Lõksus eikellegimaal: Poola piirile sattunud migrandid on geopoliitilise konflikti pantvangid
Kui Euroopa otsustas sügise arenedes ohumärke eirata, leiti ennast taaskordse migrandikriisi keskelt. Kuigi kriis on hulga väiksem Euroopat mõne aasta eest raputanud rändekriisist, paisus see kõigest nädalatega väga teravaks hübriidkonfliktiks. Miks need inimesed lahkusid kodumaalt ja mida tahab Valgevene diktaator nende eikellegimaal vangistamisega saavutada?
Pole kaua aega möödas sellest, kui Türgi ja Kreeka politsei 2020. aastal riikide maismaapiiril lasid teineteise pihta pisargaasi. Esimesed üritasid migrante üle piiri ajada, teised aga neid tagasi suruda. See oli selleks hetkeks aastaid kestnud Egeuse rändekriisi üks pingelisemaid momente. Nüüd jõudsid Poola ja Valgevene vaid mõne nädala jooksul samasse olukorda.
Märulivarustuses Valgevene politseinikud ja piirivalvurid on ohtlikult lähedal piirirajatistele, nad aitavad rajatisi sageli maha tirida ning juhendavad kannatust kaotavaid ja vägivaldsemaks muutuvaid migrante. Kuigi väike osa migrante on pärit Süüriast ja Afganistanist, siis valdavalt pärineb migratsioonitulv Iraagi autonoomsest Kurdistani piirkonnast. Sel korral pole tegemist üksnes noortest meestest õnneotsijatega.
Vastupidi – piiri äärde tekkinud laagrites leidub hulgaliselt naisi ja lapsi. Paljud keerasid kodumaale lõplikult selja ning võtsid kaasa kogu pere. New York Timesi reporter kirjeldab Sulaimaniyas valitsevat olukorda oma täies hulluses. Ühest Lõuna-Kurdistani linna lennujaamast ulatuvad pidevalt välja kolonnid, mis on täis suuri kompse kandvaid inimesi. Lehe sõnul müüsid paljud pered isegi oma Kurdistani kodud maha, et saada kokku piletiraha ning alustada Euroopas uus elu, kuigi nähtavasti leidub tulijate seas ka Kurdistani jõukamaid poegi.
Kõrbev Kurdistan
Aleksandr Lukašenko tuusikud ei ole sugugi odavad – mitmeliikmeline pere maksab reisi eest üle 10 000 euro. Vaesemad pered pidid ka müüma maha oma majad. Krõbedast hinnast hoolimata kogunes migrante Poola piirile erinevate hinnangute järgi üle 7000. Miks pagevad sellised inimmassid hinnast hoolimata Kurdistanist minema? Tegemist on ju Lähis-Ida ühe stabiilseima regiooniga. ISIS tülitab reeglina vaid kaugetel kõrbealadel ning Türgi pommitab oma jahitavaid geriljasid pigem regiooni põhjapiiri ääres.
Paraku jäi ülejäänud Kurdistan vanast klannisüsteemist välja kasvanud parteipoliitika küüsi, mis on retsept äärmisele korruptsioonile. Lõunapoolne Sulaimaniya regioon on vaene ning inimestel puudub ligipääs ka arstiabile. Näiteks sai palju tähelepanu klipp Tamanist, kes jäi perega samuti piiri taha lõksu. See 9-aastane poiss kaotas aga mõlemad jalad põlvest allapoole. Väidetavat luuhaigust ei suutnud Iraagi arstid ravida, seega need amputeeriti. Pere üritab nüüd aga muidugi Saksamaale pääseda, et algeliste proteeside asemel midagi inimlikumat hankida.
Viimaste aastate kõige tõsisem probleem on aga veepuudus ja põud. Kui näiteks Põhja-Süüria kõrbete elanikud on nappide veevarudega harjunud paremini ära elama, siis Iraagi Kurdistani mägisemates piirkondades on tegu halva üllatusega. Eufrati jõgi kahaneb suviti väga kitsaks, hüdroelektrijaamades kiratseb elektri tootmine ning kalavarud surevad pikkade kuivaperioodide tagajärjel. Hullemgi on see, et vihmata viljasaak sageli hävineb ning selle tulemusel põllumehed vaesuvad ning võlgade tõttu jäävad kodutuks.
