Procrastinating ehk miks me jätame kodutööd viimasele hetkele
„Okei, vaatan selle osa lõpuni ja siis alustan…“ „Täpselt täistunnil hakkan tegema…“ „Veel viis lehekülge ja siis avan arvuti…“ Ent siiski ei suuda sa nende viie lehekülje lugemist nautida ja raamatusse süveneda, kuna tähtajad hingavad kuklasse. Lõpuks pole aeg, mille sa ülesande edasi lükkamiseks kulutad, nauditav või kasulikult veedetud, vaid maha visatud.
Võiks arvata, et prokrastineerimine ehk aeglemine on lihtsalt laiskus. Tegelikult mitte! Kuigi mõlema sisu on asjade edasilükkamine, teeb laisk inimene seda kerge südametunnistusega, prokrastineerija lihtsalt ei suuda alustada ning leiab asendustegevuse. Tihti kasutatakse aega ebamõistlikult – kuna aegleja veenab end, et alustab ülesande täitmist „natukese aja“ pärast, veedab ta aega näiteks TikTok’is, korrates endale, et „ainult üks video veel“. Pahatihti venib see edasilükkamine tundidepikkuseks.
Aktiivne ja passiivne aeglemine
Aeglemine jaguneb kaheks: aktiivne ja passiivne aeglemine. Aktiivsed aeglejad töötavad pinge all paremini, nad lükkavad asjad täiesti teadlikult viimasele minutile, ning teevad need siis tõketeta ära. Passiivsed aeglejad lükkavad kohustused samuti edasi, ent vaevlevad samal ajal tegemata ülesannete tõttu muremõtete küüsis. Aktiivseid prokrastineerijad ei põe tegemata ülesannete pärast, kuna kasutavad prokrastineerimist töövõttena. Nad oskavad passiivsetest prokrastineerijatest paremini aega planeerida. Aktiivne aegleja jagab osad kodutööd eri päevade peale laiali, ent ülejäänud teeb siiski viimasel hetkel, kuna teab, et saab need õigeaegselt valmis. Passiivne aegleja lükkab suurte süümepiinadega kõik tööd neljapäeva õhtule.
Lapsevanemale võib prokrastineerimine näida laiskusena, millega võidelda vaid näägutamise ja kurjustamise abil. Reaalsuses on aeglemine aga palju keerulisem. Prokrastineerimise põhjuste mõistmine aitab telefoni käest panna, aeglemine lõpetada, ning poolelioleva esseed avada.
Süüdi on negatiivsete emotsioonide ülekaal
Edasilükatavad tegevused võib jagada kaheks: tähtajalised ja tähtajatud tegevused. Tudengile on tõenäoliselt kõige tuttavamad tähtajalised tegevused, näiteks kontrolltööd, esseed ja esitlused. Tähtajatud tegevused on isiklikumad. Nende alla käib näiteks mitu aastat edasi lükatud kasvuhoone ehitamine või uue hobiga alustamine.
Inimese tahtejõud töötab väga lihtsasti – saame asjade tegemiseks motivatsiooni siis, kui ülesande lõpus ootab meid mingi „auhind.” Selleks auhinnaks võib olla ema kiitus, hea hinne või endale selle koogi lubamine, mis on poeletil juba mitmendat päeva silma jäänud.
Tahtejõud on väga kiire kaduma ja see paneb asju edasi lükkama. Motivatsiooni ja tahtejõu kohalolu ning kasvamist võivad segada näiteks väsimus, ärevus ja hirm ebaõnnestumise ees. Kui alustada referaadi kirjutamist pika tööpäeva lõpus, on järjest raskem leida tahtejõudu selle lõpetamiseks. Samuti võivad motivatsiooni negatiivselt mõjutada ka eelmainitud „auhinnad” – kui ülesande lõpetamise ja auhinna kättesaamise vahel on liiga pikk aeg, võivad inimesed hakata selle preemia väärtust alahindama, mis viib alla ka motivatsiooni. Sama hästi võib seda kooki süüa ju referaadi kirjutamise ajal.
Aglemine toimub juhul kui negatiivsed emotsioonid on positiivsete emotsioonide suhtes ülekaalus – inimene lükkab töö edasi määramata ajaks või seni kauaks, kuni positiivsed emotsioonid negatiivseid ületavad. Prokrastineerides lükkame asju edasi ka siis, kui teame, et need peaks juba tehtud olema. Nii tekitab prokrastinatsioon erinevuse sellesse, kuidas tahame käituda ning kuidas päriselt käitume.
