INTERVJUU: Margus Lepa ja Nõmme Raadio. Mändide vahel sünnib miskit radikaalset
See juhtus ühel külmal talvepäeval Tiigi 14 ühikas, kui kaks esmakursuslast igavlesid kitsas klaustrofoobiat tekitavas toas. Baarid ja klubid olid kinni pandud, kõik sõbrad koju läinud, ning kogu õppetöö oli juba kuid leidnud aset mustade ruutudega Zoomis. Õppimishimu polnud samuti üleliia kõrge. Selline meeleolu oleks suure tõenäosusega valitsenud kevadeni, kui ühel meist poleks tärganud veider, kuid geniaalne mõte – käivitada nutiseadmest täistuuridel Nõmme Raadio.
Raske on täpselt seletada, mis põhjustel Nõmme Raadio meie hinge puges, aga selge on, et raadiojaama suurimaks tõmbenumbriks on ilma igasuguse kahtluseta saade nimega „Lõunatund”, mida veel tänagi suure huviga ootame. Tööpäevadel esinevad seal koos Margus Lepaga sellised mehed nagu Andres Raid, Viktor Vassiljev, Igor Gräzin, Harry Raudvere ja paljud teised.
Isegi wannabe ajakirjanikel võib tekkida aeg-ajalt privileeg kohtuda inimestega, kes on huvitavad selle sõna kõige ausamas mõttes. Nii olime üksteisele lubanud, et ühel ilusal päeval istume maha ja teeme Margus Lepaga suurejoonelise intervjuu. Oli küll hirm, et Lepa ei soovi kahe amatööriga vestelda, kuid kõik läks vastu ootusi hästi.
Koht, kus Nõmme Raadio stuudio asub, ei vastanud kaugeltki meie ettekujutusele. Selle vahetus ümbruses on endale koha leidnud kasutatud mööbli pood, erinevad töökojad ja ka ehituspoed. Juba sisse astudes oli koridori lõpust kuulda Margus Lepa valju ning säravat häält – saate salvestamine oli täies hoos. Kui saatekülaline Raigo Sõlg võttis rääkimise üle, leidis Lepa aega, et meile vastu tulla ja viisakalt stuudiosse istuma juhatada. Enne intervjuud muidugi küsisime ka üle, kuidas loo kangelane soovib, et tema poole pöördutaks – „sina”.
Kust sul tuli üldse mõte hakata raadiot tegema?
Ma olin reklaamibüroos ja siis läks see omadega lõhki või hingus jälle kuidagi. Midagi pidi ju tegema. Eks esinemisi Raimo Aasaga sel ajal veel leidus ka. Oli rubla aeg ja….Ma ei mäletagi, kuidas ma täpselt Nõmme Raadiosse sattusin, aga sattusin, ning alguses tegema sedasama „Lõunatundi”, ainult et kaks pikka tundi jutti. See oli ammu. See on möödas
Kas see oli sinu enda initsiatiivil?
Mingi pakkumine pidi olema, sest ma pole elus enda initsiatiivil midagi teinud. Olen ausalt laisk inimene.
Nii et kui keegi sind just kodust välja ei kupata, siis ega sa najalt jalga välja ei tõsta?
Mul ei ole seda siukest karjäärihimu või kuidas seda kutsuda.
Ju siis hakkas töökoht meeldima?
Siiralt. Mitte kuhugi mujale polnud minna. Tehti ka vägev Eesti Huumorliit ja ajakirjad ja mis värke kõik Lembit Sibul vedas, kuni lõpetas ära. Oli ka muid asju tehtud, aga see saade oli ka, lausa otse eetris. Praegu otse eetris teha ei saa. Lihtsalt…Ise kuuled, mis mu hääl on.
Aga praegu sulle meeldib see, mida teed? Muidu ju ei teeks?
Ma olen sellega harjunud. Kui jätan pooleli, siis mis mul ikka teha on? Vaata, siin võib muidugi filosofeerida, et iga inimene peab elus leidma oma koha, aga on siukesi kohti, kust välja ei pääse. Ja ma küsin veelkord – kuhu ma saaksin minna? Kes võiks mu tööle võtta? Kas keegi tahaks minusugust, kes ei taha, et tal oleks ülemus, kes ütleb, mida peab tegema?
