Kas järgmine jalgpallipidu on ehitatud laipadele?
Suur Euroopa jalgpallipidu on tänavu jõudmas lõpule, kuid juba järgmisel aastal ootab ees veel suuremgi. Kataris toimuvad maailmameistrivõistlused on aga lahti rebinud FIFA räpased haavad, mis näitavad kui kergelt võib „konjaki ja kommikarbi diplomaatiaga” endale lunastada ühtede suurimate võistluste korraldusõigused. See ilmestab vaid üht – sport on räpane ning poliitikast ja ärist läbi imbunud.
Koos palli, kohtunike ja meeskondadega on jalgpallimurule viimasel ajal jõudnud probleemid, mis esmapilgul pole sugugi spordiga seotud. Mängude vahele trügivad inimõigused, geopoliitika ja muu mittemänguline temaatika. Eriti raevukalt kerkis teiste kõrval esile sel kevadel küsimus, kuidas juba järgmisel aastal jalgpalli maailmameistrivõistlusi korraldav Katar oma suurejoonelise taristu loob.
Mäletatavasti pööras sellele tähelepanu Guardiani ulatuslik uurimus, mille järgi on viimase aastakümne jooksul emiraadis hukkunud tuhandeid võõrtöölisi väljakute ja külalistele tarviliku taristu ehitamisel. Norra koondis sai sellest inspiratsiooni ning otsustas väljakule tulla särkides, millel oli kiri „Inimõigused – nii platsil kui ka väljaspool”. Selle protesti osas oli rahvusvaheline jalgpalliföderatsioon FIFA veel leplik. „Usume sõnavabadusse ning sellesse, et jalgpall on positiivne jõud,” kinnitas organisatsioon ja jättis Norra koondise rahule.
Etteaste tõmbas probleemile aga edukalt tähelepanu, kaasates teisigi jalgpallureid ning julgustades norrakaid. Riigis hakkas kõlapinda koguma üleskutse 2022. aasta maailmakarikavõistlusi ja valikmänge täielikult boikoteerida, mis oleks olnud juba märkimisväärne hoop kogu üritusele.
See lõi FIFAs häirekellad tööle ja lõpetati igasugune jutt sõnavabadusest. Norra jalgpalliföderatsioon sai hoiatuse, et oma kohalike tiimide protestile järgi andes võib riiki oodata trahv ja ka diskvalifikatsioon 2026. aasta maailmameistrivõistlustelt. See oleks andnud omakorda ka karmi hoobi koondise rahakoti pihta.
Mässamine vutiväljakul
Seesugune aktivism ei ole jalgpalliväljakul enam sugugi harukordne. Üks enim vastuolusid tekitanud teema on viimasel ajal olnud hümni ajal rassilise ebavõrdsuse protestiks põlvitamine. Ameerika Ühendriikidest alguse saanud küsimus on aga jäänud väga polariseerivaks, leides tuliseid pooldajaid ning raevukaid vastaseid. Kui Inglismaa tiim seda Euroopa meistrivõistluste käigus tegi, said nad omaenda fännide poolt suisa mahavilistamise osaliseks. Mõned mängijad on väljakule ilmunud ka vikerkaarevärvilise käesidemega ningeelmiste maailmakarikamängude ajal käisid Iraani naised protestimas õiguse nimel, mida neil kodumaal pole – nimelt meeste vutimängude vaatamine.
Muidugi hakkab iga sellise ettevõtmiste peale siit-sealt kostma mantrat, et „peaksime poliitika ja spordi lahus hoidma”. Se kõlab aga pigem nendelt, kes end mingil moel aktivismist riivatuna tunnevad või on lihtsalt nende teemade vastu „allergilised”. Meenutagem, kuidas Venemaal jätkus jultumust kritiseerida seda, et ukrainlased kujutasid särkidel terve oma riigi siluetti koos Krimmiga. Mustade elude nimel põlvitamisest on saanud aga teema, milles neutraalseks jääda ei lasta. Kui põlvitad, siis tunnevad Euroopa konservatiivid end miskipärast rünnatuna. Kui keeldud põlvitamast, siis oled aktivistide silmis justkui paaria staatuses.
