Taiwan – tunnustamata riik uue globaalse vastasseisu tulejoonel
Hiina sõjalennukite armaada külaskäik Taiwani lähistele toob reljeefselt esile uue suure konflikti. Lääne ning Pekingi vaheliste pingete kuumenedes on väike ülerahvastatud saar leidnud end globaalse suurjõudude vastasseisu tulipunktist. Kaalule pannakse kõikide vabadused, halvemal juhul ka elud.
President Joe Bideni ametissetulekuga sai selgeks, et jõujooned on maailmas muutunud. USA pööras pilgu Vaiksele ookeanile. Euroopas tekitas uus reaalsus ebamugavust ning ka mõningaid ebaväärikaid reaktsioone. Teisel pool Euraasia servas annab see aga miljonitele Taiwani saare hiinlastele lootuse, et nende suveräänsuse tagamine tõuseb peale pikka isolatsiooni taas prioriteediks.
Taiwani lükkas maailma tähelepanu keskmesse oktoobri alguses Hiina Vabariigis toimunud vahejuhtum, kui saare õhukaitse tuvastustsooni väisas terve armaada kommunistliku Hiina sõjalennukeid. Hävitajaid ning tuumavõimekusega pommitajaid tuvastati kokku 56 õhusõidukit, avalikkusele teadaolevalt pretsedenditu hulk.
Tehkem aga üks asi selgeks – tegemist pole otseselt robustse õhupiiri rikkumisega, nagu Eesti neid Vaindloo juures näha võib. Taiwani puhul on tegemist kaalutletud provokatsioonidega, mille eesmärk on testida ja analüüsida liitlasvägede võimekust. Aga Hiina näitas siin arrogantselt hambaid, lennutades sellise hulga sõjajõude Taiwani radarite vaatevälja.
Põhjuseid võib leida mitut masti. Pekingi välismaailmale suunatud häälekandja The Global Times märkis, et lennud „pole mitte vaid järsk hoiatus saart valitsevale Demokraatlikule Progressiparteile (DPP), vaid märgib ka Taiwani väina üleste suhete tõsidust ning annab selge hoiatuse DPP-d toetavale rahvale.” Erakond eesotsas president Tsai Ingweniga on range suveräänne suuna hoidja, sellest ka Pekingi-Taipei suhete tõsine halvenemine pärast nende 2016. aasta valimisvõitu.
Samuti pakutakse, et kommunistlik Hiina võib sel moel väljendada oma protesti Taiwani ja Lääne tihenevate suhete ja viimaste sõjatehnika läheduse vastu. Samas ei ole lennud kuidagi korrelatsioonis USA mereväe operatsioonidega piirkonnas, märgib The Diplomat. Nii vastatigi Hiina aktsioonile sõjalaevade külaskäiguga Taiwani väina. Oktoobri keskel seilasid sealt läbi USA hävitaja USS Dewey ning Kanada fregatt HCMS Winnipeg.
Uus suund Xi käe all
Paraku toob vastasseisu rindejoonele sattumine Taiwanile peale Lääne tähelepanu ka senisest enam riske. Kommunistlik Hiina on Euraasias ning Aafrikas muutnud majanduslikeks protektoraatideks terveid riike nagu Pakistan, Etioopia, Kõrgõzstan ja Sudaan, kuid naabersaart ei ole suudetud endale allutada. Peking peab seda omaenda mässuliseks provintsiks. Lähimad Taiwani kontrollitavad väikesaared ligi 100 000 elanikuga asuvad Mandri-Hiinast vaid 10 kilomeetri kaugusel, põhisaar ülejäänud 23 miljoniga samuti kõigest 100 kilomeetri kaugusel.
Lisades sellele situatsioonile Lääne sõjatehnika külaskäigud Mandri-Hiina vahetusse lähedusse, võib arvata, et olukord mõjub superriigi valitsejatele suisa alandusena. Seepärast nähakse viimaseid kõnealuseid lennuretki ka kommunistliku Hiina siseriikliku propaganda jaoks ette võetud musklinäitamisena. 1. oktoober – esimese massiivse lennuoperatsiooni päev – on seal nimelt tähtis rahvuslik püha, Rahvavabariigi päev.
