REISIPÄEVIK ITAALIAST: Allora vol III. Ja see on alles algus neile, kes unistavad tundmatute radadel käimistest
Sügis. Tulid nii ootamatult. Aga olid oodatud. Hoopis teisiti kui varasemalt saabusid õuele. Vihmahoogude asemel näitasid esmalt jahedamad ööd endi palgeid. Ent lehed on ka oktoobrikuu lõpu suunal veel pooleldi rohelised.
Vihma asemel särab taevalaotuses igapäevaselt päikene. Lihtsalt niiskust on õhus rohkem kui varem, mis tekitab päevadest salapärase uduloori üle silmapiiri kõrguvatel küngastel ja mägedel. Mina leidsin end pärast üht kuud Tempo di Vivere ökoküla kommuunis elamist mõttelt, et sooviks mäe otsast alla tulla. Sooviks inimeste sekka. Sooviks edasi astuda. Ehk isegi linna ja kohe täitsa elama. Niisiis me läksime – mina ja minu lähedaseks saanud sõber Daniele. Pakkides tema veinipunasesse Fiati kõik meile kuuluva, süüdates Palo Santo ja ajades autonina Bologna suunas, et augustikuise projekti raames kohtutud kaunite hingedega taasühineda. Bologna oli meie taaskohtumiseks ideaalse energiaga paik. Ülikoolilinna melu ja möll, lõputud koosolemised Piazzadel, saateks elav muusika ja meeldiv tants.
Pea pilvedes hõljuvatena ei mõelnud me esiti, kuhu end öö hakul puhkama heidame. Kuigi meil ju olid sõbrad Bolognas, kes olid end taas sisse seadmas septembri keskpaigas alanud ülikooli rutiini, siis olid neilgi korterikaaslased või lihtsalt muud plaanid. Niisiis pärast seda, kui lahkusime kanepisuitsust, elu ja melu täis Piazza San Francescolt tunde pärast südaööd, vaatlesime Danielega otsa kaartidele – võimalustele veeta öö magusas ja sügavas unes. Üks vägagi ahvatlevatest valikutest oli meie n-ö rohelise passi puudumise tõttu Daniele ajakirjaniku tõend, tänu millele saab, nagu isegi aimata võid, ligipääsu pea igale poole ja alati. Ent soe hotellituba linna keskmes ei tundunud nõnda võrgutuslik. Minu mõte jäi hoopis pidama telgil, milles niigi noortelaagri esimesed kaks nädalat veetnud olime ja mis minu südames oli väga koduseks muutunud. Tõenäoliselt oli siinse otsuse langetamisel suurt rolli mänginud ka eksperiment, mida tegin ennist päeval Danielega, kes end pärast kuudepikkust mägedes olemist ühtäkki väga kirevast linnast leidis, endal küljes võõras ja ebamugav tunne. Nimelt läksime pärast meie vestlust sellest tundmusest ühele Bologna Piazzale ja viskasime end keset platsi pikali. Oli keskpäev. Päike siras kuumalt. Inimesi oli meie ümber palju. Ja miks me seda tegime? Et saaksin ühele Milanost pärit Itaalia mehele, Danielele, näidata, et pole midagi paremat, kui teha neid asju, mida Sa teha tahad, ja mitte neid, mida Sa teed teistele mingisuguse mulje avaldamiseks. Ta oli sellest kogemusest pahviks löödud ja keksis terve ülejäänud päeva minu kõrval. Minul oli südamest hea meel. Ent tagasi meie valikute juurde tulles oli Daniele ühtäkki väga teotahet täis telkimise ideest. Võttes arvesse, et olime Bolognas, ja Itaalias on avalik telkimine illegaalne, tundus mõte mulle selle võrra ahvatlevam. Sõitsime autoga linnast veidi välja ja kakskümmend minutit hiljem leidsime end künka otsast, kus avanes vaade Bolognale. Öö oli vihmane, ent uni tänu sellele veelgi magusam.
