Esmakursuslaste esimene poolaasta koroonaga

Published On: March 1, 2021By

Lapsed on koolis, tööinimesed kontoris, aga üliõpilased omandavad kõrgharidust Zoomis.  Mõnel on üks aasta kolmest läbitud täielikult veebis. Mida tunnevad esmakursuslased, kes ei teagi muud tudengielu kui neti oma? Oma ootustest ja kogemustest räägivad seitse Tartu Ülikooli esmakursuslast.

 

Cristine – ajakirjanduse ja kommunikatsiooni esmakursuslane

Cristine, foto: erakogu.

Mis sa arvasid, milline su ülikooli kogemus saab olema? Mida sa ülikoolilt ootasid?      

Arvasin, et ülikoolis on hästi palju õppida, peab hästi palju lugema ja suuremaid töid tegema, mida gümnaasiumis ei pidanud. Ootasin, et oleks rohkem sotsiaalset elu, ühisüritusi. Praegu mulle tundub, et see ootus on minu jaoks veidi rikutud. Ma tunnen, et ülikool ei ole selline nagu ma ootasin. Tänu koroonale üritused ei saa toimuda ja kursakaaslasi näeb vähe. Eks mõned sõbrad on ikka tekkinud aja jooksul, aga kõiki ma ei tunne.

Milline on praegu e-õpe? Kas midagi võiks olla teisiti?  

Tahan, et rohkem kaameraid lülitataks sisse. Kui sa ise tahaks lülitada, aga teised mitte, siis on natuke piinlik tunne, et kas üldse võib või kas see tundub imelik, kui sa üksi kasutad kaamerat? Kindlasti õppimine on igavam, koolis tekib seltskond, seal on rohkem õppimise tunne. Kodus saad mitme asjaga korraga tegeleda, vaatad kogu aeg telefoni või käid söömas.

Kas sa tunned, et oled saanud oma ülikooli esimesest poolaastast, mida sa tahtsid saada?        

Hetkel ma ütlen, et sotsiaalne elu peaaegu puudub. Aga kooli tulemusi vaadates ei saa aru, et midagi oleks nagu väga halvasti. Tulemustega võib hetkel rahule jääda.

Minna-Liisa – riigiteaduste esmakursuslane

Minna Liisa, foto: erakogu.

Mis sa arvasid, milline su ülikooli kogemus saab olema? Mida sa ülikoolilt ootasid?

Ma arvasin, et see saab olema täis kirglikke vaidlusi poliitika teemadel. Selline hästi naiivne kujutlus, mis muutus veidi esimese kuu jooksul. Loengutes vahel oli siiski nii, et meie kuulame ja õppejõud räägivad. Esimese aasta puhul ma arvan, et see pigem vist ongi nii, et kõigepealt tuleb ehitada baas, et me saaksime edaspidi (omavahel – toim.) rääkida. Aga kõige rohkem ma vist lootsin ülikooli juures seda, et kohtun inimestega, kellega ma saan vabalt rääkida sellistel teemadel nagu poliitika.

Milline on praegu sinu jaoks e-õpe? 

Meil jõudsid kõik seminarid ja sellised praktilisemad asjad enne ära olla. Grupitöid tegime osades õppeainetes ja see lahendati nii, et läksime Zoomis eraldi ruumidesse. Kahjuks jäid kõik sotsiaalsed üritused täiesti ära. Meil Riigiteadlaste Selts õnneks korraldab nüüd väliüritusi, mis on tore, et me leidsime viisi, kuidas vabas õhus kokku saada. Aga samas meil olid mingid külalisõhtud, mis jäeti täiesti ära. Ja see ongi ülikooli juures peamine, et üliõpilaselu ja need kokkusaamised. Proovime positiivseks jääda, vähemalt sügis oli kihvt ja seiklusterohke.

Kas e-õpe on kuidagi mõjutanud seda, kuidas sa õpid?

Õnneks me oleme nii noored, et me lihtsalt harjume sellega nii ära, et sa aktsepteerid, sa ei oska enam selle vastu võidelda. See kõige raskem osa, keskkoolis eksamiteks õppimine, oli juba ära, nüüd on palju kergem õppida.

Kas sa tunned, et oled saanud oma ülikooli esimesest poolaastast, mida sa tahtsid saada?

