Nekroloog Tallinna ööelule: Tallinn – millega tegeleme?
Ma ei ole põline tallinlane. Ma ei ela praegu ka Tallinnas. Ma polegi eriti palju Tallinnas elanud, äkki on selleks põhjus?
Küll aga olen Tallinnas üksjagu üritusi korraldanud. Näiteks nublu esimese laivi ETKs, Tallinn Music Weekil ühte lava, Partiboi69 pidu ja veel hulk kontserte. Neid kõiki omade vahenditega ja riskiga mitte kasumisse jääda. Selline ärimudel on kõike muud kui lihtne ja kasumlik. Selge see, et kultuurikorraldust ei tehta otseselt kasumi teenimiseks, aga kuid samas jätkusuutlikkuse tagamiseks peab ettevõte kasumis olema. Olgu, kultuur ongi keeruline ja seda tehakse ennekõike entukast ja maailma paremaks muutmise eesmärgil, aga kui hakatakse kogemata kaikaid kodarasse loopima, siis kaob kultuurikorraldajatel isu ära ja sellega hääbub kultuur.
Kultuuri surm
Minusugune õli võtab kohe võrdluseks Berliini. Olen seal kogu oma elu jooksul viibinud täpselt kolm päeva, kuid meelde jäi sealne avatud suhtumine. Võrdlus Berliiniga tuleneb ka seepärast, et see on postsovetlik riik. See pole käesoleva kirjutise tuumikküsimus, aga Berliinis ja ka teistes suurlinnades on öösel liikudes keeruline vältida narkodiilereid. Ise tullakse pakkuma. Meil sellist luksust ei ole, meie narkoturg on suurlinnade kõrval alla arvestust, kuid narkot tarbitakse niikuinii. See on peokultuuri osa. Küll aga on kurb, et „suur kogus” seaduse mõttes on tegelikult väga väike kogus.
Startupid on ilusad asjad, aga keegi peab kunsti ka tegema.
Mõelgem võrdluseks – Peeter Helme sai 1,5 aastat tingimisi, aga suvaline pisidiiler läheb reaalselt vangi mõnekümne grammi kokaiini eest. Korralikuma nina jaoks on see mõne nädala varu. Seadus vajab reformi. Eestlased peavad mõistma, et narkootikumide tarbimine on mingis ringkonnas täiesti tavaline tegevus. Täiesti võrdsel kohal alkoholi joomisega, ainult et alkoholi saab osta poest. Ma ei taha sellega kuulutada, et „kõik tehke narksi, see on nii normaalne”, aga taunimise asemel sobiks palju etemeni printsiip „ela ja lase teistel elada”. Olgu, narko narkoks, aga enam alkoholi baarist ei saa peale kella kolme.
Selline seadus jätab baarid – kultuuriasutused – paljalt tuule kätte. Meelelahutussektor, mis on niigi tugevalt koroonapiirangute pärast kannatunud, saab järgmise löögi. Eesti Päevalehes ilmunud arvamusartikli „Natalie Mets: toetustest ilma jätmine ja alkoholimüügi piirang löövad kriisist räsitud muusikakultuuri topeltvalusalt” kohaselt kaotavad kontserdipaigad iga kuu 15 000–20 000 eurot tulu. Kui arvesse võtta, et pea iga baar pidi koroonaajal kandma kulusid, aga neil ei olnud võimalik mitte midagi teenida, siis see 15 000–20 000 euro suurune tulu on hädavajalik.
