Kui sõbral on raske: õhkõrn piir toetuse ja professionaalse abi vahel

Published On: November 27, 2021By

Suitsiidide arv on Eestis murettekitavalt kõrge – 100 000 elaniku kohta sooritatakse ligi 15 enesetappu. Vaimse tervise probleemid noorte seas on teema, millest räägitakse aina enam, kuid oma muredest rääkimine ei piirdu tihti vaid professionaalidega. Kuidas saaksid sina aidata oma lähedasi, kui neil on raske? Mida tuleks teha või kuhu peaks pöörduma?

Kliiniline psühholoog Ann-Liis Ojaots on juba aastaid töötanud gümnasistide ning noorte täiskasvanutega.

Tema sõnul algavad probleemid vaimse tervisega juba varajases teismeeas, ent need ei tulene ilmtingimata vanusest. Kõige raskem aeg võib olla tema hinnangul põhikooli algus – viies kuni seitsmes klass. Ojaotsa sõnul on noortele oluline, kuidas eakaaslastega läbi saadakse ning kui olukorrad ei suju nii, nagu nad seda soovivad, siis võib see muuta neid õnnetuks. Ojaotsa sõnul toimub koolikeskkonnas pidev üksteisega võrdlemine ning selles eas noored hakkavad võrdlema aga kõige usinamalt. Pidev võrdlemine võib tuua aga tagajärgi, näiteks kui noor tunneb, et ta pole piisavalt osav või üleüldse piisav.

Sellise murega ei tohiks Ojaotsa hinnangul kindlasti jääda üksi ning vajadusel tuleks rääkida endast vanema isikuga. „Muredega ei julgeta alati aga psühholoogi poole pöörduda, sest ei taheta, et vanemad teada saaks,” märkis Ojaots. Vanemaks saades on noored juba iseseisvamad ning vajadusel oskavad pöörduda, kuhu vaja. Ojaotsa sõnul on paljud gümnasistid välja toonud, et neil olid juba nooremana taolised probleemid, aga ei osatud või ei julgetud kellegagi rääkida.

„Probleeme, millega psühholoogide poole pöördutakse, on seinast-seina. Kellel esineb ärevust, kellel depressiooni, kellel toitumishäireid. Kõige sagedasemad on tänapäeval just ärevus- ning meeleoluhäired,” räägib Ojaots. „On olukordi, kui seda ise ära ei tunta, esineb tugevaid meeleolukõikumisi, rahulolematust või ärritust,” märkis psühholoog. Ojaotsa sõnul tahab nooruk olla võimalikult iseseisev ning võtta vastutust, mistõttu puudub soov rääkida probleemidest oma vanematega. See on aga Ojaotsa sõnul suur boonus, kui vanematega räägitakse ning peres on toetus ja usaldus. Kui aga ei räägita, raskendab see olukorda, sest noor jääb üksi oma mõtete ning tunnetega. Kõige raskem olukorra juures ongi Ojaotsa sõnul see, et noorel puudub võimalus ise psühholoogi visiitide eest tasuda – ainus võimalus on pöörduda psühholoogi poole haigekassa ressursiga.

Kui psühholoogi poole ei taheta kohe pöörduda ning vanematega arutamine ei tundu samuti ahvatleva ideena, siis soovitab Ojaots jagada oma muret sõbraga. Tundes oma sõpra, võib Ojaotsa arvates esimese asjana märgata sõbra käitumisharjumuste muutumist. Näiteks ei taha ta enam pidudele kaasa tulla, sööb üksi või suitsetab rohkem. Need on nii-öelda „varjatud märgid”, millest võib järeldada, et lähedasel inimesel on midagi hingel. Psühholoog rõhutab, et on väga oluline on, et keegi oleks hädas oleva inimese jaoks olemas.

Kuula ära ning ära sega vahele

Kõige olulisem Ojaotsa hinnangul on olla inimesele lihtsalt olemas ning kuulata. Küsida, kuidas tal läheb ja seejuures päriselt kuulata, mitte lihtsalt igapäevaselt see küsimus õhku visata ning mitte huvituda vastusest. Samas tuleb olla ka enda suhtes aus ning kuulata, kui selleks on aega ja koht on sobiv. „Ta peab olema vastu võetud oma kogemustega, peab olema kuuldud ning aktsepteeritud,” toob Ojaots välja.