Sellega seoses võiks märkida, et nagu kiusajatel tihti, on ka Taiwani tülitaval Pekingil kodus palju probleeme. Täpsemalt üritab president Xi Jinpingi valitsus praegu detailselt ümber kujundada Hiina elu kõiki aspekte. Lääne inforuumi on need enamikus jõudnud kõhedate või veidrate seikadena, nagu ülirikaste magnaatide ning armastatud kuulsuste kadumine, videomängude ja välismaiste rakenduste, näiteks Koraani äpi või Duolingo, keelamine.
Sellised muutused on vajalikud nii viimastel aastatel ülikiiresti rikastunud Hiinas ebavõrdsuse vähendamiseks, partei ladvikuga konkureerivate kultusisikute varjusurma tõukamiseks kui ka Pekingile väga ebameeldiva ingliskeelse lääneliku kultuuriruumi mõju tõrjumiseks. Lühidalt üritab Xi aga tugevdada haaret kogu ühiskonna ning järelkasvu ümber. Mõned nimetavad seda poliitilist suunda koguni uueks kultuurirevolutsiooniks. Ei olegi põhjust imestada, kui nii mastaapsed ümberkorraldused mingil kujul ka kommunistliku Hiina piiridest väljapoole imbuvad.
Kõige valusamini tunneb seda muidugi Hongkong, mille vaba ühiskonnakorralduse riismed pööratakse praegu pea peale. Viimaseks sihtmärgiks on seal kujunenud „Häbisammas”, Taevase Rahu väljaku memoriaal, mida Hongkongi Ülikool hoolimata laialdasest vastuseisust eemaldada plaanib. Samuti on selgeks saanud, et kurikuulsa riikliku julgeoleku seaduse abil on kohtu alla saadetud mitmeid endisi aktiviste, kuigi lubati, et tagasiulatuvalt seda ei rakendata.
Siinpool Euraasia otsas annab Xi enesekehtestamine viimastel aastatel enim tunda läbi „hundisõdalase diplomaatia”. Praeguse Kommunistliku Partei juhi kujundatud ja populariseeritud idee seab Hiina diplomaatidega kohtujad sageli ebamugavasse olukorda ning rünnakute sihtmärgiks. Kuigi lähenemine on maailmas pigem Pekingi-kriitilisi meeleolusid õhutanud, ei ole suunda muudetud. Väljaande Foreign Affairs hinnangul on põhjuseks lihtne tõsiasi: Xi arvab, et tal on õigus, ning ei pea „dekadentlikku Läänt” pädevaks kritiseerijaks. Diplomaat, kes juhi nööri mööda ei käi, võib varsti oma pead veeremas näha.
On ilmselge tõsiasi, et kommunistliku Hiina aktiivsus suureneb igal suunal. USA juhtroll maailmas püsib Pekingil kindlalt sihikul. Taiwani vastaseid agressiivseid samme ja „Hiina taasühendamise” teemalisi ähvardusi peaks niisiis mitte üllatusena, vaid pigem loogilise osana suuremast pildist nägema.
Kõrgtehnoloogiline Taavet
Mandri-Hiina on maailma mastaabis hiiglane, seda nii majanduslikult, demograafiliselt, militaarselt kui ka igas muus mõttes. Seevastu ülerahvastatud Taiwan oma paarikümne miljoni elanikuga pole suurem kui Pekingi linn. Õige vähe tehakse aga juttu sellest, kui oluline on saareriik rahvusvahelistele tehnoloogiatööstustele ning milliseks pähkliks võiks saare vallutamine kujuneda autoritaarse naabri Rahvavabastusarmeele, kui olukord peaks tõesti kõige halvema pöörde võtma.