Baarid ja kontserdipaigad on olulised Eesti kutuuri rikastamiseks. Rahvusooper Estonia on meile rahvuslikust seisukohast oluline sündmuspaik, kuid klassikaline muusika pole ainus osa kultuurist. Klassikalist muusikat võib vaadelda kui ajaloolist popmuusikat ja sellest tulenevalt jääb arusaamatuks, miks nüüdisaegset popmuusikat ei toetata. Klubi- ja bändimuss elatub omade jõudude pealt, aga samal ajal tehakse Estoniale juurdeehitus ja filmilinnak jääb ilma rahastusest. Kaalukauss ja prioriteedid on tugevalt paigast ära. Popmuusika toetamine ei pea olema prioriteetide nimekirjas esikohal, film ei pea samuti olema esikohal, aga ka nemad vajavad toetust, et meie väikese riigi kultuur saaks edasi areneda. Juba sellepärast peaks vahelduseks nende toetusest osa eraldama ka mitteklassikalisele muusikale. Aga kui klubikultuuri sihipärasest (või lollide otsuste tulemusena) hävitamisest ei piisa, siis võtke raha ära ka filmivaldkonnalt. Filmilinnak jäi ehitamata. Estonia sai juurdeehituse. Nüüd kärbitakse filminduselt valitsuse toetust 42% võrra, see on peaaegu pool.
Kui baaride ja kontserdipaikade majandamiskulud on kõik nende enda kanda, kui vähendatakse nende peamist, võiks öelda ainsat sissetulekuallikat – alkoholimüüki, siis on neil veel keerulisem ära elada. Kultuuri arendamise asemel peavad nad kulutama energiat sellele, kuidas võimalikke tuluallikaid suurendada. See võtab ära rõhuasetuse küsimuselt, mis peaks ühe kontserdipaiga peamine eesmärk olema. Enam ei leiagi Tallinnas kohta, kus õlu maksaks alla 4 euro. Ja kelle arvates peaks see olema kutsuv? Kui liita sinna otsa veel öised piirangud, siis kaob nii kohalikel kui turistidel väljas käimise isu = ööelu hääbub = kultuur hääbub. Kultuur rikastab elukeskkonda. Selle mõte ei ole teenida meeletut kasumit ja seepärast vajab kultuur linna toetust, mitte pähe kusemist. Meil on väga palju andekaid muusikuid ja DJ-sid, kuid kui nende elu tehakse keerulisemaks ja esinemisvõimalused kehvemaks, siis õpivadki nad kõik ümber programmeerijaks ja kultuurist ei jää haisugi järele. Startupid on ilusad asjad, aga keegi peab kunsti ka tegema.
Korraldasin üht üritust, millele kaotasin ilmselt igaveseks mõned närvirakud. Kui tulid koroonapiirangud, siis siseruumis ei tohtinud olla üle 500 inimese. Mul oli vaja 1000 külalist. Helistasin linnakantseleisse või mis tahes pika nimega bürokraatiabüroosse. Ütlesin, et mul on vaja öösel õues elektroonilist muusikat lasta. Küsisin, kas kuskil on võimalik. Mulle vastati: „Noh, öelge mulle selline koht Tallinnas, kus see teisi ei häiriks, Tallinna linnale ei meeldi muusika, eriti elektrooniline muusika.”
Sellest õppisin, et tuleb teha asju klubi territooriumil ja linnaga mitte üldse suhelda. Aga kas see on lahendus? Et kultuurikorraldajad väldivad linnaga koostööd, selle asemel, et ühiselt linnapilti ilmestada ja teineteisele kasulikud olla? Minu jaoks on sellise kultuuri arendamine väga oluline teema ja seesugused „Tallinna linnale ei meeldi muusika” vastused tekitavad trotsi ja vaenu.
Linnapilt – kas kõike saab mõõta ainult kasumis?
Postsovetlikku linnapilti ilmestab kontrast. Vanalinnas võib näha hruštšovkasid, keset Mustamäed mõnda talu või ühel ja samal tänaval maju, mille ehitusaastate vahe on 150 aastat. See teeb Tallinna teiste ajalooliste linnade kõrval ainulaadseks.
