Kodust välja kolimine. Ühele pereteraapia aseaine, teisele kibe tüliõun
Telefon heliseb. Ekraanil vilgub „Ema”. Ohkad endamisi ja valmistud järjekordselt andma napisõnalisi vastuseid: „Mul läheb hästi”, „Ei teinud täna midagi erilist”, „Sõin korralikult… “, „Ah, ei tea, jõuludel ehk tulen koju”.
Või oled hoopis vastupidises olukorras ning suhe vanematega paranes oluliselt pärast väljakolimist. Igal juhul on pesast väljalendamine suur sündmus nii värskelt iseseisvunud tudengitele kui ka tema vanematele ning see mõjutab peresuhteid pea alati. Selgitamaks välja, kuidas muutusid tudengi ja tema vanemate vahelised suhted pärast kolimist, paiskasin sotsiaalmeediasse lühikese küsimustiku.
Oma peresuhetest soostus sel moel rääkima 66 ülikoolis õppivat või selle juba lõpetanud inimest. Enamus vastanuid (28) olid esmakursuslased, ent suhteid vanematega kirjeldasid ka vanemate kursuste tudengid ja vilistlased.
Olmemured ja pisinääklused
Suhteid ajal, mil tudeng veel kodus elas, iseloomustasid vastajad sageli kui tavapärast, väikeste nääkluste ja olmeprobleemidega täidetud igapäevaelu. „Tavaline vanema-lapse suhe. Kerge võimuvõitlus. Kord olin suur laps, kui oli vaja ülesandeid jagada, teinekord ikka veel väike laps, kui tahtsin arvamust avaldada,“ sõnas üks kolmanda kursuse tudeng. „Mitte palju suuri ja fundamentaalseid tülisid, vaid rohkem sellised olmeteemad, et kes viib prügi välja ja kes annab koerale süüa,” rääkis küsitletu, kes õpib samuti kolmandal kursusel.
Mitu vastajat mainis ka koduse suhtluse vähesust ja pealiskaudsust. „Võis parem olla. Ei saa eriti kurta, aga samas eelistasin omas toas olekut alati perele,” tõdes üks esmakursuslane. „Pigem vältisin suhtlust ja veetsin väga palju aega oma toas. Mul on kaks nooremat õde ehk veits vältisin ka neid. Vanematega suhtlesime stiilis „Kuidas koolis läks?” „Normaalselt.” Ja kõik,“ kirjeldas koduelu üks kolmanda aasta bakalaureusetudeng.
Kui vaidlus prügi väljaviimise või nõude pesemise üle laheneb üldjuhul kiiresti, siis mõned tudengid meenutasid vanemate kodus veedetud aega kui väga väsitavat perioodi. „Tülitsesime emaga palju, tundsin, et kodus olles minu vabadust piiratakse, sest pidin aru andma, millal ja kuhu ja kui kauaks lähen. Ma ei saanud rahulikult õppida, sest peres on ka väiksemaid õdesid ja vendasid, ja kui ema nende peale ärritus, sain ka mina õiendada,“ lausus esmakursuslasest vastaja.
Teise kursuse tudeng tundis, et vanemad ei andnud talle piisavalt hingamisruumi: „Keeruline. Oli kas armastus või viha – vaimselt väga väsitav. Lisaks ei suutnud lapsevanem leppida, et ma nüüd täiskasvanu olen ning seeläbi oli keeruline inimesena areneda. Näiteks vaadati viltu pikalt väljas olemistele, alkoholi tarbimisele ja suhetele – kõikidele „nooruse lollustele.” Oma tollase suhte vanematega võttis lakooniliselt kokku üks kolmandal kursusel õppiv vastaja: „Ütleme nii, et täiskasvanud inimesed ei saa koos elada.“
Pereliikmed ehk parimad sõbrad
Siiski polnud kõikide vastajate suhted vanematega enne kodust välja kolimist kehvapoolsed – 11 tudengit vastas, et nende suhe vanematega oli koos elades suurepärane. „Olime alati väga lähedased. Kuna mul sündisid gümnaasiumiõpingute ajal vennad, siis olin väga palju abiks nende kasvatamisel. Veetsime ka enamus pühi koos, alles gümnaasiumiõpingute ajal hakkasin tihedamini läbi käima oma sõpradega,“ rääkis magistrandist vastaja.
