Kodusõja sünd. Myanmari hunta ühendas killustatud rahvad enda vastu

Published On: July 30, 2021By

Myanmaris haarab sõjavägi demokraatlikult valitsuselt võimu ja toimub rohingjade genotsiid. Neid põhilisi infokilde on ilmselt kuulnud igaüks. Praegu seisab taas end vägivaldselt võimule pressinud Myanmari hunta silmitsi kodusõjaga, sest arvukad vähemusrahvused on loonud koalitsiooni ja põletavad järjest maha armee valveposte.

Myanmar on saanud maailmameedia jäägitut tähelepanu kahel korral. 2015. aastal võidutses seal üle aastakümnete viimaks rahva tahe, kui ühe riigirajaja tütar, austavalt Leediks kutsutud Aung San Suu Kyi ja tema Rahvuslik Demokraatialiiga võtsid sõjaväelt võimu üle. Siis kerkis aga fookusesse tõsiasi, et tsiviilvalitsuse kontrolli alt välja jäänud armee teeb Arakani provintsi moslemivähemuste külasid süsteemselt maatasa. Kuna Suu Kyi selle vastu sõna ei võtnud, langes kunagine Nobeli rahupreemia pälvinu peaaegu paaria staatusesse. Nüüd, kui tähelepanu on jälle mujale pöördunud, podiseb riigis aga järjest enam kodusõja mõõtmeid võttev konflikt.

Mõne aasta eest Tallinna Ülikooli väisanud Myanmari ajakirjanike kirjeldusest võiks teha ühe olulise väljavõtte, mis aitaks mõista riigi olukorra tausta. Sel hetkel olid demokraatia mesinädalad nende kodumaal juba möödas ning rahvusvahelisele areenile kerkisid mustad murepilved seoses rohingjadevastase vägivallaga. Ajakirjanikud suunasid süüdistused Suu Kyist mööda, kinnitades, et Leedil pole sõjaväe tegude üle kontrolli.

Hunta- ja demokraatiavahelisele vägikaikaveole oli neil aga oluliselt valgustavam selgitus. Myanmari ajakirjanike väitel algatas sõjaväeline režiim demokratiseerimisprotsessi ise, sest lootis nende „fassaadpartei” võitu ja nii valitsemise jätkamist justkui rahva õnnistusel. Asjad läksid aga ootamatult rappa – Suu Kyi erakond krabas vaieldamatu võidu ning võimu enamikes ministeeriumides. Selle aasta jaanuaris taastas hunta värskete valimiste tulemusi ümberlükates oma raudse haarde. Paistab aga, et Myanmari ühiskonnas on toimunud suur pööre…

Rahvas läheb metsavendadeks

Paljurahvuseline Myanmar on 1948. aasta iseseisvusest saati maadelnud piirialadel toimuvate lakkamatute etniliste kogukondade ülestõusudega. Ajal, mil demokraatlik vabadusehõng käis käsikäes kontrollimatu armee märatsemisega perifeerias, lõid mitmed vähemusrahvuste autonoomia nimel võitlevad rühmitused alliansi – Põhjaliidu. See ühendab nelja piirkondlikku ja etnilist relvarühmitust, mille umbkaudu 40 000 võitlejat on üle riigi džunglite ja külade laiali pillutatud.

See ei pruugi tunduda palju, arvestades, et huntal on kasutada kokku enam kui 400 000 mehega aastakümnete pikkuses võitluses karastunud armee. Segi lõi kaardid aga 1. veebruari riigipööre, mille käigus vahistati Suu Kyi ja tema valitsuse võtmeisikud. Kui vihane rahvas seepeale tänavatele kogunes, otsustati armeed kasutada massimeeleavalduste laialiajamiseks. Hunta vastu protestivatest relvastamata meeleavaldajatest on tänaseks surma saanud vähemalt 800, nende seas isegi lapsi. Armee läks rahvale peale tinarahega ja kasutas barrikaadide hävitamiseks isegi granaadiheitjaid.