Taiwani žanriks on kujunenud kõrgtehnoloogia, mida nad ekspordivad aastas enam kui 100 miljardi euro ulatuses. Absoluutne tipptase on ettevõtte TSMC toodetavad mikrokiibid. Nende tootmist kontrollitakse koos mõne Lõuna-Korea firmaga 90 protsendi ulatuses. Kommunistliku Hiina kõige pisemad mikrokiibid on hetkel viis korda suuremad, märkis Harri Tiido oma taustajuttudes. Ilmselt pole raske meenutada, kuidas kevadel pandeemiast tingitud tarnehäirete järel jäi just nende kiipide taha seisma Lääne tehnoloogia- ning autotööstus. Monopoolne seis toob saareriiki miljardid ning muudab selle ka geopoliitiliselt oluliseks.
Majandusjõuna konkureeribki Taiwan täna ka otseselt kommunistliku Hiinaga. Näiteks soovivad mõlemad liituda Vaikse ookeani ülese kaubandusleppe CPTPP-ga. Saareriigi jaoks oleks tegemist suure tunnustusega, Peking rihib tsunftis hoopis juhtrolli – konkurent USA seal ei osale, küll aga Austraalia, Kanada, Vietnam ja mitmed teised.
Majanduslik olulisus on loonud eeldused, et Taiwan saaks endast ka sõjaliselt väga tõsiseltvõetava tegija kujundada. Riigi tuleva aasta kaitse-eelarveks plaanitakse hirmuäratavad 20 miljardit eurot. Saar on pidanud aastakümneid valmistuma suure naabri invasiooniks, seda ilma „ühiskaitse vihmavarju” illusioonita. USA kui kõige märkimisväärsema partneri abi on alati olnud Pekingi-Washingtoni suhete tõugata ja lükata. Seepärast arendati Taiwanis välja tõeliselt muljetavaldav kaitserajatiste võrgustik.
Saarel asub kaks õhuväebaasi, kus kokku 280 hävitajat majutavad angaarid on uuristatud mäe sisemusse. Sarnaselt on ehitatud ka sõjaaja komandopunkt, mis suudab valitsuse ning armee juhtkondi majutada kuude kaupa. Selle lisanduvad maaalused käigusüsteemid ning raketikompleksid. Hirmuäratav kaitse-eelarve suunatakse koduste laevavastaste ja pikamaa-raketisüsteemide tootmiseks. Merevägi peaks varsti kätte saama Taiwanis tehtud diisel-elektrilised allveelaevad, õhuvägi aga kümned uued F-16 hävitajad USA-lt.
Kuigi märkimisväärseid probleeme kurdetakse ajateenistuselt professionaalsele armeele üleminekuga, mis jättis väidetavalt viiendiku eesliini kohtadest mehitamata, rõhub Taiwani kaitsevägi enam mere- ning õhuväe rollile. 130 000 mehelise maaväe roll on alustada metropolides ning mägedes geriljaoperatsioone, kui Rahvavabastusarmee peaks suutma maabuda.
Välisjõududest on koostöö kõige tihedam USA-ga. Just hiljuti tuli koguni välja, et viimase aasta jooksul on paarkümmend Ühendriikide sõjaväelast salaja Taiwani kaitseväelasi treeninud. Xi teatas hiljuti, et neid õppusi nähakse Pekingist kui „invasiooni” Hiina pinnale, ning Ühendriikide üksusi võidakse rünnata mistahes hetkel. Ilmselgelt on see jäänud osaks „hundisõdalase diplomaatiast”. Taiwani reaalne füüsiline ründamine oleks kommunistliku Hiina valitsuse poolt tõeliselt meeleheitlik samm ja kriitilist olukorda ähvardustest hoolimata ei paista.
Tõenäoliselt ei saaks ka reaalse konfliktistsenaariumi korral USA kõrvale jääda, kuna Taiwan seisab oluliste liitlaste nimekirjas koos Lõuna-Korea ja teistega. Samuti peetakse Jaapani otsust põhiseadust muuta ning välismissioonid lubada just Taiwanile mõeldud tagatiseks. Motiveerib ka omakasu – nii Jaapani Okinawa saared kui ka Ühendriikide Guami baas jääks üsna kehva positsiooni, kui Peking kontrolliks Taiwani.
