Instagramist luulemaastikule. Ilu ja valuga käsikäes eneseavastamiseni

Published On: November 27, 2021By

Instagrami sukeldudes tuleb tõdeda, et lisaks eraelu ilu ja valu jagamisele on platvormist saanud tõeline luulemaastik. Korralikult süvenedes tabasin end peagi mitmekümnelt, kui mitte sajalt, eriilmeliselt kontolt, mille taga toimetavad eestlased. Kuid mis peitub Instagrami-luule ja selle fenomeni taga?

Kirjandusteadlase Joosep Susi hinnangul on luule nii Eesti kui ka Lääne ühiskonnas harukordselt populaarne. Põhjus seisneb selles, et loomingut ilmub palju ning seda ka loetakse agaralt. Susi tõdes, et luulet avaldub paljudes teisteski valdkondades, näiteks hip-hop muusikas, kus sõnad muutusid viimase kümne aastaga märgatavalt kvaliteetsemaks ja läbimõeldumaks. Siiski sõnas kirjandusteadlane, et sotsiaalmeedialuule võib peagi liikuda edasi järgmisele platvormile. „Instagramist liigutakse õige pea TikToki üle, mis on igati loogiline, kui vaadata sotsiaalmeedia tendentse,” lisas ta. Ometigi rõhutas Susi, et luule täielikku raamatutest sotsiaalmeediasse kolimist on vale eeldada, sest kvaliteetseid raamatuid avaldatakse ikka väga palju. Kas saab üldse väita, et sotsiaalmeedial on mingi mõju luulele? „Kindlasti, kuid selle suurust on raske hinnata. Peaaegu võimatu,” tõdes ta.

Gerda Laura Liiv on luuletaja, kelle Instagrami kontot jälgib üle 3000 inimese. Igapäevaselt reklaaminduses töötava naise suureks hobiks on kirjutamine. Üle kümne aasta on ta tegelenud luule loomisega — pool tema avaldatud loomingust on eestikeelne. Mullu nägi ilmavalgust tema debüütluulekogu „Enne”, mis Gerda sõnul on pühendatud tema emale.

Teine noor luuletaja on Katariina Roosma, kelle loomingul hoiab aktiivselt silma peal ligi 400 inimest. Tartu Ülikoolis lasteaiaõpetajaks õppiv Katariina tõdes, et põhikooli viimases klassis kohustuslikku luulekogu lugedes lubas ta endale, et ei loe iialgi ühtegi sedasorti raamatut. Siiski läks teisiti, sest tänaseks on luulel tema elus kanda oluline roll.

Esimesed luulepostitused Gerda Laura ja Katariina Instagramist ulatuvad mitme aasta tagusesse aega. Mõlema luuletaja sõnul suhtuvad nad oma sisusse kriitiliselt ning valivad hoolega, mis jõuab avaldamisele. Siiski tõdesid luuletajad, et nad ei mõtle niivõrd sellele, kuidas auditoorium reageerib, sest eelkõige lähtutakse ikkagi iseenda sisetundest. „Minu jaoks ei ole Instagrami-luule vähem väärtuslikum kui see, mis on raamatutes,” mainis Katariina, kes näeb platvormi kasutamist kui võimalust kultuuri arendamiseks. Gerda Laura lisas samuti, et kumbki avaldusviis pole teisest kehvem ega parem: „Mõned mõtted Instagrami ei sobi ning need, mis sobivad, jäävad näiteks raamatus kuidagi tühjaks”.

Instagrami ja TikToki kõrval on veel teisigi populaarseid luuleplatvorme. „Olen naljaga pooleks öelnud, et Twitter ongi mõeldud luule populariseerimiseks,” avaldas kirjandusteadlane Susi, kelle sõnul on kõik sealsed kalambuurid, sõna- ja keelemängud vanale luulele omased tekstid. Samuti lisas ta, et Eestis kirjutatakse igale poole kogu aeg: sahtlisse, salmikutesse, blogisse – see on normaalne. Harrastusluuletajate taset hinnates arvas kirjandusteadlane, et neid ei tasu analüüsida samamoodi nagu kõrgema kunstilise tasemega luulet. „Me ei peaks kõikidelt eeldama kõrget taset nagu Juhan Liivil. Seda ei ole ja ei peagi olema, sest sotsiaalmeedialuule allub teistele loogikatele. Need tekstid toimivad erinevalt,” rääkis ta. Kas luuletamisega võib alustada tõesti igaüks? „Kes keelab? Loomulikult võib,” sõnas Susi entusiastlikult.

Igaüks on võimeline looma, kirjutama, luuletama

Gerda Laura ja Katariina sõnul jõudsid nad luuleni ning selle avaldamiseni neid ümbritsevate inimeste kaudu. Gerda Laura puhul sillutas tee luulemaastikuni tema ema, kes tuhandete kogumike ja kõrgustesse pürgivate raamatuvirnade vahel tütrele kirjandust ette luges. Katariinale andis viimase tõuke 17. sünnipäeval kingituseks saadud luulekogu. Kingituse peale küsis tädi Katariinalt, et millal too oma loomingut lõpuks avaldama hakkab? Seejärel tegi tüdruk esimesed postitused nii blogisse kui Facebooki ning peagi jõudis ka Instagrami avarustesse.

