Nädalavahetusel möödus üks vastuoluline tähtpäev. Keegi nimetab seda Euroopa päevaks, mõni aga hoopistükkis võidupühaks. 14 aastat tagasi leidis aset üks taasiseseivunud Eesti traagilisemaid sündmusi – pronksiöö. See aasta jäi surematu polgu üritus ära ja selle asemel toimus autorongkäik. Pronkssõduri juurde ilmusid tuhanded punased nelgid. Sellest kõigest on meedias räägitud piisavalt palju, kuid mida arvavad sellest kõigest vene keelt kõnelevad noored?

Uurisin kolmelt noorelt, mida nad arvavad 9. maist ning pronksiööst. Dmitri ja Vladislav on mõlemad pärit Ida-Virumaalt – Dmitri kolis Tallinna ja õpib ülikoolis ning Vladislav käib oma kodulinnas tööl. Artjom on aga põline tallinlane ning peagi plaanib kandideerida ühte Eesti tippülikooli. Ja kuigi kõik kolm noort kõnelevad emakeelena vene keelt ning peavad end vene rahvuse väärikateks esindajateks, siis nende arvamus üksteise suhtes on kohati vastuoluline. 

 

Kas Su pere tähistab 9. maid? 

Dmitri: Minu pere 9. maid pigem ei tähista. Mul on küll tuttavaid, kes tähistavad, kuid minu meelest noored seda pigem ei tee.

Artjom: Meie pere tähistab seda ainult vanaisaga ning ilma temata seda ei tee. Kui talle seda pakume ning ta pole tööl, siis tähistame ikka. Pronkssõduri juures me ei käi.

Vladislav: Tähistame küll. Hommikul vaatame paraadi, külastame hauapaiku ja monumente ning õhtul vaatame leinaseisakut ning lähme vanaemale külla, kus me siis ka tähistame.

 

Milline oli Sinu kooli suhtumine 9. maisse?

Dmitri: Käisin Jõhvi Vene Põhikoolis ja Jõhvi Gümnaasiumis. Põhikoolis oli suhtumine, et me ei tähista seda, kuna elame Eestis, kuid saame rääkida sellest, et mis asi on 9. mai, mida see tähendab Venemaa jaoks, mida see tähendab Eesti jaoks. Gümnaasiumis polnud sellest vist üldsegi juttu. Seal me pigem tähistasime Euroopa päeva.

Artjom: Minu esimeses koolis öeldi, et Georgi linti ei tohi kanda, sest see võib riivata nende inimeste õigusi, kes pole venelased. Seitsmendas või kaheksandas klassis oli mul klassivend, kelle vanemad suhtusid väga tõsiselt sellesse tähtpäeva ning kui ta tuli kooli Georgi lindiga, siis palus sotsiaalpedagoog tal selle ära võtta. 

Vladislav: Koolis me sellest eriti ei rääkinud, kuna meie koolis õppisid ka eestlased ehk mõned pooldasid seda tähtpäeva, mõned mitte.

 

Kuidas ise suhtud võidupühasse? 

Dmitri: Minu jaoks on see praegu pigem Euroopa päev. Tähistame seda, et Euroopas on rahu, mitte seda, et keegi kunagi enda arvates võitis. Minu jaoks pole see võidupüha ega midagi sellist. Kuigi mu vanavanaisa hukkus Saaremaal teise maailmasõja ajal, siis minu peres me siiski ei tähista seda nii. Minu arust peaks see päev olema pigem peresisene, mitte et käid õues lindiga ning karjud igasuguseid asju. Meil Jõhvis väga selliseid asju ei toimu. Eelkõige peaks see olema rahupäev, et pole sõda ning kõik on hästi.

Artjom: Ma arvan, et see tähtpäev võib eksisteerida. Paljud võivad arvata, et tähistame mingisugust võitu kellegi üle, kuid tegelikult tähistame seda, et sõda sai läbi ning see peaks olema pühendatud neile, kes sõjas hukkusid. Isegi see sõna „võidupüha” tähendab seda, et tähistatakse sõja lõppu. Selles sõjas kannatasid kõik osapooled ning see võit saavutati niivõrd suurte kaotustega, et see pole andnud meile mitte midagi sellist, et peaks seda tähistama kui suurt võitu. Need inimesed, kes käivad pronkssõduri juures, neid ma austan, kuid need, kes karjuvad можем повторить (toim – vn „võime korrata”), siis nemad on tõesti alaarenenud inimesed. Mina seda tähtpäeva eriti ei tähista, kuid mulle on see oluline. Mul on mitu esivanemat, kes pidid sõjast osa võtma ning vanavanaema elas üle Leningradi blokaadi. 