Tants Vaikse ookeani ümber
Strateegilises tantsus ümber Taiwani osaleb palju rohkem mängijaid kui vaid USA ning kommunistlik Hiina. Okkaline saareriik on osa suurest geopoliitilisest vastasseisust, mis võtab praegu Vaiksel ookeanil ilmet. Näiteks raporteeris Jaapan oktoobris, et kokku 10 Venemaa ja Hiina sõjalaeva siirdusid Kuriilide juurest Vaiksele ookeanile. Hiina julgeolekuekspertide hinnagul hakatakse teostama ühispatrulle ümber Jaapani saarte.
Üldiselt teevadki Vene ja Hiina üksused Kaug-Idas üsna tihedat koostööd. Otsest mõju Taiwani olukorrale siit tuletada ei saa, kuid kindlasti muudab see tuule suunda Vaiksel ookeanil laiemalt. Eelkõige võib väita, et Läänes mõne aasta eest populariseerunud mõte Hiina-Vene konfliktist Kaug-Ida pärast liigitub tänase seisuga pigem fantaasiaks.
Mida Taiwani sõpradel aga vastu panna on? Siin tulebki mängu kõmuline liit AUKUS, mille esimene koostöölepe prantslasi hingepõhjani solvas. Paraku on austraallastel vaja just USA mõjukust ning nende vaikseid tuumaallveelaevu, et Vaikse ookeani kohal järjest julgemalt tiibu sirutava Hiina ambitsioone piirata. Selgelt kindlustab selle liidu tulevane koostöö ka Taiwani seljatagust.
Olukord on Vaiksel ookeanil selgelt ärev, enamgi Lõuna- ja Ida-Hiina merel. Nagu öeldakse: „Tahad rahu, siis valmistu sõjaks.” Olles kõrgtehnoloogia monopolina magus suutäis, Taiwan seda teebki. Siiski ei paista täiemõõduline sõda esialgu tõenäoline, sest saar kujuneks Pekingile ilmselt äärmiselt okkaliseks suutäieks ning ohvriterohke konflikt võiks Xil ka oma rahvale keeruline selgitada olla.
Sarnased artiklid
Taiwan – tunnustamata riik uue globaalse vastasseisu tulejoonel
Hiina sõjalennukite armaada külaskäik Taiwani lähistele toob reljeefselt esile uue suure konflikti. Lääne ning Pekingi vaheliste pingete kuumenedes on väike ülerahvastatud saar leidnud end globaalse suurjõudude vastasseisu tulipunktist. Kaalule pannakse kõikide vabadused, halvemal juhul ka elud.
President Joe Bideni ametissetulekuga sai selgeks, et jõujooned on maailmas muutunud. USA pööras pilgu Vaiksele ookeanile. Euroopas tekitas uus reaalsus ebamugavust ning ka mõningaid ebaväärikaid reaktsioone. Teisel pool Euraasia servas annab see aga miljonitele Taiwani saare hiinlastele lootuse, et nende suveräänsuse tagamine tõuseb peale pikka isolatsiooni taas prioriteediks.
Taiwani lükkas maailma tähelepanu keskmesse oktoobri alguses Hiina Vabariigis toimunud vahejuhtum, kui saare õhukaitse tuvastustsooni väisas terve armaada kommunistliku Hiina sõjalennukeid. Hävitajaid ning tuumavõimekusega pommitajaid tuvastati kokku 56 õhusõidukit, avalikkusele teadaolevalt pretsedenditu hulk.
Tehkem aga üks asi selgeks – tegemist pole otseselt robustse õhupiiri rikkumisega, nagu Eesti neid Vaindloo juures näha võib. Taiwani puhul on tegemist kaalutletud provokatsioonidega, mille eesmärk on testida ja analüüsida liitlasvägede võimekust. Aga Hiina näitas siin arrogantselt hambaid, lennutades sellise hulga sõjajõude Taiwani radarite vaatevälja.