Nähtavasti tegi režiim aga suure vea suunates relvad oma riigi tuumiku, Bamari rahva vastu. Rahva vastuhakkudega on ka varem silmitsi seistud, kuid seekordse jõhkrutsemisega vihastas sõjavägi välja uue põlvkonna. Märkimisväärsel hulgal noori huntavastaseid on hakanud pöörduma džunglitesse vähemusrahvaste relvarühmituste poole. Need demokraatiameelsed, kes riigipöörde järel üleriiklikke streike korraldasid, saavad nüüd kogenud geriljadelt relvatreeningut ja füüsilist ettevalmistust, et armeele reaalselt vastu hakata. Rollid on sealjuures protestivate myanmarlaste vahel jaotatud suisa hongkongiliku süsteemsusega.

„Meil on kaks rühma, üks me oma naabruskonda kaitsmas, teine läks treenima ning õpetab oma saadud teadmisi tagasi tulles ka meile,” kirjeldas üks aktivist CNNiga töötavale ajakirjanikule tegevuse ideed. Kuigi rahva budistidest tuumik on Suu Kyi juhtimisel juba alates 1988. aastast üritanud huntale vastu seista, võib mõtlemise muutust selgelt märgata. „Võltsoptimism on Birma (Myanmari) ühiskonda mitmeid põlvkondi valitsenud, kuid see käimasolev riigipööre on 54 miljoni inimese silmad avanud,” hindas üks Katšini vastupanuliikumises osalejaid olukorda.

Kodusõda saab hoogu?

Lahingutegevus on massimeeleavalduste mahasurumise järel järjest ägenenud, kusjuures relvarühmituste ja keskvõimu operatsioonid paistavad käivat omamoodi „pingpongina”. Mässajad teevad maapiirkondades maatasa politseijaoskondasid ja sõjaväe väiksemaid garnisone. Nähtavasti on paljud seesugused maha põletatud ning sõdureid tapetud kümnete kaupa. Levivad ka videotõendid, milles armeeüksused annavad alla ja loovutavad oma relvad. Selle kõige mastaapi on loomulikult raske hinnata, kuid riigi piirialadel on rühmituste kontrolli all kohati laialdased alad.

Sellised väikesed võidud saavutatakse käsirelvade toel, neist mõned korralikud automaadid, enamik aga jahipüssid või valminud suisa kohaliku improviseeritud toodanguna. Linnadest pärit protestijate juhendamisel korraldatakse isetehtud lõhkekehi kasutades pommirünnakuid ka suuremates linnades. Näiteks põles 24. mail suure plahvatuse järel Katšini osariigi pealinnas maha hunta administratiivhoone. Konfliktianalüütiku Nathan Ruseri hinnagul on viimase paari kuuga hukkunud vähemalt 720 sõjaväelast.

Armee on aga valmis karmi jõudu rakendama. Mai keskel võeti sihikule suure mässuliste toetajaskonnaga Mindati linn India piiri lähistel. Miinipilduja- ja raketirünnakute tagajärjel pages suur osa linna 50 000 elanikest ümberkaudsetesse metsadesse, järgnedes sealsetele mässulistele. Relvarühmituste hallatud aladel on sagedased ka õhulöögid, kus pommitatakse lihtsalt külasid ja külarahvast, isegi kui võitlejaid läheduses ei paikne.

Griffithi ülikooli Aasia ekspert Andrew Selth hindas, et oma suurest võimsusest hoolimata võib sõjavägi silmitsi seista olukorraga, kus neil kõikjale jõudu ei jätku. Kuigi paljude väitel ei suuda halvastirelvastatud mässulised piirkondi oma kontrolli all hoida, siis võivad korraga Myanmari igas nurgas toimuvad vastuhakud armee üle koormata. Eksperdi sõnul üritab hunta alliansi osapooli ka eraldi lepitada.

Üheks selliseks katseks peetakse märtsis tehtud otsust eemaldada kõige arvukam rühmitus, Arakani Armee, võimude terrorirühmituste nimekirjast. „Myanmari sõjavägi peab kohe lõpetama rahumeelsete protestide mahasurumise ja tsiviilisikute tapmise,” teatasid mässulised aga vastuses leppimatult . „Kui mitte, siis peab allianss oma rõhutud kaasmaalasi toe ja koostööga toetama.”

