40-tunnine töönädal on juurdunud nii sügavale nüüdisaegse ühiskonna vundamenti, et seda välja kaevata tundub pea võimatu, vähemalt ilma suuremate kahjustusteta. Kas 9–5 on maagiline numbrikombinatsioon, mis tagab maksumaksjate produktiivsuse ja rahulolu? Või on see vananenud kontsept nendest aegadest, kui enamik inimesi tootis või kaevandas miskit?

Hommikused ummikud, masinakohv, kiire lõunane kehakinnitus, ebaproduktiivsed koosolekud ja õhtused ummikud – kõlab tuttavalt? Kes seda ise kogenud ei ole, siis suhteliselt autentse ülevaate klassikalisest kontoritöötaja tööpäevast saab, kui kuulata Dolly Partoni laulu „9-5”. Paljud tööealised inimesed käivad iga päev sama rada nagu oravad rattas, mõtlemata, miks me üldse töötame kella üheksast hommikul kella viieni õhtul. Sellele küsimusele on tegelikult väga lihtne selgitus. 

Miks me töötame üheksast viieni?

Modernne töökultuur sai alguse tööstusrevolutsiooniga 18. sajandil – inimesed hakkasid tööl käima vahetustega ja kindla graafiku järgi. Kuid nende tööpäevad ei olnud kaheksatunnised, vaid tollal rügasid inimesed kuni 16 tundi päevas. Oleks neil siis selle arvel rohkem vabu päevi olnud, aga ei. Tööd tehti tihtipeale kuuel päeval nädalas, mis teeb nädalas kokku pea 100 tundi tööd. Arusaadavalt ei olnud nad selliste töötingimuste üle õnnelikud, mistõttu asusid ametiühingud ja aktivistid võitlema, et lühemast töönädalast saaks reaalsus. Nende eesmärk oli lühendada tööpäeva alguses kümnele, hiljem kaheksale tunnile.

Esimesena kandsid tööliste pingutused vilja teisel pool maakera, Uus-Meremaal, kus sai kaheksatunnine tööpäev reaalsuseks 1840. aastal. Euroopasse jõudis see alles 20. sajandi alguses. Kuid maailm on 19. sajandist saadik palju muutunud ning tollal toiminud süsteem ei pruugi nüüdisaegses ühiskonnas enam oma eesmärki täita, sest töö olemus on praegu teistsugune.

40-tunnine töönädal võeti vastu siis, kui enamik inimesi töötas tööstussektoris. Praegu on aga teadmistepõhiseid töötajaid rohkem kui tööstustöölisi. Tehnoloogia areng ja internet on meie elu kardinaalselt muutnud, andes inimestele võimaluse töötada iga kell, igal pool. Lisaks on ühiskond tervikuna teistsugune: võrreldes 1950ndatega on töötavate naiste osakaal arenenud riikides mitmekordistunud. Kui mõlemad vanemad töötavad, on neil vähem aega lastele, kodustele toimetustele ja kõigele muule, mis toimub väljaspool töötunde.

Mis probleeme me lühendatud tööajaga lahendame?

Lühema tööaja peamine mõte on muuta töötamine nutikamaks. Erinevate uuringute andmetel kulutab keskmine töömesilane vaid umbes 40 protsenti ehk veidi üle kolme tunni tööajast enda peamistele tööülesannetele. See ei tundu väga nutikas viis töötamiseks. Aga mida teeb töötaja ülejäänud 60 protsenti ajast? Uuringute järgi kulub keskmisel töötajal sellest ajast vähemalt poolteist tundi koosolekutele, tunnike e-mailidele, tunnike uudiste lugemisele ning veidi alla tunni sotsiaalmeediale. Sinna võivad lisanduda veel ka väiksema mahuga tegevused nagu kolleegidega jutustamine, kohvi võtmine ning söögi- ja suitsupausid.

Aga miks on meil niivõrd keeruline produktiivne olla? Selle taga võib olla eri põhjuseid. Näiteks avatud kontorid, kus kolleegid saavad igal hetkel segama tulla, katkestades meie workflow’, või arvutite ja telefonide pidevad teated, mis takistavad keskendumist. Töövoogu rikuvad ka pidev e-mailidele vastamine ja liiga pikad koosolekud. Lisaks meeldib inimestele ette kujutada, et nad suudavad rööprähelda (ingl multitasking), kuid tegelikult ei jõua nad niimoodi midagi tehtud. Neuroloogiliselt on rööprähklemine võimatu, kuna me ei saa teha kahte asja samal ajal, vaid me lihtsalt suuname oma tähelepanu ühelt tegevuselt teisele.  