Tehke midagi koos

Inimene ei tohi jääda oma süngete mõtetega üksi ning kui ta ei taha ennast koheselt avada, siis kõige parem variant on teda kutsuda kaasa midagi koos tegema. Ojaots selgitab, et kõige mugavam on näiteks minna õue jalutama või käia koos kinos. Kui teda tegevustesse kaasata, tunneb inimene, et tema peale on mõeldud ning temaga arvestatakse. Võib-olla pärast seda ta tunneb ennast turvalisemalt ning on valmis ka oma mõtteid jagama. Kindlasti poleks tark tegu teda kuskilt välja jätta, sest see võib anda inimesele signaali, et ta pole piisav ning temaga ei taheta koos aega veeta. Ojaots mainib, et see muudab olukorra aga ainult hullemaks.

Ära tee ta tundeid ja emotsioone maha

Ojaotsa sõnul kõige hullem, mida sõber võib teha, on inimese kogemuse nullistamine. Kui teda pidevalt rünnata kommentaaridega, et „kõik on mööduv”, „see tunne läheb üle” ning „mida sa virised”, siis muudab see teda ainult kinnisemaks. Sellised laused ei too inimest maa peale tagasi. Pigem tuleb olla toeks ning aidata, et sellised mõtted ei korduks, räägib Ojaots.

Kui vaja, soovita psühholoogi abi

„Tähtis on meeles pidada, et sõpradel on sõprade roll ning psühholoogidel psühholoogide roll,” rõhutab Ojaots. Oleks hea, kui inimene ei võta endale vastutust, et tema peab hakkama sõbra psühholoogiks. See on Ojaotsa sõnul lihtsalt liiga suur vastutus. Ülemäära ei tohiks karta sõbrale psühholoogilist abi soovitamast. Kui on näha, et inimesel on raske, aga ei oska kuidagi aidata, siis on vägagi kohane öelda, et võib-olla proovida pöörduda psühholoogi poole, võib hakata kergem. Ojaots toob välja ka võimaluse vajadusel pakkuda varianti ise kaasa minna, kui see sõbral olukorra kergemaks teeb.

Küsi raskeid küsimusi, päriselt

Ei tohiks karta küsida, kas sõbral endal on mõni negatiivne mõte peas küpsenud, näiteks enesetapp. Ojaotsa sõnul noored tihti kardavad, et nad panevad selle idee ise sõbrale pähe, aga elu on näidanud vastupidist – kui selline mõte on olnud, tahetakse sellest rääkida. Kui olukord on kriitiline, et sõbral on kindel plaan, oleks hea vastutust koheselt jagada, et hoida ära hulleim. Ojaots rõhutab, et kindlasti ei tohiks sellisel hetkel sõpra üksi jätta ning vajadusel tuleks kutsuda ka kiirabi.

Ära mine seljataga teda abistama

Ojaotsa sõnul kui olukord ei ole just kriitiline, ei tohiks teha midagi, mis sinu usaldusväärsust õõnestab. Kõik ideed, mis tulevad, tuleks koos läbi arutada, mitte seljataga toimetada. Vastasel juhul võib inimene tunda, et ta ei saa kedagi usaldada. Tuleb selgelt öelda, et tahad talle head, mitte halba. Võib teha ka ettepaneku koos kellegagi rääkida, kui üksi ei julge.

Psühholoog Ann-Liis Ojaotsa hinnangul saab depressiooni kindlasti ennetada. See ei ole miski, mis äkki tekib, vaid juhtub siis, kui väljastpoolt on nõudlus suurem. Depressiooni saab ennetada, kui inimese põhivajadused on täidetud. „Kõlab küll veidralt, aga see päriselt toimib. Kui inimesel on piisavalt unetunde, toitumine on regulaarne, füüsilist aktiivsust on piisavalt ning lähedastega on head suhted, on palju lihtsam edasi minna,” toob Ojaots välja. Nii palju kui anda, tuleb ka tagasi saada. Kui klaas on tühi, on raske sealt välja võluda midagi, mida jagada. Kõik peaks olema tasakaalus. Ojaotsa sõnul kehtib siin nii-öelda muster „annan ja laen”.

Samuti tuleks teha Ojaotsa arvates vahet sõnadel ajaveetmine ja ajakasutus. Näiteks nutitelefonis scroll’imine on ajaveetmine, kuid mitte ajakasutus. Tuleks jälgida oma ekraaniaega, kas seal toimetamine on ajaveetmine või sellest tegevusest saan ma ka midagi olulist juurde.

Kas kõiki inimesi on vaja aidata?