Kuidas prokrastineerimine peatada?
Aja planeerimine – minutitäpsusega päevaplaan võib näida liiga karm, ent rutiin aitab aega efektiivsemalt kasutada. Määra kindel kellaaeg, mil kooli- või tööülesandeid teed, ning pühendu selles ajavahemikus ainult ülesannetele.
Eemalda ahvatlused – ajal, mil ülesandeid täidad, pane käeulatusest eemale nutiseadmed, juturaamat ning kõik muu, mis keskendumist segab. Selleks, et Messengeri sõnumid tähelepanu ei rööviks, tuleks telefon hääletule režiimile panna või teavitused välja lülitada.
To-do list’id ja nimekirjad – asjadel on oluliselt lihtsam silma peal hoida, kui need on üles kirjutatud. Pane igal õhtul kirja ülesanded, mille järgmisel päeval sooritada tahad, nii saab vältida paanilist „Appi, mul on nii palju teha!“ mõtet. Määra iga ülesande tegemiseks ka kindel aeg. Siin on heaks abimeheks Google Calendar või tavaline kalendermärkmik. Samuti saab nii vastuse küsimus, kust ma üldse alustan, sest ülesanded on ilusti reas, hakka lihtsalt pihta.
Bullet journal’ing – kuigi to-do list’id annavad kohustustest hea ülevaate, võib aina uute ülesannete lisandumisel motivatsioon kergesti langeda. Täpimärkmik aitab silma peal hoida eesmärkidel ja selle täitmiseks vajalikel sammudel. Tänu sellele hiilib masendust tekitav mõte, et miks ma seda kõike üldse teen, palju harvem ligi.
Sea konkreetsed ülesanded – plaanid nagu „tee trenni” või „õpi” on väga hägused ning seetõttu kaob motivatsioon juba eos. Pane kirja kindlad ülesanded, näiteks „mine kell 18 jooksma, tee kolmekilomeetrine ring” või „tee ära eesti keele ja sotsiaalteooriate kodune töö”.
Ära venita – tunniülesandest jäi kodus veidi lõpetada? Tee see kohe koju jõudes, või veel parem, kooli puhketoas ära. Sa tead, et hiljem viitsid sa seda ülesannet veel vähem teha, lisaks pole õpitu enam sugugi värskelt meeles.
Katseta erinevaid tehnikaid – proovi äppe ja meetodeid, mis aitavad tööle keskenduda ja aega jaotada. Palju kiidetakse näiteks Pomodoro tehnikat: 25 minutit intensiivset tööd, millele järgneb viieminutiline paus. Teistele sobib jälle pikaajalisem keskendumine. Katseta, kuni leiad endale sobivaima töömeetodi.
Väikesed sammud – ära sea endale ühe õhtu ülesandeks kolmeleheküljelise essee kirjutamist. Nii pikk töö tundub hirmutav ja ilmselt avastad end õhtu otsa asendustegevusi otsimast. Jaota suuremahulised ülesanded mitme päeva peale – ühe õhtuga pool lehekülge kirjutada ei tundu ju üldse nii hirmus!
Ära ole enda vastu liiga karm – kõigil tuleb ette päevi, kus väsimus ja tüdimus võimust võtavad ning kohustused täitmata jäävad. Keegi ei jõua alati tubli ja produktiivne olla. Ära hakka end prokrastineerimise pärast tohutult süüdistama, vaid tuleta meelde, et homme on uus päev. Täna läks lihtsalt nii, aga krunn kuklasse ja küta edasi!
Tudengid, teisisõnu meisteraeglejad
Mitte kellelgi pole tuba nii korras kui üliõpilasel enne eksamit, sest isegi põrandapesu on kutsuvam, kui õpikute taha istumine. Vestlesime Tartu Ülikooli tudengitega ning saime kinnitust, et nad kõik prokrastineerivad, kuid lihtsalt erineval moel. Erinevad on ka viisid, kuidas kohustused siiski õigeks ajaks täidetud saavad.
„Ma arvan, et võitlen prokrastineerimisega iga päev oma elust,” nentis teise kursuse riigiteaduste tudeng Mai-Brit. Enim ahvatleb üliõpilasi koduseid töid edasi lükkama Youtube. Seal liigub sõrm mõnele elustiilivideole, siis järgmisele ning järsku ongi kellaseier tunni võrra edasi liikunud. Suur ajaneelaja on ka sotsiaalmeedia. „Ma otseselt ei lükka asju edasi, vaid avan oma telefoni ja see aeg lihtsalt haihtub,” kirjeldas bioloogiatudeng Jana salakavalat scroll’imist.
