Kuidas elasid Tartu tudengid 80ndatel?

Published On: July 30, 2021By

Räägime tudengielust 1980ndate Tartus. Tekstis mainitud tegevused toimuvad aastatel 19811989. Üks mees nimega Kung-Fu Rainer jutustas erinevaid seiku oma nooruspõlvest. Lugeja saab siis vaadata, kas tänapäevaga midagi sarnast ka on. Aga pigem mitte, nüüd on meil uksekiibid ja loom nimega kurjad tädid valves”. Viimane päris ühikas” kadus, kui Narva mnt 89 läks renoveerimisele. Kas koos renoveerimisega kadus ka isik, kes oma sitaga seinale joonistas? Seda teavad ainult praegused Narva mnt 89 elanikud.

Ühika argipäev 

Seina peal olid krapid ehk ühe sagedusega raadiod, kus igal hommikul kell 6 mängiti Nõukogude Liidu hümni – laul mõjus pigem koledahäälelise karjumisena vene keeles. See oli kohustuslik ja kuulus ideoloogilise kasvatuse juurde. Kella polnud vaja tirisema pannagi, panid lihtsalt krapi kinni.

Tookord oli ühikaelu peamiseks suhtlemispaigaks ühisköök, kus toimus suur osa kohalikust seltsielust. Kõik laenasid kelleltki midagi – küll kellel ei olnud soolakartulit, küll õli. Oli tavaline, et mindi kööki ja hakati suhtlema täiesti võõraste inimestega. Jutt käib Tartu filoloogide, ajaloolaste ja ka arstide ühiselamutest.

Lähen näiteks ajaloolaste ühikasse Pepleri tänavale. Vaatan, kõik seisavad koridoris supelriiete väel. Talv, väljas on pakane. Kõikjale on päevituslambid üles pandud. See on häppening – päevitamine. Keegi orgunnis kusagilt laborist absoluutselt ma ei tea, igal juhul lähen sinna täiesti suvalisel õhtul ja pool ühika rahvast on pressinud ennast koridori eri asendisse ja päevitavad.”

Sai sööki ja jooki ja priimat pannikartulit

Tollast ühika toidukultuuri iseloomustab eestlaste hulgas armastatud toiduaine – kartul. Kung-Fu Raineri sõnul sõid kõik kartulit. Hommikust õhtuni – praekartulit, keedukartulit, kartulit niimoodi ja naamoodi. Enamasti oli inimestel suur kott kartulit ja kui kõik muu toit otsa sai, siis seda söödigi. 

Makaronid ka ja vahel lihakonserv. Ketšupit polnud, pandi hapukoort võib-olla või jahukastet. Jahukaste oli kõva sõna. Eesti talupoja toidud. Kruubiputru ka, kuigi seda keegi eriti ei tahtnud. Kui oli hooaeg siis ka rohelist.” 

Tollasel tudengil olevat vägijoogiga elu lihtne. Raineri sõnul käis asi nii, et võtsid pudeli ja jalutasid ühikasse – viisakalt ja sõbralikult käitudes said paljude inimestega läbi. Kuid tudengina napsutamisel olid ka omad piirid. „Sa ei saa olla linna pealt parm, kes kakerdab sisse ja hakkab seal jooma, saad kohe jalaga tagumikku,” ütles Kung-Fu Rainer. Tema sõnul, kui olid oma, siis võhivõõrastega pidev kontakteerumine oli norm ja selles polnud midagi imelikku.

Kohutavad veinid. Nimed olid suurepärased. Mulle meeldis eriti vetsherni kolokol” – õhtu kellad. Jood õhtul veini, siis ongi kellad löönud ja sinuga on ühel pool.”

EÜE – Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev 

Rainer rääkis, et EÜE kokkutulekutel tegid nad alati isetegevusekavades etteasteid. „Alati pidi olema mingi salasõnum või mitte nii otsene sõnum võimude suhtes,” meenutas Rainer. Tema sõnul muutusid need sõnumid ajaga üsna otseseks, mille tõttu mitmete inimeste õpingud jäid pooleli. Kasvõi Hans H. Luik ja Lõuna ja Muhu rühm olid oma etteastete pärast kuulsad ja nende pärast lendasid nad ülikoolist välja,” ütles Kung-Fu Rainer. Kuulus etteaste algas sellega, et eesti rahvariietes n-ö memm ja taat veeretasid käpuli hiiglasuuri tünne ning nõukogude sõjaväe vormis „sõjaväelane” piitsutas neid tagant. 