Kuna Euroopas on juba küllaltki suur diasporaa, kuhu kuulub nii varem lahkunud kui ka 2016. aasta rändega saabunud kurde, siis võib see paljudele näida kõige loogilisema pääseteena. Diasporaal läheb reeglina kodumaale jäänutega võrreldes hästi ning elu üle koduste ees ei kurdeta. Samuti on iraaklastel ja süürlastel ere mälupilt, kuidas 2016. aasta kriisi käigus lubas Euroopa Liit põgenikemassidel oluliste takistusteta otse Saksamaale rännata.
Lukašenka relv ja vang
Sellest olukorrast lõikab endale kasu Valgevene tunnustamata president Aleksandr Lukašenka. Mäletatavasti üritas ta juba suvel opositsiooni toetanud Leedule migrantidega kätte maksta, kuid naaber suutis selle massi „alla neelata”. Täna Poola piiri ääres toimuv on aga hulga agressiivsem. Autoritaarne liider üritab kogu Euroopa Liitu survestada endaga rääkima, seega teda mingil tasandil tunnustama, ning ka sanktsioone leevendama. Neist esimene isegi õnnestus Lukašenkal, kuid teine eesmärk paistab hoopis talle vastu töötavat.
Selliseks mitte-militaarseks, kuid ometi agressiivseks rünnakuks sobivad migrandid ideaalselt. Talveks kehvalt ette valmistatud inimesed püüti riikide vahel eikellegimaale lõksu, mille tagajärjel muutus sealne olukord iga hetkega meeleheitlikumaks. Ilmselt tekitas paljudes segadust, miks järsku on nende ees tee kinni, kuigi varasemalt rändasid terved rahvad otse Euroopa südamesse. Seda viha on Valgevene julgeolekujõududel lihtne üles kütta. Vihasematele meestele on jagatud traaditange ja isegi paugugranaate. Viimastega rünnati Poola piirivalvureid, enamasti kasutati siiski kive ning kaikaid. Suured palgid langetati aga piiritarale. Kõige vägivaldsemal päeval sai viga üle 10 Poola piirivalvuri.
Valgevene võimud tegid üldjoontes edasitungimise migrantide ainsaks võimaluseks. Kui keegi hakkab omal algatusel vales suunas minema, siis julgeolekuteenistused ei hellita. Piiri äärde jäänud migrandid kutsuvad endale Minskist järgi taksod, mis suunatakse aga piirivalvurite poolt relvaähvardusel tuldud teed tagasi. Nii leidis oma otsa Gaylan Dler. 25-aastane noormees oli suhkruhaige, kes eraldati piiril segaduse käigus perest ja ta jäi ilma vajalikust insuliinist. „Nad võiksid minna mis iganes teed pidi, kuid mitte sealt,” vahendas kurdi meedia tema isa sõnumit Euroopasse rändajatele. „Ärge laske inimkaubitsejatel end eksitada.”
Üks kurikuulsamaid juhtumeid oli aga Ahmad al-Hasani surm. Valgevene piirivalvur lükkas 19-aastase süürlasest nooruki üle Poola piiri, kus ta kukkus Bugi jõkke ning uppus, sest ta ei osanud ujuda. Mõlemad surmad juhtusid juba oktoobris, tänaseks on aga teada vähemalt 11 hukkunut. Mitmele sai saatuslikuks alajahtumine. Mis saab migrantidest siis, kui neile hädapäraste tingimuste nagu kütte ja telkide tagamine pole Lukašenka režiimi propagandaks enam vajalik? Seda on raske ennustada.
Hübriidkonflikt paisub?
Kui 17. novembril andsid poolakad teada, et vastaspoole piirivalvurid liigutavad vähemalt osa migrante piirist veidi eemale ajutistesse majutustesse, siis pingelangust see ei tähenda. Paistab, et reaalsuses on Moskva-Minski teljel Euroopa jaoks töös hulga mastaapsem hübriidkonflikt. Migrandikriis on sellest vaid üks lõpetamata episood.
