetkeks oli tal kõrvalistujast niigi kahju. „Noormees otsis taskust välja sametkarbi, tõstis roosid sülest püsti, köhis hääle puhtaks ning küsis, et äkki tahan hoopis mina temaga abielluda? Ma olevat üsna tema tüdruksõbra moodi,“ põrutas naine.

Jete tunnistas, et sel hetkel oli tema kord ebamääraselt mõmiseda ning kuidagi pead raputada. „Pole viga. See pole esimene eitav vastus viimase 15 minuti jooksul,“ ohkas noormees, tõusis püsti ning kadus koos viie euro, rooside ja kuldsõrmusega pimedusse. Üksi jäädes taipas šokeeritud Jete: „Suutsin lõhkuda veerand tunni jooksul ühe südame kaks korda ja enda oma takkapihta.“

Pekki, mu piduripedaali all on tuhkur

Jete arvates kuulub tuhkrujuhtum täpselt sedasorti lugude hulka, mida ta ei usuks, kui see poleks temaga juhtunud. Luhtunud abieluettepanek oli eelmisest nädalavahetusest värskelt meeles ning neiu küsis endalt vaid üht: mis järgmiseks? Ta sai ruttu oma küsimusele vastuse. Pühapäeva varahommik algas paariga, kellel oli kaasas punakirju loomapuur. Tuli välja, et nendega reisis helepruun tuhkur nimega Rosin.

Kliendid rääkisid, et olid Rosina hiljaaegu võtnud ja tegu on väga aktiivse loomaga, kes armastab väga tähelepanu. Mõne aja pärast Riia mäe jalamile jõudes täitus auto järsku suure kisaga. „Karjatasin kogu südamest, sest mõne sekundiga oli Rosin puurist välja sööstnud ja teel mu piduripedaali alla,“ meenutab neiu. Autos valitses kaos: paarike karjus, Rosin jooksis, Jete hoidis paaniliselt jalgu õhus ning auto mangus käiguvahetust. Juht palus valjuhäälselt, et rohelised foorituled püsiksid ning ükski inimene auto ette ei satuks.

Tundus, et Rosin võttis kõrvalistmele sibades Jete palveid kuulda, sest taga istuv paarike püüdis looma taas kinni. Mitukümmend sekundit valitses täielik vaikus. Järsku küsis üks klientidest vaikselt, kas nad saaksid varem maha minna. „Hingasin kergendunult ja peatasin auto kohe,“ sõnas Jete.

Punase binokliga hinge turule viies

Ajal, mil Jete taksot sõitis, sai ta tuttavaks naisega, kes hakkas iga kord, kui kuhugi sõita oli vaja, just talle helistama. Naine palus alati minna teatud maja ette ning oodata, et ta saaks „ümbruskonda jälgida“. „Ma ei saanud üldse aru, mida see tähendas, kuid klient seletas, et tal on tekkinud kahtlused – tema mees ja parim sõbranna käivad salaja kohtumas,“ selgitas Jete.

Ühel järjekordsel õhtul passiti taas tuttava maja kõrval olevas parklas ning jälgiti üheskoos mängu. „Mul oli iga kord üha enam tunne, et viin oma hinge turule – mida meist arvatakse? Mis saab siis, kui keegi näeb või kuhugi kaebab, et me binokliga luusime?“, meenutas Jete. Ta otsustas kliendile mainida, et tegelikult ei ole selline käitumine sobiv ning tahab asjale lõpu teha. „See jääb viimaseks korraks, sul pole muretsemiseks põhjust,“ vastas naine Jetele. Noor taksojuht polnud enam kindel, kas tegemist oli krimiseriaali võtteplatsi või päris eluga. Sisetunne aga ütles, et kõik kisub kiiva.

Olles tund aega liikumatult autos istunud, viskas naine järsku oma punase binokli jalamatile ja jooksis maja suunas. Jete sõnul kulus vaid mõni hetk, kuni naine oli uuesti majast väljas, seekord juba kaaslastega. Ühe käe otsas lonkis mees ning teises hüsteeriliselt karjuv sõbranna – tundus tõesti, et kliendi kahtlused osutusid tõeks. Naine istus koos patustajatega autosse, naeratas võidukalt Jetele ning lausus: „Nüüd sõidame koju,“ ja seejärel kaoti üheskoos ööpimedusse.