Ülikooli sotsiaalses elus ma arvan, et ei ole saanud maksimumi. Akadeemiliselt pigem olen, ma olen loomu poolest positiivne inimene; ma arvan, et igatepidi on kõik hästi. Aga kui sa ikkagi kursakaaslasi pole väga-väga pikalt näinud või nendega rääkinud ja õppejõud kuidagi kaugeks jäänud, et on küll puudujääke, aga arvestades olukorda, ma arvan, et on parimad lahendused leitud.

Alo-Martin – informaatika esmakursuslane 

Alo-Martin, foto: erakogu.

Mis sa arvasid, milline su ülikooli kogemus saab olema? Mida sa ülikoolilt ootasid?

Ma ei osanud alguses midagi väga arvata. Teadsin, et siin tuleb hakata õppima, aga ma ei osanud arvata, et mismoodi see hakkab erinema gümnaasiumist. Ma mõtlesin, et leian uusi sõpru ja leidsin ka, eks ole. Aga kindlasti niisugust sotsiaalset poolt seni pole olnud nagu gümnaasiumis. Mul on ka väga suur kursus, mistõttu käid inimestega vähem läbi.

Milline on praegu sinu jaoks ülikool ja e-õpe?

Üleüldiselt on olnud positiivne kogemus, olen saanud palju uusi teadmisi ja kogemusi. Aga ma ei osanud oodata, et tuleks nii palju iseseisvat õppimist. Gümnaasiumis ikka proovitakse sind edasi aidata, aga ülikoolis sa pead ikka tõsiselt ise õppima. Alguses ikka toimus seminare ja kohapealset õpet, aga semestri lõpu poole toimus enamus asju veebis, välja arvatud mõned praktikumid olid majas.

Kas e-õpe on kuidagi mõjutanud seda, kuidas sa õpid?

Ma ei teagi väga, mis tunne on õppida ülikoolis ilma e-õppeta. Ma arvan, et see on võib-olla õppimist lihtsamaks teinud, et ei pea kogu aeg koolis kohal käima ja saab arvuti taga toimetada. Aga samas on kodus raskem keskenduda kooliasjadele. Kodus on ikkagi teine keskkond, kui Facebook on lahti, siis keskendumine läheb mujale. Raske on niimoodi.

Kas sa tunned, et oled saanud oma ülikooli esimesest poolaastast, mida sa tahtsid saada?

Ma usun küll, selles mõttes, et alati võiks rohkem püüelda. Ma arvan, et olen saanud maksimumi sellest, mis ma lootsin saada. Ma ei tunne, et ma oleks millestki ilma jäänud. Alguses meil toimus tegelikult päris palju väljaskäimisi ja rebaste üritusi, seega selles mõttes on hästi läinud.

Solveig Joanna – ajaloo esmakursuslane

Solveig Joanna, foto: erakogu.

Mis sa arvasid, milline su ülikooli kogemus saab olema? Mida sa ülikoolilt ootasid?

Enne, kui ma ülikooli tulin, oli mul tegelikult kaks aastat vahet, nii et ma ootasin seda suure elevusega. Ma lootsin natukene, et meil on palju kokkusaamisi ja saame normaalselt tegutseda. Mõnevõrra tegelikult ka saime, aga mu ootused olid kõrgemad. Lootsin, et koroona läheb kiiremini üle. Õppimise osas eeldasin, et mul on hästi palju tööd, aga mul oli oodatust tegelikult väiksem koormus.

Milline on praegu sinu jaoks ülikool ja e-õpe?

Me läksime tegelikult suht hilja e-õppele, põhimõtteliselt kõik loengud toimusid novembri lõpuni. Üks hetk tuli Terviseametilt sõnum, et vaadake e-posti ja tuli välja, et üks õppejõud oli haigestunud koroonasse. Peale seda kohe läkski terve ülikool e-õppesse, aga ma ei tunne, et kuidagi oleks vähe olnud kontaktõpet. Ma ise tegelikult eelistan kontaktõpet, mulle absoluutselt ei istu see, et loengud on veebis.

Kas e-õpe on kuidagi mõjutanud seda, kuidas sa õpid?

Keeruline osa hübriidõppest on see, et ma ei saa nii palju oma kursakaaslastega tutvuda. Ma ei tunne, et mul läheb midagi kaduma, kuigi ma kindlasti eelistan kontaktõpet. Ma olen selline inimene, kes räägib kaasa ja küsib küsimusi. Suhteliselt keeruline on seda interneti vahendusel teha. Õppejõud on ka pigem sellised loengupidajad ja küsimusi väga ei küsi.