„Väga hea. Usaldasin enne väljakolimist oma ema ja usaldan ka nüüd. Tülisid oli harva ja temaga sai kõigest rääkida. Iseloomustaks ema ja enda suhet nii, et torkisime üksteist lollide naljadega ja siis lõkerdasime koos naerda nende lolluste üle,“ kirjeldas oma sooja suhet emaga üks esimese kursuse tudeng.
Teine esmakursuslane rääkis, et tänu headele peresuhetele ei põlenudki ta soovist pesast välja lennata. „Mu vanemad on minu parimad sõbrad ja mu kolm aastat noorem vend samuti. Me teeme peaaegu kõike koos, isegi peol käime. Ma kartsin väljakolimist, sest teadsin, et mul on koduigatsus kerge peale tulema.“
Kodust väljakolimine asendab pereteraapiat
73% vastanutest ehk 51 inimest tõdes, et pärast väljakolimist on suhe vanematega muutunud. Enamik vastanute jaoks toimusid muutused paremuse suunas. 31 vastajat märkis, et suhted on pigem paranenud ja 15 küsitletut leidis, et suhted on väga palju paranenud. Suhted olid pigem halvenenud nelja vastaja jaoks ning üks inimene märkis, et peresuhted hoopis halvenesid väga palju.
Suhete paranemise peapõhjuseks tõid tudengid olmemurede kadumise. Samuti mängib vastajate sõnul suurt rolli see, et aega suhtlemiseks on vähem ning perega koos veedetud hetked on seetõttu väärtuslikumad. „Ema on põhimõtteliselt mu parim sõbranna nüüd. Reaalselt mitte kunagi poleks ma seda osanud oodata. Aga ilmselt ongi see et igaüks saab oma aja ja olmeprobleemid ei ole enam teemas, tuba koristamata vms,” sõnas kolmanda kursuse tudeng. Veel üks viimase bakalaureuseaasta õppur rääkis, et kolimisega nihkus ka vanemate vaade ja tudeng on nüüd iseseisev täiskasvanu, mitte kodus elav lapsuke. „Tunnen, et emotsionaalne side on tugevam. Samuti olen tähele pannud, et suhtluses on võrdne võimujaotus, kui nii võib öelda – olen justkui võrdväärne vestluspartner, mitte lapsevanem-laps suhtes.”
Iseseisev elu pakub tudengile-vanemale rohkesti kõneainet. „Suhtlen emaga telefoni teel pea igapäevaselt, kuigi me ei räägi kaua aega järjest, on tore paar minutit päevast pühendada teineteisele ning uut infot ja muljeid jagada. Samuti on väljakolimine muutnud mind iseseisvamaks ning emaga on uutel teemadel rohkem arutada, mille tõttu kodus käies on meie vestlused pikemad ja huvitavamad,” kirjeldas suhte muutumist esmakursuslane.
Füüsiline ja vaimne kaugus
Viis küsitlusele vastanud inimest ütlesid, et suhted vanematega on halvenenud. „Suhtleme vähem ja tunnen, et pole enam osa nende perest,” tunnistas üks esimese kursuse tudeng. „Olen vanematest väga-väga kaugeks jäänud,” tõdes ka teine esmakursuslane. Vanematest lahku kolimine ja oma elu rajamine võib teineteisemõistmisele ja usaldusele põntsu panna. „Ülikooli alates kolisin täiesti üksi ja kuna läksin ka tööle, jäi aega kodus käia vähesemaks. See on just suhteid emaga kõvasti mõjutanud, tunnen, et ta on minu peale pahane ja ei mõista eriti minu uut elutempot, kuigi ta püüab seda varjata. Tekkinud on rohkem konflikte ning tunnen, et jagan temaga veelgi vähem kui enne,” kirjeldas üks esmakursuslane jahenenud suhteid.
Tülid hääbusid, armastus jäi
Kuigi väljakolimine võib kergenduse asemel ka konflikte tuua, näitab küsitlus, et üldiselt parandab iseseisva elu peale minek peresuhteid märkimisväärselt. Enam ei virise keegi mustade nõude ja põrandal vedelevate sokkide pärast. Samuti ei sunni ükski peotujus teismeline ema kella neljani hommikul üleval istuma ja iga viie minuti tagant närviliselt aknast välja piiluma.