Harry Raudvere on ju sinul põhimõtteliselt selline?
Ei ole. Me saame hästi läbi. Aga ei ole ka nii, et käime teineteise perekondlikel tähtpäevadel või kutsume külla. Seda enam, et mul ei ole õiget perekondagi. No ei ole, üksi elan. Samamoodi saan läbi Raigo Sõlega ja mitmete kuttidega, kes on näiteks Hispaanias. Me oleme olemas, siis kui on vaja, aga kui ei ole vaja…„Tead, ma mõtlesin, mul ei ole midagi teha, tulen sulle külla. Raiskan su aega” – selline asi käib närvidele, sunnib viina võtma.
Kas näed Nõmme Raadio tegemises oma elutööd?
Ei.
Kui sina peaksid ühel hetkel ameti maha panema, siis kas näed, et Nõmme Raadio jätkaks?
No juriidiline kehand jääb ju alles ja kui keegi viitsib siin midagi teha…Lasta jõle šeffi muusikat, nagu nad ütlevad, ja nõuda selle eest veel ka tasu. Nohjah.
Ma olen vana. Minu jaoks midagi väljakannatamatut pole. Muliseda, padiseda. Milleks? Rikkuda ära inimeste kuulamisharjumused, et nad üldse midagi jälgida ei suudaks. Ja kui aus olla, siis ega nad „Lõunatundi” ka ei suuda.
Ei suuda?
Ei. Sellest jubedusest on meil juttu olnud ka Viktor Vassiljeviga, kelle kohta öeldakse, et see seal on niisugune ja naasugune. Aga tema ainukene niiöelda viga on see, et ta räägib rõõmsalt ka surmast. Me ei saa ju kõike rääkida ilmaliku surnumatja tooniga. „Täna hommikul selgus, et pärastlõunalt võib hakata Botnia lahe poolt tulema tsüklon.” [Margus Lepa parodeerib igavat raadiosaatejuhti.]
Eks meil endalgi on vahepeal tekkinud soov positiivsemat meeleolu tekitada. Paneme siis tihtilugu Viktoriga „Lõunatunni” käima, sest teame, et seal saab nalja.
See on ikka selline kuradi must huumor.
Ma arvan, et need kes kuulavad, saavad ka aru.
Tont seda teab. [Viktor Vassiljev] on haritud ja intelligentne inimene. Metoodiliselt õppinud arstiks. Ja arstiks õppimine, vot selle väljakannatamine nõuab väga palju imelikke omadusi. Lisaks veel ka muidugi süsteemsed teadmisi. Mõtle kasvõi palju rohunimesid, kurat, peab ta teadma.
Vaid mõned põhjused, miks meie arvates võiks vähemalt korra elus Nõmme Raadiot kuulata:
* Margus Lepa imetabane hääl. „Ja tere maailm!” kostub härra Lepa huulilt iga saate algul, positiivsusest pakatav hüüe, ning vähemalt sama suure innukusega jätkab ta ka igasuguste päevakajaliste uudiste ettelugemist ja kommenteerimist. Kõik saated lõppevad aga, nagu aamen kirikus, kaasahaarava loosungiga „Püha sõda läheb edasi!”, mida Lepa lausub äärmiselt siira ning tõsise tooniga. Ühes võib alati kindel olla – Nõmme Raadio peasaatejuht oma emotsioone üheski olukorras tagasi hoidma ei kipu ja kui leidub vähegi põhjust, et midagi valjult skandeerida, siis seda ka tehakse. Kui aga tekib soov laulda lõiguke mõnest laulust, siis ei saa ka selles keegi Lepat takistada. Vaevalt leidub tänapäeva raadiomaastikul inimest, kes suudaks selles aspektis legendaarsele saatejuhile vähegi konkurentsi pakkuda.
* Teravad ja säravad tsitaadid. „Täiuslik nagu toiduna pelmeen.” Kas keegi suudaks midagi nii tabavat öelda? Ja see on ainult üks näide geniaalsete lausemoodustiste reast. Ilmekaid tsitaate pajatab Lepa igas saates mitmeid. Isegi kõige tõsisema diskussiooni ajal suudab ta lisada midagi humoorikat, mis paneb suu muigama.
