Autor: Kert Avasalu

Sellist üleriiklikku vastuhakku, nagu viimastel nädalatel, pole idanaabrite juures ammu nähtud. Mis ajab inimesed ebainimliku külmaga tänavale? Mida on Putin aga Lukašenka kogemusest õppinud ja valmis tegema oma toiduahela hoidmiseks?

President Vladimir Putini toetus Venemaal pole sugugi madal. Sellest hoolimata seisab vana KGBlane nüüd silmitsi organiseeritud allumatusega kogu impeeriumis. Iga mõne aasta tagant näeme, kuidas kümned tuhanded Moskva ja Peterburi elanikud tulevad tänavatele, protesteerides järgmise korruptsioonijuhtumi, valimismanipulatsiooni või opositsiooniliidri kõrvaldamise vastu.

Käimasoleva protestilainega on asjaolud aga teistsugused. Juba esimesel korral ilmus inimesi enam kui 120 linna tänavatele üle riigi. Rahvast ei takistanud isegi näiteks Jakutskis valitsenud 53-külmakraadine põrgukülm. Mõned juhtumid annavad juba märku, et inimesed ei ole enam nii rangelt talitsetud kui senimaani. Habarovski rongkäigud kestsid kuid, olid väärikad ja suurejoonelised, kuid keskvõimu ei kõigutanud.

Mõne nädala eest tekitas äsja mürgitamisest pääsenud Aleksei Navalnõi suurt segadust otsusega tagasi Venemaale minna. Milleks riskida oma vabaduse, tervise ja ilmselt taas ka eluga? Hetkeks võis tunduda, et ta tuleb ja viskub džotile ilma midagi reaalselt muutmata. Opositsiooni esindusnägu oli aga asja ette valmistanud. Vangikongist lõhkas ta ammu ette valmistatud pommi, avaldades dokumentaalfilmi „Putini palee”.

Palee oli viimne piisk?

Liigseid illusioone ei tasu muidugi maalida – Putini toetus on siiani kõrge, uurimiskeskuse Levada järgi oli see eelmise suve seisuga ligi 60 protsenti. Siiski on läbi tehtud päris karm langus. Prognoos näitab, et presidendi toetus tõuseb üle 80 protsendi juhul, kui ta suudab panna rahvast tundma end uhke patrioodina. Viimati juhtus see Ukraina konflikti järel, kuid sealt saati on tulnud mitmeid tagasilööke – peamiselt majanduslikke. Näiteks ühte suurimat langust põhjustas pensioniea tõus.

Niisiis raputas Navalnõi dokfilm tulist soola venelaste kahtlustele ja kõhklustele oma juhtide suhtes. Sealjuures sattus luubi alla valus teema – majanduslikud mured. Kuidas käituda, kui on tõsine kahtlus, et su liidrid ehitavad isiklikku salajast mõisa, mis maksab väidetavalt üle 1,1 miljardi euro? Võrdluspunktiks on kodanikul aga stagneeruv majandus ja tunne, justkui temal tõmmatakse rihma pidevalt kõhu ümber koomale. Järjest selgemaks saab, et liialt häält tegema hakates ka kaela ümber.

Eelmisel aastal tuletas National Public Radio oma Putini võimuaja 20. aastapäevale pühendatud artiklis meelde, et presidendi toetajaid on Venemaal veel piisavalt. Eestis suudavad ehk mõnedki meenutada 1990ndaid, kui kuritegevus lokkas varjamatult ja nurgatagused olid tänavalapsi täis. Idanaabrid olid aga veelgi hullemas seisus, sest tavapärast superriigi rolli ei suutnud juhid täita, maa oli paisatud verisesse sõtta ning kõige taustal kannatas rahvas katastroofilise majanduskaose all. Need, kel sellest perioodist mälestusi on, hindavad Putini aja suhtelist stabiilsust. Nendes kohtades, mida õnnistatakse presidendi lähikondlasest juhiga, võib ehk suisa arengut näha!

Noored aga nii leplikud pole – vastupidi. Mis vanematele näib stabiilsusena, on kogu teadliku elu Putini võimu all elanud noorte jaoks aga rusuv stagnatsioon. Internetipõlvkond näeb aga virtuaalkeskkondades sageli, et neil ei ole jõukust ega valikuvõimalusi nagu eakaaslastel Läänes. Levada paari aasta taguse uuringu järgi soovis sel ajal välismaale elama kolida veidi üle poole küsitletud 18- kuni 24-aastastest noortest.