Samal päeval peatas Valgevene Družba gaasiliini töö väidetavateks etteteatamata parandustöödeks. Päev hiljem see avati taas ning hiljem kõlas läbi, et see Valgevene ühepoolne otsus valmistas Kremlile pahameelt. Lisaks peatati ühe Astravetsi tuumajaama reaktori töö, mis tarnib elektrit ka Ukrainale. Väidetavalt tegi seda automaatne kaitsesüsteem – juhtumisi aga samuti 17. novembril. Selle valguses ei saa unustada lisaks Vene armee manöövreid.
Kuigi Moskva eitab kategooriliselt oma osalust kriisis, toimus Valgevenes Grodno regioonis nädal enne katkestusi ootamatu õhudessandi õppus. Tegemist oli küllaltki ebaviisaka manöövriga, sest see leidis aset nii Leedu kui Poola piiridest vaid mõne kilomeetri kaugusel. Kiirustades korraldatud õppused viidi aga läbi küllaltki suure tuulega, mistõttu hukkus kaks dessantnikku. Juba nädalaid liigub Venemaa sõjatehnika Ukraina piiri suunas, viies juurde varustust sinna kevadel eelpaigutatule. Ärevusttekitava märgina on nüüd mobiliseeritud ka kümneid tuhandeid reserviste, millele lisandub vaenulikkuse hoogustumine Kremli meedias.
Kokku koondati Ukraina piiri lähistele mitmeid lahinggruppe, kuhu kuulub kuni 40 000 võitlejat. Astravetsi elektritarnete katkestamise järel saatis Kiiev Valgevene piiri lähistele lisajõudusid. Ukrainlased kardavad, et Kremli-Minski üksused plaanivad jaanuaris alustada invasiooniga. Kuigi Lääs olukorda päris nii kriitiliseks ei pea, võib näha selget ärevust.
Merkel andis järele
Olukorras, kus pinged kasvavad nii Poola-Valgevene, Venemaa-Ukraina kui Serbia-Bosnia vahel, võiks Euroopalt oodata tavapärast kartlikku reaktsiooni. Kuigi vahepeal esines paar tõeliselt häbiväärset episoodi, võib kohati näha üllatavalt konkreetset ning ühtset vastust Neid esimesi saab Valgevene propaganda aga ilmselt nädalaid spinnida. Täpsemalt leidis laialdast halvakspanu jätkuvalt Saksamaad juhtiva ning omaalgatusel kogu Euroopat esindava Angela Merkeli otsus helistada diktaator Lukašenkale, seda isegi mitu korda.
Valgevene rahvaülestõusu julma mahasurumise järel ei võtnud Lukašenka Saksa kantsleri kõnesid vastugi, kuid nüüd oli see jõuga end troonil hoidva presidendi jaoks ametlikuks tunnustuseks. Seda kinnitasid nii Merkeli lepituspoliitika kriitikud kui loomulikult Valgevene meedia. Riigi kõige räigemad propagandakanalid korrutavad juba päevi, kuidas väike aga tubli Valgevene näitas „Euroopakesele” koha kätte ning sundis neid „alistuma”. Minskile on telefonikõned, mida Merkel soostus tegema, äärmiselt olulised.
Enamgi raputab kriitikute vaates soola haavale tõsiasi, et Merkel nõustus Minski rahaliselt toetama migrantide majutamisel. Kinnitamata andmetel on Lukašenka väljapressimiskampaania tulemuseks 700 000-eurone toetus Euroopa Liidult. Peaks see realiseeruma, liiguks raha Valgevenesse tõenäoliselt Punase Risti kaudu. Samuti väitis Valgevene propaganda, et Merkel nõustus 2000 migrandi vastuvõtmisega, kui Minsk ülejäänud tagasi koju toimetab. Saksamaa siseminister siiski eitas seda ning üldjoontes transportis Minsk migrantide massi piirilt veidi eemale.
Euroopa võtab südame rindu?