Põhjuseid võib leida mitut masti. Pekingi välismaailmale suunatud häälekandja The Global Times märkis, et lennud „pole mitte vaid järsk hoiatus saart valitsevale Demokraatlikule Progressiparteile (DPP), vaid märgib ka Taiwani väina üleste suhete tõsidust ning annab selge hoiatuse DPP-d toetavale rahvale.” Erakond eesotsas president Tsai Ingweniga on range suveräänne suuna hoidja, sellest ka Pekingi-Taipei suhete tõsine halvenemine pärast nende 2016. aasta valimisvõitu.
Samuti pakutakse, et kommunistlik Hiina võib sel moel väljendada oma protesti Taiwani ja Lääne tihenevate suhete ja viimaste sõjatehnika läheduse vastu. Samas ei ole lennud kuidagi korrelatsioonis USA mereväe operatsioonidega piirkonnas, märgib The Diplomat. Nii vastatigi Hiina aktsioonile sõjalaevade külaskäiguga Taiwani väina. Oktoobri keskel seilasid sealt läbi USA hävitaja USS Dewey ning Kanada fregatt HCMS Winnipeg.
Uus suund Xi käe all
Paraku toob vastasseisu rindejoonele sattumine Taiwanile peale Lääne tähelepanu ka senisest enam riske. Kommunistlik Hiina on Euraasias ning Aafrikas muutnud majanduslikeks protektoraatideks terveid riike nagu Pakistan, Etioopia, Kõrgõzstan ja Sudaan, kuid naabersaart ei ole suudetud endale allutada. Peking peab seda omaenda mässuliseks provintsiks. Lähimad Taiwani kontrollitavad väikesaared ligi 100 000 elanikuga asuvad Mandri-Hiinast vaid 10 kilomeetri kaugusel, põhisaar ülejäänud 23 miljoniga samuti kõigest 100 kilomeetri kaugusel.
Lisades sellele situatsioonile Lääne sõjatehnika külaskäigud Mandri-Hiina vahetusse lähedusse, võib arvata, et olukord mõjub superriigi valitsejatele suisa alandusena. Seepärast nähakse viimaseid kõnealuseid lennuretki ka kommunistliku Hiina siseriikliku propaganda jaoks ette võetud musklinäitamisena. 1. oktoober – esimese massiivse lennuoperatsiooni päev – on seal nimelt tähtis rahvuslik püha, Rahvavabariigi päev.
Sellega seoses võiks märkida, et nagu kiusajatel tihti, on ka Taiwani tülitaval Pekingil kodus palju probleeme. Täpsemalt üritab president Xi Jinpingi valitsus praegu detailselt ümber kujundada Hiina elu kõiki aspekte. Lääne inforuumi on need enamikus jõudnud kõhedate või veidrate seikadena, nagu ülirikaste magnaatide ning armastatud kuulsuste kadumine, videomängude ja välismaiste rakenduste, näiteks Koraani äpi või Duolingo, keelamine.
Sellised muutused on vajalikud nii viimastel aastatel ülikiiresti rikastunud Hiinas ebavõrdsuse vähendamiseks, partei ladvikuga konkureerivate kultusisikute varjusurma tõukamiseks kui ka Pekingile väga ebameeldiva ingliskeelse lääneliku kultuuriruumi mõju tõrjumiseks. Lühidalt üritab Xi aga tugevdada haaret kogu ühiskonna ning järelkasvu ümber. Mõned nimetavad seda poliitilist suunda koguni uueks kultuurirevolutsiooniks. Ei olegi põhjust imestada, kui nii mastaapsed ümberkorraldused mingil kujul ka kommunistliku Hiina piiridest väljapoole imbuvad.
Kõige valusamini tunneb seda muidugi Hongkong, mille vaba ühiskonnakorralduse riismed pööratakse praegu pea peale. Viimaseks sihtmärgiks on seal kujunenud „Häbisammas”, Taevase Rahu väljaku memoriaal, mida Hongkongi Ülikool hoolimata laialdasest vastuseisust eemaldada plaanib. Samuti on selgeks saanud, et kurikuulsa riikliku julgeoleku seaduse abil on kohtu alla saadetud mitmeid endisi aktiviste, kuigi lubati, et tagasiulatuvalt seda ei rakendata.