„Aitaja kaks suurimat viga on, et ta teeb seda valel ajal ning midagi sellist, mida inimesel ei ole vaja,” räägib Ojaots. Ette ennustada ei saa, tuleb olla lihtsalt inimese jaoks olemas ning pakkuda tuge ning kohalolekut. Tuleb kuulata, mitte võtta eesmärgiks kedagi aidata. See, kas ta võtab seda vastu, on juba tema otsustada. Ojaots on ka veendunud, et alati saab minna paremaks, keegi pole lost cause. Kõige halvem on see, kui inimene jääb üksi oma mõtetega, need lähevad tavaliselt siis aina negatiivsemaks.

Kuigi lähedase aitamise soov võib olla suur, tuleb jääda ka iseenda suhtes ausaks ning hoolitseda enda vajaduste eest. Tuleb öelda ausalt, kui kuuldu on raske ning ei ole valmis vestlust edasi pidama. Liiga palju vastutust ei tee head kummalegi osapoolele. Enne lähedase inimese kuulamist tuleks olla ka ise piisavalt tugev ning kui energia on maas, tuleks seda tõsta. Kõige parem viis selleks on Ojaotsa arvates näiteks trenni tegemine, lähedastega suhtlemine ning enda prioriteetide paika panemine.

Kui olukord on aga vastupidine, kogu aeg on ärev olla, tuleb närvisüsteemi rahustada. Näiteks proovida mediteerimisharjutusi, lugeda raamatuid ja olla koos kallite inimestega. Tuleb osata ka puhata ning nautida hetki, sest muretsemisega ei saa asjad tehtud. Väga oluline oskus on Ojaotsa arvates ajaplaneerimine, et oleks oskust ka puhata ning õppida.

Inimene ei tohiks keerulisel eluperioodil jääda üksinda. Kõige paremini saab teda aidata, kui olla tema jaoks olemas ning kuulata, mis teda kurvaks muudab. Ära ei tohi unustada ka iseennast ning enda vajadusi. Ennast tuleb sättida esikohale, sest kui endast anda kõik ning vastu midagi ei saa, ei ole lõpuks aitamisest kasu. Kindlasti soovitame vaadata veebilehte Peaasi.ee, kust saab lugeda rohkem vaimse tervise teemadel ning vajadusel pöörduda spetsialistide poole.

 

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Kui sõbral on raske: õhkõrn piir toetuse ja professionaalse abi vahel

Published On: November 27, 2021By

Suitsiidide arv on Eestis murettekitavalt kõrge – 100 000 elaniku kohta sooritatakse ligi 15 enesetappu. Vaimse tervise probleemid noorte seas on teema, millest räägitakse aina enam, kuid oma muredest rääkimine ei piirdu tihti vaid professionaalidega. Kuidas saaksid sina aidata oma lähedasi, kui neil on raske? Mida tuleks teha või kuhu peaks pöörduma?

Kliiniline psühholoog Ann-Liis Ojaots on juba aastaid töötanud gümnasistide ning noorte täiskasvanutega.

Tema sõnul algavad probleemid vaimse tervisega juba varajases teismeeas, ent need ei tulene ilmtingimata vanusest. Kõige raskem aeg võib olla tema hinnangul põhikooli algus – viies kuni seitsmes klass. Ojaotsa sõnul on noortele oluline, kuidas eakaaslastega läbi saadakse ning kui olukorrad ei suju nii, nagu nad seda soovivad, siis võib see muuta neid õnnetuks. Ojaotsa sõnul toimub koolikeskkonnas pidev üksteisega võrdlemine ning selles eas noored hakkavad võrdlema aga kõige usinamalt. Pidev võrdlemine võib tuua aga tagajärgi, näiteks kui noor tunneb, et ta pole piisavalt osav või üleüldse piisav.

Sellise murega ei tohiks Ojaotsa hinnangul kindlasti jääda üksi ning vajadusel tuleks rääkida endast vanema isikuga. „Muredega ei julgeta alati aga psühholoogi poole pöörduda, sest ei taheta, et vanemad teada saaks,” märkis Ojaots. Vanemaks saades on noored juba iseseisvamad ning vajadusel oskavad pöörduda, kuhu vaja. Ojaotsa sõnul on paljud gümnasistid välja toonud, et neil olid juba nooremana taolised probleemid, aga ei osatud või ei julgetud kellegagi rääkida.