Kas sa tunned, et oled saanud oma ülikooli esimesest poolaastast, mida sa tahtsid saada?

Ma ütleks, et õppimises midagi puudu ei jäänud. Pigem igatsen sotsiaalseid üritusi. Meil jäi näiteks rets (rebaste ristimine – toim.) ära. Ma olen kuulnud väga paljudelt, et see on hästi vahva osa esmakursuslaste aastast, aga meil jäi see ära. Mitmed üritused on ära jäänud, aga ma liitusin RSR-iga (Rahvusvaheliste Suhete Ring – toim.) ja see kompenseerib hästi palju, sest seal toimub rohkelt tegevusi. Ma ei tea, kuidas peaks kogu ülikool esmakursuslase jaoks välja nägema normaalses olukorras. Ma ei saa väita, et ma olen sajaprotsendiliselt selle kogemuse kätte saanud. Aga ma ei ütle ka, et ma oleks rahulolematu, sellepärast, et ma olen nii palju uusi inimesi kohanud ja nii palju asju juba esimesel aastal tegelikult ka teinud.

Heldi Marleen – filosoofia esmakursuslane

Heldi Marleen, foto: erakogu.

Mis sa arvasid, milline su ülikooli kogemus saab olema? Mida sa ülikoolilt ootasid?

Kusjuures mul ei olnud väga suuri ootusi. Ma sain ülikooli varakult märtsis sisse olümpiaadiga ja kuni septembrini ma ei mõelnud selle peale. Aga ma ootasin sellist uutmoodi akadeemilist mõtlemist. Ja kindlasti seda, et ma saaks iseenda õppetööd võimalikult palju planeerida ja seda ma olen ka saanud.

Milline on praegu sinu jaoks ülikool ja e-õpe?

Ma arvan, et olen saanud sellise õhkkonna nagu ma ootasin. Koroona on küll seda olukorda mõjutanud, aga sügise esimeses pooles õppisime palju kohapeal, seega ma arvan, et see on isegi üle ootuste positiivne minu jaoks. Me läksime veebi alles eksamite alguses ja nüüd kevadel loodame, et lastakse märtsis kohapeale.

Kas e-õpe on kuidagi mõjutanud seda, kuidas sa õpid?

Pigem ütleme niimoodi, et õppimise poole pealt on kergem, sest parem on enda asju planeerida. Aga samas see on ikkagi keeruline, et sa oled kuskil Zoomi tunnis. Sul on nimekiri võõraid nimesid, sest sa pole enda õpingukaaslasi põhimõtteliselt näinudki. Seda sotsiaalset poolt tuli meil vähem kui planeeritud. Seda ei olnud piisavalt, et kõik inimesed oleks suutnud ennast n-ö avada. Aga olen enda inimesed üles leidnud ja see on seda kogu veebiõpet ka mugavamaks teinud.

Kas sa tunned, et oled saanud oma ülikooli esimesest poolaastast, mida sa tahtsid saada?

Nendest võimalustest, mis meil on olnud, on see kindlasti maksimum ja kuna ma ei ole enne kõrgkoolis käinud, siis ma ei tea, milline e-õppeta ülikool välja näeb. Ma arvan, et enda jaoks ma olen saanud maksimumi või vähemalt kõik, mida ma ootasin.

Selene Margaret – füüsika, keemia ja materjaliteaduse esmakursulane

Selene Margaret, foto: erakogu.

Mis sa arvasid, milline su ülikooli kogemus saab olema? Mida sa ülikoolilt ootasid?

Ma ootasin kindlasti seltsielu. Saab uute inimestega tutvuda ja ausalt öeldes see tuli väga positiivselt tagasi, et nii kiiresti sai nii paljude inimestega suhtlema. Ootuste poole pealt ma kuidagi juba valmistusin ette, et lähen reaalsuunda ja saab olema raske. Ja saigi raske olema. Paar tuttavat õpivad sama eriala ja ütlesid, et ülikoolis keegi ei vea sind käe otsas, pead kõike tegema ise.

Mõtlesin, et äkki neil on raske, et küll ma ikka kuidagi hakkama saan. Nüüd, kui esimene semester on läbi, siis on ikkagi näha, et ükskõik, kuidas sa gümnaasiumis õppisid, siis ülikoolis pead ikka täiesti ümber lülituma ja hoopis teistmoodi asju sorteerima.