Varssavisse virtuaalse isa juurde palun!

Teisena meenutas värvikaid juhtumeid 36-aastane Tanel, kes lisaks turvatöötajaametile on tegev ka taksonduses. Erinevalt Jetest on mehel nelja-aastane juhistaaž ja selle võrra üle elatud ka veidi ärevamaid seiku. Tänu turvafirma kogemusele ei löö teda enam miski verest välja.

Kell oli lähenemas keskööle, kui Tanelini jõudis teade, et üks härrasmees soovis Tartust Varssavisse sõita. Härrasmehele oli mitu juhti juba ära öelnud, kuid igatsus Poola järele ei kustunud sellest hoolimata. „Kehitasin õlgu ja mõtlesin, et miks ka mitte, teeme ära,“ muigas Tanel. Noormeest tanklast peale võttes kinnitas klient taas, et soovib kindlasti Varssavisse minna. Niisiis algas sõit piiri poole.

Tanel meenutas, et nad jõudsid umbes Elva kanti, kui ta kliendi jutu põhjal mõistis, et poiss on veider. „Küsisin otse, et millal, noormees, viimati ravil olid“, rääkis Tanel. Vastuse sai ta veelgi otsekohesema. „Detsembris“, ütles noormees. Olukord oli veidi kehv, mistõttu otsustas Tanel kasutada hädavalet.

Taksojuht selgitas noormehele, et kahjuks on nüüd reisiga pahasti – auto pabereid pole kaasas, mistõttu Varssavisse täna sõita ei saa. Vastus klienti eriti ei heidutanud, sest mees muutis täielikult kurssi ja palus end nüüd hoopis Valka viia. „Panin mehe Valga tankla ees maha, sõitsin natuke eemale ja helistasin politseisse“, tunnistas taksojuht.

Dispetšerile selgitust andes rääkis Tanel, et kodanik võib olla ohtlik nii iseendale kui ka teistele. Samuti mainis ta töötajale, et klient otsib mingisugust virtuaalset Varssavi isa ja tal on kaasas palju krüptoraha.

Politsei saabus ja vesteldi meesterahvaga, kuid nemadki olid nõutud. „Noh, veidi imelik on, aga vaba mees vabal maal ja ega me ka rohkem midagi teha ei saa. Eks me jälgime,“ vastasid korrakaitsjad. Juhtunust oli möödunud kaks päeva, kui järsku saatis Taneli sõber artikli, milles seda sama Poola-huvilist taga otsiti. Seda, mis noormehest sai, teab vaid tuul või siis Varssavi virtuaalne isa.

Revolver püksivöö vahel

Ühel pühapäevahommikul umbes kella üheksa paiku sai Tanel sõidutellimuse Ulila külje alla. Kliendiks oli taas kord noor mees. Olles juba veidi aega sõitnud, hakkas nooruki suust veidraid kommentaare tulema. „Küll ta alles rääkis, kui väga talle minu Mercedes ikka meeldis ning kuidas ta seda endale tahaks,“ meenutas juht. Äkitselt hakkas kõrvalistmel olev mees ette lugema erinevaid nimesid, kes väidetavalt on Tartus teada-tuntud kriminaalid. „Ta uuris korduvalt, kas mina ka mõnda neist tean,“ rääkis Tanel. Klient mainis pidevalt, kuidas talle lisaks Taneli Mercedesele ka see krimivärk hullult korda läheb.

Ulila lähedale jõudes lisas klient, et läheb sinna ühte garaaži raha ära viima, mille ta tuttavalt hädavaevu kätte sai. „Panin sõbrale relva otsaette, mille tulemusena võlg ka tasutud sai,“ mainis mees möödaminnes. Taneli sõnul oli ta tegelikult teadlik, et selle kandi garaažides midagi kahtlast toimub, kuid pidas mehe juttu siiski vaid blufiks ja sooviks autoriteetsena paista.