Väljakolinud tudengid võivad üllatusega avastada, et vanemate arvamust tasub ehk isegi kuulda võtta – ja seda mitte ainult pesuvahendi või parima põrandamopi valimisel. Lisaks läigib vanemate silmis taaskohtumisrõõm, kui nende tubli, täiskasvanud õppur koju külla tuleb. „Kui kodus elasin, siis käis armastusega kaasas ka nääklemine. Nüüd jäi ainult armastus,” ütles üks magistrant.
Jana lugu: „Mu ema arvas, et ma ei saa oma eluga hakkama“
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudeng Jana rääkis, et pärast väljakolimist muutus väga soe suhe emaga hoopis vastupidiseks. Emale ei meeldinud nimelt tütre erialavalik. „Kuna mu iseloom on selline, et ma olen päris arg ja kardan kõike, arvas ema, et ma ei saa hakkama,“ nentis Jana. „Ta oli minu valiku vastu, aga ma sain sisse ja läksin ikkagi kooli. Meil oli siis väga palju tülisid sellepärast, mida ma oma eluga teen.“
Jana suhe emaga oli vilets terve esimese õppeaasta. „Ma pidin emale iga päev helistama, et teada anda, kuidas ma hakkama saan. Mõnikord oli mul mental breakdown, ma karjusin ja nutsin ega läinud koju emale külla, sest ei tahtnud teda näha – ta süüdistas mind pidevalt,“ meenutas Jana väsitavat ja kurba ajaperioodi.
Ta sõnas, et enne ülikooliõpingute alustamist said nad emaga suurepäraselt läbi ja olid justkui sõbrannad. „Me ei tülitsenud kunagi. Käisime koos näiteks šoppamas ja rääkisime teineteisele absoluutselt kõigest. Aga pärast väljakolimist tekkis usaldamatus ja tundsin, et ei taha emale kõigest rääkida.“
Kuid aeg parandab haavad ja lapib kiivakiskunud suhted – nii ka Jana ja ta ema puhul. „Mu ema on õppinud mind rohkem austama,“ tõdes Jana. „Ta väärtustab nüüd mu aega. Kui ma ütlen, et ei saa koju tulla, sest ma õpin või mul pole muul põhjusel aega, siis ta saab sellest aru. Mu ema mõistis, et ma olen omaette organism, mitte tema käepikendus.“
Hendriku lugu: „Ema rõõmustab, et poeg ei jäänud tema tiiva alla“
Eesti Maaülikooli tudeng Hendrik tõdes, et pärast väljakolimist on tema suhted emaga märksa paremaks muutunud. „Varem oli nii, et paljud asjad, mida mina tegin, ajasid ema närvi, ja asjad, mis ema tegi, ärritasid mind.“
Hendriku sõnul tekitasid tüli igapäevategevused. „Näiteks mängisin öösiti arvutimänge ja rääkisin samal ajal sõpradega. See vihastas ema, sest ta ei saanud korralikult magada. Või teistpidi – ema tuli pidevalt mu tuppa ajal, kui tahtsin lihtsalt rahus omaette olla. Ma õppisin või olin lihtsalt halvas tujus ja siis ta tuli uurima, kuidas mul koolis sujub. Samuti muretses ta alati tohutult, kui sõpradega hilisel kellaajal väljas olin. Et kas minuga on ikka kõik korras, kuidas ma koju saan ja nii edasi.“
Pärast väljakolimist lõppesid väikesed nääklused ning nüüd saavad ema ja poeg hästi läbi. „Ma arvan, et mu ema ütles selle kohta väga hästi: ta ei pea kartma, et pojast kasvab lontrus, kes jääbki koju,“ muigas Hendrik.
Kuna ema elab lähedal, käib poeg tal külas pea igal nädalavahetusel. „Proovime nii palju kokku saada, kui õnnestub, ent kui ei saa, siis pole ka hullu.“ Samuti räägivad nad nädala sees. „Kirjutame teineteisele Facebookis. Näiteks võib ema uurida, kas ma mett soovin, sest mõni ta sõber müüb parajasti,“ kirjeldas Hendrik argist, kuid sooja suhtlust.