Milline on praegu sinu jaoks ülikool ja e-õpe?

Meil tehti praktikumid varem ära. Ja kui lõpuks siis Tartus suunati kaugõppesse, siis meil olid tegelikult asjad tehtud. Tuleb ikkagi see välja, et ülikoolis, kui on loeng, siis õppejõud räägib ja ise proovid kuidagi aru saada. Natuke raske on see, et kontakti pole. Aga asjad said ikkagi tehtud, enamus õppejõude tulid vastu ja aitasid.

Kas e-õpe on kuidagi mõjutanud seda, kuidas sa õpid?

See tõi varem kohale selle momendi, et sa pead ise tegema asju. Kui kohal käia, siis sa saad kursakatega kokku ja koos õppida. Aga kui on kodus õppimine, siis pead endale oma süsteemi looma, kuidas sa õpid. Pikas perspektiivis ma arvan, et ei jaksaks ainult e-õppes olla. See on justkui nagu paras, et rohkem ei taha, aga kahjuks valikuvõimalust ei ole. Läheb kaugõpe edasi ja päevad on meeletult üksluised. Üldse ei saa aru, kuidas aeg liigub. Ja raske on ka veel. Tahaks ikkagi kohal käia. Meil üks eksam tehti kohapeal. Too päev ma tahtsin üles ärgata, ennast valmis sättida, mul on lõpuks minna kuskile.

Kas sa tunned, et oled saanud oma ülikooli esimesest poolaastast, mida sa tahtsid saada?

Ei. Mul õde õpib Inglismaal ja mäletan, kuidas ta rääkis, et see oli ta elu parim aasta, kui ta läks ülikooli. Ma ei saanud seda maksimaalset sotsiaalset vajadust rahuldatud. Koolis sisseelamine on olnud raske. Nii palju tegelikult sõltub õppejõust, kuidas sul selles aines läheb. Ja kuna me ikkagi saime kontaktõppes alustatud, siis sai piisavalt tutvuda iga õppejõuga, et millised nende hindamismustrid on. Sellepärast oli kaugõpe ka lihtsam, et juba teadsid, kuidas õppida selleks aineks, et mida seal võidakse küsida.

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Esmakursuslaste esimene poolaasta koroonaga

Published On: March 1, 2021By

Lapsed on koolis, tööinimesed kontoris, aga üliõpilased omandavad kõrgharidust Zoomis.  Mõnel on üks aasta kolmest läbitud täielikult veebis. Mida tunnevad esmakursuslased, kes ei teagi muud tudengielu kui neti oma? Oma ootustest ja kogemustest räägivad seitse Tartu Ülikooli esmakursuslast.

 

Cristine – ajakirjanduse ja kommunikatsiooni esmakursuslane

Cristine, foto: erakogu.

Mis sa arvasid, milline su ülikooli kogemus saab olema? Mida sa ülikoolilt ootasid?      

Arvasin, et ülikoolis on hästi palju õppida, peab hästi palju lugema ja suuremaid töid tegema, mida gümnaasiumis ei pidanud. Ootasin, et oleks rohkem sotsiaalset elu, ühisüritusi. Praegu mulle tundub, et see ootus on minu jaoks veidi rikutud. Ma tunnen, et ülikool ei ole selline nagu ma ootasin. Tänu koroonale üritused ei saa toimuda ja kursakaaslasi näeb vähe. Eks mõned sõbrad on ikka tekkinud aja jooksul, aga kõiki ma ei tunne.

Milline on praegu e-õpe? Kas midagi võiks olla teisiti?  

Tahan, et rohkem kaameraid lülitataks sisse. Kui sa ise tahaks lülitada, aga teised mitte, siis on natuke piinlik tunne, et kas üldse võib või kas see tundub imelik, kui sa üksi kasutad kaamerat? Kindlasti õppimine on igavam, koolis tekib seltskond, seal on rohkem õppimise tunne. Kodus saad mitme asjaga korraga tegeleda, vaatad kogu aeg telefoni või käid söömas.

Kas sa tunned, et oled saanud oma ülikooli esimesest poolaastast, mida sa tahtsid saada?        

Hetkel ma ütlen, et sotsiaalne elu peaaegu puudub. Aga kooli tulemusi vaadates ei saa aru, et midagi oleks nagu väga halvasti. Tulemustega võib hetkel rahule jääda.