„Rahvas oli hullumas ja vennad said sellise laksu, et kuidas nad julgevad ja jäid momentaalselt oma üliõpilasstaatusest ilma.”Kogu aeg oli üks häppening. „Sõidab sisse veoauto, kus istub kadunud Aleksander Müller, päris hullu välimuse ja käitumisega kamraad, valged kindad käes, hakkab heinamaal klaveril mängima. Istub ja kukub ulguma, kuidas kaks vuntsi – Hitler ja Stalin – on sitad,” rääkis Rainer. Tänapäeval on aga selline pool-anarhistlik, ultravaba ja spontaanne käitumine jäänud väikese grupi teha. Tol ajal oli see ülikoolielus valdav suund. Kerge hullupanek kuulus haritlaskonna mitteformaalse hariduse saamise juurde. See oli asja osa. Üks on formaalne haridus ja teine asi on vabaduse otsimine erinevatel tasemetel,” ütles Rainer.

Töötamine või mitte töötamine EÜE-s

Tööd tehti EÜE-s päris palju. Objekt – mingi sigala – tuli valmis ehitada. Erinev oli, kes mis objekti endale sai, parema või halvema. Mingil hetkel olin Türi ligidal ratsalaagris. Väljas oli tohutu kuumus, varjus oli 38 kraadi ja me viskasime betooni hommikust õhtuni. Pidime asja ära tegema ja tegime. Raha said kõik piisavalt palju tolleaegsete olude kohta. Tegid korraliku tööd, teenisid korralikult. Kes, kuidas suutis organiseerida, kus on sidemed, kes on head organisaatorid. Olid rühmad, kus suudeti korralikult tööd teha ja korralikult punki teha,” meenutas Kung-Fu Rainer. Kuid mõned rühmad eristusid. Üks neist oli Repo rühm.Need tegid kogu aeg oma metsavenna tsirkust. Vahel riietusid niimoodi, et panid automaadid õla peale, pikad mantlid selga, kirsad jalga. Hommikul, kui inimesed tööle hakkasid minema, siis udu ja vihma sees kõndisid üle maantee. Ja siis sellised tüübid lähevad üle tee. Kohe läksid legendid liikvele.”

Sellest tingitult muutus EÜE ülipopulaarseks. See oli garanteeritud, et saab olema laialt lõbu, joomist, punki, nalja, raha ja adrenaliini. Raineri sõnul vajab noor inimene adrenaliini ja seda vastandumist, et kas teda visatakse koolist välja või mitte. 

Mingi hetk tegime EÜE-s musta rühma. Olid mustad rühmad väljapool ametlikku EÜE-d. Olid need, kes ei läinud ametlikku EÜE-sse ja organiseerisid ise tööotsa ja ajasid grupi kokku, aga nad ei kuulnud ametlikku nimekirja. Raha teenisid samamoodi, kõik käis kogu aeg sularahas.” 

Mõnikord olid ka pidupäevad. Kung-Fu Rainer rääkis, kuidas ühe EÜE ametliku kogunemise kõrval toimus ka musta EÜE mitteametlik kogunemine. Sõideti Intsikurmu kogunemisele, õigemini hääletati kogunemisele. Hääletati 15-kambaliste gruppide kaupa ja lõpuks jõuti Põlvasse. 

Ööbida kuskil polnud, magamiskotid vist olid kaasas. Otsisime, kus ööbida. Leidsime poolelioleva ehitusega maja. Kraanad-värgid ümber ja betoonseinad. Ronisime kraanat pidi üles. Seal veetsime ööd,” meenutas Rainer. 