Kõnealusel juhul ei ole tegemist ainult USA sisepoliitilise kraakluse võimendamisega. Norra-FIFA-Katari konflikt on üsnagi teise maiguga. Skandinaavia jalgpallurite väljaastumised on vastukaaluks inimõiguste rikkumistele Kataris, mis toimuvad väidetavalt veel praegugi. Need puudutavad tuhandeid inimesi ning on hea näide olukorrast teisteski Araabia poolsaare riikides, mis on Läänele geopoliitiliselt olulisteks partneriteks. Skandaaliga seoses on laiema avalikkuse ees lahti kistud ka FIFA enda mädapaised.
Millist poliitprotesti tolereerime?
Eelmainitud protestide osas on FIFAl kindel koodeks, mis näeb ette karistuse „kui spordiüritusi kasutatakse mittesportlikeks protestideks”. Rassilise ning soolise ebavõrdsuse teema on aga Läänes nii meeletult prevaleeriv, et seda puudutava aktivismiga FIFA võitlusesse pole asunud. Mis veelgi olulisem – need pole ka küsimused, mille küsijad astuks jalgpalliföderatsiooni enda kandadele.
Norrakate tõstatatud teema on aga terav, sellest ka karm reaktsioon, mis sundis juuni lõpus Norra jalgpalliföderatsiooni boikoti vastu hääletama. Selle asemel liituti mitme teise Lääne riigiga, mille jalgpalliföderatsioonid koostasid Katarile omamoodi „kavad”, mille kohaselt peaks riik oma inimõiguste olukorda parandama, et 2022. aastaks külaliste südametunnistusi rahustada.
Võrdluseks – sarnase karistusega ähvardati ka Mehhiko koondist, mille fännid on kõrgete FIFAlaste väitel mitmetel mängudel esinenud homofoobsete hüüetega. Norra mängijad tahtsid aga parimat, kuid jäid oma algatuses üksi.
Katari ja FIFA suhtluses peseb aga eelkõige käsi kätt. Väike, kuid jõukas Araabia poolsaare emiraat on võtnud nõuks jalgpallipeost teha tõelise rahvusliku uhkuse. Seepärast ohverdati miljardeid dollareid ja tuhandeid võõrtöölisi, et ehitada valmis seitse staadionit ja infrastruktuur. Seda, kuidas Katar aga aastakümne eest korraldusõiguse tegelikult sai, ümbritseb paks kahtluseloor.
Tippjalgpall haiseb
Mäletatavasti tabasid kogu hääletusprotsessi alles aasta tagasi USA justiitsministeeriumi väga kõrgetasemelised ning ametlikud süüdistused. Riik oli Katari kõige otsesem konkurent 2022. aasta meistrivõistluste korraldaja kohale. Ameeriklaste väitel suutis emiraat ära osta koguni kolm tollase FIFA komitee liiget, pöörates hääled 14:8 enda kasuks. Kui seda pidada kaotaja kibedaks kättemaksuks, siis süüdistusi on enamgi.
Paari aasta tagune Timesi uurimus väidab, et Katari riiklik meediakanal Al Jazeera libistas FIFAga telediili tehes pakkumisse sisse lubaduse maksta lisaks 100 miljonit , kui riik saab maailmameistrivõistluste korraldusõiguse. See vabandati välja turuhindadega. Vähetähtsad pole ka Qatar Airwaysi diilid, mis said osaks kõrgeimatele jalgpallininadele ja mille reklaamid jooksevad ka käimasoleva EMi väljaku reklaamtahvlitel. Paraku ei suutnud USA oma süüdistusi tõendada ning ka FIFA siseuurimised näitasid olukorda muidugi rahuldavana. Ei tohiks ka unustada, kuidas 2018 kirjutati organisatsiooni koodeksisse, et korruptsioonikuriteod aeguvad kümne aastaga. Kuid kus suitsu, seal tuld.
Korruptsioon rahvusvahelistes organisatsioonides ei ole üllatus. Näitena täiesti teiselt elualalt võiks kohe meenutada UNESCO kurikuulsat kiituskampaaniat „sallivale ja mitmekesisele” Aserbaidžaanile, millele eelnes 5-miljoniline annetus viimase poolt. Kui juba ÜRO allorganisatsioonid on räpased, mida siis veel sport peale peaks hakkama?
Siiski võiks siit juhtumist teha ühe konkreetsema järelduse. FIFA on enda „mustamise” oma liikmete poolt muutnud karistatavaks kaheaastase jalgpallis osalemise keeluga. Seepärast võiks ka vägagi tõsiselt võtta proteste, milles räägitakse sama organisatsiooni korruptsiooni tõttu ignoreeritud inimõiguste rikkumistest. Need nõuavad enam julgust ja võivad mõnele mängijale maksma minna karjääri.