Hendriku sõnul on ema õnnelik, et poeg suureks sirgus ja pesast välja lendas. „Eks ema on ikka kurb, kui ainus poeg kodust ära kolib, kuid ta tunnustab mu iseseisvumist. Tal on hea meel, et olen täiskasvanuks saanud ega püsi enam tema tiiva all.“
Sarnased artiklid
Kodust välja kolimine. Ühele pereteraapia aseaine, teisele kibe tüliõun
Telefon heliseb. Ekraanil vilgub „Ema”. Ohkad endamisi ja valmistud järjekordselt andma napisõnalisi vastuseid: „Mul läheb hästi”, „Ei teinud täna midagi erilist”, „Sõin korralikult… “, „Ah, ei tea, jõuludel ehk tulen koju”.
Või oled hoopis vastupidises olukorras ning suhe vanematega paranes oluliselt pärast väljakolimist. Igal juhul on pesast väljalendamine suur sündmus nii värskelt iseseisvunud tudengitele kui ka tema vanematele ning see mõjutab peresuhteid pea alati. Selgitamaks välja, kuidas muutusid tudengi ja tema vanemate vahelised suhted pärast kolimist, paiskasin sotsiaalmeediasse lühikese küsimustiku.
Oma peresuhetest soostus sel moel rääkima 66 ülikoolis õppivat või selle juba lõpetanud inimest. Enamus vastanuid (28) olid esmakursuslased, ent suhteid vanematega kirjeldasid ka vanemate kursuste tudengid ja vilistlased.
Olmemured ja pisinääklused
Suhteid ajal, mil tudeng veel kodus elas, iseloomustasid vastajad sageli kui tavapärast, väikeste nääkluste ja olmeprobleemidega täidetud igapäevaelu. „Tavaline vanema-lapse suhe. Kerge võimuvõitlus. Kord olin suur laps, kui oli vaja ülesandeid jagada, teinekord ikka veel väike laps, kui tahtsin arvamust avaldada,“ sõnas üks kolmanda kursuse tudeng. „Mitte palju suuri ja fundamentaalseid tülisid, vaid rohkem sellised olmeteemad, et kes viib prügi välja ja kes annab koerale süüa,” rääkis küsitletu, kes õpib samuti kolmandal kursusel.
Mitu vastajat mainis ka koduse suhtluse vähesust ja pealiskaudsust. „Võis parem olla. Ei saa eriti kurta, aga samas eelistasin omas toas olekut alati perele,” tõdes üks esmakursuslane. „Pigem vältisin suhtlust ja veetsin väga palju aega oma toas. Mul on kaks nooremat õde ehk veits vältisin ka neid. Vanematega suhtlesime stiilis „Kuidas koolis läks?” „Normaalselt.” Ja kõik,“ kirjeldas koduelu üks kolmanda aasta bakalaureusetudeng.
Kui vaidlus prügi väljaviimise või nõude pesemise üle laheneb üldjuhul kiiresti, siis mõned tudengid meenutasid vanemate kodus veedetud aega kui väga väsitavat perioodi. „Tülitsesime emaga palju, tundsin, et kodus olles minu vabadust piiratakse, sest pidin aru andma, millal ja kuhu ja kui kauaks lähen. Ma ei saanud rahulikult õppida, sest peres on ka väiksemaid õdesid ja vendasid, ja kui ema nende peale ärritus, sain ka mina õiendada,“ lausus esmakursuslasest vastaja.
Teise kursuse tudeng tundis, et vanemad ei andnud talle piisavalt hingamisruumi: „Keeruline. Oli kas armastus või viha – vaimselt väga väsitav. Lisaks ei suutnud lapsevanem leppida, et ma nüüd täiskasvanu olen ning seeläbi oli keeruline inimesena areneda. Näiteks vaadati viltu pikalt väljas olemistele, alkoholi tarbimisele ja suhetele – kõikidele „nooruse lollustele.” Oma tollase suhte vanematega võttis lakooniliselt kokku üks kolmandal kursusel õppiv vastaja: „Ütleme nii, et täiskasvanud inimesed ei saa koos elada.“
Pereliikmed ehk parimad sõbrad
Siiski polnud kõikide vastajate suhted vanematega enne kodust välja kolimist kehvapoolsed – 11 tudengit vastas, et nende suhe vanematega oli koos elades suurepärane. „Olime alati väga lähedased. Kuna mul sündisid gümnaasiumiõpingute ajal vennad, siis olin väga palju abiks nende kasvatamisel. Veetsime ka enamus pühi koos, alles gümnaasiumiõpingute ajal hakkasin tihedamini läbi käima oma sõpradega,“ rääkis magistrandist vastaja.