Tema sõnul aitab seevastu Foresti app, mis piirab ekraaniaega, lülitab kindlaks perioodiks telefoni teavitused välja ning võimaldab kasutajal eduka tööga kuni viis (reaalset) puud istutada. Ajakirjandustudeng Sanne Sigridi sõnul aitab scroll’imise musta auku vältida ka telefoni do not disturb režiim ning telefoni silma alt ära panemine.
Lisaks on üliõpilaste seas levinud prekrastineerimine: väikeste kohustuste täitmine ja sel moel olulisemate ülesannete vältimine. Nii saavadki enne essee kirjutamist nõud pestud, tuba koristatud ja toataimed kastetud. Sel moel on võimalik aju petta – „Jah, ma ei kirjuta esseed, aga ma teen muid vajalikke asju!” Pahatihti on selleks ajaks, kui tudeng laua taha istub ja Wordi avab, energia otsas ja mõte väsinud.
Mai-Briti sõnul aitab aeglemise vastu ka keskkonnavahetus, näiteks tasub minna kohvikusse või raamatukogusse õppima. Ega Säde, Werner ja Krempel asjata ninapidi tudengeid alailma täis pole! Lisaks mõtled kohvikus vähem kodu koristamisele ja rohkem ülikooli kodutöödele, mistõttu on prekrastineerimist väljaspool kodu palju kergem vältida.
Keskkonnavahetus ja erinevad rakendused on prokrastineerimise lõpetamisel kasulikud, ent eelkõige sunnib tudengeid kodused tööd õigel ajal ära esitama kohusetunne. „Kui tähtajad juba kuklasse hingavad, hakkab süda valutama ning see aitab sajaprotsendiliselt tööle keskenduda. Siis hakkangi ülesannet tegema ega tee samal ajal midagi muud,“ selgitas psühholoogiatudeng Liisa-Airiin.
We’re all in this together ehk isegi õppejõud aeglevad
Infoteaduse lektori Krista Lepiku keskendumisvõimet segavad kodus töötades enim majapidamistoimetused. „Kirjutan artiklit ja samal ajal saab hoopis pesu või nõud pestud,” kirjeldas Lepik kodukontori takistusi. Tundub, nagu saaks mitut kärbest ühe hoobiga lüüa, ent tegelikult nihkub neist kõige vajalikum – kirjutamine – siiski tahaplaanile.
Sarnaselt tudengitele kasutab Lepik töökohas prekrastineerimist, ent kuna kontoris pesumasinat ega musti nõusid ei ole, väljendub tema prekrastineerimine vähemtähtsate tööülesannete täitmises.
Lepiku sõnul aitab aeglemist lõpetada kindlate tähtaegade seadmine. Samuti kasutab ta täpimärkmikku ehk bullet journal’it, kuhu on kirja pannud pikaajalised eesmärgid ja sammud, kuidas nende poole liikuda. Ta tõi näiteks, et kui tema soov on jõuda kolme aastaga kaasprofessori kohale, siis ta teab, mida peab selleks esikohale seadma. Kuna pikaajalised eesmärgid on märkmikus kirjas, siis on see efektiivsem kui tavalise märkmiku ja tegemist vajavate tööde nimekirjade ehk to-do-list’ide kasutamine, sest kirja pandud eesmärgid ja konkreetsed sammud aitavad motivatsiooni hoida ning orav rattas tunnet vältida.
Lektor soovitas püstitatud eesmärgid ka aeg-ajalt üle vaadata ja seejuures endalt küsida, miks ma seda tee. „Teisel või kolmandal kursusel tuleb tudengitel tihti palju kohustusi, väsimus süveneb ja motivatsioon langeb, aga bullet journal näitab, miks sa pingutad ja kõike seda teed,“ kiitis Lepik meetodit.
Tema sõnul on oluline meeles pidada, et kõik päevad ei ole ühtemoodi produktiivsed. „Vahel ongi kehv päev, aga sellest ei tohi end häirida lasta,“ rääkis Lepik. Ka temal on olnud päevi, kus seatud ülesanded ja eesmärgid täitmata on jäänud. „Aga siis tuleb ilus esmaspäeva hommik, kirjutan artikli ära ja ongi tehtud,“ teatas lektor reipalt.
Meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengeli peamine töövahend on sülearvuti ning ta avastab end prokrastineerides tihti uudisteportaalidest. „Meediauuringutega seotud inimene peaks ju ikka vaatama kohalikke uudiseid ja välisuudiseid ka,” põhjendas õppejõud naerdes. Ta meenutas, kui lihtne oli sotsiaalmeedias ringi uitamiseks vabandusi leida, kui tema ametinimetus oli sotsiaalmeedia lektor. „Peab ju kursis olema!” Raskeid ülesandeid, mis nõuavad ajult uute seoste loomist ja tõsist süvenemist, lükkab kaasprofessor kodukontoris olles mõnikord edasi majapidamistöödega. „Kodus alati leidub asju teha: tolmu pole ammu võtnud, hea oleks homseks söök valmis teha ja nõnda edasi,” kirjeldas Murumaa-Mengel arvukaid koduseid prokrastineerimisvõimalusi.
Prokrastineerimisoht ei varitse ainult kodukontoris. Murumaa-Mengel meenutas eredalt oma doktoritöö katusteksti valmimist, mille kirjutamist ta aina edasi lükkas ja prokrastineeris selle suure töö tegemist teiste tööde tegemisega. Talle oli suureks abiks kirjutamislaager, kus teadlased 3–5 päeva ühegi segava faktorita rahus ja vaikuses kirjutada said. „Ma arvan, et kui minu doktorikool ei oleks hakanud neid laagreid korraldama, poleks ma oma doktoritööd valmis saanud,” tunnistas õppejõud.
Kirjutamislaagritele sarnast tehnikat soovitas Murumaa-Mengel kasutada ka igapäevaelus. Mõnikord teeb õppejõud terve päeva kohustustest tühjaks ning pühendab selle vaid kirjutamisele. Kuna ta saab sääraseid päevi endale harva lubada, on motivatsioon kirjutada kõrge – prokrastineerides läheks ju planeeritud päev lihtsalt raisku. Murumaa-Mengeli sõnul on oluline ka iseennast tunda ja leida enda produktiivseim tööaeg. Ise nimetab ta ennast öökulliks, kes alustas pikka aega kirjatöid siis, kui laps oli magama läinud, ning sulges arvuti alles kahe-kolme ajal. Enam see tehnika nii hästi ei tööta. „Mida vanemaks ma jään, seda ebatõhusam ma nendel tundidel olen,” nentis Murumaa-Mengel. “Ilmselt hakkan varsti hoopis varastel hommikutundidel töötamist katsetama.”
Mahukas ülesanne paneb kergesti aeglema. „Sea endale eesmärk ja tee see juppideks – ära kirjuta märkmikku “Kirjuta artikkel” vaid “Kirjuta artikli sissejuhatus”,” soovitas kaasprofessor. Kui raske ülesanne ikka väga vastumeelne näib, aitab töömeeleolu luua kergemate kohustuste täitmine. Nii saab mõte soojaks ning mahukas ülesanne ei tundu enam kohutav. Õppejõu sõnul saab kergemate ülesannete abil koguni aju flow’sse ehk vooseisundisse petta. Teine meetod on teha kõige raskem ülesanne esimesena ära. „Nagu selle kohta öeldakse – kujuta ette, et pead päeva jooksul ära sööma keedetud konna. Kas sa käid terve päeva ringi mõttega, et millalgi pead siiski selle vastiku konna ära sööma, või sööd ta kohe hommikul ära ja veedad ülejäänud päeva muretult?” illustreeris õppejõud meetodit ilmeka näitega.
Murumaa-Mengel sõnas, et kõik inimesed on võimelised aeglemise keerisest välja tulema, kuid see ei käi niisama lihtsalt. „Aju on tarvis selleks treenida, aga treenimise osa on kõige raskem. Me õpetame ajule uusi asju, mis ongi vastik.” Kuigi aeglemisharjumust on võimalik välja juurutada, ei usu õppejõud, et leidub inimesi, kes kunagi ei prokrastineeri ja on alati produktiivsed. „Kui need inimesed eksisteerivad, siis tahaks ma nendega rääkida, et kes nad on ja kuidas nad funktsioneerivad,” naeris kaasprofessor.
Kuigi prokrastineerimisele vaadatakse enamjaolt viltu – ajaraiskamine ju! – leiab Maria Murumaa-Mengel aeglemisest positiivse noodi: „Kui me prokrastineerime tehes seda, mida on kunagi niikuinii vaja teha, sünnib muid häid asju – sul on tulemuseks näiteks kiiremad meilivastused, korras töölaud või põhjalikumalt tehtud väiksemad ülesanded.”
