Mängukoobas – 2000ndate laste safe space
Mäletad, kui lubasid Mängukoopas, et sa täna ei ropenda? Või käisid emalt küsimas, kas võid tellida endale mõne uue riideeseme, mida oma avatarile selga panna? Kui ei, siis polnud sa üks tuhandetest kasutajatest, kes veetis pikki tunde, et oma avatari välimust või kodulehte tuunida. Samas oli see suur osa paljude juba nüüdseks täiskasvanuks saanud inimeste igapäevast.
Mängukoobas on meelelahutusportaal, mille algseks eesmärgiks oli jagada brauserimänge. Keskkonna avasid 17 aastat tagasi kaks sõpra Jaan Allikvere ja Anton Siniorg ning see sai laste ja noorte seas kiiresti populaarseks. Mängukoopa loomise põhjus oli lihtne – sarnaseid saite polnud maailmas palju ja eestikeelset kaugeltki mitte, rääkis Allikvere. Tema sõnul oli Mängukoobas kunagi isegi Neti otsingumootori kõige otsitum sõna.
Koopa kasutajaid ehk kolle oli haripunktis kokku üle poole miljoni ning nendest on säilinud ligi 17 tuhat. Kuigi Mängukoopa hiilgeaeg jääb eelmise kümnendi lõppu ja selle kümnendi algusesse, on siiski alles kamp entusiaste, kes Mängukoopasse oma tee, kas siis nostalgiast või harjumusest, leiavad.
Kasutaja Deadpooli elu Mängukoopas algas aastal 2005, kui ta oli 7-aastane ja oma venna abiga Koopasse kasutaja tegi. „Esimesed aastad käisin seal pigem online mänge mängimas. Mäletan mängude lemmikutesse lisamist ja nende kategooriatesse jagamist,” rääkis Deadpool.
Mängukoobas kasvas kiiresti millekski palju suuremaks, hoolimata sellest, et selle põhieesmärk oli mängimine. See oli justkui lastele mõeldud sotsiaalmeediasait. Koopas said kasutajad muuta oma avatari välimust, luua isikliku kodulehekülje ehk kolliuru ja suhelda teiste kasutajatega. Koopas oli suur osa ka omaloomingul. Paljud lapsed said esimest korda disainimises või kirjutamises käe valgeks just erinevatel Mängukoopas korraldatud võistlustel, mis Allikvere sõnul suunasid lapsi ja noori ka edaspidises elus loominguliste tegevusteni.
Koopasse loodi „Pastakas”, kuhu kasutajad postitasid enda kirjatükke ja „Disainitunnel”, kus jagati enda kunsti-, foto- ja disainiloomingut. Deadpool meenutas, kuidas omaloomingut sai juba päris noorelt tehtud. „Ühel hetkel hakkas ka minu 3-aastane tädipoeg Koopas käima. Lisaks mängudele oli ka kolliurgude kaunistamine teemaks. Mäletan, kuidas ükskord istusime ja mõtlesime lühikese fantaasia- ja õudusjutu, mille oma kolliurgu kirjutasime.”
Ka kasutaja Wile sõnul mängis Mängukoopa loominguline pool tema elus suurt rolli. „Sealsete kunsti- ja kirjandusvõistluste aeg oli ilmselt mu elu kõige loovam periood üldse,” rääkis Wile. Kuigi Wile osalemine võistlustel jääb aastate taha, pole vanad oskused ununenud. „Minu töövaldkond on küll hoopis teisest mastist kui kunst või kirjandus, aga nii tore on mõnikord inimesi üllatada ja Gimpis (pilditöötlustarkvara – toim.) midagi lampi meisterdada – kõik vanad oskused tulevad meelde.” Ka praegu tuleb Wilel vahel igatsus Mängukoopas disainimise järele. „Kuna mulle mingi periood meeldis väga „Disainitunnelis” riideid disainida, siis paar aastat tagasi tundsin nii suurt vajadust selle järel, et tahtsin disainida endast n-ö nuku ja hakata enda riideid talle selga joonistama,” rääkis Wile. „Igavusest sai nukk valmis, üks kleit ja tennised ka, ja loominguline vajadus sai jälle veidikeseks rahuldatud.”