„Väga hea. Usaldasin enne väljakolimist oma ema ja usaldan ka nüüd. Tülisid oli harva ja temaga sai kõigest rääkida. Iseloomustaks ema ja enda suhet nii, et torkisime üksteist lollide naljadega ja siis lõkerdasime koos naerda nende lolluste üle,“ kirjeldas oma sooja suhet emaga üks esimese kursuse tudeng.
Teine esmakursuslane rääkis, et tänu headele peresuhetele ei põlenudki ta soovist pesast välja lennata. „Mu vanemad on minu parimad sõbrad ja mu kolm aastat noorem vend samuti. Me teeme peaaegu kõike koos, isegi peol käime. Ma kartsin väljakolimist, sest teadsin, et mul on koduigatsus kerge peale tulema.“
Kodust väljakolimine asendab pereteraapiat
73% vastanutest ehk 51 inimest tõdes, et pärast väljakolimist on suhe vanematega muutunud. Enamik vastanute jaoks toimusid muutused paremuse suunas. 31 vastajat märkis, et suhted on pigem paranenud ja 15 küsitletut leidis, et suhted on väga palju paranenud. Suhted olid pigem halvenenud nelja vastaja jaoks ning üks inimene märkis, et peresuhted hoopis halvenesid väga palju.
Suhete paranemise peapõhjuseks tõid tudengid olmemurede kadumise. Samuti mängib vastajate sõnul suurt rolli see, et aega suhtlemiseks on vähem ning perega koos veedetud hetked on seetõttu väärtuslikumad. „Ema on põhimõtteliselt mu parim sõbranna nüüd. Reaalselt mitte kunagi poleks ma seda osanud oodata. Aga ilmselt ongi see et igaüks saab oma aja ja olmeprobleemid ei ole enam teemas, tuba koristamata vms,” sõnas kolmanda kursuse tudeng. Veel üks viimase bakalaureuseaasta õppur rääkis, et kolimisega nihkus ka vanemate vaade ja tudeng on nüüd iseseisev täiskasvanu, mitte kodus elav lapsuke. „Tunnen, et emotsionaalne side on tugevam. Samuti olen tähele pannud, et suhtluses on võrdne võimujaotus, kui nii võib öelda – olen justkui võrdväärne vestluspartner, mitte lapsevanem-laps suhtes.”
Iseseisev elu pakub tudengile-vanemale rohkesti kõneainet. „Suhtlen emaga telefoni teel pea igapäevaselt, kuigi me ei räägi kaua aega järjest, on tore paar minutit päevast pühendada teineteisele ning uut infot ja muljeid jagada. Samuti on väljakolimine muutnud mind iseseisvamaks ning emaga on uutel teemadel rohkem arutada, mille tõttu kodus käies on meie vestlused pikemad ja huvitavamad,” kirjeldas suhte muutumist esmakursuslane.
Füüsiline ja vaimne kaugus
Viis küsitlusele vastanud inimest ütlesid, et suhted vanematega on halvenenud. „Suhtleme vähem ja tunnen, et pole enam osa nende perest,” tunnistas üks esimese kursuse tudeng. „Olen vanematest väga-väga kaugeks jäänud,” tõdes ka teine esmakursuslane. Vanematest lahku kolimine ja oma elu rajamine võib teineteisemõistmisele ja usaldusele põntsu panna. „Ülikooli alates kolisin täiesti üksi ja kuna läksin ka tööle, jäi aega kodus käia vähesemaks. See on just suhteid emaga kõvasti mõjutanud, tunnen, et ta on minu peale pahane ja ei mõista eriti minu uut elutempot, kuigi ta püüab seda varjata. Tekkinud on rohkem konflikte ning tunnen, et jagan temaga veelgi vähem kui enne,” kirjeldas üks esmakursuslane jahenenud suhteid.
Tülid hääbusid, armastus jäi
Kuigi väljakolimine võib kergenduse asemel ka konflikte tuua, näitab küsitlus, et üldiselt parandab iseseisva elu peale minek peresuhteid märkimisväärselt. Enam ei virise keegi mustade nõude ja põrandal vedelevate sokkide pärast. Samuti ei sunni ükski peotujus teismeline ema kella neljani hommikul üleval istuma ja iga viie minuti tagant närviliselt aknast välja piiluma.