Neli päeva Bolognas väsitasid minu hinge, keha ja mõistuse niivõrd ära, et järgneval nädalal, mille veetsin emakeelses keskkonnas Langhes sõbra Antonio juures, leidsin end taas mägede maagilisuse keeristes. Lõpututes kurvikates horisontides ja kargetes hommikutes, kus õhk puges kopsudesse eriti intensiivselt. Kus magasin lapse kombel, sõin tatart ja kaerahelbeid, praktiseerisin pärast nelja kurnavat linnapäeva taas hingetassi toitvat joogat, tantsisin enda füüsilises kehas energiad liikuma, jooksin, et tuulutada pead ning jalutasin pähkli- ja viinamarjapõldude vahel, silmates tõenäoliselt nii mõndagi puud, mille sarapuupähklid Sinu kodus olevasse Nutella purki jõuavad. Ja seda enamjaolt üksinda, sest linnamelu oli olnud liiga palju. Ent mitte ainult. Ka mõtteid minus endas oli palju. Mõnesid neist oli vaja kuulata. Paljudest tuli lahti lasta. Ent tuli õppida ka lihtsalt olema.
Vaatamata äsjasele kogemusele linnas, mis võttis lausa tüki küljest, otsustasin pärast nädalast koduses ja mägises keskkonnas olemist siiski Milanosse suunduda. Tagantjärele saan öelda, et kui süda kutsub, tuleb tavaliselt lasta tal enda käest haarata, sest ees on ootamas tohutult ilusad hetked – ma armusin. Ja olen armunud senini. Ent see ei ole absoluutselt kogu tõde Milanosse jõudmisest. Ma ei osanud oodata suurt midagi peale hullumeelse kiiruse ja urbanistliku kaose. Enda suursugususest andis aga aimu juba Milano Centrale rongijaam, kus laed on paarikümne meetri kõrgused. Võlvid, ornamendid ja sambad tekitamas tundmust, justkui oleksid sattunud teise sajandisse. Sammusin sirge selja, kahe seljakoti ja kuue euroga Itaalia kõige rahvusvahelisemasse ja elukvaliteedi poolest kalleimasse linna. Seadsin end mugavalt rongijaama lähistel asuvasse kohvikusse, et ühe espresso abil teha kuuest eurost viis ja ühendada oma arvuti internetivõrguga. Selleks, et asuda enda portfooliot kokku panema ja, lähiajal üks taaskordne Itaaliasse tulemise eesmärke, endale asukohast mitteolenev tööpõld tekitada. Viis tundi hiljem otsustasin, et aitab küll. Õigupoolest hakkas ka kõht hõredamaks muutuma ja kella nelja paiku tekkis ka mõte alustada öömaja otsinguid, sest olenemata rändurivaimust, tänaval või silla all ma polnud nõus magama. Jah, olin tulnud suurlinna kahe seljakoti ja ühegi kindla plaanita. Ega tegelikult isegi mõelnud, et need tänaval magamised minu variantideks võiksid olla. Keerulistes olukordades suudan alati säilitada kainet meelt ja kindlal sammul astuda endale loodud standardite suunas. Suurema nälja kustutamiseks sirutasin poes välja käe, et haarata, mis enim isutas – neli plastikusse pakendatud õuna. Leidsin seejärel pargiveerel asuva tänava, mille äärekivile end maha istutasin, et interneti vahendusel üle maailma laiali olevate südamesõbrannadega veidi emotsioone vahetada. Kes Aafrikast, Mehhikost, Prantsusmaalt, aga ka kodust Eestimaalt vahetas minuga parasjagu nalju minu hetkeolukorra kohta. Kõigil teadmine ja rahu südames, et minuga kõik laabub. Minust möödus nii lastega emasid, jalutuskepiga vanureid, kellele silmside tekkimisel naeratasin, ja kes minu ja minu kahe suure seljakoti poole veidi küsiva pilguga vaatasid. Üks möödanikest tervitas mind hetkel, kui itsitasin järjekordse nalja üle sõbrannade grupis, silmad ekraani poole suunatud. „Ciao, bella!” hõikas ta, mille peale vastasin automaatpiloodist tänusõnadega. Ent mööduja