Sarnased artiklid
Procrastinating ehk miks me jätame kodutööd viimasele hetkele
„Okei, vaatan selle osa lõpuni ja siis alustan…“ „Täpselt täistunnil hakkan tegema…“ „Veel viis lehekülge ja siis avan arvuti…“ Ent siiski ei suuda sa nende viie lehekülje lugemist nautida ja raamatusse süveneda, kuna tähtajad hingavad kuklasse. Lõpuks pole aeg, mille sa ülesande edasi lükkamiseks kulutad, nauditav või kasulikult veedetud, vaid maha visatud.
Võiks arvata, et prokrastineerimine ehk aeglemine on lihtsalt laiskus. Tegelikult mitte! Kuigi mõlema sisu on asjade edasilükkamine, teeb laisk inimene seda kerge südametunnistusega, prokrastineerija lihtsalt ei suuda alustada ning leiab asendustegevuse. Tihti kasutatakse aega ebamõistlikult – kuna aegleja veenab end, et alustab ülesande täitmist „natukese aja“ pärast, veedab ta aega näiteks TikTok’is, korrates endale, et „ainult üks video veel“. Pahatihti venib see edasilükkamine tundidepikkuseks.
Aktiivne ja passiivne aeglemine
Aeglemine jaguneb kaheks: aktiivne ja passiivne aeglemine. Aktiivsed aeglejad töötavad pinge all paremini, nad lükkavad asjad täiesti teadlikult viimasele minutile, ning teevad need siis tõketeta ära. Passiivsed aeglejad lükkavad kohustused samuti edasi, ent vaevlevad samal ajal tegemata ülesannete tõttu muremõtete küüsis. Aktiivseid prokrastineerijad ei põe tegemata ülesannete pärast, kuna kasutavad prokrastineerimist töövõttena. Nad oskavad passiivsetest prokrastineerijatest paremini aega planeerida. Aktiivne aegleja jagab osad kodutööd eri päevade peale laiali, ent ülejäänud teeb siiski viimasel hetkel, kuna teab, et saab need õigeaegselt valmis. Passiivne aegleja lükkab suurte süümepiinadega kõik tööd neljapäeva õhtule.
Lapsevanemale võib prokrastineerimine näida laiskusena, millega võidelda vaid näägutamise ja kurjustamise abil. Reaalsuses on aeglemine aga palju keerulisem. Prokrastineerimise põhjuste mõistmine aitab telefoni käest panna, aeglemine lõpetada, ning poolelioleva esseed avada.
Süüdi on negatiivsete emotsioonide ülekaal
Edasilükatavad tegevused võib jagada kaheks: tähtajalised ja tähtajatud tegevused. Tudengile on tõenäoliselt kõige tuttavamad tähtajalised tegevused, näiteks kontrolltööd, esseed ja esitlused. Tähtajatud tegevused on isiklikumad. Nende alla käib näiteks mitu aastat edasi lükatud kasvuhoone ehitamine või uue hobiga alustamine.
Inimese tahtejõud töötab väga lihtsasti – saame asjade tegemiseks motivatsiooni siis, kui ülesande lõpus ootab meid mingi „auhind.” Selleks auhinnaks võib olla ema kiitus, hea hinne või endale selle koogi lubamine, mis on poeletil juba mitmendat päeva silma jäänud.
Tahtejõud on väga kiire kaduma ja see paneb asju edasi lükkama. Motivatsiooni ja tahtejõu kohalolu ning kasvamist võivad segada näiteks väsimus, ärevus ja hirm ebaõnnestumise ees. Kui alustada referaadi kirjutamist pika tööpäeva lõpus, on järjest raskem leida tahtejõudu selle lõpetamiseks. Samuti võivad motivatsiooni negatiivselt mõjutada ka eelmainitud „auhinnad” – kui ülesande lõpetamise ja auhinna kättesaamise vahel on liiga pikk aeg, võivad inimesed hakata selle preemia väärtust alahindama, mis viib alla ka motivatsiooni. Sama hästi võib seda kooki süüa ju referaadi kirjutamise ajal.
Aglemine toimub juhul kui negatiivsed emotsioonid on positiivsete emotsioonide suhtes ülekaalus – inimene lükkab töö edasi määramata ajaks või seni kauaks, kuni positiivsed emotsioonid negatiivseid ületavad. Prokrastineerides lükkame asju edasi ka siis, kui teame, et need peaks juba tehtud olema. Nii tekitab prokrastinatsioon erinevuse sellesse, kuidas tahame käituda ning kuidas päriselt käitume.