* „Kõige radikaalsem raadio Eestis” kaunistab loosungina Nõmme Raadio kodulehte ja sellega on kahtlemata raske mitte nõustuda. Kindlasti pole raadiojaam mõeldud nõrganärvilistele, sest teemad millest räägitakse, ning arvamused, mida avaldatakse, on sellised, mida kusagil peavoolumeedias naljalt ei kohta. Mõnikord tasuks oma autoraadio häälestada sagedusele 99,3 MHz, et kuulda midagi päriselt uut. Kuulata midagi sellist, millega ehk isegi alati ei pruugi nõustuda. Kuid nagu on üks suurmees kunagi öelnud: „Tarkust tuleb võtta ka vanakuradi enda suust.”
Mille järgi te siia saatesse külalisi kutsuste?
Nad on välja selekteerunud. Need, kes meid välja kannatavad. Aga siit on ka nuttes ära mindud.
Kas keegi on end saadetesse ka lausa ise pakkunud?
On pakkunud. Nendest, kes on pakkunud, ei tule kümnest kaheksa kohale.
Et pakuvad ja ei tule kohale?
Jah, siis mõtlevad, et issand, mis ma nüüd ütlesin. Siin on niisugune asi, et võib olla asju, mida kõik teavad ja võiksid välja öelda, aga mitte keegi ei julge. See argus, mis praegu on. Jubedal nõukogude ajal, kui räägitakse vabadusvõitlusest ja KGB’st ja värgist. Kui oleksin toona teinud tükkmaad rohkem valitud sõnadega raadiosaadet, siis usun, et võrreldes praegusega oleks rohkem inimesi julgenud tulla. Seda on küll kole öelda, aga praegu valitseb ühiskonnas lolluse ja hirmu segu. Teadmatus, arusaamatus. Kes mina väike inimene nüüd ikka. Jah, oledki väike inimene. Kellel sind sitta siin vaja on? Mis sust kasu? Facebookis just oli üks naljakas pildikene: „Doktor, kes ma jään elama?” – „Milleks?”. [Naer stuudios]
Praegu kehtib ühiskonnas ka nn tühistamise kultuur, kus sotsiaalmeedia teeb su hetkega maatasa.
Las teevad, las proovivad. Laske see kuradi härg areenile, ma tahan teda näha.
Seepärast tuleks võtta müts maha poliitikute ees, kes sinu saadetes ikkagi rääkimas julgevad käia?
Poliitikud siin ei käi.
Aga Viktor Vassiljev ja Igor Gräzin?
No Viktor Vassiljev on vanakooli mees. Arvesta, et meil mõlemal seitsmekümnes aasta juba paistab. Oleme nii paksust, kui vedelast läbi käinud. Igor Gräzin samamoodi. Lahmi talle sisse kuidas tahad, silm ka ei pilgu. Aga noored hakkavad nutma. Neil ei ole infot, neil pole kogemust. Ise nad selles süüdi muidugi ei ole.
Kuigi Nõmme Raadiot nähakse alternatiivina peavoolumeediale, siis kas raadio tegemisi mõjutavad ka mingisugused maailmavaatelised või erakondlikud põhimõtted?
Kuidas ma nüüd vastan. Kahtlemata mõni erakond võib ju mingeid asju seostada. Näiteks, kui ma tsiteerin siin Hitleri „Mein Kampfi” positiivse näitena. Teistele piisab juba Hitleri nime mainimisest. Kes siin hiljuti kasutas lauset, kus oli Hitler sees või ei olnud?
Tanel Kiige juhtum?
Ja ta ei vabandanud. Täiskasvanud mees ütleb. Miks ta peakski vabandama? Vabandamine on lasteaiamäng. Inimesed peaksid teadma, et on asju, mida ei tehta. Kuidas see üks kohtuasi oli: „Kaebaja nimetas teid idioodiks. Äkki ta ütles seda mõtlematult?” – „Ei, ta ikka tükk aega vaatas.” Tanel Kiigega on sama asi.
Aga räägime veel pisut Nõmme Raadiost. Teadupärast ütled sa iga saate lõpus: „Püha sõda läheb edasi.” Kust see on tulnud ja mida see tähendab?