pöördus tagasi ja alles siis ma märkasin teda päriselt. „Are you okay?” kostus tema huulilt, kui ta mulle vaikselt lähenes ja pisike murekorts kulmudel mind kõnniteekivil koos kahe maas lamava seljakotiga silmitses. „Yes, I am. I just decided to rest a bit before hitting the road again.” Me jäime rääkima. Zameer – Pakistani päritolu, Itaaliasse elama tulnud ja Milanos kokana töötav mees vahetas minuga paar lauset enne, kui küsis, kas olen näljane. Tegelikult ju veidi ka olin ja kui midagi olen elus õppinud, siis seda, et häda ei anna häbeneda. Eriti, kui Sulle soovitakse ulatada abikätt. Pool tundi hiljem seal me olime – Pakistani restoranis, Zameer tutvustamas mulle parimaid palasid, alustades eelroast ja lõpetades magustoiduga. Ka magamisaseme leidsin endale tollel õhtul ja etteruttavalt vägagi standarditele vastava. Kuidas, on aga järgmine lugu, mille peale minu armas ema kostitas mind sõnumiga „by the way, ma uuendasin su tervisekindlustust”.
Minu esimese kolme öö host Milanos leidis tee minuni nimelt läbi Tinderi – rohkem tuntud kui kohtinguäpp, aga minu kui naise jaoks tollel õhtul vägagi potentsiaalne öömaja leidmise võimalus. Ja ei, mitte ühegi lisaatraktsiooni. Sest nagu ennegi mainitud, olid standardid paigas ja neid tutvustasin ma esimeste seas tulevastele hostidele. Mark, Filipiinidel sündinud ja kümne aasta eest Itaaliasse kolinud arhitekt, võttis mu enda juurde kolmeks ööks, hoolitsedes minu eest viisil nagu olnuks ma hea sõbra juures. Käisime 1300 meetri kõrgusel Dolomiitides matkamas, reede õhtul tema töö järgselt õhtustasime koos väljas ja pühapäeval ootasid mind ärgates pistaatsia-brioche ja värske kohv. Me rääkisime kütusehindade tekkepõhjustest, Itaalia, Filipiinide ja Eestimaa kultuuriruumidest, arhitektuurist, korruptsioonist ja reisiseiklustest, mida mõlemad seljakotiränduritena oleme kogenud. Kohtumine oli niivõrd värskendav ja turvaline. Mul on hea meel, et saan Marki edasipidigi nimetada enda sõbraks. Ja mul on teadmine, et olen alati tagasi oodatud.
Uus nädal tõi minuni uued tundmused ja pühapäeva hommikul teadsin, et oleks aeg edasi liikuda. Aga kuhu? Hingel ei olnud mul endiselt rohkem kui ühe käe sõrmedel loetav arv rahatähti. Ja ma teadsin, et see ei piira mind elamast elu, mida väärin. Sest elu hoiab mind. On alati hoidnud. Ja endiselt oli kindel teadmine, et ühel hetkel saabub ka vabakutselise kirjaniku palgapäev. Ja ma astusin uutesse vetesse.
Tegelikult ei olnud Mark sugugi ainus, kes mind enda kodus nõustus lahkelt vastu võtma. Tinderile kohaselt oli muidugi ka noorsante, kes lausa hotelli minekut mulle pakkusid, kuigi olin juba kolmandat korda vestluses maininud, et ma ei soovi mitte nendega magada, vaid nende juures magada. Ent seal oli ka Antonio. Kunagine pankur, praeguses eluetapis vägagi kuumal ja aktuaalsel alal – kütuse ekspordi maailmas närve põletav põline itaallane. Meie esmane kirjavahetus tõstatas kiiresti vastastikuse huvi ning kuna ta oli mind lahkelt nõus enda juures võõrustama, otsustasime kohtuda. Ja üsna kiiresti ka armuda. Nautisime koos aperatiive, jalutuskäike Milano tänavatel, jooksuringe kesklinna veerel asuvas Parco Sempione pargis ja ühiseid õhtusöögi valmistamisi. Nautisime teineteisele kummagi emakeeles poeesia ettelugemist ja üksteise puudutusi. Nii palju, kui üks Milano elanik endale seda täiesti hullumeelsena näiva töögraafiku kõrvalt lubada sai.