Kuidas prokrastineerimine peatada?
Aja planeerimine – minutitäpsusega päevaplaan võib näida liiga karm, ent rutiin aitab aega efektiivsemalt kasutada. Määra kindel kellaaeg, mil kooli- või tööülesandeid teed, ning pühendu selles ajavahemikus ainult ülesannetele.
Eemalda ahvatlused – ajal, mil ülesandeid täidad, pane käeulatusest eemale nutiseadmed, juturaamat ning kõik muu, mis keskendumist segab. Selleks, et Messengeri sõnumid tähelepanu ei rööviks, tuleks telefon hääletule režiimile panna või teavitused välja lülitada.
To-do list’id ja nimekirjad – asjadel on oluliselt lihtsam silma peal hoida, kui need on üles kirjutatud. Pane igal õhtul kirja ülesanded, mille järgmisel päeval sooritada tahad, nii saab vältida paanilist „Appi, mul on nii palju teha!“ mõtet. Määra iga ülesande tegemiseks ka kindel aeg. Siin on heaks abimeheks Google Calendar või tavaline kalendermärkmik. Samuti saab nii vastuse küsimus, kust ma üldse alustan, sest ülesanded on ilusti reas, hakka lihtsalt pihta.
Bullet journal’ing – kuigi to-do list’id annavad kohustustest hea ülevaate, võib aina uute ülesannete lisandumisel motivatsioon kergesti langeda. Täpimärkmik aitab silma peal hoida eesmärkidel ja selle täitmiseks vajalikel sammudel. Tänu sellele hiilib masendust tekitav mõte, et miks ma seda kõike üldse teen, palju harvem ligi.
Sea konkreetsed ülesanded – plaanid nagu „tee trenni” või „õpi” on väga hägused ning seetõttu kaob motivatsioon juba eos. Pane kirja kindlad ülesanded, näiteks „mine kell 18 jooksma, tee kolmekilomeetrine ring” või „tee ära eesti keele ja sotsiaalteooriate kodune töö”.
Ära venita – tunniülesandest jäi kodus veidi lõpetada? Tee see kohe koju jõudes, või veel parem, kooli puhketoas ära. Sa tead, et hiljem viitsid sa seda ülesannet veel vähem teha, lisaks pole õpitu enam sugugi värskelt meeles.
Katseta erinevaid tehnikaid – proovi äppe ja meetodeid, mis aitavad tööle keskenduda ja aega jaotada. Palju kiidetakse näiteks Pomodoro tehnikat: 25 minutit intensiivset tööd, millele järgneb viieminutiline paus. Teistele sobib jälle pikaajalisem keskendumine. Katseta, kuni leiad endale sobivaima töömeetodi.
Väikesed sammud – ära sea endale ühe õhtu ülesandeks kolmeleheküljelise essee kirjutamist. Nii pikk töö tundub hirmutav ja ilmselt avastad end õhtu otsa asendustegevusi otsimast. Jaota suuremahulised ülesanded mitme päeva peale – ühe õhtuga pool lehekülge kirjutada ei tundu ju üldse nii hirmus!
Ära ole enda vastu liiga karm – kõigil tuleb ette päevi, kus väsimus ja tüdimus võimust võtavad ning kohustused täitmata jäävad. Keegi ei jõua alati tubli ja produktiivne olla. Ära hakka end prokrastineerimise pärast tohutult süüdistama, vaid tuleta meelde, et homme on uus päev. Täna läks lihtsalt nii, aga krunn kuklasse ja küta edasi!
Tudengid, teisisõnu meisteraeglejad
Mitte kellelgi pole tuba nii korras kui üliõpilasel enne eksamit, sest isegi põrandapesu on kutsuvam, kui õpikute taha istumine. Vestlesime Tartu Ülikooli tudengitega ning saime kinnitust, et nad kõik prokrastineerivad, kuid lihtsalt erineval moel. Erinevad on ka viisid, kuidas kohustused siiski õigeks ajaks täidetud saavad.
„Ma arvan, et võitlen prokrastineerimisega iga päev oma elust,” nentis teise kursuse riigiteaduste tudeng Mai-Brit. Enim ahvatleb üliõpilasi koduseid töid edasi lükkama Youtube. Seal liigub sõrm mõnele elustiilivideole, siis järgmisele ning järsku ongi kellaseier tunni võrra edasi liikunud. Suur ajaneelaja on ka sotsiaalmeedia. „Ma otseselt ei lükka asju edasi, vaid avan oma telefoni ja see aeg lihtsalt haihtub,” kirjeldas bioloogiatudeng Jana salakavalat scroll’imist.