Peale ärevat sõitu jõuti üheskoos sihtkohta. Noormees otsustas viimasel hetkel kaardimakse tühistada ja tasuda sularahas. „Ta ütles, et nii ei jää pangasüsteemi märget,“ selgitas juht. Maksta tuli 26 eurot, kuid mees ulatas 50-se rahatähe ning mainis, et tagasi pole vaja. „Tegelen erinevate asjadega, muidu mul nii palju raha poleks,“ täpsustas ta veel. Autost väljudes märkas Tanel kliendi vöö vahel relva. „Tundsin tänulikkust, et olukord nii õnnelikult lõppes,“ lisas ta lõpetuseks.

Kuule, äkki teeks midagi?

„Ühel päeval pidin Variku linnaossa ühele naisterahvale järele sõitma,“ alustas Tanel. Autosse istudes mainis naine, et sõidab õele külla. „Ta polnud välimuselt küll minu maitse, aga see-eest ütlemata jutukas“, naeris juht. Terve tee uuris klient Taneli kohta: „Kes sa ikka oled? Millega sa tegeled? Mis sul plaanis on? Kas sa ikka pead täna sõitma?” Jõudes juba otsapidi hiinalinna Olerexi juurde, palus naisterahvas korraks peatuda.

Mees oli segaduses, sest kliendi sihtkoht oli täpselt tankla kõrval. Klient palus ennast siiski oodata ja enne väljumist küsis veel, kas sohver kindlasti midagi juua ei soovi? „Hoolimata eitavast vastusest, ostis naine mulle kõiksugu erinevaid karastusjooke,“ naeris Tanel, kes viisakalt tänas ja uuris, kas võib ta nüüd õe juurde ära viia? Naine keeldus ja kordas mitmendat korda küsimust: „Kas sa ikka ei soovi midagi teha? Raha pole ju takistuseks,“ vihjas naine. Tõestuseks näitas klient Tanelile rahapatakat, kus paistis olema umbes paarsada eurot. Saanud taas kord eitava vastuse, andis naiskodanik lõpuks alla ja teatas rahulolematult: „Okei, vii mind siis koju mehe juurde tagasi.“

Ei, need lood ei pärine krimiromaanist ega sarjast, vaid need on juhtumid Eesti taksomaastikult – tõsieluline seiklusmaa. Tänaseks on Jete teinud taksondusse pisikese pausi, ent tunnistas, et tema hing ihkab taas seikluste järele. Tanel sõidab siiani iga päev ja on ametiga väga rahul.

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Taksojuhtide kogemuslood: murtud südamest Poolani

Published On: November 27, 2021By

“Mis oleks, kui hakkaks taksojuhiks?” pole just tavapärane küsimus, kuid ehk on nii mõnelgi see peast läbi käinud. Oma värvikaid lugusid jagasid kaks väga omanäolist taksoäpi sõitjat.

Hoolimata sellest, et juhtide taustad on kardinaalselt erinevad, ei tasu alahinnata nende läbielatut. Aegade jooksul on ette tulnud nii armukeste paljastamist kui ka kriminaalidega tutvumist. Mõlemad juhid rääkisid oma lugusid ausalt ja vahetult, langetades nii mõnegi kardina taksomaastiku telgitagustes.

Esimesena jagas oma kogemusi 22-aastane Jete, kes on pärit Tartust. Neiu sõnul jõudis ta taksojuhi ametini tühipalja kihlveo kaudu. Nagu ka paljudel teistel tudengitel, oli tal hädasti lisaraha vaja. Seetõttu otsustaski ta väljakutsega nõustuda. Taksot jõudis Jete sõita kõigest mõned nädalad, kui kaalus juba tõsiselt kihlveost taganemist. Äkitselt taipas ta, et elu hakkas muutuma tragikomöödiaks, mille peaosad kuulusid vaid talle.

Kuldsõrmus, mis oli mõeldud teisele naisele

Jete esimene sõit taksojuhina viis ta Supilinna. Sõidukutse saanuna needis neiu mõttes kihlvedu ning üritas korduvalt end veenda loobumisvõitu andma. Jete tunnistas, et allaandmine polnud siiski mõeldav, sest tema jonnakus lihtsalt ei lubanud seda.