Tühjad taskud ja joppamise” peale reisimine

Reisimine käis häälega või rongiga. Hääletades polnud keeruline peale saada ja anarhistlikule noorele kohaselt hääletati tihtipeale hullumeelstes kostüümides – pidžaamades ja kirsades. Lisaks reisirongile sai juhuslike rongidega rännata. Võimalus oli ka loomi vedada. Hääletades tuli leiutada viise, kuidas primitiivsete vahenditega hakkama saada. Näiteks kuskil raudteeharu kõrval heeringakarpides pannkooki teha ja teed keeta. Hügieeni tuli hoida, ega päris haiseda ei saanud. Leiti mingi jõgi, voolik või kraanijupp ja pesti end seal puhtaks. Kui tudeng sai vastava õpiedukuse eest 40-45 rubla stipendiumit, siis selle eest elas kenasti ära ja tänu suure impeeriumi eelisele, riigisisene reisimine odav on. Sai näha maailma. 

Me käisime palju Kesk-Aasias, mägedes, Siberis, kõrbes. Me suutsime seda endale lubada. Istusime rongi ja sõitsime mägedesse. Muidugi kõik need reisimised sa poolenisti nälgid.”

Kung-Fu Rainer teadis kirjeldada üht seika, kus reisiti sõpradega Kesk-Kirgiisiasse (Kõrgõzstan), taskus 0 raha. Reisil olles sattus ta ka haiglasse, kust pidi hääletades tagasi tulema. Kuid autosid, mille peale ennast hääletada, polnud. Improviseerides hüppas Kung-Fu Rainer kaubarongile, mis sõitis Läände. Oli ka seiku, kus Rainer eksis ning hüppas rongile, mis sõitis vales suunas, kuid kuu ajaga jõudis ta sealt Kirgiisiast tagasi Eestisse. 

Kerjasin linnadest süüa, vahepeal varastasin süüa. Null raha. Sihukese asjaga puutusid paljud kokku, osad inimesed käisid Kaug-Idas. Lepiti kokku stiilis – kes jõuab enne Vladivostoki. Juhuslike rongidega, mitte reisirongidega. See andis sellised vabaduse kogemused. Sedasi sai Nõukogude Liidus vabadust tunda.”

Piisavalt intelligentse massi vabadus

Tartu Ülikoolil oli vabastav aura. Vanade ülikoolide ja traditsioonidega keelemehed, arstid ning haritlased istusid Werneri kohvikus. Seal käisid ka näiteks Siberist tagasi tulnud. Istusid, arutasid, jõid ja mängisid malet. 

Paljude Tartu noorte vanemad olid sellistest ringkondadest ja see andis ka lastele teistsuguse nägemuse. Kui sul vanemad käisid Werneris, siis oli ka kodus teistmoodi õhkkond. Tartus oli piisav intelligentide mass, kes nägi läbi Nõukogude Liidu totrust ja sellest tulenevalt mõtlesid sedasi nende järeltulijad. Tartu Ülikool tagas vastupanuvaimu kasvamist. Tuleb välja, et totalitaarne süsteem januneb vaimsuse järele. Vabas ühiskonnas kaob see ära, sest sa oled nii ehk naa vaba.

Nii palju üliharivat toimus Tartus. Loengud – Kaplinskli pidas loenguid, Uku Masing pidas loenguid, mitmed kõvad korrufeed, tüübid… Nende mõtteid kuulata – see oli teine haridus ametliku kõrval.”

Sünge minevik või süngem tulevik?

On palju asju, mida tänapäeva noor enam ette ei oskaks kujutada. Võib jääda mulje, et Nõukogude Liit oli üks sünge impeerium, mis haledalt läänemaailmale alla jääb. Ja ilmselt oligi, kuid ka seal tuli leida asjadel võlu ja tuleb välja, et 80ndatel võis juba hirmuta suhtuda riigikorda mässumeelselt. Vast andis tunda, et asi mädaneb ja enam pole ohtu lolli nalja või niisama eksisteerimise eest vangilaagrisse sattuda. Noortel inimestel veri keeb ja tuleb otsida seiklusi. Odavate Bulgaaria piletite asemel hüppad rongi ja vaatad, kuhu satud. Peaasi, et ära ei külmuks ja kõht täis oleks. Ühikaelu tundub küll tänasel päeval igavam olevat. Kliinilised koridorid ja uksekiibid.