Ma ei lähe @mitte_tallinn tasemel sügavustesse, vaid proovin lihtlabases keeles ilmselget välja tuua
Kui me räägime Tallinna linnaplaneerimisest, siis eriti kontrastselt midagi silma ei hakka, kõik on üheülbaline, kui nüüd see uus rattatee välja arvata. Teate küll, see punane vaip, mis Estonia juurest jookseb. Noh, kuulge. See on kole. Lisaks sellele on värv mürgine. Kogu projekt on saamatuse tipptase ja näitab suhtumist. Pohhuistlikku suhtumist. Ma tegin enda loodusõpetuse töövihikut 7. klassis samasuguse pühendumusega. Lihtsalt viskasin mingi pasa kokku ja lootsin kolme peale. Toimis. Aga minu loodusõpetuse töövihiku sisu huvitas ainult minu vanemaid ja minu õpetajat. Mitte kedagi teist. Sellel kaunil punasel vaibal (või selle kõrval) peavad liiklema kõik inimesed, kes ei sõida autoga. Ja ka need, kes autoga sõidavad, näevad aknast linnaplaneerimise tipptaset.
Ma ei lähe @mitte_tallinn tasemel sügavustesse, vaid proovin lihtlabases keeles ilmselget välja tuua. Autod reostavad keskkonda. Autod teevad müra. Rattaga teed sa trenni. Rattad hoiavad ruumi kokku. Rattad ei maksa palju. Rattaga on ka väga okei sõita, sest siis tahavad inimesed selles linnas elada, kus pole tossu ja müra, vaid kus on rohelus ja loodus. Peaks ju lihtne olema?
Eeltoodud on mõned väikesed palukesed sellest, mis mulle kui linnakodanikule vastukarva käivad. Mina tahan elada Tallinnas, millel on eriilmeline kultuurielu ja keskkond, kus elanikul on hea olla. Valimised on tulekul – kas näiliselt ärategemise asemel ei annaks paremat ja pikaajalisemat soosingut päriselt ärategemine? Või siis, kas keegi see nv Tartusse ka?
Sarnased artiklid
Nekroloog Tallinna ööelule: Tallinn – millega tegeleme?
Ma ei ole põline tallinlane. Ma ei ela praegu ka Tallinnas. Ma polegi eriti palju Tallinnas elanud, äkki on selleks põhjus?
Küll aga olen Tallinnas üksjagu üritusi korraldanud. Näiteks nublu esimese laivi ETKs, Tallinn Music Weekil ühte lava, Partiboi69 pidu ja veel hulk kontserte. Neid kõiki omade vahenditega ja riskiga mitte kasumisse jääda. Selline ärimudel on kõike muud kui lihtne ja kasumlik. Selge see, et kultuurikorraldust ei tehta otseselt kasumi teenimiseks, aga kuid samas jätkusuutlikkuse tagamiseks peab ettevõte kasumis olema. Olgu, kultuur ongi keeruline ja seda tehakse ennekõike entukast ja maailma paremaks muutmise eesmärgil, aga kui hakatakse kogemata kaikaid kodarasse loopima, siis kaob kultuurikorraldajatel isu ära ja sellega hääbub kultuur.
Kultuuri surm
Minusugune õli võtab kohe võrdluseks Berliini. Olen seal kogu oma elu jooksul viibinud täpselt kolm päeva, kuid meelde jäi sealne avatud suhtumine. Võrdlus Berliiniga tuleneb ka seepärast, et see on postsovetlik riik. See pole käesoleva kirjutise tuumikküsimus, aga Berliinis ja ka teistes suurlinnades on öösel liikudes keeruline vältida narkodiilereid. Ise tullakse pakkuma. Meil sellist luksust ei ole, meie narkoturg on suurlinnade kõrval alla arvestust, kuid narkot tarbitakse niikuinii. See on peokultuuri osa. Küll aga on kurb, et „suur kogus” seaduse mõttes on tegelikult väga väike kogus.
Startupid on ilusad asjad, aga keegi peab kunsti ka tegema.