Värske taksojuht andis pedaalidele kuuma ja klõpsas esimesele ettejuhtuvale raadiojaamale. Tema kõrvu jõudis tuttav heli, mängima hakkas Paha Polly laul „Ma olen Tartu“. „Tundsin kohe, et ju on sellel linnal mulle midagi pakkuda,“ muigas neiu. Sihtkohta jõudes istus autosse ülikonnas noormees koos suure kimbu punaste roosidega. Mees olevat viisakalt teretanud, kuid tema hääl ja nägu olid jäänud emotsioonituks.

Sõidu jooksul üritas Jete mitmel korral juttu teha – rääkis ilmast, lõpututest teetöödest ja kirus raadiojaamu, kellel oli sama playlist viiendat tiiru repeat’i peal. Kliendi pilk oli siiski aknale naelutatud ja ta ainult mõmises ebamääraselt. Noormees ei olnud sõidu jooksul millelegi reageerinud, kuid lõpp-punkti jõudes avas suu. Tuli välja, et ta oli äsja ühele põlvele laskunud ja tüdruksõpra naiseks palunud. Mees sai aga vastuseks kindla ei. Jete meenutas, et tegu oli väga ootamatu tunnistusega, millele ta ei osanud kuidagi reageerida.

Turvavööd vabastades küsis murtud südamega noormees: „Kas võin hoopis ise midagi paluda?.“ Jete nõustus, kuna selleks hetkeks oli tal kõrvalistujast niigi kahju. „Noormees otsis taskust välja sametkarbi, tõstis roosid sülest püsti, köhis hääle puhtaks ning küsis, et äkki tahan hoopis mina temaga abielluda? Ma olevat üsna tema tüdruksõbra moodi,“ põrutas naine.

Jete tunnistas, et sel hetkel oli tema kord ebamääraselt mõmiseda ning kuidagi pead raputada. „Pole viga. See pole esimene eitav vastus viimase 15 minuti jooksul,“ ohkas noormees, tõusis püsti ning kadus koos viie euro, rooside ja kuldsõrmusega pimedusse. Üksi jäädes taipas šokeeritud Jete: „Suutsin lõhkuda veerand tunni jooksul ühe südame kaks korda ja enda oma takkapihta.“

Pekki, mu piduripedaali all on tuhkur

Jete arvates kuulub tuhkrujuhtum täpselt sedasorti lugude hulka, mida ta ei usuks, kui see poleks temaga juhtunud. Luhtunud abieluettepanek oli eelmisest nädalavahetusest värskelt meeles ning neiu küsis endalt vaid üht: mis järgmiseks? Ta sai ruttu oma küsimusele vastuse. Pühapäeva varahommik algas paariga, kellel oli kaasas punakirju loomapuur. Tuli välja, et nendega reisis helepruun tuhkur nimega Rosin.

Kliendid rääkisid, et olid Rosina hiljaaegu võtnud ja tegu on väga aktiivse loomaga, kes armastab väga tähelepanu. Mõne aja pärast Riia mäe jalamile jõudes täitus auto järsku suure kisaga. „Karjatasin kogu südamest, sest mõne sekundiga oli Rosin puurist välja sööstnud ja teel mu piduripedaali alla,“ meenutab neiu. Autos valitses kaos: paarike karjus, Rosin jooksis, Jete hoidis paaniliselt jalgu õhus ning auto mangus käiguvahetust. Juht palus valjuhäälselt, et rohelised foorituled püsiksid ning ükski inimene auto ette ei satuks.

Tundus, et Rosin võttis kõrvalistmele sibades Jete palveid kuulda, sest taga istuv paarike püüdis looma taas kinni. Mitukümmend sekundit valitses täielik vaikus. Järsku küsis üks klientidest vaikselt, kas nad saaksid varem maha minna. „Hingasin kergendunult ja peatasin auto kohe,“ sõnas Jete.