Ähmane reaktsioon maailmalt

Üleriigiline vastuhakk režiimi katsele vabadus taas vägivaldselt purki toppida tõmbas vähemalt esimestel nädalatel riigile kogu maailma tähelepanu. Riigipöördele järgneval päeval koostatud ÜRO resolutsioon komistas esialgu Hiina ja Venemaa otsustamatuse ning äärmiselt ebamääraste avalduste otsa. Ligi kaks kuud hiljem suudeti sõjaväe vägivald siiski konsensuslikult hukka mõista. Nagu ikka, jääb see aga „sügava mureavalduse” tasemele, seda isegi olukorras, mil režiim vahistas isegi ühe ameeriklasest korrespondendi. Praktiliste sanktsioonideni muidugi jõutud pole, kuigi protestijate eestkõnelejad on kutsunud rahvusvahelist kogukonda üles nii relvaembargot kui ka lennukeelutsooni kehtestama.

Neist esimesele on vähemalt Läänes kuulda olnud kõrgetasemelisi toetusavaldusi. Küll aga on näiteks Hiina huvidest tõeliselt raske sotti saada. Indias, mis samuti võitleb oma idapiiril mõne marginaalsema rühmitusega, on Katšini Armeed süüdistatud viimastele relvastuse tarnimises, mis omakorda toimuvat Hiina toetusel.

Kuigi Peking on selle ümber lükanud, tõdevad analüütikud, et neil võivad olla sidemed katšinitega, kes administreerivad Hiina piiri ääres märkimisväärseid alasid. Samuti ei ole Pekingile sugugi meelepärane bamarite juhitud hunta räige vägivallapoliitika etniliste vähemuste vastu. Lisaks riigita rahvastele elab Myanmari servaaladel ka hulgaliselt hani hiinlasi ning nende lähedasi hõime, kes on samuti keskvõimu range kontrolli vastu võidelnud.

Samas on naabrid olnud riikide loomisest saati tihedas suhtluses – seda nii poliitiliselt kui ka majanduslikult. Myanmar on ressursirikas naaber. Kuna Peking oli pikalt riigipöörde ja vägivalla hukkamõistmise vastu, tõmmati enda peale ka Myanmari protestijate viha. See viis isegi mõne tehase süütamiseni ja samuti süüdistatakse naabrit üldsegi sõjaväe võimule aitamises. Siiski ei saa jätta märkimata, et Peking silus oluliselt suhteid ka Suu Kyiga tema valitsusperioodil. Hinnatakse, et hiinlased on lihtsalt leppimatult vastu laiemale rahvusvahelisele sekkumisele „riigi siseasjadesse”, olgu selleks kasvõi relvastatud riigipööre.

Mis puutub aga Moskvasse, siis on venelased otsustanud kardetavasti jätkata pragmaatilisi suhteid ja relvamüüki. Vene asekaitseminister oli esimene kõrgetasemeline välisametnik, kes Myanmari märtsis pärast riigipööret külastas. Mai lõpus saabusid aga hunta kindralid ja nendega sõbralikud suurärimehed Moskvasse külla, et väisata näitust ning tutvuda kõige värskemate lahingukopteritega. Tõesti – Myanmarist on kõlanud ka väiteid, et mässulised on suutnud mõned armee kopterid hävitada.

Võime näha, et eelkõige on sõjaväelise režiimi vastu võitlev Myanmari rahvas siiski üksi. Lääs on kaugel ja otsesed mõjutusvahendid puuduvad. Relvaembargo kehtestamine oleks ise juba ootamatult jõuline samm. Kuigi Myanmari sõjavägi ei naudi sellist seljatagust, nagu näiteks Valgevene režiim, võivad nad tugevama osapoolena loota Pekingi ning Moskva külma pragmatismi peale. Siiski on aga killustunud rahvas esimest korda pärast 1988. aasta ülestõusu üksteist leidnud. Riigi eri otsades elavad kristlased, moslemid, budistid, katšinid, karenid, bamarid, hiinlased ja muud organiseeruvad koos brutaalsete türannide vastu. Omal moel on sõjavägi suutnud selle ebaloogilise riigi ühendada – kindlasti mitte nii, nagu nad plaanisid.

