TÜVIRAKUD. Tervise päästerõngas või asjatu rahakulu?

Published On: May 21, 2021By

Haiguste eest ei ole paraku kaitstud keegi – need võivad täiesti ootamatult tabada meid nii nooremas, kuid veelgi suurema tõenäosusega kõrgemas eas. Keegi ei tea, kas või millal tekib vajadus pikaajalise ravi järele, mil oleme sunnitud organismi õigesti toimimiseks kogu oma ülejäänud elu tablette neelama. Meditsiini arenguga on terviseprobleemidele mõeldud välja erinevaid lahendusi. Üheks selliseks päästerõngaks võivad olla tüvirakud.

Tüvirakud on inimese kõige algsemad rakud. Lihtsamalt selgitades võib öelda, et need on alusmaterjaliks, millest tekivad organismi kõik ülejäänud rakud. Tüvirakkude omapära seisneb selles, et neil on võime paljuneda ja muutuda erinevate funktsioonidega rakkudeks. Näiteks arenevad neist luu-, kõhre-, närvi-, vere- või mistahes koerakud. Ühelgi teisel rakutüübil sellist võimet pole.

Imeravim?

Erinevad kliinilised uuringud on näidanud, et tüvirakkudel on positiivne mõju väga erinevate haiguste ravimisel. Seetõttu võib neid pidada lausa imeravimiks. Tüvirakke on võimalik võtta mitte üksnes raske operatsiooni abil (nagu luuüdi tüvirakud), vaid ka lihtsal meetodil vastsündinu nabaväädivere ja nabaväädikoe kaudu. Tänapäeval on tüvirakkudega võimalik ravida näiteks leukeemiat, immuunpuudlikust, lümfoome ja mitmeid teisi haigusi. See, mida paljuski nimetatakse imeravimiks, sai alguse tegelikult juba 1981. aastal, mil avastati hiirte embrüonaalsed tüvirakud. 1998. aastal eraldati esmakordselt inimese embrüost tüvirakud. Verehaiguste ravis on nüüdseks tüvirakke kasutatud juba üle 20 aasta.

Viimaste aastate trendiks on just isiklike tüvirakkude säilitamine. Seda saab teha ka Eestis. Siiski ei ole info sellise võimaluse kohta veel väga laialdaselt levinud. Tüvirakkude saamiseks kogutakse lapse sündimisel tema nabaväädiveri ja nabaväädikude. Seda saab teha vaid Ida-Tallinna Keskhaiglas, kellel on selleks vajalik litsents. Eelnevalt tuleb aga sõlmida leping tüvirakupangaga, kes valmistab ette spetsiaalse kogumiskomplekti nabaväädimaterjali kogumiseks. Materjal saadetakse laborisse, kus toimub esmalt testimine ja kontrollimine. Kui kvaliteetseid tüvirakke on piisavalt, siis lähevad need säilitamisele. Eestis on olemas ettevõte, brändinimega «Elumus», mis on tegutsenud kaks aastat. Selle aja jooksul on tüvirakkude säilitamise teenust tellinud ligi poolsada peret. Kuigi suurt reklaami pole ettevõte teinud, on inimesed leidnud nad ise üles. Tüvirakkude säilitamise teenust tellivad eelkõige need, kes on tüvirakkudest juba varasemalt teadlikud. Pered säilitavad oma lapse tüvirakke, et pakkuda turvalisust sündivale lapsele. Neid rakke on võimalik kasutada raviks, kui peaks kunagi tabama raske haigus või juhtuma mõni trauma.

25 aastat süda rahul 

Teenus on oma olemuselt väga lihtne. Kui laps sünnib, siis võetakse kõige tüvirakurikkamast allikast – nabaväädiverest või nabaväädikoest – rakud, mis pannakse tüvirakupanka. Kui klient ei vaja oma säilitatud tüvirakke mõne haiguse raviks, siis hoiustatakse neid esmalt 25 aastat. Seejärel saab lepingut soovi korral pikendada, sest tervisehädad võivad tekkida ka hilisemas eas.