Siinpool Euraasia otsas annab Xi enesekehtestamine viimastel aastatel enim tunda läbi „hundisõdalase diplomaatia”. Praeguse Kommunistliku Partei juhi kujundatud ja populariseeritud idee seab Hiina diplomaatidega kohtujad sageli ebamugavasse olukorda ning rünnakute sihtmärgiks. Kuigi lähenemine on maailmas pigem Pekingi-kriitilisi meeleolusid õhutanud, ei ole suunda muudetud. Väljaande Foreign Affairs hinnangul on põhjuseks lihtne tõsiasi: Xi arvab, et tal on õigus, ning ei pea „dekadentlikku Läänt” pädevaks kritiseerijaks. Diplomaat, kes juhi nööri mööda ei käi, võib varsti oma pead veeremas näha.
On ilmselge tõsiasi, et kommunistliku Hiina aktiivsus suureneb igal suunal. USA juhtroll maailmas püsib Pekingil kindlalt sihikul. Taiwani vastaseid agressiivseid samme ja „Hiina taasühendamise” teemalisi ähvardusi peaks niisiis mitte üllatusena, vaid pigem loogilise osana suuremast pildist nägema.
Kõrgtehnoloogiline Taavet
Mandri-Hiina on maailma mastaabis hiiglane, seda nii majanduslikult, demograafiliselt, militaarselt kui ka igas muus mõttes. Seevastu ülerahvastatud Taiwan oma paarikümne miljoni elanikuga pole suurem kui Pekingi linn. Õige vähe tehakse aga juttu sellest, kui oluline on saareriik rahvusvahelistele tehnoloogiatööstustele ning milliseks pähkliks võiks saare vallutamine kujuneda autoritaarse naabri Rahvavabastusarmeele, kui olukord peaks tõesti kõige halvema pöörde võtma.
Taiwani žanriks on kujunenud kõrgtehnoloogia, mida nad ekspordivad aastas enam kui 100 miljardi euro ulatuses. Absoluutne tipptase on ettevõtte TSMC toodetavad mikrokiibid. Nende tootmist kontrollitakse koos mõne Lõuna-Korea firmaga 90 protsendi ulatuses. Kommunistliku Hiina kõige pisemad mikrokiibid on hetkel viis korda suuremad, märkis Harri Tiido oma taustajuttudes. Ilmselt pole raske meenutada, kuidas kevadel pandeemiast tingitud tarnehäirete järel jäi just nende kiipide taha seisma Lääne tehnoloogia- ning autotööstus. Monopoolne seis toob saareriiki miljardid ning muudab selle ka geopoliitiliselt oluliseks.
Majandusjõuna konkureeribki Taiwan täna ka otseselt kommunistliku Hiinaga. Näiteks soovivad mõlemad liituda Vaikse ookeani ülese kaubandusleppe CPTPP-ga. Saareriigi jaoks oleks tegemist suure tunnustusega, Peking rihib tsunftis hoopis juhtrolli – konkurent USA seal ei osale, küll aga Austraalia, Kanada, Vietnam ja mitmed teised.
Majanduslik olulisus on loonud eeldused, et Taiwan saaks endast ka sõjaliselt väga tõsiseltvõetava tegija kujundada. Riigi tuleva aasta kaitse-eelarveks plaanitakse hirmuäratavad 20 miljardit eurot. Saar on pidanud aastakümneid valmistuma suure naabri invasiooniks, seda ilma „ühiskaitse vihmavarju” illusioonita. USA kui kõige märkimisväärsema partneri abi on alati olnud Pekingi-Washingtoni suhete tõugata ja lükata. Seepärast arendati Taiwanis välja tõeliselt muljetavaldav kaitserajatiste võrgustik.
Saarel asub kaks õhuväebaasi, kus kokku 280 hävitajat majutavad angaarid on uuristatud mäe sisemusse. Sarnaselt on ehitatud ka sõjaaja komandopunkt, mis suudab valitsuse ning armee juhtkondi majutada kuude kaupa. Selle lisanduvad maaalused käigusüsteemid ning raketikompleksid. Hirmuäratav kaitse-eelarve suunatakse koduste laevavastaste ja pikamaa-raketisüsteemide tootmiseks. Merevägi peaks varsti kätte saama Taiwanis tehtud diisel-elektrilised allveelaevad, õhuvägi aga kümned uued F-16 hävitajad USA-lt.