Vaata, see oli Euroopa Liitu astumise ja euro kehtestamisega seotud. See Euroopa Liitu astumine oli üks suur väänamine. Kui palju tegelikult Eesti rahvast selle poolt ikkagi oli? Palju vähem, kui meile serveeriti. See näitab veelkord argust, ehedat argust. Inimesed ei julgenud ausalt oma arvamust öelda, sest äkki hakatakse töö juures kiusama või kapo jälitama. Tihtipeale tahaks küsida, et kes sa sitt siuke oled, et kapo võiks või peaks sinu vastu üldse huvi tundma. Skisofreenia.
Aga kui Püha sõda käib, siis kes on need pühad sõdalased? Kas kõik siin Nõmme Raadios on sellised?
Kuulajaid meil siin ikka jagub. Neid on kohati ikka hirmus palju. Ütleme, et eestlased kuulavad meid umbes viiekümnest erinevast riigist.
Minuni on jõudnud kuuldused, et ka sina oled kunagi kapo huviorbiiti sattunud. Kas nad on siis sinuga ühendust võtnud?
Miks nad peaksid? Ma räägin ju kõik eetris ära. Või noh, tõenäoliselt on küll ühendust võtnud. Tuleb siia intelligentse olemisega inimene. Räägib sellest, räägib teisest, räägib kolmandast. Toob äkki mõne raamatu või haakristiga plaadi. No ma räägin siis, nii nagu asjad on. Ma ei viitsi valetada. Siis ma peaks ju meeles pidama, mida ma ühele või teisele ütlesin. Ja mis see minu asi on? Kapo poisid peavad ka tööd tegema.
Kaksteist aastat tagasi käis sinu juures ka Rain Tolk oma dokumentaalfilmi tegemas. Mis muljed sellest jäid?
Nendel võis küll olla mingisugune eesmärk ja ülesanne sitta keerata, aga nad läksid sellega alt, et olid liiga ennast täis ja kaunis küündimatud. Ajasid jama. Intervjuud ei saa nii teha, et tuled geeniusena kohale ja hakkad siis kellegagi kõlisema. Hiljem veel arvad, et küll ma ikka tegin niisuguse võimsa asja. Ei, sa ei teinud mitte midagi. Sa ei osanud isegi midagi olulist küsida.
Räägime nüüd ka noortest. Mida sa ütleksid meie eakaaslastele, et miks nad võiksid Nõmme Raadiot kuulata?
See on keeruline küsimus. Kahtlemata nad kuuleksid, et maailm on suti teistsugune, kui muud kanalid sisendavad. Aga miks nad peaksidki, sest neile võib sellest pahandusi tulla.
Miks noored siis ikkagi Nõmme Raadiot ei kuula?
Neil on muudki teha. Iseasi, kes see on vajalik või mitte. Näen iga päev suurt hulka inimesi, kes räägivad telefoniga. Millest neil on rääkida? On need mõtestatud asjad, millest räägitakse? Mulle ei helista keegi. Pojaga suhtlus on mul väga lihtne. Korra nädalas saadan talle sõnumi, kuidas on, ja siis ta natukene räägib.
Kokku veetsime Nõmme Raadio stuudios üle kolme tunni ja juttu jätkus kauemakski. Peale huvitavate ja kasulike teadmiste saime Margus Lepalt kaasa ka Tiit Madissoni elulooraamatu „Minu võitlus”. Hüppasime seejärel rõõmsalt autosse ja häälestasime raadio kibekiirelt Nõmme Raadio sagedusele. Parasjagu oli käimas sama saade, mille salvestust olime mõned tunnid varem oma silmaga näinud. Keha läbis meeletu kergendus. Margus Lepa ei olnudki koletis, keda nägime Rain Tolki dokumentaalfilmis. Ei olnud temas mingit pahatahtlikkust, rääkimata vihast, kindlat laadi inimeste vastu. Kuigi tema arvamus võib meie lugejale olla nii vastuvõetamatu, kui üks arvamus saab üldse olla, tasub ikkagi meeles pidada, et Margus Lepa on samasugune inimene nagu me kõik ning temast õhkuvat stoilisust võiks imetlema jäädagi.