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Kuidas elasid Tartu tudengid 80ndatel?

Published On: July 30, 2021By

Räägime tudengielust 1980ndate Tartus. Tekstis mainitud tegevused toimuvad aastatel 19811989. Üks mees nimega Kung-Fu Rainer jutustas erinevaid seiku oma nooruspõlvest. Lugeja saab siis vaadata, kas tänapäevaga midagi sarnast ka on. Aga pigem mitte, nüüd on meil uksekiibid ja loom nimega kurjad tädid valves”. Viimane päris ühikas” kadus, kui Narva mnt 89 läks renoveerimisele. Kas koos renoveerimisega kadus ka isik, kes oma sitaga seinale joonistas? Seda teavad ainult praegused Narva mnt 89 elanikud.

Ühika argipäev 

Seina peal olid krapid ehk ühe sagedusega raadiod, kus igal hommikul kell 6 mängiti Nõukogude Liidu hümni – laul mõjus pigem koledahäälelise karjumisena vene keeles. See oli kohustuslik ja kuulus ideoloogilise kasvatuse juurde. Kella polnud vaja tirisema pannagi, panid lihtsalt krapi kinni.

Tookord oli ühikaelu peamiseks suhtlemispaigaks ühisköök, kus toimus suur osa kohalikust seltsielust. Kõik laenasid kelleltki midagi – küll kellel ei olnud soolakartulit, küll õli. Oli tavaline, et mindi kööki ja hakati suhtlema täiesti võõraste inimestega. Jutt käib Tartu filoloogide, ajaloolaste ja ka arstide ühiselamutest.

Lähen näiteks ajaloolaste ühikasse Pepleri tänavale. Vaatan, kõik seisavad koridoris supelriiete väel. Talv, väljas on pakane. Kõikjale on päevituslambid üles pandud. See on häppening – päevitamine. Keegi orgunnis kusagilt laborist absoluutselt ma ei tea, igal juhul lähen sinna täiesti suvalisel õhtul ja pool ühika rahvast on pressinud ennast koridori eri asendisse ja päevitavad.”

Sai sööki ja jooki ja priimat pannikartulit

Tollast ühika toidukultuuri iseloomustab eestlaste hulgas armastatud toiduaine – kartul. Kung-Fu Raineri sõnul sõid kõik kartulit. Hommikust õhtuni – praekartulit, keedukartulit, kartulit niimoodi ja naamoodi. Enamasti oli inimestel suur kott kartulit ja kui kõik muu toit otsa sai, siis seda söödigi. 

Makaronid ka ja vahel lihakonserv. Ketšupit polnud, pandi hapukoort võib-olla või jahukastet. Jahukaste oli kõva sõna. Eesti talupoja toidud. Kruubiputru ka, kuigi seda keegi eriti ei tahtnud. Kui oli hooaeg siis ka rohelist.” 

Tollasel tudengil olevat vägijoogiga elu lihtne. Raineri sõnul käis asi nii, et võtsid pudeli ja jalutasid ühikasse – viisakalt ja sõbralikult käitudes said paljude inimestega läbi. Kuid tudengina napsutamisel olid ka omad piirid. „Sa ei saa olla linna pealt parm, kes kakerdab sisse ja hakkab seal jooma, saad kohe jalaga tagumikku,” ütles Kung-Fu Rainer. Tema sõnul, kui olid oma, siis võhivõõrastega pidev kontakteerumine oli norm ja selles polnud midagi imelikku.

Kohutavad veinid. Nimed olid suurepärased. Mulle meeldis eriti vetsherni kolokol” – õhtu kellad. Jood õhtul veini, siis ongi kellad löönud ja sinuga on ühel pool.”

EÜE – Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev 

Rainer rääkis, et EÜE kokkutulekutel tegid nad alati isetegevusekavades etteasteid. „Alati pidi olema mingi salasõnum või mitte nii otsene sõnum võimude suhtes,” meenutas Rainer. Tema sõnul muutusid need sõnumid ajaga üsna otseseks, mille tõttu mitmete inimeste õpingud jäid pooleli. Kasvõi Hans H. Luik ja Lõuna ja Muhu rühm olid oma etteastete pärast kuulsad ja nende pärast lendasid nad ülikoolist välja,” ütles Kung-Fu Rainer. Kuulus etteaste algas sellega, et eesti rahvariietes n-ö memm ja taat veeretasid käpuli hiiglasuuri tünne ning nõukogude sõjaväe vormis „sõjaväelane” piitsutas neid tagant. 