Rakke hoiustatakse aga Inglismaal, Future Health Biobankis, mitte Eestis või naaberriikides. Elumusega rääkides selgitas doktor Merike Seeri, et selle põhjuseks on tüvirakkude nõudlik hoiukeskkond. „Me leidsime, et Inglismaa pangal on kõige paremini kõik need kriteeriumid täidetud ja nad on usaldusväärsed.« Eestisse on doktori sõnul kulukas sellist panka luua ning see tähendaks ka suurt nõudlust sellise protseduuri järele.

Mida varem seda parem…

Rakkude siirdamist kasutatakse meditsiinis tegelikult igapäevastes raviskeemides. Tartu Ülikooli Kliinikumis on meetod kasutusel olnud verehaiguste ravimisel juba üle 20 aasta. Seni, tõsi küll, on kasutatud doonorrakke, mida saadakse Euroopa doonorregistrist. Maailmas aga üha sageneb just oma isiklike rakkude kasutamine, kas samale lapsele või tema õele-vennale ning tulemused on olnud väga paljulubavad. Tüvirakke saab võtta kas sünnihetkel nabaväädist või hiljem lapse piimahambast. Täiskasvanul saab neid võtta luuüdist, verest, hambast või rasvkoest. Siiski, mida nooremas eas rakud võetakse, seda elujõulisemad need on. Kuidas tüvirakk organismis täpselt toimib, ei ole veel täielikult välja selgitatud. Samas on palju kogemusi headest ravitulemustest. Arstide ja teadlaste huvi selle ravimeetodi vastu on suur. Käimas on mitu tuhat teadluslikku uuringut ja uut informatsiooni tuleb kogu aeg juurde. Enne, kui mistahes ravimeetod jõuab igapäevasesse ravisüsteemi, tuleb teostada suuremahulised kliinilised uuringud, et tõestada ravi efektiivsus ja ohutus.

Elumus Biopanga kodulehel rõhutatakse protseduuri unikaalsust ja seda, kuidas selle tegemiseks on vaid üks võimalus. „Et oleks võimalik ravida haigusi isiklike tüvirakkudega, tuleb need eelnevalt võtta ja külmutada. Nabaväädiveri ja nabaväädikud sisaldavad rikkalikult väärtuslikke tüvirakke ja on absoluutse sobivusega sündivale lapsele. Neid saab võtta vaid üks kord elus – sünnituse ajal. Otsus lapse tüvirakkude säilitamiseks tuleb vastu võtta hiljemalt raseduse ajal.» Doktor Seer soovitab kõigil protseduuriga kindlasti tutvuda. „Muidugi me kõik loodame, et meie lapsed on terved ja võetud rakke ei ole vaja üldse kasutada, kuid kahjuks kunagi ei tea, mis ette võib tulla,« selgitas Seer.

Ravim võib ju hea ja imeline olla, nagu ka selle kohta uurides enamus tulemusi näitavad, kuid nagu mainitud, siis Eestis pakub vastsündinutelt tüvirakkude võtmist vaid Elumus ning see ei ole sugugi odav. Tasu sõltub sellest, milline teenuspakett valitakse ja milliseid lisateenuseid soovitakse. Nabaväädivere võtmine maksab 2430 eurot ning nabaväädivere ja nabaväädikoe ühine võtmine 3000 eurot.

Mündi kaks poolt

Nagu iga meditsiinilise protseduuri puhul, on ka selle vastu välja näidatud skeptisismi. Näiteks on tüvirakke seostatud vähi tekkimisega või geneetiliste haiguste edasiviimisega teise organismi. Doktor Seer mõistab ka arstina selle kahtluse tagamaid. „Mingi rakk hakkab ikkagi arenema ja kasvama, äkki ta teeb midagi valesti,» sõnas Seer. Kuid ta ei arva, et selles on midagi halba. Seer leidis, et kahtlus peabki olema ja jääma, sest siis on see jälgimine ja väljaselgitamine uurimustes tihedam.