Staadionid, mis ehitati võõrtööliste laipadele
Kevadel šokeeris jalgpallimaailma Guardiani uurimus, milles näidati, et Katari suurejoonelised ettevalmistused jalgpalli maailmameistrivõistlusteks on nõudnud tuhandeid elusid. Valimiste võitmisest saati 2010. aastal on riiki tulnud juurde üle miljoni inimese, mille tõttu peavad eksperdid just selle taristu ehitamist surmade peasüüdlaseks. Sel kevadel oli teada üle 6700 viimase aastakümne jooksul hukkunud võõrtöölise.
See number sisaldab aga vaid India ja sellest väiksemate naaberriikide immigrante. Muud regioonid, näiteks kaugem Kagu-Aasia ning Aafrika jäid aga sellest valemist välja. Seepärast kardetakse, et info veel tuhandetest surmadest ei ole avalikkuse ette jõudnud. Reeglina kirjutatakse surmapõhjuseks südamerabandus, kuid kukkumised ning isegi suitsiidid ei ole samuti sugugi harvad. Ohutusnõuete puudumine viib aga jubedate surmadeni. Eelmisel sügisel tabas üht tööliste majutust uputus, mis elektrijuhtmeteni jõudes nõudis aga ohvri.
Maailmakarika korraldaja valimistel oli üks olulisi argumente Katari vastu sealne kuumus, mis on ohuks nii külalistele kui ka mängijatele. Kuidas see mõjub aga tohutuid staadioneid ehitatavatele töölistele, võib ainult aimata. Tööjärelvalve organisatsioonid hoiatasid juba 2013. aastal, et tegemist on tänapäevase orjakaubandusega ning hukkunuid saab olema tuhandeid. Nad ei eksinud. Sealjuures ei leia inimesed kaitset isegi oma saatkondadelt. Guardiani teatel olid enamik diplomaatilisi esindusi väga ettevaatlikud või väitsid, et ei peagi ametlikult arvet oma kodanike surmade kohta.
FIFA võinuks aimata
Kataris toimunu on jäänud silma isegi Amnesty Internationalile. Inimõiguslaste raport rõhutab, et rahvusvaheline jalgpalliliit pidanuks nägema, milleni võib viia korraldusõiguse andmine riigile, kus pole eelnevat taristut mängudeks, kuid kasutatakse meeletult võõrtööjõudu ilma nende õigusi kaitsmata. Samas ei ole ülemaailmne vutiorganisatsioon palju teinud, et ära hoida omaenda mainekahju läbi emiraadi käitumise.
Amnesty kinnitas, et FIFA on tõesti koostanud plaani inimõiguste jälgimiseks Katari väljakute ehitustel, kuid reaalsuses ei tea keegi emiraadis toimuvast. Näiteks toodi olukord, kus 770 miljonit maksva Al Bayti staadioni ehitajad jäeti seitsmeks kuuks palgata. Sageli tuleb ette ka seda, et töötajad jäävad ühe tööandja juurde lõksu või kaotavad enneaegselt elamisloa.
Sisserändajate rahvas
Kogu olukord saab alguse sellest, et Katar on äärmiselt omapärase rahvastikuga riik. Nimelt moodustavad seal kõige märkimisväärsema osa rahvast sisserändajad, põlisasukaid on aga vaid 15 protsenti. Paratamatult moodustavad esimesed määrava osa emiraadi tööjõust. Nagu näeme, oskavad kohalikud aga hästi ära kasutada inimesi, kes otsivad lihtsalt majanduslikku õnne või üritavad oma pere toita.
Huvitav tõsiasi –riigi aladel elas eelmise sajandi keskel vaid 25 000 inimest. Tänaseks on elanike arv veidi alla kolme miljoni. Sellele meeletule kasvule on enim kaasa aidanud muidugi sisserändajad. Üle pooleteise miljoni neist pärinevad Indiast ja selle väiksematest naaberriikidest. Sadu tuhandeid rändas kohale veel Aafrikast, Filipiinidelt ning mujalt. Tööränne on Katari aga veel ühes suunas kreeni kiskunud. Nimelt on mehi sealsest elanikkonnast kolm neljandikku, naisi aga kõigest veerand.