Selle suhteliselt kõrge protsendi tekitamisel võib oluline roll olla aga varem mainitud kaelalõal. Kuna valitsev režiim on kriitika suhtes ülitundlik, päädib vahel isegi repliik sotsiaalmeedias külastusega kohalikku miilitsajaoskonda… Ka vaba loometegevusega tegelemine võib mõnelgi kujuneda tõsiseks katsumuseks. Lisaks üle maailma tuntud Pussy Riotile, on väiksemamõõduliste karitsusoperatsioonidega silmitsi seisnud ka mitmed kriitikas tagasihoidlikumadki artistid.

Inimesed on rahulikud, kuni neil lastakse elada mõõdukalt hästi ja jäetakse mingi lootus helgemaks tulevikuks. Praegu on aga keskvõim teinud järjest mitu viga. Hetkel pole erilist põhjust patriootlikult mobiliseeruda. Süüria kampaaniast ja Donbassist on saanud tüütud ning kulukad lahenduseta rahaaugud, mis suure juhi toetust ei tõsta. Samas ajas riik käe juba inimeste tuleviku rahakotti, minnes kallale pensionitele. Kõige tipuks tuleb nüüd välja, et riigipea ehitab endale aga lennukeelutsooniga supermõisa, mille väidetav maksumus on isegi Lääne elatustaseme kontekstis täiesti üle mõistuse. See on toonud reaktsiooni, mida oleme näinud viimastel nädalatel.

Rahvas tõuseb

23. jaanuaril toimunu on Venemaal suhteliselt haruldane. Välja ei tulnud sugugi vaid noored suurlinnade liberaalid. Seda, et liidrite käsi on nende taskus käinud, tunnevad ka senini keskpärase eluga leppinud kodanikud Kaug-Idas. Nagu ikka, kipub Lääs asju lihtsustama: demokraatlik opositsioon tuli liberaalse juhi kutsel tänavale. Protesteerijate seltskond on aga hoopis palju kirjum, kinnitab Anton Troianovski suur ülevaade New York Times’is. Tavalise pettunud rahva seas leidub nii kommuniste kui rojaliste, vanu ja noori. Meenutagem, et Habarovskis protestivad juba ammu keskvõimu vastu marurahvusliku Liberaaldemokraatliku Partei toetajad.

Kuigi tulevikuvisioonid võivad neil eriilmelistel inimestel tundmatuseni erineda, on mure neil siiski ühine. Oma korruptiivsete skeemidega pumpavad Putin ning tema satelliidid raha enda salavaldustesse ja ekstravagantsesse luksusesse. Näitena võib meenutada kasvõi uudist 2015. aastast, kui avastati, et fotolavastusel Putini seljas ilmunud lahedad dressid maksavad ligi 3000 eurot. Tollasel Venemaal langes see muidugi ülima patriootlikkuse viljatule pinnasele, kuid võib mõnelegi nüüd meelde tulla. Seda pettumust väljendavad ka meeleavaldustel levinud hüüded.

Putinile võis olla ootamatu, et sel korral süüdistati otseselt teda, mitte mingit ebamäärast eliiti. „Venemaa Putinita”, „Putin on varas” ei jäta väga tõlgendamisruumi. Samuti süüdistati mitmetes klippides turvistes OMON-lasi varaste kaitsmises ja mitmel pool sõimati neid fašistideks. Navalnõi dokumentaalist on tänavale jõudnud irooniline sümbol – kuldne WC-hari. Filmi kinnitusel leidub selline ligi 700-eurone luksusese kõnealuses kurikuulsas palees.

Lisaks ülemaalisusele on aga üheks erakordseks aspektiks inimeste kasvav julgus. Suisa legendaarseks sai tšetšeeni nooruk Said-Muhammad Djumajev, kes ei peljanud paljaste rusikate ja jalgadega tervele OMONi salgale vastu hakata. Lisaks loobiti politseinikke mitmel pool lumepallidega. Erakordseim juhtum oli aga protesti keskele sattunud FSB auto ründamine Moskvas, mille käigus sai juht väidetavalt viga.

Rusikas langeb

Üksikutest märkimisväärsematest vägivallaintsidentidest hoolimata suutsid venemaalased aga jääda väärikaks ja rahulikuks. See võis olla üks põhjustest, miks ka politsei ei reageerinud 23. jaanuaril ülemäära vägivaldselt. Siiski võeti juba esimese protesti ajal kinni üle 3000 inimese, teiste seas loomulikult Navalnõi abikaasa. Ametliku uurimise alla jõudis koguni üks politseivägivalla juhtum, kus OMON-lane pühkis teele sattunud naise eest brutaalse jalahoobiga kõhtu. Võimud üritasid ka viimasel hetkel enne teist meeleavaldust olukorda jahutada, väites, et palee on hoopis Putini lähikondlase Arkadi Rotenbergi projekt.