Mõnes mõttes mõjus kriis esmapilgul hästi Euroopa-sisestele suhetele. Mäletatavasti võttis Poola valitsuse ning Euroopa Liidu tüli enne migrandikriisi tõeliselt kurja tooni. Nüüd ei ole aga nädalaid keegi Poola EL-ist lahkumisest rääkinud, samuti on tähelepanu keskmest välja langenud abordiõigused. Nähtavasti oli Valgevene rünnak nii ootamatu, et Lääne-Euroopa ja Varssavi omavaheline nöökimine polnud enam võimalik.
Lukašenka jaoks on ilmselt üsna halvaks üllatuseks seegi, et sanktsioonide leevendamisest ei räägi keegi. Vastupidi – üsna kindlalt muutuvad diktaatori lähikonna vastased meetmed karmimaks. Saksamaa poolt märkimisväärseim otsus on aga katkestada ajutiselt Nord Stream 2 töölepaneku ettevalmistused. Geopoliitiliselt on see jõuline samm ning väidetavalt ei saa Putin ühegi suurema konfliktiga alustada, kuni torujuhe ei tööta. Samas hindas Harri Tiido, et tõenäoliselt ootab Kreml hetke, kui Euroopa on talvel gaasipuuduses ja külmas ning rahvas hakkab ise oma valitsust survestama Venemaale järele andma.
Poola rõõmuks lähetab aga Eesti algaval nädalal umbes 100 pioneeri, sõjaväepolitseinikut ning luurajat piirile appi. Üllatavalt pole tegemist vaid tegevväelastega, vaid minemas on ka reservistid. Samuti saadab 100 sõdurit Poola-Valgevene piirile ka London. Brittide ülesanne on anda nõu piiritara tugevdamise osas. Suurema piirkondliku hübriidkonflikti kontekstis paistab tõelise üllatusena silma Rootsi teade, et ollakse valmis panustama militaarinstruktoritega arutlusel olevasse Euroopa Liidu juhitud Ukraina väljaõppemissiooni. Suurbritannia omakorda kinnitas, et võiks sinna saata 600-liikmelise eriväelaste üksuse, et tasakaalustada Ukraina piiri taha kogunevaid Vene vägesid.
Garantii puudub
Olukorrale muidugi ühtegi selget lahendust veel pole ning kõik sõltub Minski-Moskva telje edasisest käitumisest. Siiski võib märgata, et mõned Lääne poolt tehtud sammud omavad reaalset mõju. Poola piirikriisi ei hakatud uputama „äärmise mure” avaldustesse, vaid tehti konkreetne ähvardus, et Lähis-Ida migrantide Minskisse smugeldamisega seotud lennufirmad võivad jääda sanktsioonide alla. Nii lõpetasid vastavad lennud Turkish Airways ja Süüria Cham Wings.
Samuti teatas Iraak, et hakkab oma Minski konsulaadi kaudu repatrieerima piirile lõksu jäänud inimesi. Esimesel nädalal suundus kodumaale tagasi üle 430 migrandi. Paratamatult on Iraagis USA-l võrreldes Euroopaga kõvem hääl. Loogiliselt võinuks EL ammu USA liitlaste toel Bagdadi survestada, et nad hoolitseks oma kodanike eest enne, kui inimesed teadmatusest Poola piirile lõksu satuvad.
Paraku lepiti sellega, et Bagdad andis suvel EL-i välisesindajale Joseph Borrellile lubaduse lennud Minskisse peatada ning ei liigutanud sügisel lillegi. Reaalsuses ei annaks ükski garantii Lukašenka vastu täielikku kaitset. Kinnitamata andmetel toimuvad juba praegu lennud Iraani ning Minski vahel, mis on mõeldud Afganistani põgenike Poola piirile toomiseks. Lisaks süüdistas Lukašenka Läänt, justkui oleks viimased tänamatud, sest Minsk hoidvat ära migrantide ja narkootikumide voolu Euroopasse. Sellega seoses spekuleeris Vene riigimeedia võimalusega, et Afganistani valuutanäljas Talibani režiim võiks olla sobiv koostööpartner meelemürkide tarnijana nüüd, kui migrantide kaart on kasutatud. Pall on jätkuvalt Euroopa viimase diktaatori käes, lõppotsuse viskamise kohta teeb Kreml.