Tema sõnul aitab seevastu Foresti app, mis piirab ekraaniaega, lülitab kindlaks perioodiks telefoni teavitused välja ning võimaldab kasutajal eduka tööga kuni viis (reaalset) puud istutada. Ajakirjandustudeng Sanne Sigridi sõnul aitab scroll’imise musta auku vältida ka telefoni do not disturb režiim ning telefoni silma alt ära panemine.
Lisaks on üliõpilaste seas levinud prekrastineerimine: väikeste kohustuste täitmine ja sel moel olulisemate ülesannete vältimine. Nii saavadki enne essee kirjutamist nõud pestud, tuba koristatud ja toataimed kastetud. Sel moel on võimalik aju petta – „Jah, ma ei kirjuta esseed, aga ma teen muid vajalikke asju!” Pahatihti on selleks ajaks, kui tudeng laua taha istub ja Wordi avab, energia otsas ja mõte väsinud.
Mai-Briti sõnul aitab aeglemise vastu ka keskkonnavahetus, näiteks tasub minna kohvikusse või raamatukogusse õppima. Ega Säde, Werner ja Krempel asjata ninapidi tudengeid alailma täis pole! Lisaks mõtled kohvikus vähem kodu koristamisele ja rohkem ülikooli kodutöödele, mistõttu on prekrastineerimist väljaspool kodu palju kergem vältida.
Keskkonnavahetus ja erinevad rakendused on prokrastineerimise lõpetamisel kasulikud, ent eelkõige sunnib tudengeid kodused tööd õigel ajal ära esitama kohusetunne. „Kui tähtajad juba kuklasse hingavad, hakkab süda valutama ning see aitab sajaprotsendiliselt tööle keskenduda. Siis hakkangi ülesannet tegema ega tee samal ajal midagi muud,“ selgitas psühholoogiatudeng Liisa-Airiin.
We’re all in this together ehk isegi õppejõud aeglevad
Infoteaduse lektori Krista Lepiku keskendumisvõimet segavad kodus töötades enim majapidamistoimetused. „Kirjutan artiklit ja samal ajal saab hoopis pesu või nõud pestud,” kirjeldas Lepik kodukontori takistusi. Tundub, nagu saaks mitut kärbest ühe hoobiga lüüa, ent tegelikult nihkub neist kõige vajalikum – kirjutamine – siiski tahaplaanile.
Sarnaselt tudengitele kasutab Lepik töökohas prekrastineerimist, ent kuna kontoris pesumasinat ega musti nõusid ei ole, väljendub tema prekrastineerimine vähemtähtsate tööülesannete täitmises.
Lepiku sõnul aitab aeglemist lõpetada kindlate tähtaegade seadmine. Samuti kasutab ta täpimärkmikku ehk bullet journal’it, kuhu on kirja pannud pikaajalised eesmärgid ja sammud, kuidas nende poole liikuda. Ta tõi näiteks, et kui tema soov on jõuda kolme aastaga kaasprofessori kohale, siis ta teab, mida peab selleks esikohale seadma. Kuna pikaajalised eesmärgid on märkmikus kirjas, siis on see efektiivsem kui tavalise märkmiku ja tegemist vajavate tööde nimekirjade ehk to-do-list’ide kasutamine, sest kirja pandud eesmärgid ja konkreetsed sammud aitavad motivatsiooni hoida ning orav rattas tunnet vältida.
Lektor soovitas püstitatud eesmärgid ka aeg-ajalt üle vaadata ja seejuures endalt küsida, miks ma seda tee. „Teisel või kolmandal kursusel tuleb tudengitel tihti palju kohustusi, väsimus süveneb ja motivatsioon langeb, aga bullet journal näitab, miks sa pingutad ja kõike seda teed,“ kiitis Lepik meetodit.
Tema sõnul on oluline meeles pidada, et kõik päevad ei ole ühtemoodi produktiivsed. „Vahel ongi kehv päev, aga sellest ei tohi end häirida lasta,“ rääkis Lepik. Ka temal on olnud päevi, kus seatud ülesanded ja eesmärgid täitmata on jäänud. „Aga siis tuleb ilus esmaspäeva hommik, kirjutan artikli ära ja ongi tehtud,“ teatas lektor reipalt.
Meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengeli peamine töövahend on sülearvuti ning ta avastab end prokrastineerides tihti uudisteportaalidest. „Meediauuringutega seotud inimene peaks ju ikka vaatama kohalikke uudiseid ja välisuudiseid ka,” põhjendas õppejõud naerdes. Ta meenutas, kui lihtne oli sotsiaalmeedias ringi uitamiseks vabandusi leida, kui tema ametinimetus oli sotsiaalmeedia lektor. „Peab ju kursis olema!” Raskeid ülesandeid, mis nõuavad ajult uute seoste loomist ja tõsist süvenemist, lükkab kaasprofessor kodukontoris olles mõnikord edasi majapidamistöödega. „Kodus alati leidub asju teha: tolmu pole ammu võtnud, hea oleks homseks söök valmis teha ja nõnda edasi,” kirjeldas Murumaa-Mengel arvukaid koduseid prokrastineerimisvõimalusi.
Prokrastineerimisoht ei varitse ainult kodukontoris. Murumaa-Mengel meenutas eredalt oma doktoritöö katusteksti valmimist, mille kirjutamist ta aina edasi lükkas ja prokrastineeris selle suure töö tegemist teiste tööde tegemisega. Talle oli suureks abiks kirjutamislaager, kus teadlased 3–5 päeva ühegi segava faktorita rahus ja vaikuses kirjutada said. „Ma arvan, et kui minu doktorikool ei oleks hakanud neid laagreid korraldama, poleks ma oma doktoritööd valmis saanud,” tunnistas õppejõud.
Kirjutamislaagritele sarnast tehnikat soovitas Murumaa-Mengel kasutada ka igapäevaelus. Mõnikord teeb õppejõud terve päeva kohustustest tühjaks ning pühendab selle vaid kirjutamisele. Kuna ta saab sääraseid päevi endale harva lubada, on motivatsioon kirjutada kõrge – prokrastineerides läheks ju planeeritud päev lihtsalt raisku. Murumaa-Mengeli sõnul on oluline ka iseennast tunda ja leida enda produktiivseim tööaeg. Ise nimetab ta ennast öökulliks, kes alustas pikka aega kirjatöid siis, kui laps oli magama läinud, ning sulges arvuti alles kahe-kolme ajal. Enam see tehnika nii hästi ei tööta. „Mida vanemaks ma jään, seda ebatõhusam ma nendel tundidel olen,” nentis Murumaa-Mengel. “Ilmselt hakkan varsti hoopis varastel hommikutundidel töötamist katsetama.”
Mahukas ülesanne paneb kergesti aeglema. „Sea endale eesmärk ja tee see juppideks – ära kirjuta märkmikku “Kirjuta artikkel” vaid “Kirjuta artikli sissejuhatus”,” soovitas kaasprofessor. Kui raske ülesanne ikka väga vastumeelne näib, aitab töömeeleolu luua kergemate kohustuste täitmine. Nii saab mõte soojaks ning mahukas ülesanne ei tundu enam kohutav. Õppejõu sõnul saab kergemate ülesannete abil koguni aju flow’sse ehk vooseisundisse petta. Teine meetod on teha kõige raskem ülesanne esimesena ära. „Nagu selle kohta öeldakse – kujuta ette, et pead päeva jooksul ära sööma keedetud konna. Kas sa käid terve päeva ringi mõttega, et millalgi pead siiski selle vastiku konna ära sööma, või sööd ta kohe hommikul ära ja veedad ülejäänud päeva muretult?” illustreeris õppejõud meetodit ilmeka näitega.
Murumaa-Mengel sõnas, et kõik inimesed on võimelised aeglemise keerisest välja tulema, kuid see ei käi niisama lihtsalt. „Aju on tarvis selleks treenida, aga treenimise osa on kõige raskem. Me õpetame ajule uusi asju, mis ongi vastik.” Kuigi aeglemisharjumust on võimalik välja juurutada, ei usu õppejõud, et leidub inimesi, kes kunagi ei prokrastineeri ja on alati produktiivsed. „Kui need inimesed eksisteerivad, siis tahaks ma nendega rääkida, et kes nad on ja kuidas nad funktsioneerivad,” naeris kaasprofessor.
Kuigi prokrastineerimisele vaadatakse enamjaolt viltu – ajaraiskamine ju! – leiab Maria Murumaa-Mengel aeglemisest positiivse noodi: „Kui me prokrastineerime tehes seda, mida on kunagi niikuinii vaja teha, sünnib muid häid asju – sul on tulemuseks näiteks kiiremad meilivastused, korras töölaud või põhjalikumalt tehtud väiksemad ülesanded.”