Minna-Liisa – riigiteaduste esmakursuslane

Minna Liisa, foto: erakogu.

Mis sa arvasid, milline su ülikooli kogemus saab olema? Mida sa ülikoolilt ootasid?

Ma arvasin, et see saab olema täis kirglikke vaidlusi poliitika teemadel. Selline hästi naiivne kujutlus, mis muutus veidi esimese kuu jooksul. Loengutes vahel oli siiski nii, et meie kuulame ja õppejõud räägivad. Esimese aasta puhul ma arvan, et see pigem vist ongi nii, et kõigepealt tuleb ehitada baas, et me saaksime edaspidi (omavahel – toim.) rääkida. Aga kõige rohkem ma vist lootsin ülikooli juures seda, et kohtun inimestega, kellega ma saan vabalt rääkida sellistel teemadel nagu poliitika.

Milline on praegu sinu jaoks e-õpe? 

Meil jõudsid kõik seminarid ja sellised praktilisemad asjad enne ära olla. Grupitöid tegime osades õppeainetes ja see lahendati nii, et läksime Zoomis eraldi ruumidesse. Kahjuks jäid kõik sotsiaalsed üritused täiesti ära. Meil Riigiteadlaste Selts õnneks korraldab nüüd väliüritusi, mis on tore, et me leidsime viisi, kuidas vabas õhus kokku saada. Aga samas meil olid mingid külalisõhtud, mis jäeti täiesti ära. Ja see ongi ülikooli juures peamine, et üliõpilaselu ja need kokkusaamised. Proovime positiivseks jääda, vähemalt sügis oli kihvt ja seiklusterohke.

Kas e-õpe on kuidagi mõjutanud seda, kuidas sa õpid?

Õnneks me oleme nii noored, et me lihtsalt harjume sellega nii ära, et sa aktsepteerid, sa ei oska enam selle vastu võidelda. See kõige raskem osa, keskkoolis eksamiteks õppimine, oli juba ära, nüüd on palju kergem õppida.

Kas sa tunned, et oled saanud oma ülikooli esimesest poolaastast, mida sa tahtsid saada?

Ülikooli sotsiaalses elus ma arvan, et ei ole saanud maksimumi. Akadeemiliselt pigem olen, ma olen loomu poolest positiivne inimene; ma arvan, et igatepidi on kõik hästi. Aga kui sa ikkagi kursakaaslasi pole väga-väga pikalt näinud või nendega rääkinud ja õppejõud kuidagi kaugeks jäänud, et on küll puudujääke, aga arvestades olukorda, ma arvan, et on parimad lahendused leitud.

Alo-Martin – informaatika esmakursuslane 

Alo-Martin, foto: erakogu.

Mis sa arvasid, milline su ülikooli kogemus saab olema? Mida sa ülikoolilt ootasid?

Ma ei osanud alguses midagi väga arvata. Teadsin, et siin tuleb hakata õppima, aga ma ei osanud arvata, et mismoodi see hakkab erinema gümnaasiumist. Ma mõtlesin, et leian uusi sõpru ja leidsin ka, eks ole. Aga kindlasti niisugust sotsiaalset poolt seni pole olnud nagu gümnaasiumis. Mul on ka väga suur kursus, mistõttu käid inimestega vähem läbi.

Milline on praegu sinu jaoks ülikool ja e-õpe?

Üleüldiselt on olnud positiivne kogemus, olen saanud palju uusi teadmisi ja kogemusi. Aga ma ei osanud oodata, et tuleks nii palju iseseisvat õppimist. Gümnaasiumis ikka proovitakse sind edasi aidata, aga ülikoolis sa pead ikka tõsiselt ise õppima. Alguses ikka toimus seminare ja kohapealset õpet, aga semestri lõpu poole toimus enamus asju veebis, välja arvatud mõned praktikumid olid majas.

Kas e-õpe on kuidagi mõjutanud seda, kuidas sa õpid?

Ma ei teagi väga, mis tunne on õppida ülikoolis ilma e-õppeta. Ma arvan, et see on võib-olla õppimist lihtsamaks teinud, et ei pea kogu aeg koolis kohal käima ja saab arvuti taga toimetada. Aga samas on kodus raskem keskenduda kooliasjadele. Kodus on ikkagi teine keskkond, kui Facebook on lahti, siis keskendumine läheb mujale. Raske on niimoodi.

Kas sa tunned, et oled saanud oma ülikooli esimesest poolaastast, mida sa tahtsid saada?