Sarnased artiklid
Kas järgmine jalgpallipidu on ehitatud laipadele?
Suur Euroopa jalgpallipidu on tänavu jõudmas lõpule, kuid juba järgmisel aastal ootab ees veel suuremgi. Kataris toimuvad maailmameistrivõistlused on aga lahti rebinud FIFA räpased haavad, mis näitavad kui kergelt võib „konjaki ja kommikarbi diplomaatiaga” endale lunastada ühtede suurimate võistluste korraldusõigused. See ilmestab vaid üht – sport on räpane ning poliitikast ja ärist läbi imbunud.
Koos palli, kohtunike ja meeskondadega on jalgpallimurule viimasel ajal jõudnud probleemid, mis esmapilgul pole sugugi spordiga seotud. Mängude vahele trügivad inimõigused, geopoliitika ja muu mittemänguline temaatika. Eriti raevukalt kerkis teiste kõrval esile sel kevadel küsimus, kuidas juba järgmisel aastal jalgpalli maailmameistrivõistlusi korraldav Katar oma suurejoonelise taristu loob.
Mäletatavasti pööras sellele tähelepanu Guardiani ulatuslik uurimus, mille järgi on viimase aastakümne jooksul emiraadis hukkunud tuhandeid võõrtöölisi väljakute ja külalistele tarviliku taristu ehitamisel. Norra koondis sai sellest inspiratsiooni ning otsustas väljakule tulla särkides, millel oli kiri „Inimõigused – nii platsil kui ka väljaspool”. Selle protesti osas oli rahvusvaheline jalgpalliföderatsioon FIFA veel leplik. „Usume sõnavabadusse ning sellesse, et jalgpall on positiivne jõud,” kinnitas organisatsioon ja jättis Norra koondise rahule.
Etteaste tõmbas probleemile aga edukalt tähelepanu, kaasates teisigi jalgpallureid ning julgustades norrakaid. Riigis hakkas kõlapinda koguma üleskutse 2022. aasta maailmakarikavõistlusi ja valikmänge täielikult boikoteerida, mis oleks olnud juba märkimisväärne hoop kogu üritusele.
See lõi FIFAs häirekellad tööle ja lõpetati igasugune jutt sõnavabadusest. Norra jalgpalliföderatsioon sai hoiatuse, et oma kohalike tiimide protestile järgi andes võib riiki oodata trahv ja ka diskvalifikatsioon 2026. aasta maailmameistrivõistlustelt. See oleks andnud omakorda ka karmi hoobi koondise rahakoti pihta.
Mässamine vutiväljakul
Seesugune aktivism ei ole jalgpalliväljakul enam sugugi harukordne. Üks enim vastuolusid tekitanud teema on viimasel ajal olnud hümni ajal rassilise ebavõrdsuse protestiks põlvitamine. Ameerika Ühendriikidest alguse saanud küsimus on aga jäänud väga polariseerivaks, leides tuliseid pooldajaid ning raevukaid vastaseid. Kui Inglismaa tiim seda Euroopa meistrivõistluste käigus tegi, said nad omaenda fännide poolt suisa mahavilistamise osaliseks. Mõned mängijad on väljakule ilmunud ka vikerkaarevärvilise käesidemega ningeelmiste maailmakarikamängude ajal käisid Iraani naised protestimas õiguse nimel, mida neil kodumaal pole – nimelt meeste vutimängude vaatamine.
Muidugi hakkab iga sellise ettevõtmiste peale siit-sealt kostma mantrat, et „peaksime poliitika ja spordi lahus hoidma”. Se kõlab aga pigem nendelt, kes end mingil moel aktivismist riivatuna tunnevad või on lihtsalt nende teemade vastu „allergilised”. Meenutagem, kuidas Venemaal jätkus jultumust kritiseerida seda, et ukrainlased kujutasid särkidel terve oma riigi siluetti koos Krimmiga. Mustade elude nimel põlvitamisest on saanud aga teema, milles neutraalseks jääda ei lasta. Kui põlvitad, siis tunnevad Euroopa konservatiivid end miskipärast rünnatuna. Kui keeldud põlvitamast, siis oled aktivistide silmis justkui paaria staatuses.
