Pikkadel öötundidel, mil paljud meist magavad õndsat und, leidub neid, kes ohverdavad oma unetunnid teiste elude päästmiseks. Eluliini emotsionaalse toe telefoniliini vabatahtlikud on justkui eesliini töötajad, keda me ei näe ja kellest ei kuule, kuid kes ei ole vähem olulised. MTÜ Eluliini telefoniliinid on abikäsi neile, kes on hetkeolukorrast rusutud ning kellel pole mujale pöörduda. Helistajaid nõustavad liini teisel pool olevad vabatahtlikud, kes pakuvad emotsionaalset tuge raskes olukorras.

Eluliin on MTÜ, mis hoiab töös erinevaid telefoniliine ning pakub raskel ajal nõu ja tuge . 90ndatel alguse saanud emotsionaalse toe telefon töötab siiani öösiti, kuid tänaseks on emotsionaalse toe telefonist kaugemale arenetud ning saab erinevate telefoniliinide kaudu abi ööpäevaringselt. Tuge pakutakse ka abivajavatele naistele ning inimkaubandusohvritele. Eluliini eesmärgiks on toetada inimest kõne ajal toimuva vestluse kaudu nii palju kui võimalik ja vajalik. 

Kriisiolukord rõhub vaimset tervist

Vaimse tervise probleemide puhul õla alla panemine kriisiajal on sama oluline nagu igapäevaelus meditsiinilise abi pakkumine, kuna abi puudumisel võivad mõlemad olukorrad lõppeda surmaga. Uudised haiglate meditsiinitöötajate ülekoormusest ilmuvad nii trükis kui ka teles, ent vähe on olnud juttu neist, kes aitavad kriitilisel hetkel leevendada vaimse tervise probleeme . Üheks abipakkujaks on Eluliin – telefonikõnede liin, mis võib elusid muuta. 

Psühholoogide järjekorrad on ootamatult pikad ning abivajamise korral ei ole kiirreageerijat, kes aitaks hädast välja siis, kui kõik järsku üle pea kasvab. Praegusel ajal võib suurem mure tulla välja erinevatest igapäevaelu probleemidest, mida varem eriti tähele ei pannudki. Kõne võib olla ainuke viis, kuidas kellelegi kiiresti abiks olla, sest isegi juhul, kui psühholoogi juurde saab aja broneerida, ei garanteeri see sügavalt masenduses inimese sinnajõudmist.

Eluliini juhatuse liikme Eda Mölderi sõnul on ülekoormatud need inimesed, kel on suur perekonnakoormus, või need, kes on ise eesliinitöötajad. „Kõnedes on koroonateema tugevalt sees, ent see pigem võimendab erinevaid igapäevaseid probleeme, mis olid olemas juba varem,” lisab ta.

Näiteks üksinda elav inimene ei pruugi end tunda kodus üksikult, kui puutub igapäevaselt tööl kokku kolleegidega. Tal on keegi, kellega kohvinurgas mõtteid vahetada või niisama nalja visata. Kuniks kodust saab töö ja tööst saab kodu. Hullem on see, kui kodukontor surub inimese ühetoalise korteri nelja seina vahele, mis võib tunduda rohkem nagu ahistav puur kui hubane pesa. Päriselu kontakti puudumine võib süvendada üksildust ja kurbust inimeses, kes on harjunud sotsialiseeruma ja suhtlema vahetus kontaktis.

Suures perekonnas elav inimene on arvatavasti õppinud paljude inimestega, eriti lastega kaasneva lärmi sees elama. Elades oma tavapärases rutiinis ei pruugi ta märgatagi, et kontoris veedetud tunnid olid vaheldus, mida ta hädasti vajas. Kui aga ühel hetkel kogu krempel jääb koduseks, mis saab siis edasi? Raske on korraldada enda tööpäeva ja osaleda koosolekul, kui peab samal ajal lapsi manitsema või neile süüa tegema. Veel hullem on, kui peab lapsega pikalt koolitükke tegema. Tekib küsimus – kuhu jääb tööaeg?

Natukene aega võib niimoodi hakkama saada, ent mitte kaua. Produktiivsus väheneb ja stress kasvab üle pea. 24 tunnist ei jagu piisavalt, et oma tööülesandeid täita, lapsi aidata, süüa valmistada ning muid koduseid toimetusi teha. Keerulisem on veel see,  kui ühel päeval tuleb uudis, et oled hetkeolukorra tõttu kaotanud oma töö  ning pead mõtlema välja muid viise, kuidas ots otsaga hakkama saada, kuna uut tööd võib olla raske leida. 