„Rahvas oli hullumas ja vennad said sellise laksu, et kuidas nad julgevad ja jäid momentaalselt oma üliõpilasstaatusest ilma.”Kogu aeg oli üks häppening. „Sõidab sisse veoauto, kus istub kadunud Aleksander Müller, päris hullu välimuse ja käitumisega kamraad, valged kindad käes, hakkab heinamaal klaveril mängima. Istub ja kukub ulguma, kuidas kaks vuntsi – Hitler ja Stalin – on sitad,” rääkis Rainer. Tänapäeval on aga selline pool-anarhistlik, ultravaba ja spontaanne käitumine jäänud väikese grupi teha. Tol ajal oli see ülikoolielus valdav suund. Kerge hullupanek kuulus haritlaskonna mitteformaalse hariduse saamise juurde. See oli asja osa. Üks on formaalne haridus ja teine asi on vabaduse otsimine erinevatel tasemetel,” ütles Rainer.

Töötamine või mitte töötamine EÜE-s

Tööd tehti EÜE-s päris palju. Objekt – mingi sigala – tuli valmis ehitada. Erinev oli, kes mis objekti endale sai, parema või halvema. Mingil hetkel olin Türi ligidal ratsalaagris. Väljas oli tohutu kuumus, varjus oli 38 kraadi ja me viskasime betooni hommikust õhtuni. Pidime asja ära tegema ja tegime. Raha said kõik piisavalt palju tolleaegsete olude kohta. Tegid korraliku tööd, teenisid korralikult. Kes, kuidas suutis organiseerida, kus on sidemed, kes on head organisaatorid. Olid rühmad, kus suudeti korralikult tööd teha ja korralikult punki teha,” meenutas Kung-Fu Rainer. Kuid mõned rühmad eristusid. Üks neist oli Repo rühm.Need tegid kogu aeg oma metsavenna tsirkust. Vahel riietusid niimoodi, et panid automaadid õla peale, pikad mantlid selga, kirsad jalga. Hommikul, kui inimesed tööle hakkasid minema, siis udu ja vihma sees kõndisid üle maantee. Ja siis sellised tüübid lähevad üle tee. Kohe läksid legendid liikvele.”

Sellest tingitult muutus EÜE ülipopulaarseks. See oli garanteeritud, et saab olema laialt lõbu, joomist, punki, nalja, raha ja adrenaliini. Raineri sõnul vajab noor inimene adrenaliini ja seda vastandumist, et kas teda visatakse koolist välja või mitte. 

Mingi hetk tegime EÜE-s musta rühma. Olid mustad rühmad väljapool ametlikku EÜE-d. Olid need, kes ei läinud ametlikku EÜE-sse ja organiseerisid ise tööotsa ja ajasid grupi kokku, aga nad ei kuulnud ametlikku nimekirja. Raha teenisid samamoodi, kõik käis kogu aeg sularahas.” 

Mõnikord olid ka pidupäevad. Kung-Fu Rainer rääkis, kuidas ühe EÜE ametliku kogunemise kõrval toimus ka musta EÜE mitteametlik kogunemine. Sõideti Intsikurmu kogunemisele, õigemini hääletati kogunemisele. Hääletati 15-kambaliste gruppide kaupa ja lõpuks jõuti Põlvasse. 

Ööbida kuskil polnud, magamiskotid vist olid kaasas. Otsisime, kus ööbida. Leidsime poolelioleva ehitusega maja. Kraanad-värgid ümber ja betoonseinad. Ronisime kraanat pidi üles. Seal veetsime ööd,” meenutas Rainer. 