Kaks nädalat Milanos möödusid linnutiivul. Ja mitte kordagi ei tundnud ma end linnast olevat väsinud. Vastupidi. Milano, täielik metropol, hoopis inspireeris, lennutas minu unistusi veelgi kõrgemale taevastesse avarustesse ja innustas mind rohkematele tegudele. Sealse viibitud aja lõpuks sain teha algust ka pikalt ihaldatud asukohast mittepõhineva tööpõllu rajamisega.
Ent siiski. Olenemata armumise seitsmendast taevast ja vaba hingena ringi rändamisest olen viimasel ajal tundnud tugevat koduigatsust. Ent mitte sellist, mis kisuks tagasi kodumaale. Hoopis sellist, kus hing ihkab endale loodud ruumi, milles saaksin viibida paiksena. Ase, kus oleks turvaline, soe ja hea. Ja ma tõepoolest näen seda siin, Itaalias. Seega tundub, et järgmisel korral saan ehk seiklustele sekka tuua siinsetele ridadele ka bürokraatiat, millega saab kindlasti palju nalja ja mitte nii naljakat nalja. Fino alla prossima volta ehk järgmise korrani!
Paigad, mida külastada: septembrikuine Bologna on midagi muud. Eriti, kui avastad end ühel hetkel kogu hingest kaasa laulmas ja pilli mängimas noortest elavatest hingedest pungil Piazzal. Piedmonte piirkonnas asuv Langhe on veiniparadiis. Sügise hakul trühvlihooaja alguses on kohad pungil festivale ja imetabaseid maitseelamusi.
Sarnased artiklid
REISIPÄEVIK ITAALIAST: Allora vol III. Ja see on alles algus neile, kes unistavad tundmatute radadel käimistest
Sügis. Tulid nii ootamatult. Aga olid oodatud. Hoopis teisiti kui varasemalt saabusid õuele. Vihmahoogude asemel näitasid esmalt jahedamad ööd endi palgeid. Ent lehed on ka oktoobrikuu lõpu suunal veel pooleldi rohelised.
Vihma asemel särab taevalaotuses igapäevaselt päikene. Lihtsalt niiskust on õhus rohkem kui varem, mis tekitab päevadest salapärase uduloori üle silmapiiri kõrguvatel küngastel ja mägedel. Mina leidsin end pärast üht kuud Tempo di Vivere ökoküla kommuunis elamist mõttelt, et sooviks mäe otsast alla tulla. Sooviks inimeste sekka. Sooviks edasi astuda. Ehk isegi linna ja kohe täitsa elama. Niisiis me läksime – mina ja minu lähedaseks saanud sõber Daniele. Pakkides tema veinipunasesse Fiati kõik meile kuuluva, süüdates Palo Santo ja ajades autonina Bologna suunas, et augustikuise projekti raames kohtutud kaunite hingedega taasühineda. Bologna oli meie taaskohtumiseks ideaalse energiaga paik. Ülikoolilinna melu ja möll, lõputud koosolemised Piazzadel, saateks elav muusika ja meeldiv tants.