Kindlasti mängib siin ka rolli eetiline aspekt. Kas see on ikka päris okei, kui me võtame inimese kehast mingisuguse raku ning hakkame seda sinna kunagi hiljem tagasi panema. Kas see teeb protseduuri mingil moel taunitavaks? Eks see ole igaühe enda otsustada, kuid selline võimalus protseduuri jaoks on täitsa olemas.

Perekonna päästerõngas

Kui laps sünnib, siis ideepoolest saab temalt võetud tüvirakke kasutada ka õdede-vendade haiguste ravimiseks. Ja miks mitte ka vanemate, kelle tervisehädad on ehk palju lihtsamad tulema, kui ühel noorukil oma 25 esimese eluaasta jooksul. Tuleb välja, et vastsündinult tüvirakke võtta tema enda jaoks on kõige kindlam, sest siis on rakkude sobivus kasutajaga 100%. Kui lapse õel või vennal on mõni haigus, siis saab proovida, kas neil on sobivus oma pereliikme tüvirakuga.

Doktor Seer hindas seda sobivust kuskile 25% juurde. „Vanemate suhtes pakutakse 16% tõenäosusega, et nad sobivad ja väga sageli on nii, et mõni laps saab ühelt vanemalt päris tugeva geneetilise materjali ja teised ei saa,« selgitas doktor sellise mõttekäigu võimalikke tulemeid.

Kui last veel kantakse ja mõeldakse sellele, et tema tüvirakke kasutada vanema juba eksisteerivatele terviseprobleemidele, siis doktor Seer rõhutab, et sellele võib mõelda, kuid selle peale ei tasuks välja mängida. Enne sündi ei ole võimalik kindlaks teha, kas lapse rakud sobivad hädas oleva vanemaga piisavalt, et tolle haigust ravida. „Pigem ikka lapse tüvirakud lapsele endale – nii on kõige kindlam,» arvas doktor.

Teiselt lapselt võetud tüvirakkude kasutamine juba varem sündinud lapsele on siiski ettetulev asi, sest ka Elumus Biopanki kodulehel kirjeldab üks teenuse klient, et nemad lasid võtta tüvirakud põhjusel, et esimesel lapsel oli raske verehaigus.

Leave A Comment

Sarnased artiklid

TÜVIRAKUD. Tervise päästerõngas või asjatu rahakulu?

Published On: May 21, 2021By

Haiguste eest ei ole paraku kaitstud keegi – need võivad täiesti ootamatult tabada meid nii nooremas, kuid veelgi suurema tõenäosusega kõrgemas eas. Keegi ei tea, kas või millal tekib vajadus pikaajalise ravi järele, mil oleme sunnitud organismi õigesti toimimiseks kogu oma ülejäänud elu tablette neelama. Meditsiini arenguga on terviseprobleemidele mõeldud välja erinevaid lahendusi. Üheks selliseks päästerõngaks võivad olla tüvirakud.

Tüvirakud on inimese kõige algsemad rakud. Lihtsamalt selgitades võib öelda, et need on alusmaterjaliks, millest tekivad organismi kõik ülejäänud rakud. Tüvirakkude omapära seisneb selles, et neil on võime paljuneda ja muutuda erinevate funktsioonidega rakkudeks. Näiteks arenevad neist luu-, kõhre-, närvi-, vere- või mistahes koerakud. Ühelgi teisel rakutüübil sellist võimet pole.

Imeravim?

Erinevad kliinilised uuringud on näidanud, et tüvirakkudel on positiivne mõju väga erinevate haiguste ravimisel. Seetõttu võib neid pidada lausa imeravimiks. Tüvirakke on võimalik võtta mitte üksnes raske operatsiooni abil (nagu luuüdi tüvirakud), vaid ka lihtsal meetodil vastsündinu nabaväädivere ja nabaväädikoe kaudu. Tänapäeval on tüvirakkudega võimalik ravida näiteks leukeemiat, immuunpuudlikust, lümfoome ja mitmeid teisi haigusi. See, mida paljuski nimetatakse imeravimiks, sai alguse tegelikult juba 1981. aastal, mil avastati hiirte embrüonaalsed tüvirakud. 1998. aastal eraldati esmakordselt inimese embrüost tüvirakud. Verehaiguste ravis on nüüdseks tüvirakke kasutatud juba üle 20 aasta.

