Dark web on põhjatu. Paljudele võib tumeveeb seostuda narkoäriga, pedofiiliaga või kohaga, kus kurjategijad saavad rahulikult korda saata päevavalgust pelgavaid tegemisi. Nende seas ka poliitilised aktorid – nii opositsioonimeelsed autoritaarsetes riikides kui ka neonatsid ja paremäärmuslased. Venekeelses tumeveebis ringi vaadates jõuab kiirelt järeldusele – see siin on neonatside pärusmaa.

Ameerika teadlaste uuringud on näidanud, et 93% lehekülgedest, mida tumeveebi kasutajad külastavad, on ka tavaveebis täiesti kättesaadavad. See võib tähendada seda, et eelkõige huvitab tumeveebi kasutajaid võimalus sirvida vajalikku sisu anonüümselt. Samuti kasutavad tumeveebi opositsioonimeelsed jõud, keda kehtiv võim ei salli ning kelle sisu ei lubata tavaveebis avaldada. See on andnud neile võimaluse oma ideid pooldajatega piiramatult jagada ning seetõttu on totalitaarsetel riikidel aina raskem endale mittesobivaid poliitikuid suukorvistada. Selline sõnavabaduse laine on siiski tekitanud olukorra, kus oma maailmavaadet saavad propageerida ka need, kellele paljud seda võimalust anda ei sooviks. 

Kunagi olid marurahvuslased ja neonatsid Venemaal üsnagi tugev jõud. Näiteks Eduard Limonovi natsionaal-bolševistlikus erakonnas oli 2007. aastal 56 500 liiget ning tema korraldatud meeleavaldused tekitasid Vene võimudele väga suurt meelehärmi. 

Teine paremäärmuslaste suurkuju oli Maksim Martsinkevich, kelle loodud organisatsioon sai kuulsaks eelkõige videotega, milles püüti kinni pedofiile ning tegeleti nende „kasvatamisega”. Märkimist väärib ka asjaolu, et sihikule võeti eelkõige välismaise taustaga isikud. Siiski kogu see trall ei kestnud kaua. Aastal 2007 kuulutati Limonovi erakond ekstremistlikuks ning see keelustati. Suurkuju ise suri 2020. aastal ja kuus kuud hiljem sooritas ametliku versiooni järgi vanglas enesetapu ka Martsinkevich. Tema toetajad seda ei usu ning süüdistavad oma juhi surmas jõustruktuure. 

Olgu tõde mis tahes, kuid kahe paremäärmuslaste liidri surm, võimude aktiivsed repressioonid allesjäänute vastu ning teemakohaste veebilehtede blokeerimised võiksid ju tähendada kogu liikumise lõppu. Võrreldes varasemate aastatega ongi kogu vene paremäärmuslus tõepoolest jäänud väga nõrgaks. Siiski on selle pooldajatel säilinud võimalus hoida üksteisega ühendust ning oma ideid jagada ja selles on oma abikäe neile ulatanud dark web. 

Eeskujulikud kodanikud neonatside foorumis

Rutor on üks suurimaid venekeelseid dark web’i foorumeid, kus arutatakse kõike tumeveebiga seotut ning kus on ennast sisse seadnud ka neonatsid. Suurimaks murekohaks, millest seal kirjutatakse, on Vene natsiliikumise allakäik. Selles süüdistakse eelkõige võimu, liberaalset opositsiooni ning ka endiseid liikmeid, kes on muutunud „eeskujulikeks Venemaa kodanikeks”. 

Aktiivselt diskuteeritakse ka liikumise lõhestumise üle. Nimelt ei ole neonatsidel ühist arvamust, millist osapoolt Donbassi sõjas toetada. Mõned leiavad, et peaks toetama separatiste, kuna see toetab Vene imperialismi. Teised aga arvavad, et toetama peaks hoopis ukrainlasi, täpsemalt pataljoni Azov, kuna seal pidavat paremäärmuslikud ideed au sees olema. Selle lõhustumise tõttu leitakse Vene paremäärmuslasi vabatahtlikena sõdimas mõlema osapoole eest. Mainimisväärne on ka see, et Eduard Limonovi matusteks matsid neonatsid sõjakirve maha ning kohale tulid nii Azovi kui ka separatistide osapoolel sõdinud vabatahtlikud. 

Neinchan on 4chani laadne keskkond, mis loodi eelkõige inglise keelt kõnelevatele neonatsidele, kuid seal on endale pesa teinud ka vene paremäärmuslased. Võrreldes Rutoriga, on siin tunda rohkem ühtsust liikmete vahel. Arutatakse nii päevapoliitikat kui ka olmeküsimusi. Näiteks ühes threads’is jagatakse nõuandeid, kuidas märkamatult esile kutsuda nurisünnitust. Poliitilistes küsimustes esineb nii selgelt iroonilisi kui ka tõsiseid kirjutisi. 

Sarnaselt 4chanile kasutatakse hästi palju meeme ning eriti palju on neid Vladimir Putinist. Viimase mainimisel kasutatakse perenime asemel üht teada-tuntud vene sõimusõna, mis tähendab homoseksuaalset inimest. Üksteisega jagatakse ka erinevaid vandenõuteooriad. Näiteks väidetakse, et valitsus kavatseb koguda elanike genoome inimeste organite müümiseks. 