Ma usun küll, selles mõttes, et alati võiks rohkem püüelda. Ma arvan, et olen saanud maksimumi sellest, mis ma lootsin saada. Ma ei tunne, et ma oleks millestki ilma jäänud. Alguses meil toimus tegelikult päris palju väljaskäimisi ja rebaste üritusi, seega selles mõttes on hästi läinud.

Solveig Joanna – ajaloo esmakursuslane

Solveig Joanna, foto: erakogu.

Mis sa arvasid, milline su ülikooli kogemus saab olema? Mida sa ülikoolilt ootasid?

Enne, kui ma ülikooli tulin, oli mul tegelikult kaks aastat vahet, nii et ma ootasin seda suure elevusega. Ma lootsin natukene, et meil on palju kokkusaamisi ja saame normaalselt tegutseda. Mõnevõrra tegelikult ka saime, aga mu ootused olid kõrgemad. Lootsin, et koroona läheb kiiremini üle. Õppimise osas eeldasin, et mul on hästi palju tööd, aga mul oli oodatust tegelikult väiksem koormus.

Milline on praegu sinu jaoks ülikool ja e-õpe?

Me läksime tegelikult suht hilja e-õppele, põhimõtteliselt kõik loengud toimusid novembri lõpuni. Üks hetk tuli Terviseametilt sõnum, et vaadake e-posti ja tuli välja, et üks õppejõud oli haigestunud koroonasse. Peale seda kohe läkski terve ülikool e-õppesse, aga ma ei tunne, et kuidagi oleks vähe olnud kontaktõpet. Ma ise tegelikult eelistan kontaktõpet, mulle absoluutselt ei istu see, et loengud on veebis.

Kas e-õpe on kuidagi mõjutanud seda, kuidas sa õpid?

Keeruline osa hübriidõppest on see, et ma ei saa nii palju oma kursakaaslastega tutvuda. Ma ei tunne, et mul läheb midagi kaduma, kuigi ma kindlasti eelistan kontaktõpet. Ma olen selline inimene, kes räägib kaasa ja küsib küsimusi. Suhteliselt keeruline on seda interneti vahendusel teha. Õppejõud on ka pigem sellised loengupidajad ja küsimusi väga ei küsi.

Kas sa tunned, et oled saanud oma ülikooli esimesest poolaastast, mida sa tahtsid saada?

Ma ütleks, et õppimises midagi puudu ei jäänud. Pigem igatsen sotsiaalseid üritusi. Meil jäi näiteks rets (rebaste ristimine – toim.) ära. Ma olen kuulnud väga paljudelt, et see on hästi vahva osa esmakursuslaste aastast, aga meil jäi see ära. Mitmed üritused on ära jäänud, aga ma liitusin RSR-iga (Rahvusvaheliste Suhete Ring – toim.) ja see kompenseerib hästi palju, sest seal toimub rohkelt tegevusi. Ma ei tea, kuidas peaks kogu ülikool esmakursuslase jaoks välja nägema normaalses olukorras. Ma ei saa väita, et ma olen sajaprotsendiliselt selle kogemuse kätte saanud. Aga ma ei ütle ka, et ma oleks rahulolematu, sellepärast, et ma olen nii palju uusi inimesi kohanud ja nii palju asju juba esimesel aastal tegelikult ka teinud.

Heldi Marleen – filosoofia esmakursuslane

Heldi Marleen, foto: erakogu.

Mis sa arvasid, milline su ülikooli kogemus saab olema? Mida sa ülikoolilt ootasid?

Kusjuures mul ei olnud väga suuri ootusi. Ma sain ülikooli varakult märtsis sisse olümpiaadiga ja kuni septembrini ma ei mõelnud selle peale. Aga ma ootasin sellist uutmoodi akadeemilist mõtlemist. Ja kindlasti seda, et ma saaks iseenda õppetööd võimalikult palju planeerida ja seda ma olen ka saanud.

Milline on praegu sinu jaoks ülikool ja e-õpe?

Ma arvan, et olen saanud sellise õhkkonna nagu ma ootasin. Koroona on küll seda olukorda mõjutanud, aga sügise esimeses pooles õppisime palju kohapeal, seega ma arvan, et see on isegi üle ootuste positiivne minu jaoks. Me läksime veebi alles eksamite alguses ja nüüd kevadel loodame, et lastakse märtsis kohapeale.