Tühjad taskud ja joppamise” peale reisimine

Reisimine käis häälega või rongiga. Hääletades polnud keeruline peale saada ja anarhistlikule noorele kohaselt hääletati tihtipeale hullumeelstes kostüümides – pidžaamades ja kirsades. Lisaks reisirongile sai juhuslike rongidega rännata. Võimalus oli ka loomi vedada. Hääletades tuli leiutada viise, kuidas primitiivsete vahenditega hakkama saada. Näiteks kuskil raudteeharu kõrval heeringakarpides pannkooki teha ja teed keeta. Hügieeni tuli hoida, ega päris haiseda ei saanud. Leiti mingi jõgi, voolik või kraanijupp ja pesti end seal puhtaks. Kui tudeng sai vastava õpiedukuse eest 40-45 rubla stipendiumit, siis selle eest elas kenasti ära ja tänu suure impeeriumi eelisele, riigisisene reisimine odav on. Sai näha maailma. 

Me käisime palju Kesk-Aasias, mägedes, Siberis, kõrbes. Me suutsime seda endale lubada. Istusime rongi ja sõitsime mägedesse. Muidugi kõik need reisimised sa poolenisti nälgid.”

Kung-Fu Rainer teadis kirjeldada üht seika, kus reisiti sõpradega Kesk-Kirgiisiasse (Kõrgõzstan), taskus 0 raha. Reisil olles sattus ta ka haiglasse, kust pidi hääletades tagasi tulema. Kuid autosid, mille peale ennast hääletada, polnud. Improviseerides hüppas Kung-Fu Rainer kaubarongile, mis sõitis Läände. Oli ka seiku, kus Rainer eksis ning hüppas rongile, mis sõitis vales suunas, kuid kuu ajaga jõudis ta sealt Kirgiisiast tagasi Eestisse. 

Kerjasin linnadest süüa, vahepeal varastasin süüa. Null raha. Sihukese asjaga puutusid paljud kokku, osad inimesed käisid Kaug-Idas. Lepiti kokku stiilis – kes jõuab enne Vladivostoki. Juhuslike rongidega, mitte reisirongidega. See andis sellised vabaduse kogemused. Sedasi sai Nõukogude Liidus vabadust tunda.”

Piisavalt intelligentse massi vabadus

Tartu Ülikoolil oli vabastav aura. Vanade ülikoolide ja traditsioonidega keelemehed, arstid ning haritlased istusid Werneri kohvikus. Seal käisid ka näiteks Siberist tagasi tulnud. Istusid, arutasid, jõid ja mängisid malet. 

Paljude Tartu noorte vanemad olid sellistest ringkondadest ja see andis ka lastele teistsuguse nägemuse. Kui sul vanemad käisid Werneris, siis oli ka kodus teistmoodi õhkkond. Tartus oli piisav intelligentide mass, kes nägi läbi Nõukogude Liidu totrust ja sellest tulenevalt mõtlesid sedasi nende järeltulijad. Tartu Ülikool tagas vastupanuvaimu kasvamist. Tuleb välja, et totalitaarne süsteem januneb vaimsuse järele. Vabas ühiskonnas kaob see ära, sest sa oled nii ehk naa vaba.

Nii palju üliharivat toimus Tartus. Loengud – Kaplinskli pidas loenguid, Uku Masing pidas loenguid, mitmed kõvad korrufeed, tüübid… Nende mõtteid kuulata – see oli teine haridus ametliku kõrval.”

Sünge minevik või süngem tulevik?

On palju asju, mida tänapäeva noor enam ette ei oskaks kujutada. Võib jääda mulje, et Nõukogude Liit oli üks sünge impeerium, mis haledalt läänemaailmale alla jääb. Ja ilmselt oligi, kuid ka seal tuli leida asjadel võlu ja tuleb välja, et 80ndatel võis juba hirmuta suhtuda riigikorda mässumeelselt. Vast andis tunda, et asi mädaneb ja enam pole ohtu lolli nalja või niisama eksisteerimise eest vangilaagrisse sattuda. Noortel inimestel veri keeb ja tuleb otsida seiklusi. Odavate Bulgaaria piletite asemel hüppad rongi ja vaatad, kuhu satud. Peaasi, et ära ei külmuks ja kõht täis oleks. Ühikaelu tundub küll tänasel päeval igavam olevat. Kliinilised koridorid ja uksekiibid.

+ posts
+ posts