„Probleeme, millega psühholoogide poole pöördutakse, on seinast-seina. Kellel esineb ärevust, kellel depressiooni, kellel toitumishäireid. Kõige sagedasemad on tänapäeval just ärevus- ning meeleoluhäired,” räägib Ojaots. „On olukordi, kui seda ise ära ei tunta, esineb tugevaid meeleolukõikumisi, rahulolematust või ärritust,” märkis psühholoog. Ojaotsa sõnul tahab nooruk olla võimalikult iseseisev ning võtta vastutust, mistõttu puudub soov rääkida probleemidest oma vanematega. See on aga Ojaotsa sõnul suur boonus, kui vanematega räägitakse ning peres on toetus ja usaldus. Kui aga ei räägita, raskendab see olukorda, sest noor jääb üksi oma mõtete ning tunnetega. Kõige raskem olukorra juures ongi Ojaotsa sõnul see, et noorel puudub võimalus ise psühholoogi visiitide eest tasuda – ainus võimalus on pöörduda psühholoogi poole haigekassa ressursiga.

Kui psühholoogi poole ei taheta kohe pöörduda ning vanematega arutamine ei tundu samuti ahvatleva ideena, siis soovitab Ojaots jagada oma muret sõbraga. Tundes oma sõpra, võib Ojaotsa arvates esimese asjana märgata sõbra käitumisharjumuste muutumist. Näiteks ei taha ta enam pidudele kaasa tulla, sööb üksi või suitsetab rohkem. Need on nii-öelda „varjatud märgid”, millest võib järeldada, et lähedasel inimesel on midagi hingel. Psühholoog rõhutab, et on väga oluline on, et keegi oleks hädas oleva inimese jaoks olemas.

Kuula ära ning ära sega vahele

Kõige olulisem Ojaotsa hinnangul on olla inimesele lihtsalt olemas ning kuulata. Küsida, kuidas tal läheb ja seejuures päriselt kuulata, mitte lihtsalt igapäevaselt see küsimus õhku visata ning mitte huvituda vastusest. Samas tuleb olla ka enda suhtes aus ning kuulata, kui selleks on aega ja koht on sobiv. „Ta peab olema vastu võetud oma kogemustega, peab olema kuuldud ning aktsepteeritud,” toob Ojaots välja.

Tehke midagi koos

Inimene ei tohi jääda oma süngete mõtetega üksi ning kui ta ei taha ennast koheselt avada, siis kõige parem variant on teda kutsuda kaasa midagi koos tegema. Ojaots selgitab, et kõige mugavam on näiteks minna õue jalutama või käia koos kinos. Kui teda tegevustesse kaasata, tunneb inimene, et tema peale on mõeldud ning temaga arvestatakse. Võib-olla pärast seda ta tunneb ennast turvalisemalt ning on valmis ka oma mõtteid jagama. Kindlasti poleks tark tegu teda kuskilt välja jätta, sest see võib anda inimesele signaali, et ta pole piisav ning temaga ei taheta koos aega veeta. Ojaots mainib, et see muudab olukorra aga ainult hullemaks.

Ära tee ta tundeid ja emotsioone maha

Ojaotsa sõnul kõige hullem, mida sõber võib teha, on inimese kogemuse nullistamine. Kui teda pidevalt rünnata kommentaaridega, et „kõik on mööduv”, „see tunne läheb üle” ning „mida sa virised”, siis muudab see teda ainult kinnisemaks. Sellised laused ei too inimest maa peale tagasi. Pigem tuleb olla toeks ning aidata, et sellised mõtted ei korduks, räägib Ojaots.

Kui vaja, soovita psühholoogi abi

„Tähtis on meeles pidada, et sõpradel on sõprade roll ning psühholoogidel psühholoogide roll,” rõhutab Ojaots. Oleks hea, kui inimene ei võta endale vastutust, et tema peab hakkama sõbra psühholoogiks. See on Ojaotsa sõnul lihtsalt liiga suur vastutus. Ülemäära ei tohiks karta sõbrale psühholoogilist abi soovitamast. Kui on näha, et inimesel on raske, aga ei oska kuidagi aidata, siis on vägagi kohane öelda, et võib-olla proovida pöörduda psühholoogi poole, võib hakata kergem. Ojaots toob välja ka võimaluse vajadusel pakkuda varianti ise kaasa minna, kui see sõbral olukorra kergemaks teeb.