Viimaste aastate trendiks on just isiklike tüvirakkude säilitamine. Seda saab teha ka Eestis. Siiski ei ole info sellise võimaluse kohta veel väga laialdaselt levinud. Tüvirakkude saamiseks kogutakse lapse sündimisel tema nabaväädiveri ja nabaväädikude. Seda saab teha vaid Ida-Tallinna Keskhaiglas, kellel on selleks vajalik litsents. Eelnevalt tuleb aga sõlmida leping tüvirakupangaga, kes valmistab ette spetsiaalse kogumiskomplekti nabaväädimaterjali kogumiseks. Materjal saadetakse laborisse, kus toimub esmalt testimine ja kontrollimine. Kui kvaliteetseid tüvirakke on piisavalt, siis lähevad need säilitamisele. Eestis on olemas ettevõte, brändinimega «Elumus», mis on tegutsenud kaks aastat. Selle aja jooksul on tüvirakkude säilitamise teenust tellinud ligi poolsada peret. Kuigi suurt reklaami pole ettevõte teinud, on inimesed leidnud nad ise üles. Tüvirakkude säilitamise teenust tellivad eelkõige need, kes on tüvirakkudest juba varasemalt teadlikud. Pered säilitavad oma lapse tüvirakke, et pakkuda turvalisust sündivale lapsele. Neid rakke on võimalik kasutada raviks, kui peaks kunagi tabama raske haigus või juhtuma mõni trauma.

25 aastat süda rahul 

Teenus on oma olemuselt väga lihtne. Kui laps sünnib, siis võetakse kõige tüvirakurikkamast allikast – nabaväädiverest või nabaväädikoest – rakud, mis pannakse tüvirakupanka. Kui klient ei vaja oma säilitatud tüvirakke mõne haiguse raviks, siis hoiustatakse neid esmalt 25 aastat. Seejärel saab lepingut soovi korral pikendada, sest tervisehädad võivad tekkida ka hilisemas eas.

Rakke hoiustatakse aga Inglismaal, Future Health Biobankis, mitte Eestis või naaberriikides. Elumusega rääkides selgitas doktor Merike Seeri, et selle põhjuseks on tüvirakkude nõudlik hoiukeskkond. „Me leidsime, et Inglismaa pangal on kõige paremini kõik need kriteeriumid täidetud ja nad on usaldusväärsed.« Eestisse on doktori sõnul kulukas sellist panka luua ning see tähendaks ka suurt nõudlust sellise protseduuri järele.

Mida varem seda parem…

Rakkude siirdamist kasutatakse meditsiinis tegelikult igapäevastes raviskeemides. Tartu Ülikooli Kliinikumis on meetod kasutusel olnud verehaiguste ravimisel juba üle 20 aasta. Seni, tõsi küll, on kasutatud doonorrakke, mida saadakse Euroopa doonorregistrist. Maailmas aga üha sageneb just oma isiklike rakkude kasutamine, kas samale lapsele või tema õele-vennale ning tulemused on olnud väga paljulubavad. Tüvirakke saab võtta kas sünnihetkel nabaväädist või hiljem lapse piimahambast. Täiskasvanul saab neid võtta luuüdist, verest, hambast või rasvkoest. Siiski, mida nooremas eas rakud võetakse, seda elujõulisemad need on. Kuidas tüvirakk organismis täpselt toimib, ei ole veel täielikult välja selgitatud. Samas on palju kogemusi headest ravitulemustest. Arstide ja teadlaste huvi selle ravimeetodi vastu on suur. Käimas on mitu tuhat teadluslikku uuringut ja uut informatsiooni tuleb kogu aeg juurde. Enne, kui mistahes ravimeetod jõuab igapäevasesse ravisüsteemi, tuleb teostada suuremahulised kliinilised uuringud, et tõestada ravi efektiivsus ja ohutus.