Üleüldse leidub tekstiloome puhul neid inimesi, kellel tuleb sõnade rittaseadmine justkui loomulikult ning on ka neid, kes parema meelega jätaksid kõik paberile panemata. Küsimuse peale: „Mis määral saab üldse luule kirjutamist eraldi ära õppida?” jäid luuletajad eriarvamustele. Gerda Laura oli kindel, et poeesia on sarnane laulmise, sportimise või ükskõik, millise oskusega, mida ajapikku omandada saab. Võtmesõnadeks pidas ta regulaarsust ja järjepidevat tegutsemist, mille tulemusel hakkabki välja kujunema teatav loomingualane käekiri. Katariina seevastu küll ei välistanud, et luuletamist oleks võimalik eraldi õppida, kuid uskus, et impulss peaks igast inimesest endast tulema. Siiski lisas ta, et soov õppida on igati hea ja tervitatav.

Iseennast ja emotsioone sorteerides

Nii Katariina kui ka Gerda Laura arvates ei ole luule lihtsalt millegi loomine. Katariina sõnul aitab kirjutamine iseennast sorteerida ja keeruliste emotsioonidega toime tulla. „Varastes kahekümnendates oli luule minu jaoks justkui tööriist,” lisas Gerda Laura. Kuid mis loob selle tööriista? Luuletajate arvates toetavad seda eelkõige empaatia, suured kogemused ja tugevad emotsioonid. Mõlemad tõdesid, et mõnikord tuleb loomingul lasta lihtsalt olla, et mõttekäik saaks ise areneda. Hakates kirjutatut koheselt toimetama, võib luulele haiget teha, võttes välja selle, mis üldse andis mõtte, millest rääkida.

Kui esmapilgul võivad märksõnad „luule” ja „Instagram” tunduda täiesti eraldiseisvate ja kaugetena, siis tegelikkuses on need seotud tugevamini kui kunagi varem. Luuletada tohib tõesti igaüks igal pool. Sotsiaalmeedias oma loomingu jagamine on justkui loogiline jätk 21. sajandi kirjanduse arengule, pakkudes lõputuid rännakuid luulemaastikul.

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Instagramist luulemaastikule. Ilu ja valuga käsikäes eneseavastamiseni

Published On: November 27, 2021By

Instagrami sukeldudes tuleb tõdeda, et lisaks eraelu ilu ja valu jagamisele on platvormist saanud tõeline luulemaastik. Korralikult süvenedes tabasin end peagi mitmekümnelt, kui mitte sajalt, eriilmeliselt kontolt, mille taga toimetavad eestlased. Kuid mis peitub Instagrami-luule ja selle fenomeni taga?

Kirjandusteadlase Joosep Susi hinnangul on luule nii Eesti kui ka Lääne ühiskonnas harukordselt populaarne. Põhjus seisneb selles, et loomingut ilmub palju ning seda ka loetakse agaralt. Susi tõdes, et luulet avaldub paljudes teisteski valdkondades, näiteks hip-hop muusikas, kus sõnad muutusid viimase kümne aastaga märgatavalt kvaliteetsemaks ja läbimõeldumaks. Siiski sõnas kirjandusteadlane, et sotsiaalmeedialuule võib peagi liikuda edasi järgmisele platvormile. „Instagramist liigutakse õige pea TikToki üle, mis on igati loogiline, kui vaadata sotsiaalmeedia tendentse,” lisas ta. Ometigi rõhutas Susi, et luule täielikku raamatutest sotsiaalmeediasse kolimist on vale eeldada, sest kvaliteetseid raamatuid avaldatakse ikka väga palju. Kas saab üldse väita, et sotsiaalmeedial on mingi mõju luulele? „Kindlasti, kuid selle suurust on raske hinnata. Peaaegu võimatu,” tõdes ta.

Gerda Laura Liiv on luuletaja, kelle Instagrami kontot jälgib üle 3000 inimese. Igapäevaselt reklaaminduses töötava naise suureks hobiks on kirjutamine. Üle kümne aasta on ta tegelenud luule loomisega — pool tema avaldatud loomingust on eestikeelne. Mullu nägi ilmavalgust tema debüütluulekogu „Enne”, mis Gerda sõnul on pühendatud tema emale.

Teine noor luuletaja on Katariina Roosma, kelle loomingul hoiab aktiivselt silma peal ligi 400 inimest. Tartu Ülikoolis lasteaiaõpetajaks õppiv Katariina tõdes, et põhikooli viimases klassis kohustuslikku luulekogu lugedes lubas ta endale, et ei loe iialgi ühtegi sedasorti raamatut. Siiski läks teisiti, sest tänaseks on luulel tema elus kanda oluline roll.