Mõelgem võrdluseks – Peeter Helme sai 1,5 aastat tingimisi, aga suvaline pisidiiler läheb reaalselt vangi mõnekümne grammi kokaiini eest. Korralikuma nina jaoks on see mõne nädala varu. Seadus vajab reformi. Eestlased peavad mõistma, et narkootikumide tarbimine on mingis ringkonnas täiesti tavaline tegevus. Täiesti võrdsel kohal alkoholi joomisega, ainult et alkoholi saab osta poest. Ma ei taha sellega kuulutada, et „kõik tehke narksi, see on nii normaalne”, aga taunimise asemel sobiks palju etemeni printsiip „ela ja lase teistel elada”. Olgu, narko narkoks, aga enam alkoholi baarist ei saa peale kella kolme.
Selline seadus jätab baarid – kultuuriasutused – paljalt tuule kätte. Meelelahutussektor, mis on niigi tugevalt koroonapiirangute pärast kannatunud, saab järgmise löögi. Eesti Päevalehes ilmunud arvamusartikli „Natalie Mets: toetustest ilma jätmine ja alkoholimüügi piirang löövad kriisist räsitud muusikakultuuri topeltvalusalt” kohaselt kaotavad kontserdipaigad iga kuu 15 000–20 000 eurot tulu. Kui arvesse võtta, et pea iga baar pidi koroonaajal kandma kulusid, aga neil ei olnud võimalik mitte midagi teenida, siis see 15 000–20 000 euro suurune tulu on hädavajalik.
Baarid ja kontserdipaigad on olulised Eesti kutuuri rikastamiseks. Rahvusooper Estonia on meile rahvuslikust seisukohast oluline sündmuspaik, kuid klassikaline muusika pole ainus osa kultuurist. Klassikalist muusikat võib vaadelda kui ajaloolist popmuusikat ja sellest tulenevalt jääb arusaamatuks, miks nüüdisaegset popmuusikat ei toetata. Klubi- ja bändimuss elatub omade jõudude pealt, aga samal ajal tehakse Estoniale juurdeehitus ja filmilinnak jääb ilma rahastusest. Kaalukauss ja prioriteedid on tugevalt paigast ära. Popmuusika toetamine ei pea olema prioriteetide nimekirjas esikohal, film ei pea samuti olema esikohal, aga ka nemad vajavad toetust, et meie väikese riigi kultuur saaks edasi areneda. Juba sellepärast peaks vahelduseks nende toetusest osa eraldama ka mitteklassikalisele muusikale. Aga kui klubikultuuri sihipärasest (või lollide otsuste tulemusena) hävitamisest ei piisa, siis võtke raha ära ka filmivaldkonnalt. Filmilinnak jäi ehitamata. Estonia sai juurdeehituse. Nüüd kärbitakse filminduselt valitsuse toetust 42% võrra, see on peaaegu pool.
Kui baaride ja kontserdipaikade majandamiskulud on kõik nende enda kanda, kui vähendatakse nende peamist, võiks öelda ainsat sissetulekuallikat – alkoholimüüki, siis on neil veel keerulisem ära elada. Kultuuri arendamise asemel peavad nad kulutama energiat sellele, kuidas võimalikke tuluallikaid suurendada. See võtab ära rõhuasetuse küsimuselt, mis peaks ühe kontserdipaiga peamine eesmärk olema. Enam ei leiagi Tallinnas kohta, kus õlu maksaks alla 4 euro. Ja kelle arvates peaks see olema kutsuv? Kui liita sinna otsa veel öised piirangud, siis kaob nii kohalikel kui turistidel väljas käimise isu = ööelu hääbub = kultuur hääbub. Kultuur rikastab elukeskkonda. Selle mõte ei ole teenida meeletut kasumit ja seepärast vajab kultuur linna toetust, mitte pähe kusemist. Meil on väga palju andekaid muusikuid ja DJ-sid, kuid kui nende elu tehakse keerulisemaks ja esinemisvõimalused kehvemaks, siis õpivadki nad kõik ümber programmeerijaks ja kultuurist ei jää haisugi järele. Startupid on ilusad asjad, aga keegi peab kunsti ka tegema.