Elumus Biopanga kodulehel rõhutatakse protseduuri unikaalsust ja seda, kuidas selle tegemiseks on vaid üks võimalus. „Et oleks võimalik ravida haigusi isiklike tüvirakkudega, tuleb need eelnevalt võtta ja külmutada. Nabaväädiveri ja nabaväädikud sisaldavad rikkalikult väärtuslikke tüvirakke ja on absoluutse sobivusega sündivale lapsele. Neid saab võtta vaid üks kord elus – sünnituse ajal. Otsus lapse tüvirakkude säilitamiseks tuleb vastu võtta hiljemalt raseduse ajal.» Doktor Seer soovitab kõigil protseduuriga kindlasti tutvuda. „Muidugi me kõik loodame, et meie lapsed on terved ja võetud rakke ei ole vaja üldse kasutada, kuid kahjuks kunagi ei tea, mis ette võib tulla,« selgitas Seer.

Ravim võib ju hea ja imeline olla, nagu ka selle kohta uurides enamus tulemusi näitavad, kuid nagu mainitud, siis Eestis pakub vastsündinutelt tüvirakkude võtmist vaid Elumus ning see ei ole sugugi odav. Tasu sõltub sellest, milline teenuspakett valitakse ja milliseid lisateenuseid soovitakse. Nabaväädivere võtmine maksab 2430 eurot ning nabaväädivere ja nabaväädikoe ühine võtmine 3000 eurot.

Mündi kaks poolt

Nagu iga meditsiinilise protseduuri puhul, on ka selle vastu välja näidatud skeptisismi. Näiteks on tüvirakke seostatud vähi tekkimisega või geneetiliste haiguste edasiviimisega teise organismi. Doktor Seer mõistab ka arstina selle kahtluse tagamaid. „Mingi rakk hakkab ikkagi arenema ja kasvama, äkki ta teeb midagi valesti,» sõnas Seer. Kuid ta ei arva, et selles on midagi halba. Seer leidis, et kahtlus peabki olema ja jääma, sest siis on see jälgimine ja väljaselgitamine uurimustes tihedam.

Kindlasti mängib siin ka rolli eetiline aspekt. Kas see on ikka päris okei, kui me võtame inimese kehast mingisuguse raku ning hakkame seda sinna kunagi hiljem tagasi panema. Kas see teeb protseduuri mingil moel taunitavaks? Eks see ole igaühe enda otsustada, kuid selline võimalus protseduuri jaoks on täitsa olemas.

Perekonna päästerõngas

Kui laps sünnib, siis ideepoolest saab temalt võetud tüvirakke kasutada ka õdede-vendade haiguste ravimiseks. Ja miks mitte ka vanemate, kelle tervisehädad on ehk palju lihtsamad tulema, kui ühel noorukil oma 25 esimese eluaasta jooksul. Tuleb välja, et vastsündinult tüvirakke võtta tema enda jaoks on kõige kindlam, sest siis on rakkude sobivus kasutajaga 100%. Kui lapse õel või vennal on mõni haigus, siis saab proovida, kas neil on sobivus oma pereliikme tüvirakuga.

Doktor Seer hindas seda sobivust kuskile 25% juurde. „Vanemate suhtes pakutakse 16% tõenäosusega, et nad sobivad ja väga sageli on nii, et mõni laps saab ühelt vanemalt päris tugeva geneetilise materjali ja teised ei saa,« selgitas doktor sellise mõttekäigu võimalikke tulemeid.

Kui last veel kantakse ja mõeldakse sellele, et tema tüvirakke kasutada vanema juba eksisteerivatele terviseprobleemidele, siis doktor Seer rõhutab, et sellele võib mõelda, kuid selle peale ei tasuks välja mängida. Enne sündi ei ole võimalik kindlaks teha, kas lapse rakud sobivad hädas oleva vanemaga piisavalt, et tolle haigust ravida. „Pigem ikka lapse tüvirakud lapsele endale – nii on kõige kindlam,» arvas doktor.

Teiselt lapselt võetud tüvirakkude kasutamine juba varem sündinud lapsele on siiski ettetulev asi, sest ka Elumus Biopanki kodulehel kirjeldab üks teenuse klient, et nemad lasid võtta tüvirakud põhjusel, et esimesel lapsel oli raske verehaigus.

Go to Top