Myanmari Liidu Vabariik on 1954. aastal Briti võimu alt vabanenud riik, kus kaks kolmandikku elanikkonnast moodustavad bamarid ehk birmalased. Sellegipoolest on mitmed autonoomsed piirialad Hiina, India ja Tai naabruses erinevate riigita rahvaste asustatud. Ajalooliselt oli riigi nimi Birma, kuid režiim muutis selle 1989. aastal.

Aung San Suu Kyi on elu jooksul pälvinud geopoliitilise tunnustuse „Ameerika mäed”. 1988. aasta ülestõusu eel tagasi Myanmari kolinud riigi looja tütrest sai diplomaat ja hinnatud liider. Oma vägivallatu vastuhaku põhimõtte eest pälvis ta ka Nobeli rahupreemia, kuid veetis järgnevad 20 aastat vahelduva eduga koduarestis. Viimaks 2015. aastal võimule tulnuna oli ta rahvusvaheliselt väga populaarne. Rohingjade genotsiidi arenedes ei hakanud ta aga sõjaväge kritiseerima ning sattus selle eest tõelise põlu alla.

Katšini Vabadusarmee on Hiina piiri ääres elavate katšinite suurema enesemääramisõiguse eest võitlev rühmitus, mis sündis juba juba 1960ndatel. Praegu on sel kuni 10 000 võitlejat, neist paljud relvastuse ja varustuse poolest tõelise jalaväe tasemel. Bamarite ja katšinite vastuoluks on mitmeid põhjuseid. Näiteks on esimesed budistid ning võitlesid Teise maailmasõja ajal suuresti Jaapani poolel. Katšinid pöördusid alles hiljuti rahvausust kristlusesse ning tegid sõja käigus koostööd brittidega.

Arakani Armee tegutseb Arakanis, mille keskvõim tegi kurikuulsaks seal elavate rohingjade vastu suunatud vägivallaga. Rühmitus võitleb paljurahvuselise osariigi suurema autonoomia nimel ning neil on hinnaguliselt 20 000 võitlejat. Liikumine loodi 2009. aastal hoopis Katšinis. Nad on oma tegevusega laienenud nii India-äärsesse Arakani kui Chini regiooni, millest hoolimata tehakse katšinitega siiski tihedat koostööd.

Ta’angi Rahvuslik Vabastusrinne tegutseb Hiina piiri ääres Shani osariigis. Tegemist on kohaliku khmeeri hõimu rahvusliku rühmitusega, millel on umbes 6000 võitlejat. Organisatsioon võitleb keskvõimuga ja tegutseb kohaliku narkokaubanduse ning -tootmise vastu.

Myanmari Rahvuslik-Demokraatlik Allianss on Hiina piiri ääres tegutsev ajalooliselt kommunistliku taustaga rühmitus. Suuresti hiinlastega asustatud Shani regioonis tegutsevat rühmitust on seostatud nii narkokaubandusega kui süüdistatud ka Hiinalt abi vastuvõtmises.

Põhjaliit on 2016. aastal loodud värske allianss, mille moodustavad Katšini Vabadusarmee, Arakani Armee, Ta’angi Rahvuslik Vabastusrinne ja Myanmari Rahvuslik-Demokraatlik Allianss. Selle tegevus katab praegu, mil rühmitused teevad bamari režiimivastastega koostööd, suure osa Myanmarist.

Kareni Rahvuslik Vabastusarmee ei ole osa rühmituste alliansist, kuid tegutseb samuti hunta vastu. Tiibetlaste sugulaskeelt kõnelev kareni rahvas elab Tai piiri ääres. Praegu umbes 12 000 meheline organisatsioon peab mõne väite kohaselt maailma pikimat kodusõda, mis on praeguseks kestnud juba üle 70 aasta.