Pea pilvedes hõljuvatena ei mõelnud me esiti, kuhu end öö hakul puhkama heidame. Kuigi meil ju olid sõbrad Bolognas, kes olid end taas sisse seadmas septembri keskpaigas alanud ülikooli rutiini, siis olid neilgi korterikaaslased või lihtsalt muud plaanid. Niisiis pärast seda, kui lahkusime kanepisuitsust, elu ja melu täis Piazza San Francescolt tunde pärast südaööd, vaatlesime Danielega otsa kaartidele – võimalustele veeta öö magusas ja sügavas unes. Üks vägagi ahvatlevatest valikutest oli meie n-ö rohelise passi puudumise tõttu Daniele ajakirjaniku tõend, tänu millele saab, nagu isegi aimata võid, ligipääsu pea igale poole ja alati. Ent soe hotellituba linna keskmes ei tundunud nõnda võrgutuslik. Minu mõte jäi hoopis pidama telgil, milles niigi noortelaagri esimesed kaks nädalat veetnud olime ja mis minu südames oli väga koduseks muutunud. Tõenäoliselt oli siinse otsuse langetamisel suurt rolli mänginud ka eksperiment, mida tegin ennist päeval Danielega, kes end pärast kuudepikkust mägedes olemist ühtäkki väga kirevast linnast leidis, endal küljes võõras ja ebamugav tunne. Nimelt läksime pärast meie vestlust sellest tundmusest ühele Bologna Piazzale ja viskasime end keset platsi pikali. Oli keskpäev. Päike siras kuumalt. Inimesi oli meie ümber palju. Ja miks me seda tegime? Et saaksin ühele Milanost pärit Itaalia mehele, Danielele, näidata, et pole midagi paremat, kui teha neid asju, mida Sa teha tahad, ja mitte neid, mida Sa teed teistele mingisuguse mulje avaldamiseks. Ta oli sellest kogemusest pahviks löödud ja keksis terve ülejäänud päeva minu kõrval. Minul oli südamest hea meel. Ent tagasi meie valikute juurde tulles oli Daniele ühtäkki väga teotahet täis telkimise ideest. Võttes arvesse, et olime Bolognas, ja Itaalias on avalik telkimine illegaalne, tundus mõte mulle selle võrra ahvatlevam. Sõitsime autoga linnast veidi välja ja kakskümmend minutit hiljem leidsime end künka otsast, kus avanes vaade Bolognale. Öö oli vihmane, ent uni tänu sellele veelgi magusam.
Neli päeva Bolognas väsitasid minu hinge, keha ja mõistuse niivõrd ära, et järgneval nädalal, mille veetsin emakeelses keskkonnas Langhes sõbra Antonio juures, leidsin end taas mägede maagilisuse keeristes. Lõpututes kurvikates horisontides ja kargetes hommikutes, kus õhk puges kopsudesse eriti intensiivselt. Kus magasin lapse kombel, sõin tatart ja kaerahelbeid, praktiseerisin pärast nelja kurnavat linnapäeva taas hingetassi toitvat joogat, tantsisin enda füüsilises kehas energiad liikuma, jooksin, et tuulutada pead ning jalutasin pähkli- ja viinamarjapõldude vahel, silmates tõenäoliselt nii mõndagi puud, mille sarapuupähklid Sinu kodus olevasse Nutella purki jõuavad. Ja seda enamjaolt üksinda, sest linnamelu oli olnud liiga palju. Ent mitte ainult. Ka mõtteid minus endas oli palju. Mõnesid neist oli vaja kuulata. Paljudest tuli lahti lasta. Ent tuli õppida ka lihtsalt olema.