Sarnased artiklid
Lõksus eikellegimaal: Poola piirile sattunud migrandid on geopoliitilise konflikti pantvangid
Kui Euroopa otsustas sügise arenedes ohumärke eirata, leiti ennast taaskordse migrandikriisi keskelt. Kuigi kriis on hulga väiksem Euroopat mõne aasta eest raputanud rändekriisist, paisus see kõigest nädalatega väga teravaks hübriidkonfliktiks. Miks need inimesed lahkusid kodumaalt ja mida tahab Valgevene diktaator nende eikellegimaal vangistamisega saavutada?
Pole kaua aega möödas sellest, kui Türgi ja Kreeka politsei 2020. aastal riikide maismaapiiril lasid teineteise pihta pisargaasi. Esimesed üritasid migrante üle piiri ajada, teised aga neid tagasi suruda. See oli selleks hetkeks aastaid kestnud Egeuse rändekriisi üks pingelisemaid momente. Nüüd jõudsid Poola ja Valgevene vaid mõne nädala jooksul samasse olukorda.
Märulivarustuses Valgevene politseinikud ja piirivalvurid on ohtlikult lähedal piirirajatistele, nad aitavad rajatisi sageli maha tirida ning juhendavad kannatust kaotavaid ja vägivaldsemaks muutuvaid migrante. Kuigi väike osa migrante on pärit Süüriast ja Afganistanist, siis valdavalt pärineb migratsioonitulv Iraagi autonoomsest Kurdistani piirkonnast. Sel korral pole tegemist üksnes noortest meestest õnneotsijatega.
Vastupidi – piiri äärde tekkinud laagrites leidub hulgaliselt naisi ja lapsi. Paljud keerasid kodumaale lõplikult selja ning võtsid kaasa kogu pere. New York Timesi reporter kirjeldab Sulaimaniyas valitsevat olukorda oma täies hulluses. Ühest Lõuna-Kurdistani linna lennujaamast ulatuvad pidevalt välja kolonnid, mis on täis suuri kompse kandvaid inimesi. Lehe sõnul müüsid paljud pered isegi oma Kurdistani kodud maha, et saada kokku piletiraha ning alustada Euroopas uus elu, kuigi nähtavasti leidub tulijate seas ka Kurdistani jõukamaid poegi.
Kõrbev Kurdistan
Aleksandr Lukašenko tuusikud ei ole sugugi odavad – mitmeliikmeline pere maksab reisi eest üle 10 000 euro. Vaesemad pered pidid ka müüma maha oma majad. Krõbedast hinnast hoolimata kogunes migrante Poola piirile erinevate hinnangute järgi üle 7000. Miks pagevad sellised inimmassid hinnast hoolimata Kurdistanist minema? Tegemist on ju Lähis-Ida ühe stabiilseima regiooniga. ISIS tülitab reeglina vaid kaugetel kõrbealadel ning Türgi pommitab oma jahitavaid geriljasid pigem regiooni põhjapiiri ääres.
Paraku jäi ülejäänud Kurdistan vanast klannisüsteemist välja kasvanud parteipoliitika küüsi, mis on retsept äärmisele korruptsioonile. Lõunapoolne Sulaimaniya regioon on vaene ning inimestel puudub ligipääs ka arstiabile. Näiteks sai palju tähelepanu klipp Tamanist, kes jäi perega samuti piiri taha lõksu. See 9-aastane poiss kaotas aga mõlemad jalad põlvest allapoole. Väidetavat luuhaigust ei suutnud Iraagi arstid ravida, seega need amputeeriti. Pere üritab nüüd aga muidugi Saksamaale pääseda, et algeliste proteeside asemel midagi inimlikumat hankida.
Viimaste aastate kõige tõsisem probleem on aga veepuudus ja põud. Kui näiteks Põhja-Süüria kõrbete elanikud on nappide veevarudega harjunud paremini ära elama, siis Iraagi Kurdistani mägisemates piirkondades on tegu halva üllatusega. Eufrati jõgi kahaneb suviti väga kitsaks, hüdroelektrijaamades kiratseb elektri tootmine ning kalavarud surevad pikkade kuivaperioodide tagajärjel. Hullemgi on see, et vihmata viljasaak sageli hävineb ning selle tulemusel põllumehed vaesuvad ning võlgade tõttu jäävad kodutuks.