One Comment
Leave A Comment
Sarnased artiklid
INTERVJUU: Margus Lepa ja Nõmme Raadio. Mändide vahel sünnib miskit radikaalset
See juhtus ühel külmal talvepäeval Tiigi 14 ühikas, kui kaks esmakursuslast igavlesid kitsas klaustrofoobiat tekitavas toas. Baarid ja klubid olid kinni pandud, kõik sõbrad koju läinud, ning kogu õppetöö oli juba kuid leidnud aset mustade ruutudega Zoomis. Õppimishimu polnud samuti üleliia kõrge. Selline meeleolu oleks suure tõenäosusega valitsenud kevadeni, kui ühel meist poleks tärganud veider, kuid geniaalne mõte – käivitada nutiseadmest täistuuridel Nõmme Raadio.
Raske on täpselt seletada, mis põhjustel Nõmme Raadio meie hinge puges, aga selge on, et raadiojaama suurimaks tõmbenumbriks on ilma igasuguse kahtluseta saade nimega „Lõunatund”, mida veel tänagi suure huviga ootame. Tööpäevadel esinevad seal koos Margus Lepaga sellised mehed nagu Andres Raid, Viktor Vassiljev, Igor Gräzin, Harry Raudvere ja paljud teised.
Isegi wannabe ajakirjanikel võib tekkida aeg-ajalt privileeg kohtuda inimestega, kes on huvitavad selle sõna kõige ausamas mõttes. Nii olime üksteisele lubanud, et ühel ilusal päeval istume maha ja teeme Margus Lepaga suurejoonelise intervjuu. Oli küll hirm, et Lepa ei soovi kahe amatööriga vestelda, kuid kõik läks vastu ootusi hästi.
Koht, kus Nõmme Raadio stuudio asub, ei vastanud kaugeltki meie ettekujutusele. Selle vahetus ümbruses on endale koha leidnud kasutatud mööbli pood, erinevad töökojad ja ka ehituspoed. Juba sisse astudes oli koridori lõpust kuulda Margus Lepa valju ning säravat häält – saate salvestamine oli täies hoos. Kui saatekülaline Raigo Sõlg võttis rääkimise üle, leidis Lepa aega, et meile vastu tulla ja viisakalt stuudiosse istuma juhatada. Enne intervjuud muidugi küsisime ka üle, kuidas loo kangelane soovib, et tema poole pöördutaks – „sina”.
Kust sul tuli üldse mõte hakata raadiot tegema?
Ma olin reklaamibüroos ja siis läks see omadega lõhki või hingus jälle kuidagi. Midagi pidi ju tegema. Eks esinemisi Raimo Aasaga sel ajal veel leidus ka. Oli rubla aeg ja….Ma ei mäletagi, kuidas ma täpselt Nõmme Raadiosse sattusin, aga sattusin, ning alguses tegema sedasama „Lõunatundi”, ainult et kaks pikka tundi jutti. See oli ammu. See on möödas
Kas see oli sinu enda initsiatiivil?
Mingi pakkumine pidi olema, sest ma pole elus enda initsiatiivil midagi teinud. Olen ausalt laisk inimene.
Nii et kui keegi sind just kodust välja ei kupata, siis ega sa najalt jalga välja ei tõsta?
Mul ei ole seda siukest karjäärihimu või kuidas seda kutsuda.
Ju siis hakkas töökoht meeldima?
Siiralt. Mitte kuhugi mujale polnud minna. Tehti ka vägev Eesti Huumorliit ja ajakirjad ja mis värke kõik Lembit Sibul vedas, kuni lõpetas ära. Oli ka muid asju tehtud, aga see saade oli ka, lausa otse eetris. Praegu otse eetris teha ei saa. Lihtsalt…Ise kuuled, mis mu hääl on.
Aga praegu sulle meeldib see, mida teed? Muidu ju ei teeks?
Ma olen sellega harjunud. Kui jätan pooleli, siis mis mul ikka teha on? Vaata, siin võib muidugi filosofeerida, et iga inimene peab elus leidma oma koha, aga on siukesi kohti, kust välja ei pääse. Ja ma küsin veelkord – kuhu ma saaksin minna? Kes võiks mu tööle võtta? Kas keegi tahaks minusugust, kes ei taha, et tal oleks ülemus, kes ütleb, mida peab tegema?
Harry Raudvere on ju sinul põhimõtteliselt selline?