Mõned kasutajad üritavad kirjutada ka tõsiseid postitusi, milles arutatakse Venemaa valitsuse peatset langemist ja neonatside potentsiaalset rollist selles.. Kirjutiste järgi võib oletada, et selle liikmed on pigem noored või teismelised. Väga vähe esineb tõsiseltvõetavaid või analüütilisi tekste ning rohkem on lihtsalt meeme ja nalju juutidest, mustanahalistest või homoseksuaalidest. Üks kasutaja mainib ka seda, et kuna üks moderaatoritest on ukrainlane, ei tasuks teha Ukraina kohta solvavaid postitusi.

Pedofiilide alandamine ja Telegrami jututoad

Eelnevalt oli mainitud neonats nimega Maksim Martsinkevich, kes pärast oma esimest vanglakaristust lõi liikumise nimega „Оккупай-педофиляй” (eesti keeles „Okupeeri pedofiilia” – toim.). Liikumine seisnes selles, et alaealiste poiste kontode kaudu lepiti kokku kohtumisi pedofiilidega, kuid kohale ilmus hoopiski Martsinkevich koos oma kaaslastega. Pedofiile alandati nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kogu toimuvat filmiti ning postitati internetti. Tema enda sõnul ei üritanud ta pedofiile vangi saata, vaid pigem soovis nende elu põrguks muuta. Need videod muutusid väga populaarseks ning Martsinkevichi formaati üritasid teised neonatsid ka teistest linnades kopeerida , kuid keegi tema populaarsuseni ei kündinud. 

Kuigi neid videosid on kohati ebameeldiv vaadata, siis tänu Martsinkevichi šarmatsusele olid need üsna humoorikad, mistõttu pole ka ime, et see projekt talle niivõrd palju kuulsust tõi. Siiski ei kestnud see kaua ning peagi läks ta nende videote pärast taaskord vangi. Martsinkevichi elutööd jätkasid tema kaaslased, kuid väikeste muudatustega. Sisu muutus palju karmimaks: pedofiile peksti ja alandati halastamatult ning kadus ka Martsinkevichile omane huumor ja iroonia. Enam ei filmitud pedofiilide püüdmist laia publiku jaoks, vaid videod postitati dark web’i ning kinnistesse Telegrami jututubadesse. 

Ka Telegramis tunnevad neonatsid end väga mugavalt. 2016. aastal lõi mees nimega Vladislav Pozdnjakov organisatiooni nimega „Мужское государство” (eesti keeles „Meeste riik” – toim.). Kõigilt teistelt sotsiaalmeedia platvormidelt see liikumine blokeeriti, kuid Telegramis oli selle tipphetkedel vähemalt 160 000 liiget. 2018. aastal Pozdnjakov vahistati ning kohus määras talle kaheaastase vanglakaristuse. See otsus tühistati, kuna Putin allkirjastas dekreedi vaenu õhutamise osalise dekriminaliseerimise kohta ning mees pääses vabadusse. Ta lahkus Venemaalt ning hetkel pole teada, millises riigis ta täpsemalt asub. Telegrami loojale Pavel Durovile on avaldatud survet liikumise blokeerimiseks ning hetkel on nende esimene Telegrami kanal blokeeritud, kuid varukanal, millel on 40 000 liiget, jätkab oma tegevust.

Meedias on see organisatsioon saanud kuulsaks sellega, et otsitakse vene naisi, kes on kunagi olnud pornonäitlejad. Nende andmeid lekitatakse ning neile saadetakse ähvarduskirju. Sama saatus tabab ka näiteks homoseksuaale ja feministe. Eraldi vimm on selle liikmetel ka nende naiste vastu, kes abielluvad meestega teisest rassist. Igapäevaselt ilmuvad kanalile ka postitused, milles tehakse maha immigrante ning ka Venemaa lõunaosades elavaid rahvusvähemusi. Siiski pole tõestatud, et liikumine oleks kellegi vastu füüsilist vägivalda kasutatud. Eelkõige tegeletakse vaid vihasubjektide vaimse terroriseerimisega. 

Vene neonatside liikumine pole enam see, mis ta kunagi oli. Kui 2000. aastate alguses võis neonatse kohata tänavatel ning protestidel, siis tänapäeval on nad pigem kolinud. Kuna Vene võim neid ei salli ja kõigilt sotsiaalmeedia platvormidelt on nad blokeeritud, siis oma mõtteid ja ideid jagatakse kas tumeveebis või Telegramis. Siiski on aktiivsete liikmete arv ikka veel päris suur ning nende reaalset arvukust ei tohiks alahinnata. Aina vähem kasutavad Vene neonatsid füüsilist vägivalda ning pigem eelistatakse oma ohvreid naeruvääristada ning vaimselt terroriseerida. See kõik on irooniline, arvestades seda, et Hitleri ideed on au sees just riigis, mis kaotas teises maailmasõjas kõige rohkem inimesi.