See läks aga liiga kuumale kerisele. 31. jaanuaril kogunes rahvas taas üle Venemaa, kuid sai sel korral üsna jõhkra vastuse osaliseks. Pretsedenditult vahistati riigis päeva jooksul üle 5000 inimese, nende seas arvukalt ka ajakirjanikke. Märkimisväärse käiguna viidi Peterburi tänavatele ka rahvuskaardi üksused. Vägivald oli nüüd aga märgatav – OMON väänas ja peksis vihaga. Kasutusele võeti ka elektrišokirelvad, millega kinnivõetud inimesi sisuliselt piinati kaamerate ees.

Navalnõi fondi juht Novgorodis, Roman Tregubov, tegi FSB vahi all olles üllatava avalduse: rahvas lahkugu tänavatelt, kõik meeleavaldused peavad olema keskvõimuga läbi räägitud. Tema advokaat teatas, et Tregubov tegi seda surve all, kui agent ähvardas teda karmide karistustega. Venemaale kohaselt ei ole sellised ähvardused vaid korrakaitsjate pärusmaa. Sotsiaalmeediasse ilmus arvukalt videosid, kus koolijuhid ähvardasid noored koolist välja visata, kui osaletakse protestidel. Sellised laiapinnalised repressioonid käisid oma mastaapsusega juba Valgevene jälgedes.

Veelgi said need hoogu juurde 2. veebruaril, kui kohtunik Natalja Repnikova mõistis Navalnõi ligi kolmeks aastaks kolooniasse. Repnikova oli protsessil juba kolmas kohtunik, eelmised vahetati välja. Navalnõid süüdistati kriminaalhooldaja külastamata jätmises ajal, kui mees lebas mürgitamise järel Saksamaal koomas ja haiglaravil. Päeval võeti kohtumaja juurde koguneda üritanud toetajatest kinni üle 300. Kui õhtul karistuse teatavaks tegemisel rahvamassid Moskvas ja Peterburis protestile liikuma hakkasid, oli reaktsioon kiire ja karm. Väljakud ning metroojaamad suleti aedadega, jõustruktuurid piirasid rahva mitmes kohas ümber ning vahistasid inimesi massiliselt ning erandeid tegemata. Ühel klipil on näha, kuidas OMON-lane paiskab reporteri maha, lüües teda nuiaga näkku.

Valgevene vältimatu eeskuju

Venemaal toimuvat on raske eraldi vaadata viimase poole aasta jooksul Valgevenes aset leidnust. On kõlanud väiteid, mille järgi Putin mõistis, et sealse opositsiooni toetamine ei muudaks tema jaoks välispoliitliselt kuigi palju. Minsk olnuks geopoliitiliselt lahutamatu Moskva vasall ka Svjatlana Tsihhanovskaja juhtimisel. Vene juhtkonna jäägitu toetus kuulus aga mitmete sõnul Valgevene valitsevale režiimile seetõttu, et Putin kartis inspireerida sarnast vastuhakku kodumaal.

Kuigi valgevenelaste algatus suruti maha toore jõuga, ei takistanud see aga pisiku levimist ida suunas, mida tõendab samade loosungite kasutamine… Näiteks hüüdis rahvas Krasnodaris kaasa Valgevenes levinud loosungit “Lukašenka kongi!”. Mõlemas riigis kordub sageli ka see, et ikka ja jälle võetakse ühe või teise meeleavalduse käigus üles Viktor Tsoi legendaarne protestihümn “Peremen”. Kahjuks paistab aga, et keskvõim on Lukašenka režiimi ülikarmidest meetmetest saanud inspiratsiooni.

Valgevenes liigub olukord juba mõnda aega Põhja-Korea moodi asjaajamise suunas. Näiteks määrati hiljuti politsei poolt haiglasse pekstud mehele võimuesindajate ründamise eest 12-aastane vanglakaristus ning teed blokeerinud veokijuhile seitse aastat trellide taga. Inimesi leitakse surnult ning vangi satutakse ka puhtalt puna-valge värvikombinatsiooni või tänaval jalutamise eest. Kuigi Venemaal olukord pole veel nii totalitaarne, liigub asi 31. jaanuari ja 2. veebruari põhjal otsustades sama teed. Lukašenka näide on tõestanud, et brutaalse vägivallaga saab allutada ka enamuse rahvast.