Ei ole. Me saame hästi läbi. Aga ei ole ka nii, et käime teineteise perekondlikel tähtpäevadel või kutsume külla. Seda enam, et mul ei ole õiget perekondagi. No ei ole, üksi elan. Samamoodi saan läbi Raigo Sõlega ja mitmete kuttidega, kes on näiteks Hispaanias. Me oleme olemas, siis kui on vaja, aga kui ei ole vaja…„Tead, ma mõtlesin, mul ei ole midagi teha, tulen sulle külla. Raiskan su aega” – selline asi käib närvidele, sunnib viina võtma.
Kas näed Nõmme Raadio tegemises oma elutööd?
Ei.
Kui sina peaksid ühel hetkel ameti maha panema, siis kas näed, et Nõmme Raadio jätkaks?
No juriidiline kehand jääb ju alles ja kui keegi viitsib siin midagi teha…Lasta jõle šeffi muusikat, nagu nad ütlevad, ja nõuda selle eest veel ka tasu. Nohjah.
Ma olen vana. Minu jaoks midagi väljakannatamatut pole. Muliseda, padiseda. Milleks? Rikkuda ära inimeste kuulamisharjumused, et nad üldse midagi jälgida ei suudaks. Ja kui aus olla, siis ega nad „Lõunatundi” ka ei suuda.
Ei suuda?
Ei. Sellest jubedusest on meil juttu olnud ka Viktor Vassiljeviga, kelle kohta öeldakse, et see seal on niisugune ja naasugune. Aga tema ainukene niiöelda viga on see, et ta räägib rõõmsalt ka surmast. Me ei saa ju kõike rääkida ilmaliku surnumatja tooniga. „Täna hommikul selgus, et pärastlõunalt võib hakata Botnia lahe poolt tulema tsüklon.” [Margus Lepa parodeerib igavat raadiosaatejuhti.]
Eks meil endalgi on vahepeal tekkinud soov positiivsemat meeleolu tekitada. Paneme siis tihtilugu Viktoriga „Lõunatunni” käima, sest teame, et seal saab nalja.
See on ikka selline kuradi must huumor.
Ma arvan, et need kes kuulavad, saavad ka aru.
Tont seda teab. [Viktor Vassiljev] on haritud ja intelligentne inimene. Metoodiliselt õppinud arstiks. Ja arstiks õppimine, vot selle väljakannatamine nõuab väga palju imelikke omadusi. Lisaks veel ka muidugi süsteemsed teadmisi. Mõtle kasvõi palju rohunimesid, kurat, peab ta teadma.
Vaid mõned põhjused, miks meie arvates võiks vähemalt korra elus Nõmme Raadiot kuulata:
* Margus Lepa imetabane hääl. „Ja tere maailm!” kostub härra Lepa huulilt iga saate algul, positiivsusest pakatav hüüe, ning vähemalt sama suure innukusega jätkab ta ka igasuguste päevakajaliste uudiste ettelugemist ja kommenteerimist. Kõik saated lõppevad aga, nagu aamen kirikus, kaasahaarava loosungiga „Püha sõda läheb edasi!”, mida Lepa lausub äärmiselt siira ning tõsise tooniga. Ühes võib alati kindel olla – Nõmme Raadio peasaatejuht oma emotsioone üheski olukorras tagasi hoidma ei kipu ja kui leidub vähegi põhjust, et midagi valjult skandeerida, siis seda ka tehakse. Kui aga tekib soov laulda lõiguke mõnest laulust, siis ei saa ka selles keegi Lepat takistada. Vaevalt leidub tänapäeva raadiomaastikul inimest, kes suudaks selles aspektis legendaarsele saatejuhile vähegi konkurentsi pakkuda.
* Teravad ja säravad tsitaadid. „Täiuslik nagu toiduna pelmeen.” Kas keegi suudaks midagi nii tabavat öelda? Ja see on ainult üks näide geniaalsete lausemoodustiste reast. Ilmekaid tsitaate pajatab Lepa igas saates mitmeid. Isegi kõige tõsisema diskussiooni ajal suudab ta lisada midagi humoorikat, mis paneb suu muigama.