Vaatamata äsjasele kogemusele linnas, mis võttis lausa tüki küljest, otsustasin pärast nädalast koduses ja mägises keskkonnas olemist siiski Milanosse suunduda. Tagantjärele saan öelda, et kui süda kutsub, tuleb tavaliselt lasta tal enda käest haarata, sest ees on ootamas tohutult ilusad hetked – ma armusin. Ja olen armunud senini. Ent see ei ole absoluutselt kogu tõde Milanosse jõudmisest. Ma ei osanud oodata suurt midagi peale hullumeelse kiiruse ja urbanistliku kaose. Enda suursugususest andis aga aimu juba Milano Centrale rongijaam, kus laed on paarikümne meetri kõrgused. Võlvid, ornamendid ja sambad tekitamas tundmust, justkui oleksid sattunud teise sajandisse. Sammusin sirge selja, kahe seljakoti ja kuue euroga Itaalia kõige rahvusvahelisemasse ja elukvaliteedi poolest kalleimasse linna. Seadsin end mugavalt rongijaama lähistel asuvasse kohvikusse, et ühe espresso abil teha kuuest eurost viis ja ühendada oma arvuti internetivõrguga. Selleks, et asuda enda portfooliot kokku panema ja, lähiajal üks taaskordne Itaaliasse tulemise eesmärke, endale asukohast mitteolenev tööpõld tekitada. Viis tundi hiljem otsustasin, et aitab küll. Õigupoolest hakkas ka kõht hõredamaks muutuma ja kella nelja paiku tekkis ka mõte alustada öömaja otsinguid, sest olenemata rändurivaimust, tänaval või silla all ma polnud nõus magama. Jah, olin tulnud suurlinna kahe seljakoti ja ühegi kindla plaanita. Ega tegelikult isegi mõelnud, et need tänaval magamised minu variantideks võiksid olla. Keerulistes olukordades suudan alati säilitada kainet meelt ja kindlal sammul astuda endale loodud standardite suunas. Suurema nälja kustutamiseks sirutasin poes välja käe, et haarata, mis enim isutas – neli plastikusse pakendatud õuna. Leidsin seejärel pargiveerel asuva tänava, mille äärekivile end maha istutasin, et interneti vahendusel üle maailma laiali olevate südamesõbrannadega veidi emotsioone vahetada. Kes Aafrikast, Mehhikost, Prantsusmaalt, aga ka kodust Eestimaalt vahetas minuga parasjagu nalju minu hetkeolukorra kohta. Kõigil teadmine ja rahu südames, et minuga kõik laabub. Minust möödus nii lastega emasid, jalutuskepiga vanureid, kellele silmside tekkimisel naeratasin, ja kes minu ja minu kahe suure seljakoti poole veidi küsiva pilguga vaatasid. Üks möödanikest tervitas mind hetkel, kui itsitasin järjekordse nalja üle sõbrannade grupis, silmad ekraani poole suunatud. „Ciao, bella!” hõikas ta, mille peale vastasin automaatpiloodist tänusõnadega. Ent mööduja pöördus tagasi ja alles siis ma märkasin teda päriselt. „Are you okay?” kostus tema huulilt, kui ta mulle vaikselt lähenes ja pisike murekorts kulmudel mind kõnniteekivil koos kahe maas lamava seljakotiga silmitses. „Yes, I am. I just decided to rest a bit before hitting the road again.” Me jäime rääkima. Zameer – Pakistani päritolu, Itaaliasse elama tulnud ja Milanos kokana töötav mees vahetas minuga paar lauset enne, kui küsis, kas olen näljane. Tegelikult ju veidi ka olin ja kui midagi olen elus õppinud, siis seda, et häda ei anna häbeneda. Eriti, kui Sulle soovitakse ulatada abikätt. Pool tundi hiljem seal me olime – Pakistani restoranis, Zameer tutvustamas mulle parimaid palasid, alustades eelroast ja lõpetades magustoiduga. Ka magamisaseme leidsin endale tollel õhtul ja etteruttavalt vägagi standarditele vastava. Kuidas, on aga järgmine lugu, mille peale minu armas ema kostitas mind sõnumiga „by the way, ma uuendasin su tervisekindlustust”.
Minu esimese kolme öö host Milanos leidis tee minuni nimelt läbi Tinderi – rohkem tuntud kui kohtinguäpp, aga minu kui naise jaoks tollel õhtul vägagi potentsiaalne öömaja leidmise võimalus. Ja ei, mitte ühegi lisaatraktsiooni. Sest nagu ennegi mainitud, olid standardid paigas ja neid tutvustasin ma esimeste seas tulevastele hostidele. Mark, Filipiinidel sündinud ja kümne aasta eest Itaaliasse kolinud arhitekt, võttis mu enda juurde kolmeks ööks, hoolitsedes minu eest viisil nagu olnuks ma hea sõbra juures. Käisime 1300 meetri kõrgusel Dolomiitides matkamas, reede õhtul tema töö järgselt õhtustasime koos väljas ja pühapäeval ootasid mind ärgates pistaatsia-brioche ja värske kohv. Me rääkisime kütusehindade tekkepõhjustest, Itaalia, Filipiinide ja Eestimaa kultuuriruumidest, arhitektuurist, korruptsioonist ja reisiseiklustest, mida mõlemad seljakotiränduritena oleme kogenud. Kohtumine oli niivõrd värskendav ja turvaline. Mul on hea meel, et saan Marki edasipidigi nimetada enda sõbraks. Ja mul on teadmine, et olen alati tagasi oodatud.