Kuna Euroopas on juba küllaltki suur diasporaa, kuhu kuulub nii varem lahkunud kui ka 2016. aasta rändega saabunud kurde, siis võib see paljudele näida kõige loogilisema pääseteena. Diasporaal läheb reeglina kodumaale jäänutega võrreldes hästi ning elu üle koduste ees ei kurdeta. Samuti on iraaklastel ja süürlastel ere mälupilt, kuidas 2016. aasta kriisi käigus lubas Euroopa Liit põgenikemassidel oluliste takistusteta otse Saksamaale rännata.
Lukašenka relv ja vang
Sellest olukorrast lõikab endale kasu Valgevene tunnustamata president Aleksandr Lukašenka. Mäletatavasti üritas ta juba suvel opositsiooni toetanud Leedule migrantidega kätte maksta, kuid naaber suutis selle massi „alla neelata”. Täna Poola piiri ääres toimuv on aga hulga agressiivsem. Autoritaarne liider üritab kogu Euroopa Liitu survestada endaga rääkima, seega teda mingil tasandil tunnustama, ning ka sanktsioone leevendama. Neist esimene isegi õnnestus Lukašenkal, kuid teine eesmärk paistab hoopis talle vastu töötavat.
Selliseks mitte-militaarseks, kuid ometi agressiivseks rünnakuks sobivad migrandid ideaalselt. Talveks kehvalt ette valmistatud inimesed püüti riikide vahel eikellegimaale lõksu, mille tagajärjel muutus sealne olukord iga hetkega meeleheitlikumaks. Ilmselt tekitas paljudes segadust, miks järsku on nende ees tee kinni, kuigi varasemalt rändasid terved rahvad otse Euroopa südamesse. Seda viha on Valgevene julgeolekujõududel lihtne üles kütta. Vihasematele meestele on jagatud traaditange ja isegi paugugranaate. Viimastega rünnati Poola piirivalvureid, enamasti kasutati siiski kive ning kaikaid. Suured palgid langetati aga piiritarale. Kõige vägivaldsemal päeval sai viga üle 10 Poola piirivalvuri.
Valgevene võimud tegid üldjoontes edasitungimise migrantide ainsaks võimaluseks. Kui keegi hakkab omal algatusel vales suunas minema, siis julgeolekuteenistused ei hellita. Piiri äärde jäänud migrandid kutsuvad endale Minskist järgi taksod, mis suunatakse aga piirivalvurite poolt relvaähvardusel tuldud teed tagasi. Nii leidis oma otsa Gaylan Dler. 25-aastane noormees oli suhkruhaige, kes eraldati piiril segaduse käigus perest ja ta jäi ilma vajalikust insuliinist. „Nad võiksid minna mis iganes teed pidi, kuid mitte sealt,” vahendas kurdi meedia tema isa sõnumit Euroopasse rändajatele. „Ärge laske inimkaubitsejatel end eksitada.”
Üks kurikuulsamaid juhtumeid oli aga Ahmad al-Hasani surm. Valgevene piirivalvur lükkas 19-aastase süürlasest nooruki üle Poola piiri, kus ta kukkus Bugi jõkke ning uppus, sest ta ei osanud ujuda. Mõlemad surmad juhtusid juba oktoobris, tänaseks on aga teada vähemalt 11 hukkunut. Mitmele sai saatuslikuks alajahtumine. Mis saab migrantidest siis, kui neile hädapäraste tingimuste nagu kütte ja telkide tagamine pole Lukašenka režiimi propagandaks enam vajalik? Seda on raske ennustada.
Hübriidkonflikt paisub?
Kui 17. novembril andsid poolakad teada, et vastaspoole piirivalvurid liigutavad vähemalt osa migrante piirist veidi eemale ajutistesse majutustesse, siis pingelangust see ei tähenda. Paistab, et reaalsuses on Moskva-Minski teljel Euroopa jaoks töös hulga mastaapsem hübriidkonflikt. Migrandikriis on sellest vaid üks lõpetamata episood.