* „Kõige radikaalsem raadio Eestis” kaunistab loosungina Nõmme Raadio kodulehte ja sellega on kahtlemata raske mitte nõustuda. Kindlasti pole raadiojaam mõeldud nõrganärvilistele, sest teemad millest räägitakse, ning arvamused, mida avaldatakse, on sellised, mida kusagil peavoolumeedias naljalt ei kohta. Mõnikord tasuks oma autoraadio häälestada sagedusele 99,3 MHz, et kuulda midagi päriselt uut. Kuulata midagi sellist, millega ehk isegi alati ei pruugi nõustuda. Kuid nagu on üks suurmees kunagi öelnud: „Tarkust tuleb võtta ka vanakuradi enda suust.”
Mille järgi te siia saatesse külalisi kutsuste?
Nad on välja selekteerunud. Need, kes meid välja kannatavad. Aga siit on ka nuttes ära mindud.
Kas keegi on end saadetesse ka lausa ise pakkunud?
On pakkunud. Nendest, kes on pakkunud, ei tule kümnest kaheksa kohale.
Et pakuvad ja ei tule kohale?
Jah, siis mõtlevad, et issand, mis ma nüüd ütlesin. Siin on niisugune asi, et võib olla asju, mida kõik teavad ja võiksid välja öelda, aga mitte keegi ei julge. See argus, mis praegu on. Jubedal nõukogude ajal, kui räägitakse vabadusvõitlusest ja KGB’st ja värgist. Kui oleksin toona teinud tükkmaad rohkem valitud sõnadega raadiosaadet, siis usun, et võrreldes praegusega oleks rohkem inimesi julgenud tulla. Seda on küll kole öelda, aga praegu valitseb ühiskonnas lolluse ja hirmu segu. Teadmatus, arusaamatus. Kes mina väike inimene nüüd ikka. Jah, oledki väike inimene. Kellel sind sitta siin vaja on? Mis sust kasu? Facebookis just oli üks naljakas pildikene: „Doktor, kes ma jään elama?” – „Milleks?”. [Naer stuudios]
Praegu kehtib ühiskonnas ka nn tühistamise kultuur, kus sotsiaalmeedia teeb su hetkega maatasa.
Las teevad, las proovivad. Laske see kuradi härg areenile, ma tahan teda näha.
Seepärast tuleks võtta müts maha poliitikute ees, kes sinu saadetes ikkagi rääkimas julgevad käia?
Poliitikud siin ei käi.
Aga Viktor Vassiljev ja Igor Gräzin?
No Viktor Vassiljev on vanakooli mees. Arvesta, et meil mõlemal seitsmekümnes aasta juba paistab. Oleme nii paksust, kui vedelast läbi käinud. Igor Gräzin samamoodi. Lahmi talle sisse kuidas tahad, silm ka ei pilgu. Aga noored hakkavad nutma. Neil ei ole infot, neil pole kogemust. Ise nad selles süüdi muidugi ei ole.
Kuigi Nõmme Raadiot nähakse alternatiivina peavoolumeediale, siis kas raadio tegemisi mõjutavad ka mingisugused maailmavaatelised või erakondlikud põhimõtted?
Kuidas ma nüüd vastan. Kahtlemata mõni erakond võib ju mingeid asju seostada. Näiteks, kui ma tsiteerin siin Hitleri „Mein Kampfi” positiivse näitena. Teistele piisab juba Hitleri nime mainimisest. Kes siin hiljuti kasutas lauset, kus oli Hitler sees või ei olnud?
Tanel Kiige juhtum?
Ja ta ei vabandanud. Täiskasvanud mees ütleb. Miks ta peakski vabandama? Vabandamine on lasteaiamäng. Inimesed peaksid teadma, et on asju, mida ei tehta. Kuidas see üks kohtuasi oli: „Kaebaja nimetas teid idioodiks. Äkki ta ütles seda mõtlematult?” – „Ei, ta ikka tükk aega vaatas.” Tanel Kiigega on sama asi.
Aga räägime veel pisut Nõmme Raadiost. Teadupärast ütled sa iga saate lõpus: „Püha sõda läheb edasi.” Kust see on tulnud ja mida see tähendab?
Vaata, see oli Euroopa Liitu astumise ja euro kehtestamisega seotud. See Euroopa Liitu astumine oli üks suur väänamine. Kui palju tegelikult Eesti rahvast selle poolt ikkagi oli? Palju vähem, kui meile serveeriti. See näitab veelkord argust, ehedat argust. Inimesed ei julgenud ausalt oma arvamust öelda, sest äkki hakatakse töö juures kiusama või kapo jälitama. Tihtipeale tahaks küsida, et kes sa sitt siuke oled, et kapo võiks või peaks sinu vastu üldse huvi tundma. Skisofreenia.