Korraldasin üht üritust, millele kaotasin ilmselt igaveseks mõned närvirakud. Kui tulid koroonapiirangud, siis siseruumis ei tohtinud olla üle 500 inimese. Mul oli vaja 1000 külalist. Helistasin linnakantseleisse või mis tahes pika nimega bürokraatiabüroosse. Ütlesin, et mul on vaja öösel õues elektroonilist muusikat lasta. Küsisin, kas kuskil on võimalik. Mulle vastati: „Noh, öelge mulle selline koht Tallinnas, kus see teisi ei häiriks, Tallinna linnale ei meeldi muusika, eriti elektrooniline muusika.”
Sellest õppisin, et tuleb teha asju klubi territooriumil ja linnaga mitte üldse suhelda. Aga kas see on lahendus? Et kultuurikorraldajad väldivad linnaga koostööd, selle asemel, et ühiselt linnapilti ilmestada ja teineteisele kasulikud olla? Minu jaoks on sellise kultuuri arendamine väga oluline teema ja seesugused „Tallinna linnale ei meeldi muusika” vastused tekitavad trotsi ja vaenu.
Linnapilt – kas kõike saab mõõta ainult kasumis?
Postsovetlikku linnapilti ilmestab kontrast. Vanalinnas võib näha hruštšovkasid, keset Mustamäed mõnda talu või ühel ja samal tänaval maju, mille ehitusaastate vahe on 150 aastat. See teeb Tallinna teiste ajalooliste linnade kõrval ainulaadseks.
Ma ei lähe @mitte_tallinn tasemel sügavustesse, vaid proovin lihtlabases keeles ilmselget välja tuua
Kui me räägime Tallinna linnaplaneerimisest, siis eriti kontrastselt midagi silma ei hakka, kõik on üheülbaline, kui nüüd see uus rattatee välja arvata. Teate küll, see punane vaip, mis Estonia juurest jookseb. Noh, kuulge. See on kole. Lisaks sellele on värv mürgine. Kogu projekt on saamatuse tipptase ja näitab suhtumist. Pohhuistlikku suhtumist. Ma tegin enda loodusõpetuse töövihikut 7. klassis samasuguse pühendumusega. Lihtsalt viskasin mingi pasa kokku ja lootsin kolme peale. Toimis. Aga minu loodusõpetuse töövihiku sisu huvitas ainult minu vanemaid ja minu õpetajat. Mitte kedagi teist. Sellel kaunil punasel vaibal (või selle kõrval) peavad liiklema kõik inimesed, kes ei sõida autoga. Ja ka need, kes autoga sõidavad, näevad aknast linnaplaneerimise tipptaset.
Ma ei lähe @mitte_tallinn tasemel sügavustesse, vaid proovin lihtlabases keeles ilmselget välja tuua. Autod reostavad keskkonda. Autod teevad müra. Rattaga teed sa trenni. Rattad hoiavad ruumi kokku. Rattad ei maksa palju. Rattaga on ka väga okei sõita, sest siis tahavad inimesed selles linnas elada, kus pole tossu ja müra, vaid kus on rohelus ja loodus. Peaks ju lihtne olema?
Eeltoodud on mõned väikesed palukesed sellest, mis mulle kui linnakodanikule vastukarva käivad. Mina tahan elada Tallinnas, millel on eriilmeline kultuurielu ja keskkond, kus elanikul on hea olla. Valimised on tulekul – kas näiliselt ärategemise asemel ei annaks paremat ja pikaajalisemat soosingut päriselt ärategemine? Või siis, kas keegi see nv Tartusse ka?