Mängukoobas oli paljude kasutajate jaoks esmajoones koht, kus suhelda teiste omavanustega ja leida uusi sõpru. Deadpooli sõnul oli Mängukoopa „Jutukas” koht, kuhu ta sai end igapäevaselt koolielu ja muu stressi eest peita ja teiste kollidega üle Eesti suhelda. Kasutaja Amon leidis palju sõpru nii foorumist kui ka omaloodud kambast. Kasutaja Shavy leidis mõttekaaslasi tänu ühistele huvidele, sest tihti algasid vestlused „Disainitunnelis” üksteise joonistusi kommenteerides või õpetusi jagades. Mõnede Mängukoopast leitud sõpradega suhtlevad nad siiani ka päriselus.
Wile usub, et lastel on vaja toetavat keskkonda, kus katsetada oma loomingulisust ning mis oleks toetav kommuun neile, kes võib-olla päriselus sõpradest või perest tuge ei leia. Wile sõnul arenes Mängukoobas koos lastega. „Paljude urud olid täis erinevaid päiste tegemise ja riiete joonistamise õpetusi. Ja see on nii tore!”
Praegused aktiivsed kasutajad pole kindlad, kas sarnast toetavat internetikeskkonda nüüdsel ajal lastele eksisteerib. Kasutaja Athena usub, et lapsevanemad lubaks pigem olla oma lastel Mängukoopas kui Instagramis, sest sotsiaalmeedias toimub kiusamine ja see võib tekitada ebakindlust. Athena sõnul oli ka Mängukoopas veidi kiusamist, kuid moderaatorid suutsid seda kontrolli all hoida. Deadpool lisab, et tema jaoks on kurja juur meid igapäevaselt ümbritsev toksilisus – enesepõletamine, halvustamine, meelemürgid, liiga kiiresti täiskasvanuks saamine jne. Kasutajad nõustuvad, et lastel oleks vaja internetis oma turvalist nurka, kus oma meelt lahutada. Omal ajal täitis Mängukoobas seda lünka hästi.
Mängukoobas ei ole hetkel enam aktiivne sait. Vanade kasutajate sõnul käivad nemad Mängukoopas pigem nostalgiast ja järelkasvu tuleb peale vähe. Mängukoopa loojad müüsid Koopa Ekspress Grupile aastal 2013, sest populaarseks muutusid sotsiaalmeediasaidid ja nad tundsid, et teiste saitide tohutute eelarvetega ei suudeta enam konkureerida, rääkis Allikvere.
Kuigi aastate jooksul on Mängukoopa foorumis räägitud, et plaanitakse uuendusi, pole nendeni kunagi jõutud. Deadpooli arvates on Mängukoopal praegu veelgi raskem konkureerida teiste sotsiaalmeedia võrgustike ja mobiilirakendustega, arvestades seda, kui vähe inimesi Koobast tänaseks külastab. Tema sõnul oli Mängukoopa põhiprioriteet flash mängud, mida keegi enam ei mängi ja mille tugi kaob veebilehitsejatelt ära selle aasta lõpuks. Seega oleks Mängukoopal vaja täiesti uut hingamist, mille tegemine oleks ajakulukas ja vajaks palju tööd. Mängukoopa tuleviku osas ei ole kasutajad väga optimistlikud. Kasutaja Helios usub, et kasvõi nostalgiast leiavad siiski mõned kasutajad Koopasse tagasitee.
Sarnased artiklid
Mängukoobas – 2000ndate laste safe space
Mäletad, kui lubasid Mängukoopas, et sa täna ei ropenda? Või käisid emalt küsimas, kas võid tellida endale mõne uue riideeseme, mida oma avatarile selga panna? Kui ei, siis polnud sa üks tuhandetest kasutajatest, kes veetis pikki tunde, et oma avatari välimust või kodulehte tuunida. Samas oli see suur osa paljude juba nüüdseks täiskasvanuks saanud inimeste igapäevast.
Mängukoobas on meelelahutusportaal, mille algseks eesmärgiks oli jagada brauserimänge. Keskkonna avasid 17 aastat tagasi kaks sõpra Jaan Allikvere ja Anton Siniorg ning see sai laste ja noorte seas kiiresti populaarseks. Mängukoopa loomise põhjus oli lihtne – sarnaseid saite polnud maailmas palju ja eestikeelset kaugeltki mitte, rääkis Allikvere. Tema sõnul oli Mängukoobas kunagi isegi Neti otsingumootori kõige otsitum sõna.
Koopa kasutajaid ehk kolle oli haripunktis kokku üle poole miljoni ning nendest on säilinud ligi 17 tuhat. Kuigi Mängukoopa hiilgeaeg jääb eelmise kümnendi lõppu ja selle kümnendi algusesse, on siiski alles kamp entusiaste, kes Mängukoopasse oma tee, kas siis nostalgiast või harjumusest, leiavad.