Kõnealusel juhul ei ole tegemist ainult USA sisepoliitilise kraakluse võimendamisega. Norra-FIFA-Katari konflikt on üsnagi teise maiguga. Skandinaavia jalgpallurite väljaastumised on vastukaaluks inimõiguste rikkumistele Kataris, mis toimuvad väidetavalt veel praegugi. Need puudutavad tuhandeid inimesi ning on hea näide olukorrast teisteski Araabia poolsaare riikides, mis on Läänele geopoliitiliselt olulisteks partneriteks. Skandaaliga seoses on laiema avalikkuse ees lahti kistud ka FIFA enda mädapaised.
Millist poliitprotesti tolereerime?
Eelmainitud protestide osas on FIFAl kindel koodeks, mis näeb ette karistuse „kui spordiüritusi kasutatakse mittesportlikeks protestideks”. Rassilise ning soolise ebavõrdsuse teema on aga Läänes nii meeletult prevaleeriv, et seda puudutava aktivismiga FIFA võitlusesse pole asunud. Mis veelgi olulisem – need pole ka küsimused, mille küsijad astuks jalgpalliföderatsiooni enda kandadele.
Norrakate tõstatatud teema on aga terav, sellest ka karm reaktsioon, mis sundis juuni lõpus Norra jalgpalliföderatsiooni boikoti vastu hääletama. Selle asemel liituti mitme teise Lääne riigiga, mille jalgpalliföderatsioonid koostasid Katarile omamoodi „kavad”, mille kohaselt peaks riik oma inimõiguste olukorda parandama, et 2022. aastaks külaliste südametunnistusi rahustada.
Võrdluseks – sarnase karistusega ähvardati ka Mehhiko koondist, mille fännid on kõrgete FIFAlaste väitel mitmetel mängudel esinenud homofoobsete hüüetega. Norra mängijad tahtsid aga parimat, kuid jäid oma algatuses üksi.
Katari ja FIFA suhtluses peseb aga eelkõige käsi kätt. Väike, kuid jõukas Araabia poolsaare emiraat on võtnud nõuks jalgpallipeost teha tõelise rahvusliku uhkuse. Seepärast ohverdati miljardeid dollareid ja tuhandeid võõrtöölisi, et ehitada valmis seitse staadionit ja infrastruktuur. Seda, kuidas Katar aga aastakümne eest korraldusõiguse tegelikult sai, ümbritseb paks kahtluseloor.
Tippjalgpall haiseb
Mäletatavasti tabasid kogu hääletusprotsessi alles aasta tagasi USA justiitsministeeriumi väga kõrgetasemelised ning ametlikud süüdistused. Riik oli Katari kõige otsesem konkurent 2022. aasta meistrivõistluste korraldaja kohale. Ameeriklaste väitel suutis emiraat ära osta koguni kolm tollase FIFA komitee liiget, pöörates hääled 14:8 enda kasuks. Kui seda pidada kaotaja kibedaks kättemaksuks, siis süüdistusi on enamgi.
Paari aasta tagune Timesi uurimus väidab, et Katari riiklik meediakanal Al Jazeera libistas FIFAga telediili tehes pakkumisse sisse lubaduse maksta lisaks 100 miljonit , kui riik saab maailmameistrivõistluste korraldusõiguse. See vabandati välja turuhindadega. Vähetähtsad pole ka Qatar Airwaysi diilid, mis said osaks kõrgeimatele jalgpallininadele ja mille reklaamid jooksevad ka käimasoleva EMi väljaku reklaamtahvlitel. Paraku ei suutnud USA oma süüdistusi tõendada ning ka FIFA siseuurimised näitasid olukorda muidugi rahuldavana. Ei tohiks ka unustada, kuidas 2018 kirjutati organisatsiooni koodeksisse, et korruptsioonikuriteod aeguvad kümne aastaga. Kuid kus suitsu, seal tuld.
Korruptsioon rahvusvahelistes organisatsioonides ei ole üllatus. Näitena täiesti teiselt elualalt võiks kohe meenutada UNESCO kurikuulsat kiituskampaaniat „sallivale ja mitmekesisele” Aserbaidžaanile, millele eelnes 5-miljoniline annetus viimase poolt. Kui juba ÜRO allorganisatsioonid on räpased, mida siis veel sport peale peaks hakkama?
Siiski võiks siit juhtumist teha ühe konkreetsema järelduse. FIFA on enda „mustamise” oma liikmete poolt muutnud karistatavaks kaheaastase jalgpallis osalemise keeluga. Seepärast võiks ka vägagi tõsiselt võtta proteste, milles räägitakse sama organisatsiooni korruptsiooni tõttu ignoreeritud inimõiguste rikkumistest. Need nõuavad enam julgust ja võivad mõnele mängijale maksma minna karjääri.