Uus nädal tõi minuni uued tundmused ja pühapäeva hommikul teadsin, et oleks aeg edasi liikuda. Aga kuhu? Hingel ei olnud mul endiselt rohkem kui ühe käe sõrmedel loetav arv rahatähti. Ja ma teadsin, et see ei piira mind elamast elu, mida väärin. Sest elu hoiab mind. On alati hoidnud. Ja endiselt oli kindel teadmine, et ühel hetkel saabub ka vabakutselise kirjaniku palgapäev. Ja ma astusin uutesse vetesse.
Tegelikult ei olnud Mark sugugi ainus, kes mind enda kodus nõustus lahkelt vastu võtma. Tinderile kohaselt oli muidugi ka noorsante, kes lausa hotelli minekut mulle pakkusid, kuigi olin juba kolmandat korda vestluses maininud, et ma ei soovi mitte nendega magada, vaid nende juures magada. Ent seal oli ka Antonio. Kunagine pankur, praeguses eluetapis vägagi kuumal ja aktuaalsel alal – kütuse ekspordi maailmas närve põletav põline itaallane. Meie esmane kirjavahetus tõstatas kiiresti vastastikuse huvi ning kuna ta oli mind lahkelt nõus enda juures võõrustama, otsustasime kohtuda. Ja üsna kiiresti ka armuda. Nautisime koos aperatiive, jalutuskäike Milano tänavatel, jooksuringe kesklinna veerel asuvas Parco Sempione pargis ja ühiseid õhtusöögi valmistamisi. Nautisime teineteisele kummagi emakeeles poeesia ettelugemist ja üksteise puudutusi. Nii palju, kui üks Milano elanik endale seda täiesti hullumeelsena näiva töögraafiku kõrvalt lubada sai.
Kaks nädalat Milanos möödusid linnutiivul. Ja mitte kordagi ei tundnud ma end linnast olevat väsinud. Vastupidi. Milano, täielik metropol, hoopis inspireeris, lennutas minu unistusi veelgi kõrgemale taevastesse avarustesse ja innustas mind rohkematele tegudele. Sealse viibitud aja lõpuks sain teha algust ka pikalt ihaldatud asukohast mittepõhineva tööpõllu rajamisega.
Ent siiski. Olenemata armumise seitsmendast taevast ja vaba hingena ringi rändamisest olen viimasel ajal tundnud tugevat koduigatsust. Ent mitte sellist, mis kisuks tagasi kodumaale. Hoopis sellist, kus hing ihkab endale loodud ruumi, milles saaksin viibida paiksena. Ase, kus oleks turvaline, soe ja hea. Ja ma tõepoolest näen seda siin, Itaalias. Seega tundub, et järgmisel korral saan ehk seiklustele sekka tuua siinsetele ridadele ka bürokraatiat, millega saab kindlasti palju nalja ja mitte nii naljakat nalja. Fino alla prossima volta ehk järgmise korrani!
Paigad, mida külastada: septembrikuine Bologna on midagi muud. Eriti, kui avastad end ühel hetkel kogu hingest kaasa laulmas ja pilli mängimas noortest elavatest hingedest pungil Piazzal. Piedmonte piirkonnas asuv Langhe on veiniparadiis. Sügise hakul trühvlihooaja alguses on kohad pungil festivale ja imetabaseid maitseelamusi.