Kui töö juures ei jõuta ülesandeid tehtud, on ületunnid lihtsad tulema. Näiteks jaapanlased on nii üle töötanud, et neil on sellele isegi omaette sõna: karōshi. See tähendab “surm ületöötamise tõttu”. Uuringud näitavad, et 80 protsenti inimestest jätkavad töötamist ka kontorist koju jõudes ning 50 protsenti kontrollivad oma e-maile hommikul voodis olles. Kokkuvõttes kulutavad inimesed tööl aega ebaratsionaalselt, mistõttu teevad nad ka ületunde. Lühendatud tööaja pooldajad arvavad, et inimesed jõuavad fokusseeritud kuue tunni jooksul rohkem teha kui kaheksa tunniga, mil inimene ei saa keskenduda. 

Kust me teame, et vähem töötamine on üldse kasulik?

Inimestel tekib vähem töötamisega alati üks küsimus: kas kõik vajaliku tehtud ka jõuab? Erinevad uuringud ja eksperimendid kinnitavad, et produktiivsus pigem tõuseb ja näiteid maailmas eri paigust on juba üpris palju. Aastatel 2015–2017 viidi Rootsis Gothenburgi hooldekodus läbi eksperiment, kus haiglaõed töötasid sama palga eest kaheksa tunni asemel kuus tundi päevas. Uurijad leidsid, et medõed olid produktiivsemad, õnnelikumad, vähem stressis ja võtsid vähem haiguspäevasid. 

Uus-Meremaa firma Perpetual Guardian vähendas eksperimendi käigus töönädala päevi viielt neljale. Firma töötajad hakkasid tänu sellele otsima viise, kuidas kontoris produktiivsust tõsta. Näiteks lühendasid nad koosolekud kahelt tunnilt 30 minutile ja lõid märguannete süsteemi juhuks,  kui nad soovivad segamatult töötada. Firma juhi sõnul leidsid töötajad ise üles need kohad, kus nad mõttetult aega kulutasid. Just sel põhjusel otsustas ta alluvate palka mitte vähendada, kuna nad olid produktiivsemad kui varem. 

Ka Eesti ettevõtete seas on neid, kes on lühemat töönädalat katsetanud. Üks neist on telekommunikatsioonifirma Elisa, mille personalijuht Kaija Teemägi selgitas, kuidas neil eksperiment läks. Tema sõnul testisid nad neljapäevast töönädalat telemüügitöötajate seas. Töötajad tõid tagasisides välja, et nende motivatsioon tõusis, nad said vaba aega paindlikumalt kasutada, nad olid energilisemad ja rõõmsamad, aga mis peamine – produktiivsus ei langenud, vaid püsis sama kõrgel. Kaija Teemägi rõhutas, et tänases tööturu olukorras võiks nutikad tööviisid olla iga organisatsiooni loomulik osa. 

Seega, kui ettevõte loob töötajatele keskendumist soosiva töökeskkonna, on nad produktiivsemad, motiveeritumad ja vähem stressis. Lühem tööpäev või -nädal on lisaks indiviidile kasulik firmadele ja riigisektorile. Firmadel on võimalik tõmmata tagasi kontorikulude ja haiguspäevade arvel ning vastu saavad nad vähem stressis ja produktiivsemad töötajad. Riigisektor peaks rõõmustama selle üle, et tänu lühemale tööajale väheneb töötus, kuna rohkem inimesi saab tööd. See on eriti oluline ajal, mil sajad inimesed kaotavad pandeemiast tingitud piirangute tõttu enda töö. 

Samuti aitab lühem tööaeg vähendada pinget tervishoiusüsteemile, kuna vähem stressi tähendab vähem haiguspäevi. Suurbritannia mõttekoja New Economics Foundation andmetel aitaks töönädala poolitamine ehk töötundide vähendamine poole võrra lahendada probleeme, nagu inimtegevust tingitud kõrged kasvuhoonegaaside heitkogused, ületöötamine, madal heaolu, töötus, süvenev ebavõrdsus ja üldiselt liialt vähe aega, et nautida elamist ja elu. 

Milliseid negatiivseid aspekte lühema tööaja puhul täheldatud on?