Esimesed luulepostitused Gerda Laura ja Katariina Instagramist ulatuvad mitme aasta tagusesse aega. Mõlema luuletaja sõnul suhtuvad nad oma sisusse kriitiliselt ning valivad hoolega, mis jõuab avaldamisele. Siiski tõdesid luuletajad, et nad ei mõtle niivõrd sellele, kuidas auditoorium reageerib, sest eelkõige lähtutakse ikkagi iseenda sisetundest. „Minu jaoks ei ole Instagrami-luule vähem väärtuslikum kui see, mis on raamatutes,” mainis Katariina, kes näeb platvormi kasutamist kui võimalust kultuuri arendamiseks. Gerda Laura lisas samuti, et kumbki avaldusviis pole teisest kehvem ega parem: „Mõned mõtted Instagrami ei sobi ning need, mis sobivad, jäävad näiteks raamatus kuidagi tühjaks”.

Instagrami ja TikToki kõrval on veel teisigi populaarseid luuleplatvorme. „Olen naljaga pooleks öelnud, et Twitter ongi mõeldud luule populariseerimiseks,” avaldas kirjandusteadlane Susi, kelle sõnul on kõik sealsed kalambuurid, sõna- ja keelemängud vanale luulele omased tekstid. Samuti lisas ta, et Eestis kirjutatakse igale poole kogu aeg: sahtlisse, salmikutesse, blogisse – see on normaalne. Harrastusluuletajate taset hinnates arvas kirjandusteadlane, et neid ei tasu analüüsida samamoodi nagu kõrgema kunstilise tasemega luulet. „Me ei peaks kõikidelt eeldama kõrget taset nagu Juhan Liivil. Seda ei ole ja ei peagi olema, sest sotsiaalmeedialuule allub teistele loogikatele. Need tekstid toimivad erinevalt,” rääkis ta. Kas luuletamisega võib alustada tõesti igaüks? „Kes keelab? Loomulikult võib,” sõnas Susi entusiastlikult.

Igaüks on võimeline looma, kirjutama, luuletama

Gerda Laura ja Katariina sõnul jõudsid nad luuleni ning selle avaldamiseni neid ümbritsevate inimeste kaudu. Gerda Laura puhul sillutas tee luulemaastikuni tema ema, kes tuhandete kogumike ja kõrgustesse pürgivate raamatuvirnade vahel tütrele kirjandust ette luges. Katariinale andis viimase tõuke 17. sünnipäeval kingituseks saadud luulekogu. Kingituse peale küsis tädi Katariinalt, et millal too oma loomingut lõpuks avaldama hakkab? Seejärel tegi tüdruk esimesed postitused nii blogisse kui Facebooki ning peagi jõudis ka Instagrami avarustesse.

Üleüldse leidub tekstiloome puhul neid inimesi, kellel tuleb sõnade rittaseadmine justkui loomulikult ning on ka neid, kes parema meelega jätaksid kõik paberile panemata. Küsimuse peale: „Mis määral saab üldse luule kirjutamist eraldi ära õppida?” jäid luuletajad eriarvamustele. Gerda Laura oli kindel, et poeesia on sarnane laulmise, sportimise või ükskõik, millise oskusega, mida ajapikku omandada saab. Võtmesõnadeks pidas ta regulaarsust ja järjepidevat tegutsemist, mille tulemusel hakkabki välja kujunema teatav loomingualane käekiri. Katariina seevastu küll ei välistanud, et luuletamist oleks võimalik eraldi õppida, kuid uskus, et impulss peaks igast inimesest endast tulema. Siiski lisas ta, et soov õppida on igati hea ja tervitatav.

Iseennast ja emotsioone sorteerides

Nii Katariina kui ka Gerda Laura arvates ei ole luule lihtsalt millegi loomine. Katariina sõnul aitab kirjutamine iseennast sorteerida ja keeruliste emotsioonidega toime tulla. „Varastes kahekümnendates oli luule minu jaoks justkui tööriist,” lisas Gerda Laura. Kuid mis loob selle tööriista? Luuletajate arvates toetavad seda eelkõige empaatia, suured kogemused ja tugevad emotsioonid. Mõlemad tõdesid, et mõnikord tuleb loomingul lasta lihtsalt olla, et mõttekäik saaks ise areneda. Hakates kirjutatut koheselt toimetama, võib luulele haiget teha, võttes välja selle, mis üldse andis mõtte, millest rääkida.

Kui esmapilgul võivad märksõnad „luule” ja „Instagram” tunduda täiesti eraldiseisvate ja kaugetena, siis tegelikkuses on need seotud tugevamini kui kunagi varem. Luuletada tohib tõesti igaüks igal pool. Sotsiaalmeedias oma loomingu jagamine on justkui loogiline jätk 21. sajandi kirjanduse arengule, pakkudes lõputuid rännakuid luulemaastikul.