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Kodusõja sünd. Myanmari hunta ühendas killustatud rahvad enda vastu

Published On: July 30, 2021By

Myanmaris haarab sõjavägi demokraatlikult valitsuselt võimu ja toimub rohingjade genotsiid. Neid põhilisi infokilde on ilmselt kuulnud igaüks. Praegu seisab taas end vägivaldselt võimule pressinud Myanmari hunta silmitsi kodusõjaga, sest arvukad vähemusrahvused on loonud koalitsiooni ja põletavad järjest maha armee valveposte.

Myanmar on saanud maailmameedia jäägitut tähelepanu kahel korral. 2015. aastal võidutses seal üle aastakümnete viimaks rahva tahe, kui ühe riigirajaja tütar, austavalt Leediks kutsutud Aung San Suu Kyi ja tema Rahvuslik Demokraatialiiga võtsid sõjaväelt võimu üle. Siis kerkis aga fookusesse tõsiasi, et tsiviilvalitsuse kontrolli alt välja jäänud armee teeb Arakani provintsi moslemivähemuste külasid süsteemselt maatasa. Kuna Suu Kyi selle vastu sõna ei võtnud, langes kunagine Nobeli rahupreemia pälvinu peaaegu paaria staatusesse. Nüüd, kui tähelepanu on jälle mujale pöördunud, podiseb riigis aga järjest enam kodusõja mõõtmeid võttev konflikt.

Mõne aasta eest Tallinna Ülikooli väisanud Myanmari ajakirjanike kirjeldusest võiks teha ühe olulise väljavõtte, mis aitaks mõista riigi olukorra tausta. Sel hetkel olid demokraatia mesinädalad nende kodumaal juba möödas ning rahvusvahelisele areenile kerkisid mustad murepilved seoses rohingjadevastase vägivallaga. Ajakirjanikud suunasid süüdistused Suu Kyist mööda, kinnitades, et Leedil pole sõjaväe tegude üle kontrolli.

Hunta- ja demokraatiavahelisele vägikaikaveole oli neil aga oluliselt valgustavam selgitus. Myanmari ajakirjanike väitel algatas sõjaväeline režiim demokratiseerimisprotsessi ise, sest lootis nende „fassaadpartei” võitu ja nii valitsemise jätkamist justkui rahva õnnistusel. Asjad läksid aga ootamatult rappa – Suu Kyi erakond krabas vaieldamatu võidu ning võimu enamikes ministeeriumides. Selle aasta jaanuaris taastas hunta värskete valimiste tulemusi ümberlükates oma raudse haarde. Paistab aga, et Myanmari ühiskonnas on toimunud suur pööre…

Rahvas läheb metsavendadeks

Paljurahvuseline Myanmar on 1948. aasta iseseisvusest saati maadelnud piirialadel toimuvate lakkamatute etniliste kogukondade ülestõusudega. Ajal, mil demokraatlik vabadusehõng käis käsikäes kontrollimatu armee märatsemisega perifeerias, lõid mitmed vähemusrahvuste autonoomia nimel võitlevad rühmitused alliansi – Põhjaliidu. See ühendab nelja piirkondlikku ja etnilist relvarühmitust, mille umbkaudu 40 000 võitlejat on üle riigi džunglite ja külade laiali pillutatud.

See ei pruugi tunduda palju, arvestades, et huntal on kasutada kokku enam kui 400 000 mehega aastakümnete pikkuses võitluses karastunud armee. Segi lõi kaardid aga 1. veebruari riigipööre, mille käigus vahistati Suu Kyi ja tema valitsuse võtmeisikud. Kui vihane rahvas seepeale tänavatele kogunes, otsustati armeed kasutada massimeeleavalduste laialiajamiseks. Hunta vastu protestivatest relvastamata meeleavaldajatest on tänaseks surma saanud vähemalt 800, nende seas isegi lapsi. Armee läks rahvale peale tinarahega ja kasutas barrikaadide hävitamiseks isegi granaadiheitjaid.