Punase binokliga hinge turule viies

Ajal, mil Jete taksot sõitis, sai ta tuttavaks naisega, kes hakkas iga kord, kui kuhugi sõita oli vaja, just talle helistama. Naine palus alati minna teatud maja ette ning oodata, et ta saaks „ümbruskonda jälgida“. „Ma ei saanud üldse aru, mida see tähendas, kuid klient seletas, et tal on tekkinud kahtlused – tema mees ja parim sõbranna käivad salaja kohtumas,“ selgitas Jete.

Ühel järjekordsel õhtul passiti taas tuttava maja kõrval olevas parklas ning jälgiti üheskoos mängu. „Mul oli iga kord üha enam tunne, et viin oma hinge turule – mida meist arvatakse? Mis saab siis, kui keegi näeb või kuhugi kaebab, et me binokliga luusime?“, meenutas Jete. Ta otsustas kliendile mainida, et tegelikult ei ole selline käitumine sobiv ning tahab asjale lõpu teha. „See jääb viimaseks korraks, sul pole muretsemiseks põhjust,“ vastas naine Jetele. Noor taksojuht polnud enam kindel, kas tegemist oli krimiseriaali võtteplatsi või päris eluga. Sisetunne aga ütles, et kõik kisub kiiva.

Olles tund aega liikumatult autos istunud, viskas naine järsku oma punase binokli jalamatile ja jooksis maja suunas. Jete sõnul kulus vaid mõni hetk, kuni naine oli uuesti majast väljas, seekord juba kaaslastega. Ühe käe otsas lonkis mees ning teises hüsteeriliselt karjuv sõbranna – tundus tõesti, et kliendi kahtlused osutusid tõeks. Naine istus koos patustajatega autosse, naeratas võidukalt Jetele ning lausus: „Nüüd sõidame koju,“ ja seejärel kaoti üheskoos ööpimedusse.

Varssavisse virtuaalse isa juurde palun!

Teisena meenutas värvikaid juhtumeid 36-aastane Tanel, kes lisaks turvatöötajaametile on tegev ka taksonduses. Erinevalt Jetest on mehel nelja-aastane juhistaaž ja selle võrra üle elatud ka veidi ärevamaid seiku. Tänu turvafirma kogemusele ei löö teda enam miski verest välja.

Kell oli lähenemas keskööle, kui Tanelini jõudis teade, et üks härrasmees soovis Tartust Varssavisse sõita. Härrasmehele oli mitu juhti juba ära öelnud, kuid igatsus Poola järele ei kustunud sellest hoolimata. „Kehitasin õlgu ja mõtlesin, et miks ka mitte, teeme ära,“ muigas Tanel. Noormeest tanklast peale võttes kinnitas klient taas, et soovib kindlasti Varssavisse minna. Niisiis algas sõit piiri poole.

Tanel meenutas, et nad jõudsid umbes Elva kanti, kui ta kliendi jutu põhjal mõistis, et poiss on veider. „Küsisin otse, et millal, noormees, viimati ravil olid“, rääkis Tanel. Vastuse sai ta veelgi otsekohesema. „Detsembris“, ütles noormees. Olukord oli veidi kehv, mistõttu otsustas Tanel kasutada hädavalet.

Taksojuht selgitas noormehele, et kahjuks on nüüd reisiga pahasti – auto pabereid pole kaasas, mistõttu Varssavisse täna sõita ei saa. Vastus klienti eriti ei heidutanud, sest mees muutis täielikult kurssi ja palus end nüüd hoopis Valka viia. „Panin mehe Valga tankla ees maha, sõitsin natuke eemale ja helistasin politseisse“, tunnistas taksojuht.

Dispetšerile selgitust andes rääkis Tanel, et kodanik võib olla ohtlik nii iseendale kui ka teistele. Samuti mainis ta töötajale, et klient otsib mingisugust virtuaalset Varssavi isa ja tal on kaasas palju krüptoraha.