Kas e-õpe on kuidagi mõjutanud seda, kuidas sa õpid?

Pigem ütleme niimoodi, et õppimise poole pealt on kergem, sest parem on enda asju planeerida. Aga samas see on ikkagi keeruline, et sa oled kuskil Zoomi tunnis. Sul on nimekiri võõraid nimesid, sest sa pole enda õpingukaaslasi põhimõtteliselt näinudki. Seda sotsiaalset poolt tuli meil vähem kui planeeritud. Seda ei olnud piisavalt, et kõik inimesed oleks suutnud ennast n-ö avada. Aga olen enda inimesed üles leidnud ja see on seda kogu veebiõpet ka mugavamaks teinud.

Kas sa tunned, et oled saanud oma ülikooli esimesest poolaastast, mida sa tahtsid saada?

Nendest võimalustest, mis meil on olnud, on see kindlasti maksimum ja kuna ma ei ole enne kõrgkoolis käinud, siis ma ei tea, milline e-õppeta ülikool välja näeb. Ma arvan, et enda jaoks ma olen saanud maksimumi või vähemalt kõik, mida ma ootasin.

Selene Margaret – füüsika, keemia ja materjaliteaduse esmakursulane

Selene Margaret, foto: erakogu.

Mis sa arvasid, milline su ülikooli kogemus saab olema? Mida sa ülikoolilt ootasid?

Ma ootasin kindlasti seltsielu. Saab uute inimestega tutvuda ja ausalt öeldes see tuli väga positiivselt tagasi, et nii kiiresti sai nii paljude inimestega suhtlema. Ootuste poole pealt ma kuidagi juba valmistusin ette, et lähen reaalsuunda ja saab olema raske. Ja saigi raske olema. Paar tuttavat õpivad sama eriala ja ütlesid, et ülikoolis keegi ei vea sind käe otsas, pead kõike tegema ise.

Mõtlesin, et äkki neil on raske, et küll ma ikka kuidagi hakkama saan. Nüüd, kui esimene semester on läbi, siis on ikkagi näha, et ükskõik, kuidas sa gümnaasiumis õppisid, siis ülikoolis pead ikka täiesti ümber lülituma ja hoopis teistmoodi asju sorteerima.

Milline on praegu sinu jaoks ülikool ja e-õpe?

Meil tehti praktikumid varem ära. Ja kui lõpuks siis Tartus suunati kaugõppesse, siis meil olid tegelikult asjad tehtud. Tuleb ikkagi see välja, et ülikoolis, kui on loeng, siis õppejõud räägib ja ise proovid kuidagi aru saada. Natuke raske on see, et kontakti pole. Aga asjad said ikkagi tehtud, enamus õppejõude tulid vastu ja aitasid.

Kas e-õpe on kuidagi mõjutanud seda, kuidas sa õpid?

See tõi varem kohale selle momendi, et sa pead ise tegema asju. Kui kohal käia, siis sa saad kursakatega kokku ja koos õppida. Aga kui on kodus õppimine, siis pead endale oma süsteemi looma, kuidas sa õpid. Pikas perspektiivis ma arvan, et ei jaksaks ainult e-õppes olla. See on justkui nagu paras, et rohkem ei taha, aga kahjuks valikuvõimalust ei ole. Läheb kaugõpe edasi ja päevad on meeletult üksluised. Üldse ei saa aru, kuidas aeg liigub. Ja raske on ka veel. Tahaks ikkagi kohal käia. Meil üks eksam tehti kohapeal. Too päev ma tahtsin üles ärgata, ennast valmis sättida, mul on lõpuks minna kuskile.

Kas sa tunned, et oled saanud oma ülikooli esimesest poolaastast, mida sa tahtsid saada?

Ei. Mul õde õpib Inglismaal ja mäletan, kuidas ta rääkis, et see oli ta elu parim aasta, kui ta läks ülikooli. Ma ei saanud seda maksimaalset sotsiaalset vajadust rahuldatud. Koolis sisseelamine on olnud raske. Nii palju tegelikult sõltub õppejõust, kuidas sul selles aines läheb. Ja kuna me ikkagi saime kontaktõppes alustatud, siis sai piisavalt tutvuda iga õppejõuga, et millised nende hindamismustrid on. Sellepärast oli kaugõpe ka lihtsam, et juba teadsid, kuidas õppida selleks aineks, et mida seal võidakse küsida.

Go to Top