Nähtavasti tegi režiim aga suure vea suunates relvad oma riigi tuumiku, Bamari rahva vastu. Rahva vastuhakkudega on ka varem silmitsi seistud, kuid seekordse jõhkrutsemisega vihastas sõjavägi välja uue põlvkonna. Märkimisväärsel hulgal noori huntavastaseid on hakanud pöörduma džunglitesse vähemusrahvaste relvarühmituste poole. Need demokraatiameelsed, kes riigipöörde järel üleriiklikke streike korraldasid, saavad nüüd kogenud geriljadelt relvatreeningut ja füüsilist ettevalmistust, et armeele reaalselt vastu hakata. Rollid on sealjuures protestivate myanmarlaste vahel jaotatud suisa hongkongiliku süsteemsusega.

„Meil on kaks rühma, üks me oma naabruskonda kaitsmas, teine läks treenima ning õpetab oma saadud teadmisi tagasi tulles ka meile,” kirjeldas üks aktivist CNNiga töötavale ajakirjanikule tegevuse ideed. Kuigi rahva budistidest tuumik on Suu Kyi juhtimisel juba alates 1988. aastast üritanud huntale vastu seista, võib mõtlemise muutust selgelt märgata. „Võltsoptimism on Birma (Myanmari) ühiskonda mitmeid põlvkondi valitsenud, kuid see käimasolev riigipööre on 54 miljoni inimese silmad avanud,” hindas üks Katšini vastupanuliikumises osalejaid olukorda.

Kodusõda saab hoogu?

Lahingutegevus on massimeeleavalduste mahasurumise järel järjest ägenenud, kusjuures relvarühmituste ja keskvõimu operatsioonid paistavad käivat omamoodi „pingpongina”. Mässajad teevad maapiirkondades maatasa politseijaoskondasid ja sõjaväe väiksemaid garnisone. Nähtavasti on paljud seesugused maha põletatud ning sõdureid tapetud kümnete kaupa. Levivad ka videotõendid, milles armeeüksused annavad alla ja loovutavad oma relvad. Selle kõige mastaapi on loomulikult raske hinnata, kuid riigi piirialadel on rühmituste kontrolli all kohati laialdased alad.

Sellised väikesed võidud saavutatakse käsirelvade toel, neist mõned korralikud automaadid, enamik aga jahipüssid või valminud suisa kohaliku improviseeritud toodanguna. Linnadest pärit protestijate juhendamisel korraldatakse isetehtud lõhkekehi kasutades pommirünnakuid ka suuremates linnades. Näiteks põles 24. mail suure plahvatuse järel Katšini osariigi pealinnas maha hunta administratiivhoone. Konfliktianalüütiku Nathan Ruseri hinnagul on viimase paari kuuga hukkunud vähemalt 720 sõjaväelast.

Armee on aga valmis karmi jõudu rakendama. Mai keskel võeti sihikule suure mässuliste toetajaskonnaga Mindati linn India piiri lähistel. Miinipilduja- ja raketirünnakute tagajärjel pages suur osa linna 50 000 elanikest ümberkaudsetesse metsadesse, järgnedes sealsetele mässulistele. Relvarühmituste hallatud aladel on sagedased ka õhulöögid, kus pommitatakse lihtsalt külasid ja külarahvast, isegi kui võitlejaid läheduses ei paikne.

Griffithi ülikooli Aasia ekspert Andrew Selth hindas, et oma suurest võimsusest hoolimata võib sõjavägi silmitsi seista olukorraga, kus neil kõikjale jõudu ei jätku. Kuigi paljude väitel ei suuda halvastirelvastatud mässulised piirkondi oma kontrolli all hoida, siis võivad korraga Myanmari igas nurgas toimuvad vastuhakud armee üle koormata. Eksperdi sõnul üritab hunta alliansi osapooli ka eraldi lepitada.

Üheks selliseks katseks peetakse märtsis tehtud otsust eemaldada kõige arvukam rühmitus, Arakani Armee, võimude terrorirühmituste nimekirjast. „Myanmari sõjavägi peab kohe lõpetama rahumeelsete protestide mahasurumise ja tsiviilisikute tapmise,” teatasid mässulised aga vastuses leppimatult . „Kui mitte, siis peab allianss oma rõhutud kaasmaalasi toe ja koostööga toetama.”