Samal päeval peatas Valgevene Družba gaasiliini töö väidetavateks etteteatamata parandustöödeks. Päev hiljem see avati taas ning hiljem kõlas läbi, et see Valgevene ühepoolne otsus valmistas Kremlile pahameelt. Lisaks peatati ühe Astravetsi tuumajaama reaktori töö, mis tarnib elektrit ka Ukrainale. Väidetavalt tegi seda automaatne kaitsesüsteem – juhtumisi aga samuti 17. novembril. Selle valguses ei saa unustada lisaks Vene armee manöövreid.
Kuigi Moskva eitab kategooriliselt oma osalust kriisis, toimus Valgevenes Grodno regioonis nädal enne katkestusi ootamatu õhudessandi õppus. Tegemist oli küllaltki ebaviisaka manöövriga, sest see leidis aset nii Leedu kui Poola piiridest vaid mõne kilomeetri kaugusel. Kiirustades korraldatud õppused viidi aga läbi küllaltki suure tuulega, mistõttu hukkus kaks dessantnikku. Juba nädalaid liigub Venemaa sõjatehnika Ukraina piiri suunas, viies juurde varustust sinna kevadel eelpaigutatule. Ärevusttekitava märgina on nüüd mobiliseeritud ka kümneid tuhandeid reserviste, millele lisandub vaenulikkuse hoogustumine Kremli meedias.
Kokku koondati Ukraina piiri lähistele mitmeid lahinggruppe, kuhu kuulub kuni 40 000 võitlejat. Astravetsi elektritarnete katkestamise järel saatis Kiiev Valgevene piiri lähistele lisajõudusid. Ukrainlased kardavad, et Kremli-Minski üksused plaanivad jaanuaris alustada invasiooniga. Kuigi Lääs olukorda päris nii kriitiliseks ei pea, võib näha selget ärevust.
Merkel andis järele
Olukorras, kus pinged kasvavad nii Poola-Valgevene, Venemaa-Ukraina kui Serbia-Bosnia vahel, võiks Euroopalt oodata tavapärast kartlikku reaktsiooni. Kuigi vahepeal esines paar tõeliselt häbiväärset episoodi, võib kohati näha üllatavalt konkreetset ning ühtset vastust Neid esimesi saab Valgevene propaganda aga ilmselt nädalaid spinnida. Täpsemalt leidis laialdast halvakspanu jätkuvalt Saksamaad juhtiva ning omaalgatusel kogu Euroopat esindava Angela Merkeli otsus helistada diktaator Lukašenkale, seda isegi mitu korda.
Valgevene rahvaülestõusu julma mahasurumise järel ei võtnud Lukašenka Saksa kantsleri kõnesid vastugi, kuid nüüd oli see jõuga end troonil hoidva presidendi jaoks ametlikuks tunnustuseks. Seda kinnitasid nii Merkeli lepituspoliitika kriitikud kui loomulikult Valgevene meedia. Riigi kõige räigemad propagandakanalid korrutavad juba päevi, kuidas väike aga tubli Valgevene näitas „Euroopakesele” koha kätte ning sundis neid „alistuma”. Minskile on telefonikõned, mida Merkel soostus tegema, äärmiselt olulised.
Enamgi raputab kriitikute vaates soola haavale tõsiasi, et Merkel nõustus Minski rahaliselt toetama migrantide majutamisel. Kinnitamata andmetel on Lukašenka väljapressimiskampaania tulemuseks 700 000-eurone toetus Euroopa Liidult. Peaks see realiseeruma, liiguks raha Valgevenesse tõenäoliselt Punase Risti kaudu. Samuti väitis Valgevene propaganda, et Merkel nõustus 2000 migrandi vastuvõtmisega, kui Minsk ülejäänud tagasi koju toimetab. Saksamaa siseminister siiski eitas seda ning üldjoontes transportis Minsk migrantide massi piirilt veidi eemale.
Euroopa võtab südame rindu?