Vladislav: Suhtun sellesse positiivselt. See on minu rahvuskaaslaste jaoks väga oluline tähtpäev ning meie jaoks see pole mingisugune Euroopa päev, vaid oli ja on võidupüha.

 

Kas 9. mai üritused peaksid jääma sellisteks nagu need on või neid tuleks kuidagi muuta?

Dmitri: Minu arust võiks see kuidagi muutuda, kuid siiski ei tohiks neid üritusi piirata, sest inimestel on õigus seda tähistada. Arvan, et see tähtpäev peaks toimuma kodus perega, et mälestada neid, kes on hukkunud teises maailmasõjas. Mitte nii, et inimesed kogunevad Venemaa lippudega, mis pole üldse 9. maiga kuidagi seotud. Me elame Eestis ning ka paljud eestlased hukkusid selles sõjas. Ei oska öelda, miks inimesed niimoodi teevad. Ilmselt pole paljud inimesed kursis ka sellega, kust näiteks on tulnud Georgi lint.

Artjom: Selle teema kohta ma eriti ei tea, kuna ise pole selliseid üritusi külastanud, kuid minu arvates ei tohiks see välja näha, justkui kamp venelasi koguneb kokku, et juua end täis ning tähistada võidupüha. Eesti võttis ju samuti osa teisest maailmasõjast ning minu meelest peaks igas riigis olema normaalne, et mälestatakse hukkunuid. Kõige olulisem on see, kuidas inimesed ise suhtuvad sellesse.

Vladislav: See peab jääma selliseks nagu see on, sest niiviisi annavad inimesed au oma esivanematele.

 

Kas Sinu arvates peaks Georgi lindi kandmine koolis olema lubatud?

Dmitri: Ütleksin, et pigem mitte. Minu teada tuli see lint 2002. aastal või veidi varem. See pole traditsioon, mis oleks tekkinud kohe pärast ilmasõda. Selle lõi mingi Venemaa instituut. Ei arva, et see oleks midagi, mis oleks Eesti koolides vajalik. 

Artjom: Minu arvates peaks see lint olema lubatud. Minu jaoks on see samasugune riideese nagu särk. Kui sa kannad Georgi linti ja kohtad kedagi teist, kes seda ka kannab, siis te mõistate üksteist ning teate, et see on teile oluline. Neid, keda see teema ei huvita, siis ärgu kandku seda ning keegi seda ka ei sunni. See on iga inimese enda asi. Georgi lint, mis sümboliseerib kõiki sõjas hukkunuid, peaks olema lubatud. 

Vladislav: Jah, kuna selle keelamist võiks juba pidada natsionalismiks. Inimesed usuvad seda, et Venemaa võitis sõja ja selle keelamine on diskriminatsioon. Nemad ise üritavad peale suruda, et seda ei tohi kanda. Sellist olukorda ei tohi olla.

 

Kuidas suhtud pronksiöösse?

Dmitri: Nii ja naa. Vaadates praegu selle peale, siis oli seda vaja selleks, et vähendada venekeelse elanikkonna diskrimineerimist, aga seda minu jaoks õudsel ja uskumatul moel. See ei ole normaalne ning meenutab hiljutisi proteste Prantsusmaal. Seda kõike oleks võinud teha rahulikult, et mitte tekitada nii palju probleeme ühiskonnale. Samas oli vene kogukonnal vaja näidata, et nende arvates neid diskrimineeritakse ning ei kuulata.

Artjom: See, et inimesed leidsid selles olukorras põhjuse vandaalitsemiseks, on minu arust täielik jama. Võimalik, et kui valitsus oleks seda paremini esitlenud ja inimesi ette valmistanud, poleks seda ka juhtunud. See, et venelased olid selle vastu ning avaldasid oma meelt, on täiesti normaalne, kuna meil on sõnavabadus. Selles, mis hakkas edasi toimuma, on süüdi need inimesed, kelle arvates pole 9. mai hukkunute mälestamise päev, vaid see, et мы вас нагнули (toim – vn „me allutasime teid”) ja nüüd võime teha kõike, mida tahame. Selliseid käitumist ei toeta ma absoluutselt.