Politsei saabus ja vesteldi meesterahvaga, kuid nemadki olid nõutud. „Noh, veidi imelik on, aga vaba mees vabal maal ja ega me ka rohkem midagi teha ei saa. Eks me jälgime,“ vastasid korrakaitsjad. Juhtunust oli möödunud kaks päeva, kui järsku saatis Taneli sõber artikli, milles seda sama Poola-huvilist taga otsiti. Seda, mis noormehest sai, teab vaid tuul või siis Varssavi virtuaalne isa.

Revolver püksivöö vahel

Ühel pühapäevahommikul umbes kella üheksa paiku sai Tanel sõidutellimuse Ulila külje alla. Kliendiks oli taas kord noor mees. Olles juba veidi aega sõitnud, hakkas nooruki suust veidraid kommentaare tulema. „Küll ta alles rääkis, kui väga talle minu Mercedes ikka meeldis ning kuidas ta seda endale tahaks,“ meenutas juht. Äkitselt hakkas kõrvalistmel olev mees ette lugema erinevaid nimesid, kes väidetavalt on Tartus teada-tuntud kriminaalid. „Ta uuris korduvalt, kas mina ka mõnda neist tean,“ rääkis Tanel. Klient mainis pidevalt, kuidas talle lisaks Taneli Mercedesele ka see krimivärk hullult korda läheb.

Ulila lähedale jõudes lisas klient, et läheb sinna ühte garaaži raha ära viima, mille ta tuttavalt hädavaevu kätte sai. „Panin sõbrale relva otsaette, mille tulemusena võlg ka tasutud sai,“ mainis mees möödaminnes. Taneli sõnul oli ta tegelikult teadlik, et selle kandi garaažides midagi kahtlast toimub, kuid pidas mehe juttu siiski vaid blufiks ja sooviks autoriteetsena paista.

Peale ärevat sõitu jõuti üheskoos sihtkohta. Noormees otsustas viimasel hetkel kaardimakse tühistada ja tasuda sularahas. „Ta ütles, et nii ei jää pangasüsteemi märget,“ selgitas juht. Maksta tuli 26 eurot, kuid mees ulatas 50-se rahatähe ning mainis, et tagasi pole vaja. „Tegelen erinevate asjadega, muidu mul nii palju raha poleks,“ täpsustas ta veel. Autost väljudes märkas Tanel kliendi vöö vahel relva. „Tundsin tänulikkust, et olukord nii õnnelikult lõppes,“ lisas ta lõpetuseks.

Kuule, äkki teeks midagi?

„Ühel päeval pidin Variku linnaossa ühele naisterahvale järele sõitma,“ alustas Tanel. Autosse istudes mainis naine, et sõidab õele külla. „Ta polnud välimuselt küll minu maitse, aga see-eest ütlemata jutukas“, naeris juht. Terve tee uuris klient Taneli kohta: „Kes sa ikka oled? Millega sa tegeled? Mis sul plaanis on? Kas sa ikka pead täna sõitma?” Jõudes juba otsapidi hiinalinna Olerexi juurde, palus naisterahvas korraks peatuda.

Mees oli segaduses, sest kliendi sihtkoht oli täpselt tankla kõrval. Klient palus ennast siiski oodata ja enne väljumist küsis veel, kas sohver kindlasti midagi juua ei soovi? „Hoolimata eitavast vastusest, ostis naine mulle kõiksugu erinevaid karastusjooke,“ naeris Tanel, kes viisakalt tänas ja uuris, kas võib ta nüüd õe juurde ära viia? Naine keeldus ja kordas mitmendat korda küsimust: „Kas sa ikka ei soovi midagi teha? Raha pole ju takistuseks,“ vihjas naine. Tõestuseks näitas klient Tanelile rahapatakat, kus paistis olema umbes paarsada eurot. Saanud taas kord eitava vastuse, andis naiskodanik lõpuks alla ja teatas rahulolematult: „Okei, vii mind siis koju mehe juurde tagasi.“

Ei, need lood ei pärine krimiromaanist ega sarjast, vaid need on juhtumid Eesti taksomaastikult – tõsieluline seiklusmaa. Tänaseks on Jete teinud taksondusse pisikese pausi, ent tunnistas, et tema hing ihkab taas seikluste järele. Tanel sõidab siiani iga päev ja on ametiga väga rahul.