Väljakolinud tudengid võivad üllatusega avastada, et vanemate arvamust tasub ehk isegi kuulda võtta – ja seda mitte ainult pesuvahendi või parima põrandamopi valimisel. Lisaks läigib vanemate silmis taaskohtumisrõõm, kui nende tubli, täiskasvanud õppur koju külla tuleb. „Kui kodus elasin, siis käis armastusega kaasas ka nääklemine. Nüüd jäi ainult armastus,” ütles üks magistrant.
Jana lugu: „Mu ema arvas, et ma ei saa oma eluga hakkama“
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudeng Jana rääkis, et pärast väljakolimist muutus väga soe suhe emaga hoopis vastupidiseks. Emale ei meeldinud nimelt tütre erialavalik. „Kuna mu iseloom on selline, et ma olen päris arg ja kardan kõike, arvas ema, et ma ei saa hakkama,“ nentis Jana. „Ta oli minu valiku vastu, aga ma sain sisse ja läksin ikkagi kooli. Meil oli siis väga palju tülisid sellepärast, mida ma oma eluga teen.“
Jana suhe emaga oli vilets terve esimese õppeaasta. „Ma pidin emale iga päev helistama, et teada anda, kuidas ma hakkama saan. Mõnikord oli mul mental breakdown, ma karjusin ja nutsin ega läinud koju emale külla, sest ei tahtnud teda näha – ta süüdistas mind pidevalt,“ meenutas Jana väsitavat ja kurba ajaperioodi.
Ta sõnas, et enne ülikooliõpingute alustamist said nad emaga suurepäraselt läbi ja olid justkui sõbrannad. „Me ei tülitsenud kunagi. Käisime koos näiteks šoppamas ja rääkisime teineteisele absoluutselt kõigest. Aga pärast väljakolimist tekkis usaldamatus ja tundsin, et ei taha emale kõigest rääkida.“
Kuid aeg parandab haavad ja lapib kiivakiskunud suhted – nii ka Jana ja ta ema puhul. „Mu ema on õppinud mind rohkem austama,“ tõdes Jana. „Ta väärtustab nüüd mu aega. Kui ma ütlen, et ei saa koju tulla, sest ma õpin või mul pole muul põhjusel aega, siis ta saab sellest aru. Mu ema mõistis, et ma olen omaette organism, mitte tema käepikendus.“
Hendriku lugu: „Ema rõõmustab, et poeg ei jäänud tema tiiva alla“
Eesti Maaülikooli tudeng Hendrik tõdes, et pärast väljakolimist on tema suhted emaga märksa paremaks muutunud. „Varem oli nii, et paljud asjad, mida mina tegin, ajasid ema närvi, ja asjad, mis ema tegi, ärritasid mind.“
Hendriku sõnul tekitasid tüli igapäevategevused. „Näiteks mängisin öösiti arvutimänge ja rääkisin samal ajal sõpradega. See vihastas ema, sest ta ei saanud korralikult magada. Või teistpidi – ema tuli pidevalt mu tuppa ajal, kui tahtsin lihtsalt rahus omaette olla. Ma õppisin või olin lihtsalt halvas tujus ja siis ta tuli uurima, kuidas mul koolis sujub. Samuti muretses ta alati tohutult, kui sõpradega hilisel kellaajal väljas olin. Et kas minuga on ikka kõik korras, kuidas ma koju saan ja nii edasi.“
Pärast väljakolimist lõppesid väikesed nääklused ning nüüd saavad ema ja poeg hästi läbi. „Ma arvan, et mu ema ütles selle kohta väga hästi: ta ei pea kartma, et pojast kasvab lontrus, kes jääbki koju,“ muigas Hendrik.
Kuna ema elab lähedal, käib poeg tal külas pea igal nädalavahetusel. „Proovime nii palju kokku saada, kui õnnestub, ent kui ei saa, siis pole ka hullu.“ Samuti räägivad nad nädala sees. „Kirjutame teineteisele Facebookis. Näiteks võib ema uurida, kas ma mett soovin, sest mõni ta sõber müüb parajasti,“ kirjeldas Hendrik argist, kuid sooja suhtlust.
Hendriku sõnul on ema õnnelik, et poeg suureks sirgus ja pesast välja lendas. „Eks ema on ikka kurb, kui ainus poeg kodust ära kolib, kuid ta tunnustab mu iseseisvumist. Tal on hea meel, et olen täiskasvanuks saanud ega püsi enam tema tiiva all.“