Soe õhk läänest

Euroopa ei saa Venemaa opositsiooni toetamiseks otseselt palju ära teha, kuigi on olulisi hoobasid – eelkõige majanduslikke. Siinkohal pole jutt aga konservide ja puuviljadega sõdimisest. Alex Finley pakkus hiljuti välja, et käegakatsutava muutuse võiks tuua pigem sihilik Putini lähikondlaste pagendamine Euroopast. Kui meenutada Ukrainat, siis oli üldrahvalik vastuhakk edukas paljuski seetõttu, et mitmed mõjukad oligarhid toetasid seda. Finley tõi võimaliku sihtmärgina miljardär Ališer Usmanovi, kelle sadu miljoneid maksvad jahid seisavad just Euroopa sadamates.

Kas Läänel on aga huvi reaalselt midagi ära teha? Euroopa takerdub pidevalt omavahelise kraaklemise ja ärihuvide taha ning on praegu rakkes muude asjadega. Brittidega tekkinud vaktsiininääkluse tuules mindi koguni entusiastlikult kaasa Venemaa teatega, et viimane võiks Euroopasse tarnida kümneid miljoneid doose Sputnikut. Saksa terviseministri Jens Spahni sõnul ei ole mingit probleemi Venemaa või Hiina vaktsiine osta, kui need peaks vastama nõuetele.

“USA on sügavalt mures Vene võimude otsuse pärast…”, “Eesti mõistab hukka laialdase jõukasutuse…” ja nii edasi. Sellised “automaatsõnumid” sotsiaalmeedias ja ametlikes kanalites on ainus kindel vastuhakk, mida Putin Läänelt võib oodata. Piinlikult sisutute hukkamõistude kontrastiks võiks nimetada vaid ühte lüket, millega said hakkama arvukate lääneriikide saadikud. Nimelt osalesid diplomaadid Navalnõi kohtuistungil. Eesti saadik nende sekka ei jõudnud – päevakavas oli Tartu rahu aastapäeva tähistamine.

Niisiis on Lääs käitunud täiesti saamatult. Halvematel juhtudel võtab võimust aga halastamatu realpolitik. Selle heaks näiteks on Reinische Postis ilmunud Saksa poliitika ilmategija Gerhard Schröderi intervjuu, mille järgi Venemaa mahategemine ei kajasta sugugi enamuse seisukohta ning Nord Streami kriitika on vaid USA majanduspropaganda. Mees istub praegu Rosnefti nõukogus. Tagatipuks on tekkinud Lääne avalikkuses debatt, kas me üldse peaksime Navalnõid toetama. Minevikus on ta end tõestanud vene rahvuslase ning Kesk-Aasia sisserändajate vastase võõravihkajana. See, et Navalnõi taga on tuhandeid väga erinevate arvamuste ja maailmavaadetega inimesi, jääb aga tähelepanuta.

Samal ajal, kui Lääs aga mõtleb, vaidleb, kahtleb, oma võimalikke majanduskahjusid kalkuleerib ega jõua otsusele, tegutsevad Vene võimud otsusekindlalt ja kiirelt. Seda, kui vähe Euroopa sõnadest lugu peetakse, näitab ka Navalnõi taaskordne kohtu alla saatmine vaid paar tundi enne Sergei Lavrovi kohtumist EL-i välispoliitika juhiga. Süüdistus on absurdsemgi kui eelmine: ühe Kremli propagandasaate kritiseerimine tähendavat seal osalenud Teise maailmasõja veterani laimamist. Senisele karistusele võib lisanduda veel kaks aastat. Carnegie juhi Dmitri Trenini hinnangul ongi Venemaa läinud senise kaitsva retoorika asemel otserünnakule.

Sisepoliitiliselt kõigub näiteks Lukašenka tool palju hullemini kui Putini oma. Venemaal on lihtsalt enam passiivseid pealtvaatajaid. Nagu öeldud, saab isegi rahva enamuse toore jõuga paika taguda. Seda teed Putin ilmselt lähebki – Lukašenka juba tõestas kumminuia tõhusust. Euroopa peab aga otsustama, kas suudetakse tulevikus peeglisse vaadata, kui naaberriikide kaubanduspartnerid on totalitarismi teed läinud ja omalt poolt pole midagi selle takistamiseks teinud.