Ähmane reaktsioon maailmalt

Üleriigiline vastuhakk režiimi katsele vabadus taas vägivaldselt purki toppida tõmbas vähemalt esimestel nädalatel riigile kogu maailma tähelepanu. Riigipöördele järgneval päeval koostatud ÜRO resolutsioon komistas esialgu Hiina ja Venemaa otsustamatuse ning äärmiselt ebamääraste avalduste otsa. Ligi kaks kuud hiljem suudeti sõjaväe vägivald siiski konsensuslikult hukka mõista. Nagu ikka, jääb see aga „sügava mureavalduse” tasemele, seda isegi olukorras, mil režiim vahistas isegi ühe ameeriklasest korrespondendi. Praktiliste sanktsioonideni muidugi jõutud pole, kuigi protestijate eestkõnelejad on kutsunud rahvusvahelist kogukonda üles nii relvaembargot kui ka lennukeelutsooni kehtestama.

Neist esimesele on vähemalt Läänes kuulda olnud kõrgetasemelisi toetusavaldusi. Küll aga on näiteks Hiina huvidest tõeliselt raske sotti saada. Indias, mis samuti võitleb oma idapiiril mõne marginaalsema rühmitusega, on Katšini Armeed süüdistatud viimastele relvastuse tarnimises, mis omakorda toimuvat Hiina toetusel.

Kuigi Peking on selle ümber lükanud, tõdevad analüütikud, et neil võivad olla sidemed katšinitega, kes administreerivad Hiina piiri ääres märkimisväärseid alasid. Samuti ei ole Pekingile sugugi meelepärane bamarite juhitud hunta räige vägivallapoliitika etniliste vähemuste vastu. Lisaks riigita rahvastele elab Myanmari servaaladel ka hulgaliselt hani hiinlasi ning nende lähedasi hõime, kes on samuti keskvõimu range kontrolli vastu võidelnud.

Samas on naabrid olnud riikide loomisest saati tihedas suhtluses – seda nii poliitiliselt kui ka majanduslikult. Myanmar on ressursirikas naaber. Kuna Peking oli pikalt riigipöörde ja vägivalla hukkamõistmise vastu, tõmmati enda peale ka Myanmari protestijate viha. See viis isegi mõne tehase süütamiseni ja samuti süüdistatakse naabrit üldsegi sõjaväe võimule aitamises. Siiski ei saa jätta märkimata, et Peking silus oluliselt suhteid ka Suu Kyiga tema valitsusperioodil. Hinnatakse, et hiinlased on lihtsalt leppimatult vastu laiemale rahvusvahelisele sekkumisele „riigi siseasjadesse”, olgu selleks kasvõi relvastatud riigipööre.

Mis puutub aga Moskvasse, siis on venelased otsustanud kardetavasti jätkata pragmaatilisi suhteid ja relvamüüki. Vene asekaitseminister oli esimene kõrgetasemeline välisametnik, kes Myanmari märtsis pärast riigipööret külastas. Mai lõpus saabusid aga hunta kindralid ja nendega sõbralikud suurärimehed Moskvasse külla, et väisata näitust ning tutvuda kõige värskemate lahingukopteritega. Tõesti – Myanmarist on kõlanud ka väiteid, et mässulised on suutnud mõned armee kopterid hävitada.

Võime näha, et eelkõige on sõjaväelise režiimi vastu võitlev Myanmari rahvas siiski üksi. Lääs on kaugel ja otsesed mõjutusvahendid puuduvad. Relvaembargo kehtestamine oleks ise juba ootamatult jõuline samm. Kuigi Myanmari sõjavägi ei naudi sellist seljatagust, nagu näiteks Valgevene režiim, võivad nad tugevama osapoolena loota Pekingi ning Moskva külma pragmatismi peale. Siiski on aga killustunud rahvas esimest korda pärast 1988. aasta ülestõusu üksteist leidnud. Riigi eri otsades elavad kristlased, moslemid, budistid, katšinid, karenid, bamarid, hiinlased ja muud organiseeruvad koos brutaalsete türannide vastu. Omal moel on sõjavägi suutnud selle ebaloogilise riigi ühendada – kindlasti mitte nii, nagu nad plaanisid.