Mõnes mõttes mõjus kriis esmapilgul hästi Euroopa-sisestele suhetele. Mäletatavasti võttis Poola valitsuse ning Euroopa Liidu tüli enne migrandikriisi tõeliselt kurja tooni. Nüüd ei ole aga nädalaid keegi Poola EL-ist lahkumisest rääkinud, samuti on tähelepanu keskmest välja langenud abordiõigused. Nähtavasti oli Valgevene rünnak nii ootamatu, et Lääne-Euroopa ja Varssavi omavaheline nöökimine polnud enam võimalik.
Lukašenka jaoks on ilmselt üsna halvaks üllatuseks seegi, et sanktsioonide leevendamisest ei räägi keegi. Vastupidi – üsna kindlalt muutuvad diktaatori lähikonna vastased meetmed karmimaks. Saksamaa poolt märkimisväärseim otsus on aga katkestada ajutiselt Nord Stream 2 töölepaneku ettevalmistused. Geopoliitiliselt on see jõuline samm ning väidetavalt ei saa Putin ühegi suurema konfliktiga alustada, kuni torujuhe ei tööta. Samas hindas Harri Tiido, et tõenäoliselt ootab Kreml hetke, kui Euroopa on talvel gaasipuuduses ja külmas ning rahvas hakkab ise oma valitsust survestama Venemaale järele andma.
Poola rõõmuks lähetab aga Eesti algaval nädalal umbes 100 pioneeri, sõjaväepolitseinikut ning luurajat piirile appi. Üllatavalt pole tegemist vaid tegevväelastega, vaid minemas on ka reservistid. Samuti saadab 100 sõdurit Poola-Valgevene piirile ka London. Brittide ülesanne on anda nõu piiritara tugevdamise osas. Suurema piirkondliku hübriidkonflikti kontekstis paistab tõelise üllatusena silma Rootsi teade, et ollakse valmis panustama militaarinstruktoritega arutlusel olevasse Euroopa Liidu juhitud Ukraina väljaõppemissiooni. Suurbritannia omakorda kinnitas, et võiks sinna saata 600-liikmelise eriväelaste üksuse, et tasakaalustada Ukraina piiri taha kogunevaid Vene vägesid.
Garantii puudub
Olukorrale muidugi ühtegi selget lahendust veel pole ning kõik sõltub Minski-Moskva telje edasisest käitumisest. Siiski võib märgata, et mõned Lääne poolt tehtud sammud omavad reaalset mõju. Poola piirikriisi ei hakatud uputama „äärmise mure” avaldustesse, vaid tehti konkreetne ähvardus, et Lähis-Ida migrantide Minskisse smugeldamisega seotud lennufirmad võivad jääda sanktsioonide alla. Nii lõpetasid vastavad lennud Turkish Airways ja Süüria Cham Wings.
Samuti teatas Iraak, et hakkab oma Minski konsulaadi kaudu repatrieerima piirile lõksu jäänud inimesi. Esimesel nädalal suundus kodumaale tagasi üle 430 migrandi. Paratamatult on Iraagis USA-l võrreldes Euroopaga kõvem hääl. Loogiliselt võinuks EL ammu USA liitlaste toel Bagdadi survestada, et nad hoolitseks oma kodanike eest enne, kui inimesed teadmatusest Poola piirile lõksu satuvad.
Paraku lepiti sellega, et Bagdad andis suvel EL-i välisesindajale Joseph Borrellile lubaduse lennud Minskisse peatada ning ei liigutanud sügisel lillegi. Reaalsuses ei annaks ükski garantii Lukašenka vastu täielikku kaitset. Kinnitamata andmetel toimuvad juba praegu lennud Iraani ning Minski vahel, mis on mõeldud Afganistani põgenike Poola piirile toomiseks. Lisaks süüdistas Lukašenka Läänt, justkui oleks viimased tänamatud, sest Minsk hoidvat ära migrantide ja narkootikumide voolu Euroopasse. Sellega seoses spekuleeris Vene riigimeedia võimalusega, et Afganistani valuutanäljas Talibani režiim võiks olla sobiv koostööpartner meelemürkide tarnijana nüüd, kui migrantide kaart on kasutatud. Pall on jätkuvalt Euroopa viimase diktaatori käes, lõppotsuse viskamise kohta teeb Kreml.