Vladislav: Pronkssõdur ei seisnud niisama Tõnismäel. Selle paigaldas nõukogude võim ning see on ajalooline mälestusmärk. Minu meelest ei olnud Eestil õigust seda ümber paigutada. See on sama, mis lammutada mõni ajalooline hoone. Seda lihtsalt ei tohi teha. Protestidesse suhtun samuti mõistvalt, kuigi see vägivald polnud üldse vajalik, kuna rahval pole mõtet valitsusele vastu hakata. 

 

Kas tunnetad selle konflikti järelkaja?

Dmitri: Ma arvan, et pronksiöö tegi ühiskonda paremaks, kuna nii eestlased kui ka venelased said aru, et midagi peab ühiskonnas muutuma ning seda ka tehti. Mingisugune diskrimineerimine on mõnes kohas küll alles, kuid võrreldes tolle ajaga on seda palju vähem. 

Artjom: 2021. aastal ma seda ei tunne, kuna istun kodus ning ei kohtu eriti inimestega. Kui sain õigesti aru, siis surematu polk jäeti see aasta ära. Kui see oleks toimunud, siis ilmselt oleks tunda seda konflikti ning teineteise mittemõistmist. Minu arust on ikka veel olemas nii venelased, kes arvavad, et võime seda sõda korrata, kui ka on alles jäänud eestlased, kes arvavad, et 9. mai pole hukkunute mälestuspäev, vaid venelaste eputamine. Need, kelle jaoks on 9. mai oluline eelkõige mälestuspäevana, ilmselt tunnevad pronksiööl vandaalitsejate tõttu piinlikust. Venelaste seas on neid, kes suhtuvad 9. maisse neutraalselt või isegi negatiivselt, ning ka eestlaste seas on neid, kellele on see tähtpäev oluline. Pronksiöö tulemusena suurenes vaen mõlema konflikti osapoole vahel. Ei usu, et need vandaalitsejad midagi saavutasid. Pigem võimendasid nad nii endi kui ka teiste viha.

 

Mida annaks teha, et eesti ja vene kogukonna arusaam 9. maist ning pronksiööst poleks niivõrd erinev? Kas annaks seda väärtuste konflikti kuidagi ära lahendada?

Dmitri: Sõltub põlvkondadest. Noored suhtuvad sellesse teistmoodi kui vanemad. Meie ei kanna Georgi linte ning samuti me ei tähista 9. mai või tähistame seda Euroopa päevana. Vanem põlvkond tähistab seda küll ja olen Delfist näinud, kui palju koguneb Narvas tanki juurde inimesi. Nooremat põlvkonda me saame muuta, kuid vanemat mitte. Ma arvan, et see suhtumine tuleb lasteaedadest, koolidest ning peredest. Kui venelaste jaoks muutub see ühel hetkel perepäevaks, et tähistatakse kodus omaste seltsis ning mälestatakse hukkunuid, siis on juba päris hästi. Ajalugu ega inimesi muuta ei saa. 

Artjom: Ei usu, et seda saab kuidagi lahendada. Selle tähtpäeva piiramine ei tooks mingeid tulemusi ning teeks kõike veelgi hullemaks. Ilmselt aitaks see, et lahkub põlvkond, kes kõike seda väga hästi mäletab ning ajaga see kõik laabub ära. Iga järgmine põlvkond suhtub sellesse aina neutraalsemalt. Midagi radikaalselt ja kiiresti teha ei saa.

Vladislav: Ei usu. See kõik oleneb rahvast. Olukord muutuks, kui inimesed hakkavad austama teist rahvust. Praegu eestlased ei austa venelasi ning üritavad nende osatähtsust vähendada. Kõik koolid tahetakse üle viia eestikeelsele õppele, kuid kuidas saavad seal õppida lapsed, kes ei oska eesti keelt? Sellisel juhul ei jää neil muud võimalust, kui Eestist minema kolida. Oma suhtlusringkonna põhjal võin öelda, et meil pole mitte kunagi olnud probleemi suhelda eestlastega ning usun, et enamus vene inimestel pole mingisugust põhjust olla konfliktis. Lihtsalt diskrimineerimise puhul ei jää muud võimalust, kui sellelele kuidagi vastata.