Myanmari Liidu Vabariik on 1954. aastal Briti võimu alt vabanenud riik, kus kaks kolmandikku elanikkonnast moodustavad bamarid ehk birmalased. Sellegipoolest on mitmed autonoomsed piirialad Hiina, India ja Tai naabruses erinevate riigita rahvaste asustatud. Ajalooliselt oli riigi nimi Birma, kuid režiim muutis selle 1989. aastal.

Aung San Suu Kyi on elu jooksul pälvinud geopoliitilise tunnustuse „Ameerika mäed”. 1988. aasta ülestõusu eel tagasi Myanmari kolinud riigi looja tütrest sai diplomaat ja hinnatud liider. Oma vägivallatu vastuhaku põhimõtte eest pälvis ta ka Nobeli rahupreemia, kuid veetis järgnevad 20 aastat vahelduva eduga koduarestis. Viimaks 2015. aastal võimule tulnuna oli ta rahvusvaheliselt väga populaarne. Rohingjade genotsiidi arenedes ei hakanud ta aga sõjaväge kritiseerima ning sattus selle eest tõelise põlu alla.

Katšini Vabadusarmee on Hiina piiri ääres elavate katšinite suurema enesemääramisõiguse eest võitlev rühmitus, mis sündis juba juba 1960ndatel. Praegu on sel kuni 10 000 võitlejat, neist paljud relvastuse ja varustuse poolest tõelise jalaväe tasemel. Bamarite ja katšinite vastuoluks on mitmeid põhjuseid. Näiteks on esimesed budistid ning võitlesid Teise maailmasõja ajal suuresti Jaapani poolel. Katšinid pöördusid alles hiljuti rahvausust kristlusesse ning tegid sõja käigus koostööd brittidega.

Arakani Armee tegutseb Arakanis, mille keskvõim tegi kurikuulsaks seal elavate rohingjade vastu suunatud vägivallaga. Rühmitus võitleb paljurahvuselise osariigi suurema autonoomia nimel ning neil on hinnaguliselt 20 000 võitlejat. Liikumine loodi 2009. aastal hoopis Katšinis. Nad on oma tegevusega laienenud nii India-äärsesse Arakani kui Chini regiooni, millest hoolimata tehakse katšinitega siiski tihedat koostööd.

Ta’angi Rahvuslik Vabastusrinne tegutseb Hiina piiri ääres Shani osariigis. Tegemist on kohaliku khmeeri hõimu rahvusliku rühmitusega, millel on umbes 6000 võitlejat. Organisatsioon võitleb keskvõimuga ja tegutseb kohaliku narkokaubanduse ning -tootmise vastu.

Myanmari Rahvuslik-Demokraatlik Allianss on Hiina piiri ääres tegutsev ajalooliselt kommunistliku taustaga rühmitus. Suuresti hiinlastega asustatud Shani regioonis tegutsevat rühmitust on seostatud nii narkokaubandusega kui süüdistatud ka Hiinalt abi vastuvõtmises.

Põhjaliit on 2016. aastal loodud värske allianss, mille moodustavad Katšini Vabadusarmee, Arakani Armee, Ta’angi Rahvuslik Vabastusrinne ja Myanmari Rahvuslik-Demokraatlik Allianss. Selle tegevus katab praegu, mil rühmitused teevad bamari režiimivastastega koostööd, suure osa Myanmarist.

Kareni Rahvuslik Vabastusarmee ei ole osa rühmituste alliansist, kuid tegutseb samuti hunta vastu. Tiibetlaste sugulaskeelt kõnelev kareni rahvas elab Tai piiri ääres. Praegu umbes 12 000 meheline organisatsioon peab mõne väite kohaselt maailma pikimat kodusõda, mis on praeguseks kestnud juba üle 70 aasta.

+ posts
+ posts