Rasked päevad venivad õhtusse ning kui viimaks on aeg hinge tõmmata, võib tekkida tunne, et enam ei jaksagi. Tüdimus. Lootusetus. Midagi ei lähe paremaks. Vahest ei ole ka kellelegi oma mõtteid kurta. Üksildustunne haarab inimese endasse. Teki all kookonisse tõmbununa tulevad pead paitama nukrad mõtted, mis panevad pisarad voolama ja tekitavad tunde, et „äkki ei olegi mõtet”. Aga alati on. Alati tuleb järgmine päev, lihtsalt öö on vaja üle elada. Sellega võib aidata Eluliin, kelle vabatahtlikud on helistajate jaoks olemas. 

Kuidas näeb vabatahtlik töö välja?

Telefoniliinid töötavad tänu vabatahtlike abile. „Motivatsioon vabatahtlikuks saada võib tekkida erinevatel põhjustel. Tuge pakuvad need, kes tahavad lihtsalt täita mingit õilsat missioonitunnet, ent ka need, kes on oma elus midagi väga rasket läbi elanud, võib-olla suudavad samastuda inimesega teiselpool liini ning soovivad teisi oma kogemusega aidata,” ütles Mölder. Tema sõnul loovutavad emotsionaalse toe telefoniliini vabatahtlikud tavaliselt 1 kuni 2 ööd ühest kuust, et veeta pikki tunde inimestega, kes vajavad kedagi, kellega hapral tunnil rääkida. „Vabatahtlikud on olemas, et aidata inimesed läbi rasketest aegadest,” ütles Mölder. 

Kuigi vabatahtlikuks saamise soov võib olla paljudel, ei sobi see Mölderi hinnangul kõigile. Eluliin teeb põhjaliku eeltöö, viies läbi koolituse, kus selgitatakse välja, kas inimene sobib vabatahtlikuks. „Koolitus õpetab inimest ka iseend tundma – kas ta on piisavalt tugev, et hakkama saada emotsionaalse nõustamisega,” sõnas ta. 

Tegemist ei ole palgalise tööga, vaid vabatahtlik panustab siis, kui ta ise selleks valmis on ja kui ta suudab seda teha. „Näiteks soovitatakse vabatahtlikel võtta aeg maha, kui enda isiklikus elus on midagi jahmatavat juhtunud,” andis Mölder pilguheidu vabatahtlike ellu.

Samal ajal, kui paljud söövad õhtust koduseinte vahel, asuvad vabatahtlikud teele, et alustada oma öist vahetust Eluliinis. Emotsionaalse toe liin ootab kõnesid igal õhtul 19st kuni 7ni hommikul. Oma unetunde loovutada ei ole lihtne, ent vabatahtlikud teevad seda suurema eesmärgi nimel. „Helgemad hetked vabatahtliku tööpostil on need, kui helistaja tunneb kergendust ning mure jagamisest on olnud abi. Pole midagi paremat sellest, kui öö on mööda saadetud ning uus päev koidab nii vabatahtliku kui ka helistaja jaoks – see tähendab, et töö on korda läinud,” kirjeldas Mölder vabatahtliku töö tunnustavat poolt.

Mölderi sõnul ei helista emotsionaalse toe liinile ainult suidsiitsete mõtetega inimesed. Enamjaolt on helistajaks inimene, kes tunneb end üksikult ja tahab muret kurta. Mure võib olla lähedase kaotus, õnnetus, traumaatiline juhtum, peretüli ja konflikt, paarisuhteprobleem, tööprobleem, kiusamine ja palju muud. 

Mölderi sõnul pöördutakse sinna ka eluliste muredega ja ka siis, kui on mure kellegi teise pärast. Näiteks pereliikmed, kes tunnevad muret, et lähedane on sõltlane. Emotsionaalse toe telefonile pöördutakse kõikvõimalike probleemide hulgas ka sellega,  kui elu mõte on kadunud. „See ei tähenda ilmtingimata suitsiidseid mõtteid, vaid ka lihtsalt seda, et ei tea, millises suunas oma eluga liikuda,” lisas ta. 

Kuidas inimest rahustatakse?

Vestlus suitsiidsete inimestega ei ole alati lihtne. „Kui helistatakse enesetapumõtetega, arutatakse see mõte läbi. Näiteks kuidas see tekkis ja mis neid mõtteid on võimendanud. Proovitakse rahulikult läheneda,” ütles Mölder.
Emotsionaalse toe telefoni eesmärk on enesetappude ennetamine, andes inimesele võimaluse rääkida oma mõtetest ja pingetest.

Kui lähedasel on probleem või elus raskem aeg, tuleb ka talle läheneda rahulikult. „Ei tasu pakkuda kiireid lahendusi, mida ta ei suuda kohe vastu võtta või milleks ta ise ei ole valmis,” lisas Mölder. Tema sõnul ei tohiks hakata kohe abi pakkuma. Selle asemel on kõige suurem abivahend inimese ärakuulamine. „Julgustamine ning toetamine on samuti oluline, kasvõi lihtsate lausetega, nagu näiteks „Homme tuleb päikesepaisteline ilm.”,” ütles Mölder. Kui inimesel on mure, ongi Mölderi hinnangul kõige parem abivahend see, kui ta saab oma muret jagada.