Aga kui Püha sõda käib, siis kes on need pühad sõdalased? Kas kõik siin Nõmme Raadios on sellised?
Kuulajaid meil siin ikka jagub. Neid on kohati ikka hirmus palju. Ütleme, et eestlased kuulavad meid umbes viiekümnest erinevast riigist.
Minuni on jõudnud kuuldused, et ka sina oled kunagi kapo huviorbiiti sattunud. Kas nad on siis sinuga ühendust võtnud?
Miks nad peaksid? Ma räägin ju kõik eetris ära. Või noh, tõenäoliselt on küll ühendust võtnud. Tuleb siia intelligentse olemisega inimene. Räägib sellest, räägib teisest, räägib kolmandast. Toob äkki mõne raamatu või haakristiga plaadi. No ma räägin siis, nii nagu asjad on. Ma ei viitsi valetada. Siis ma peaks ju meeles pidama, mida ma ühele või teisele ütlesin. Ja mis see minu asi on? Kapo poisid peavad ka tööd tegema.
Kaksteist aastat tagasi käis sinu juures ka Rain Tolk oma dokumentaalfilmi tegemas. Mis muljed sellest jäid?
Nendel võis küll olla mingisugune eesmärk ja ülesanne sitta keerata, aga nad läksid sellega alt, et olid liiga ennast täis ja kaunis küündimatud. Ajasid jama. Intervjuud ei saa nii teha, et tuled geeniusena kohale ja hakkad siis kellegagi kõlisema. Hiljem veel arvad, et küll ma ikka tegin niisuguse võimsa asja. Ei, sa ei teinud mitte midagi. Sa ei osanud isegi midagi olulist küsida.
Räägime nüüd ka noortest. Mida sa ütleksid meie eakaaslastele, et miks nad võiksid Nõmme Raadiot kuulata?
See on keeruline küsimus. Kahtlemata nad kuuleksid, et maailm on suti teistsugune, kui muud kanalid sisendavad. Aga miks nad peaksidki, sest neile võib sellest pahandusi tulla.
Miks noored siis ikkagi Nõmme Raadiot ei kuula?
Neil on muudki teha. Iseasi, kes see on vajalik või mitte. Näen iga päev suurt hulka inimesi, kes räägivad telefoniga. Millest neil on rääkida? On need mõtestatud asjad, millest räägitakse? Mulle ei helista keegi. Pojaga suhtlus on mul väga lihtne. Korra nädalas saadan talle sõnumi, kuidas on, ja siis ta natukene räägib.
Kokku veetsime Nõmme Raadio stuudios üle kolme tunni ja juttu jätkus kauemakski. Peale huvitavate ja kasulike teadmiste saime Margus Lepalt kaasa ka Tiit Madissoni elulooraamatu „Minu võitlus”. Hüppasime seejärel rõõmsalt autosse ja häälestasime raadio kibekiirelt Nõmme Raadio sagedusele. Parasjagu oli käimas sama saade, mille salvestust olime mõned tunnid varem oma silmaga näinud. Keha läbis meeletu kergendus. Margus Lepa ei olnudki koletis, keda nägime Rain Tolki dokumentaalfilmis. Ei olnud temas mingit pahatahtlikkust, rääkimata vihast, kindlat laadi inimeste vastu. Kuigi tema arvamus võib meie lugejale olla nii vastuvõetamatu, kui üks arvamus saab üldse olla, tasub ikkagi meeles pidada, et Margus Lepa on samasugune inimene nagu me kõik ning temast õhkuvat stoilisust võiks imetlema jäädagi.
Margus Lepa on üks kileda häälega buumer, ma ei tea miks te sellist tüüpi austate. Sõna on jah vaba, aga teadsa, kui inimene on ideoloogia poolt mis tahab et ratastoolis inimesed, homod, juudiuski inimesed, brünetid, transsoolised, mustanahalised, ja kes iganes veel tuleks vangilaagrisse panna, siis võib vabalt öelda sellisele, et keri perse, keegi ei taha kuulda seda solki. Sellist jama oli niigi nõukogudeajal.