Kuigi märkimisväärseid probleeme kurdetakse ajateenistuselt professionaalsele armeele üleminekuga, mis jättis väidetavalt viiendiku eesliini kohtadest mehitamata, rõhub Taiwani kaitsevägi enam mere- ning õhuväe rollile. 130 000 mehelise maaväe roll on alustada metropolides ning mägedes geriljaoperatsioone, kui Rahvavabastusarmee peaks suutma maabuda.
Välisjõududest on koostöö kõige tihedam USA-ga. Just hiljuti tuli koguni välja, et viimase aasta jooksul on paarkümmend Ühendriikide sõjaväelast salaja Taiwani kaitseväelasi treeninud. Xi teatas hiljuti, et neid õppusi nähakse Pekingist kui „invasiooni” Hiina pinnale, ning Ühendriikide üksusi võidakse rünnata mistahes hetkel. Ilmselgelt on see jäänud osaks „hundisõdalase diplomaatiast”. Taiwani reaalne füüsiline ründamine oleks kommunistliku Hiina valitsuse poolt tõeliselt meeleheitlik samm ja kriitilist olukorda ähvardustest hoolimata ei paista.
Tõenäoliselt ei saaks ka reaalse konfliktistsenaariumi korral USA kõrvale jääda, kuna Taiwan seisab oluliste liitlaste nimekirjas koos Lõuna-Korea ja teistega. Samuti peetakse Jaapani otsust põhiseadust muuta ning välismissioonid lubada just Taiwanile mõeldud tagatiseks. Motiveerib ka omakasu – nii Jaapani Okinawa saared kui ka Ühendriikide Guami baas jääks üsna kehva positsiooni, kui Peking kontrolliks Taiwani.
Tants Vaikse ookeani ümber
Strateegilises tantsus ümber Taiwani osaleb palju rohkem mängijaid kui vaid USA ning kommunistlik Hiina. Okkaline saareriik on osa suurest geopoliitilisest vastasseisust, mis võtab praegu Vaiksel ookeanil ilmet. Näiteks raporteeris Jaapan oktoobris, et kokku 10 Venemaa ja Hiina sõjalaeva siirdusid Kuriilide juurest Vaiksele ookeanile. Hiina julgeolekuekspertide hinnagul hakatakse teostama ühispatrulle ümber Jaapani saarte.
Üldiselt teevadki Vene ja Hiina üksused Kaug-Idas üsna tihedat koostööd. Otsest mõju Taiwani olukorrale siit tuletada ei saa, kuid kindlasti muudab see tuule suunda Vaiksel ookeanil laiemalt. Eelkõige võib väita, et Läänes mõne aasta eest populariseerunud mõte Hiina-Vene konfliktist Kaug-Ida pärast liigitub tänase seisuga pigem fantaasiaks.
Mida Taiwani sõpradel aga vastu panna on? Siin tulebki mängu kõmuline liit AUKUS, mille esimene koostöölepe prantslasi hingepõhjani solvas. Paraku on austraallastel vaja just USA mõjukust ning nende vaikseid tuumaallveelaevu, et Vaikse ookeani kohal järjest julgemalt tiibu sirutava Hiina ambitsioone piirata. Selgelt kindlustab selle liidu tulevane koostöö ka Taiwani seljatagust.
Olukord on Vaiksel ookeanil selgelt ärev, enamgi Lõuna- ja Ida-Hiina merel. Nagu öeldakse: „Tahad rahu, siis valmistu sõjaks.” Olles kõrgtehnoloogia monopolina magus suutäis, Taiwan seda teebki. Siiski ei paista täiemõõduline sõda esialgu tõenäoline, sest saar kujuneks Pekingile ilmselt äärmiselt okkaliseks suutäieks ning ohvriterohke konflikt võiks Xil ka oma rahvale keeruline selgitada olla.