Staadionid, mis ehitati võõrtööliste laipadele
Kevadel šokeeris jalgpallimaailma Guardiani uurimus, milles näidati, et Katari suurejoonelised ettevalmistused jalgpalli maailmameistrivõistlusteks on nõudnud tuhandeid elusid. Valimiste võitmisest saati 2010. aastal on riiki tulnud juurde üle miljoni inimese, mille tõttu peavad eksperdid just selle taristu ehitamist surmade peasüüdlaseks. Sel kevadel oli teada üle 6700 viimase aastakümne jooksul hukkunud võõrtöölise.
See number sisaldab aga vaid India ja sellest väiksemate naaberriikide immigrante. Muud regioonid, näiteks kaugem Kagu-Aasia ning Aafrika jäid aga sellest valemist välja. Seepärast kardetakse, et info veel tuhandetest surmadest ei ole avalikkuse ette jõudnud. Reeglina kirjutatakse surmapõhjuseks südamerabandus, kuid kukkumised ning isegi suitsiidid ei ole samuti sugugi harvad. Ohutusnõuete puudumine viib aga jubedate surmadeni. Eelmisel sügisel tabas üht tööliste majutust uputus, mis elektrijuhtmeteni jõudes nõudis aga ohvri.
Maailmakarika korraldaja valimistel oli üks olulisi argumente Katari vastu sealne kuumus, mis on ohuks nii külalistele kui ka mängijatele. Kuidas see mõjub aga tohutuid staadioneid ehitatavatele töölistele, võib ainult aimata. Tööjärelvalve organisatsioonid hoiatasid juba 2013. aastal, et tegemist on tänapäevase orjakaubandusega ning hukkunuid saab olema tuhandeid. Nad ei eksinud. Sealjuures ei leia inimesed kaitset isegi oma saatkondadelt. Guardiani teatel olid enamik diplomaatilisi esindusi väga ettevaatlikud või väitsid, et ei peagi ametlikult arvet oma kodanike surmade kohta.
FIFA võinuks aimata
Kataris toimunu on jäänud silma isegi Amnesty Internationalile. Inimõiguslaste raport rõhutab, et rahvusvaheline jalgpalliliit pidanuks nägema, milleni võib viia korraldusõiguse andmine riigile, kus pole eelnevat taristut mängudeks, kuid kasutatakse meeletult võõrtööjõudu ilma nende õigusi kaitsmata. Samas ei ole ülemaailmne vutiorganisatsioon palju teinud, et ära hoida omaenda mainekahju läbi emiraadi käitumise.
Amnesty kinnitas, et FIFA on tõesti koostanud plaani inimõiguste jälgimiseks Katari väljakute ehitustel, kuid reaalsuses ei tea keegi emiraadis toimuvast. Näiteks toodi olukord, kus 770 miljonit maksva Al Bayti staadioni ehitajad jäeti seitsmeks kuuks palgata. Sageli tuleb ette ka seda, et töötajad jäävad ühe tööandja juurde lõksu või kaotavad enneaegselt elamisloa.
Sisserändajate rahvas
Kogu olukord saab alguse sellest, et Katar on äärmiselt omapärase rahvastikuga riik. Nimelt moodustavad seal kõige märkimisväärsema osa rahvast sisserändajad, põlisasukaid on aga vaid 15 protsenti. Paratamatult moodustavad esimesed määrava osa emiraadi tööjõust. Nagu näeme, oskavad kohalikud aga hästi ära kasutada inimesi, kes otsivad lihtsalt majanduslikku õnne või üritavad oma pere toita.
Huvitav tõsiasi –riigi aladel elas eelmise sajandi keskel vaid 25 000 inimest. Tänaseks on elanike arv veidi alla kolme miljoni. Sellele meeletule kasvule on enim kaasa aidanud muidugi sisserändajad. Üle pooleteise miljoni neist pärinevad Indiast ja selle väiksematest naaberriikidest. Sadu tuhandeid rändas kohale veel Aafrikast, Filipiinidelt ning mujalt. Tööränne on Katari aga veel ühes suunas kreeni kiskunud. Nimelt on mehi sealsest elanikkonnast kolm neljandikku, naisi aga kõigest veerand.