Standardset kaheksatunnist tööpäeva tajutakse kui majanduskasvu ja heaolu jätkusuutlikkuse peamist näitajat. Seetõttu tundub sellest loobumine justkui majandusliku enesetapuna. Näiteks Rootsi hooldekodu eksperimendi puhul sai valitsus opositsioonilt palju kriitikat, et miks raisatakse maksumaksja raha eksperimendile, mis ei ole majanduslikult elujõuline ega jätkusuutlik. Seda eelkõige seetõttu, et otsesed kulud ületasid potentsiaalsed plussid. Eksperimendi läbiviija Daniel Bernmari sõnul tõstis uute inimeste värbamine kohaliku omavalitsuse kulusid hooldekodule 20–30 protsenti. Samas tõi ta vastukaaluks välja, et pikas perspektiivis hoiab omavalitsus tervishoiu ja töötusega seotud kulude pealt jälle 15% kokku. 

Kui Prantsusmaa otsustas selle sajandi alguses kaheksaks aastaks limiteerida töönädala pikkuse 35 tunnile, ei meeldinud see ettevõtjatele sugugi. Nende sõnul vähenes eksperimendi tõttu firmade konkurentsivõime ja suurenesid värbamiskulud. Samas selgus prantslaste seas läbi viidud küsitlusest, et pooled neist olid enda tööga rohkem rahul ning suutsid paremini luua tasakaalu töö ja eraelu vahel. Just sellise tulemuse tõttu arvavad eksperdid, et riiklikult lühendatud töönädalaid ei tule enne, kui eksperimendid ja uuringud suudavad tõestada, et muudatus on kasulik nii ettevõtetele kui ka töötajatele. 

Rootsi opositsiooni jaoks oli probleem selles, et lühem tööpäev ei ole majanduslikult jätkusuutlik, kuid osad inimesed just pooldavadki sellist radikaalset lähenemist. Selle nimi on tasaareng (ingl degrowth), mis tähendab, et lõputu majanduskasvu tagaajamine taastumatute ressurssidega planeedil ei ole jätkusuutlik mitte ühelgi viisil. Seetõttu on nende mõte majandust sihilikult kahandada, et suurendada inimeste heaolu, luua vähemate asjade ja vähema tööga elu ning leida lahendusi kliimamuutustele. Üks peamine viis selleks on töönädala või -päeva lühendamine, sest siis tekib hulk uusi töökohti, mida täita. Samal ajal tekib inimestel palju vaba aega. See lahendaks korraga nii ületöötamise kui ka tööpuuduse probleemi. 

Kuidas me siis peaksime töötama?

Õiget vastust sellele küsimusele ei ole. Igal asjal on oma head ja vead, kuid 1930ndatel ennustas majandusteadlane John Keynes, et saja aasta pärast töötab tema lastelaste generatsioon vaid kolm tundi päevas. Tema idee oli selles, et suurenenud produktiivsus vähendab ka tööaega. Praegu on aasta 2021, aga me töötame endiselt sama palju kui 150 aastat tagasi. Samas on veel üheksa aastat minna, kes teab, mis selle aja jooksul võib muutuda. Välja pakutud valikuid on ju mitu: vähendada töötunde kaheksalt kuuele, tööpäevi viielt neljale või isegi kolmele. Milline neist variantidest on parim? Tööaja lühendamisega eksperimenteerinud inimesed kinnitavad, et iga firma ja organisatsioon peab leidma endale sobiva lahenduse. Ühele sobib kuuetunnine tööpäev, teisele neljapäevane töönädal. 

Küll aga on arusaadav, et ühiskond ja töö on suuresti muutunud võrreldes ajaga, mil 40-tunnine töönädal kehtestati. Näiteks Uus-Meremaa tööminister sõnas, et pooldab igati seda, et ettevõtted otsivad viise, kuidas targemini töötada. Just selles ongi üks lühema tööaja iva – targem töötamine. Teised on kõik sotsiaal-majanduslikud kasud, nagu töötuse ja vaesuse vähendamine, mida see endaga kaasa tooks. Aga lühema töönädala positiivne efekt ei selgu kahe nädalaga, tegemist on pikaajalise protsessiga. Siia võib tõmmata paralleeli kliimamuutustega: kui kogu maailm läheks päeva pealt üle tuuleenergiale, ei saabuks positiivne efekt kohe, vaid alles mõne aja pärast. Sama on vähem töötamisega.