Küsi raskeid küsimusi, päriselt

Ei tohiks karta küsida, kas sõbral endal on mõni negatiivne mõte peas küpsenud, näiteks enesetapp. Ojaotsa sõnul noored tihti kardavad, et nad panevad selle idee ise sõbrale pähe, aga elu on näidanud vastupidist – kui selline mõte on olnud, tahetakse sellest rääkida. Kui olukord on kriitiline, et sõbral on kindel plaan, oleks hea vastutust koheselt jagada, et hoida ära hulleim. Ojaots rõhutab, et kindlasti ei tohiks sellisel hetkel sõpra üksi jätta ning vajadusel tuleks kutsuda ka kiirabi.

Ära mine seljataga teda abistama

Ojaotsa sõnul kui olukord ei ole just kriitiline, ei tohiks teha midagi, mis sinu usaldusväärsust õõnestab. Kõik ideed, mis tulevad, tuleks koos läbi arutada, mitte seljataga toimetada. Vastasel juhul võib inimene tunda, et ta ei saa kedagi usaldada. Tuleb selgelt öelda, et tahad talle head, mitte halba. Võib teha ka ettepaneku koos kellegagi rääkida, kui üksi ei julge.

Psühholoog Ann-Liis Ojaotsa hinnangul saab depressiooni kindlasti ennetada. See ei ole miski, mis äkki tekib, vaid juhtub siis, kui väljastpoolt on nõudlus suurem. Depressiooni saab ennetada, kui inimese põhivajadused on täidetud. „Kõlab küll veidralt, aga see päriselt toimib. Kui inimesel on piisavalt unetunde, toitumine on regulaarne, füüsilist aktiivsust on piisavalt ning lähedastega on head suhted, on palju lihtsam edasi minna,” toob Ojaots välja. Nii palju kui anda, tuleb ka tagasi saada. Kui klaas on tühi, on raske sealt välja võluda midagi, mida jagada. Kõik peaks olema tasakaalus. Ojaotsa sõnul kehtib siin nii-öelda muster „annan ja laen”.

Samuti tuleks teha Ojaotsa arvates vahet sõnadel ajaveetmine ja ajakasutus. Näiteks nutitelefonis scroll’imine on ajaveetmine, kuid mitte ajakasutus. Tuleks jälgida oma ekraaniaega, kas seal toimetamine on ajaveetmine või sellest tegevusest saan ma ka midagi olulist juurde.

Kas kõiki inimesi on vaja aidata?

„Aitaja kaks suurimat viga on, et ta teeb seda valel ajal ning midagi sellist, mida inimesel ei ole vaja,” räägib Ojaots. Ette ennustada ei saa, tuleb olla lihtsalt inimese jaoks olemas ning pakkuda tuge ning kohalolekut. Tuleb kuulata, mitte võtta eesmärgiks kedagi aidata. See, kas ta võtab seda vastu, on juba tema otsustada. Ojaots on ka veendunud, et alati saab minna paremaks, keegi pole lost cause. Kõige halvem on see, kui inimene jääb üksi oma mõtetega, need lähevad tavaliselt siis aina negatiivsemaks.

Kuigi lähedase aitamise soov võib olla suur, tuleb jääda ka iseenda suhtes ausaks ning hoolitseda enda vajaduste eest. Tuleb öelda ausalt, kui kuuldu on raske ning ei ole valmis vestlust edasi pidama. Liiga palju vastutust ei tee head kummalegi osapoolele. Enne lähedase inimese kuulamist tuleks olla ka ise piisavalt tugev ning kui energia on maas, tuleks seda tõsta. Kõige parem viis selleks on Ojaotsa arvates näiteks trenni tegemine, lähedastega suhtlemine ning enda prioriteetide paika panemine.

Kui olukord on aga vastupidine, kogu aeg on ärev olla, tuleb närvisüsteemi rahustada. Näiteks proovida mediteerimisharjutusi, lugeda raamatuid ja olla koos kallite inimestega. Tuleb osata ka puhata ning nautida hetki, sest muretsemisega ei saa asjad tehtud. Väga oluline oskus on Ojaotsa arvates ajaplaneerimine, et oleks oskust ka puhata ning õppida.

Inimene ei tohiks keerulisel eluperioodil jääda üksinda. Kõige paremini saab teda aidata, kui olla tema jaoks olemas ning kuulata, mis teda kurvaks muudab. Ära ei tohi unustada ka iseennast ning enda vajadusi. Ennast tuleb sättida esikohale, sest kui endast anda kõik ning vastu midagi ei saa, ei ole lõpuks aitamisest kasu. Kindlasti soovitame vaadata veebilehte Peaasi.ee, kust saab lugeda rohkem vaimse tervise teemadel ning vajadusel pöörduda spetsialistide poole.