Kasutaja Deadpooli elu Mängukoopas algas aastal 2005, kui ta oli 7-aastane ja oma venna abiga Koopasse kasutaja tegi. „Esimesed aastad käisin seal pigem online mänge mängimas. Mäletan mängude lemmikutesse lisamist ja nende kategooriatesse jagamist,” rääkis Deadpool.
Mängukoobas kasvas kiiresti millekski palju suuremaks, hoolimata sellest, et selle põhieesmärk oli mängimine. See oli justkui lastele mõeldud sotsiaalmeediasait. Koopas said kasutajad muuta oma avatari välimust, luua isikliku kodulehekülje ehk kolliuru ja suhelda teiste kasutajatega. Koopas oli suur osa ka omaloomingul. Paljud lapsed said esimest korda disainimises või kirjutamises käe valgeks just erinevatel Mängukoopas korraldatud võistlustel, mis Allikvere sõnul suunasid lapsi ja noori ka edaspidises elus loominguliste tegevusteni.
Koopasse loodi „Pastakas”, kuhu kasutajad postitasid enda kirjatükke ja „Disainitunnel”, kus jagati enda kunsti-, foto- ja disainiloomingut. Deadpool meenutas, kuidas omaloomingut sai juba päris noorelt tehtud. „Ühel hetkel hakkas ka minu 3-aastane tädipoeg Koopas käima. Lisaks mängudele oli ka kolliurgude kaunistamine teemaks. Mäletan, kuidas ükskord istusime ja mõtlesime lühikese fantaasia- ja õudusjutu, mille oma kolliurgu kirjutasime.”
Ka kasutaja Wile sõnul mängis Mängukoopa loominguline pool tema elus suurt rolli. „Sealsete kunsti- ja kirjandusvõistluste aeg oli ilmselt mu elu kõige loovam periood üldse,” rääkis Wile. Kuigi Wile osalemine võistlustel jääb aastate taha, pole vanad oskused ununenud. „Minu töövaldkond on küll hoopis teisest mastist kui kunst või kirjandus, aga nii tore on mõnikord inimesi üllatada ja Gimpis (pilditöötlustarkvara – toim.) midagi lampi meisterdada – kõik vanad oskused tulevad meelde.” Ka praegu tuleb Wilel vahel igatsus Mängukoopas disainimise järele. „Kuna mulle mingi periood meeldis väga „Disainitunnelis” riideid disainida, siis paar aastat tagasi tundsin nii suurt vajadust selle järel, et tahtsin disainida endast n-ö nuku ja hakata enda riideid talle selga joonistama,” rääkis Wile. „Igavusest sai nukk valmis, üks kleit ja tennised ka, ja loominguline vajadus sai jälle veidikeseks rahuldatud.”
Mängukoobas oli paljude kasutajate jaoks esmajoones koht, kus suhelda teiste omavanustega ja leida uusi sõpru. Deadpooli sõnul oli Mängukoopa „Jutukas” koht, kuhu ta sai end igapäevaselt koolielu ja muu stressi eest peita ja teiste kollidega üle Eesti suhelda. Kasutaja Amon leidis palju sõpru nii foorumist kui ka omaloodud kambast. Kasutaja Shavy leidis mõttekaaslasi tänu ühistele huvidele, sest tihti algasid vestlused „Disainitunnelis” üksteise joonistusi kommenteerides või õpetusi jagades. Mõnede Mängukoopast leitud sõpradega suhtlevad nad siiani ka päriselus.
Wile usub, et lastel on vaja toetavat keskkonda, kus katsetada oma loomingulisust ning mis oleks toetav kommuun neile, kes võib-olla päriselus sõpradest või perest tuge ei leia. Wile sõnul arenes Mängukoobas koos lastega. „Paljude urud olid täis erinevaid päiste tegemise ja riiete joonistamise õpetusi. Ja see on nii tore!”
Praegused aktiivsed kasutajad pole kindlad, kas sarnast toetavat internetikeskkonda nüüdsel ajal lastele eksisteerib. Kasutaja Athena usub, et lapsevanemad lubaks pigem olla oma lastel Mängukoopas kui Instagramis, sest sotsiaalmeedias toimub kiusamine ja see võib tekitada ebakindlust. Athena sõnul oli ka Mängukoopas veidi kiusamist, kuid moderaatorid suutsid seda kontrolli all hoida. Deadpool lisab, et tema jaoks on kurja juur meid igapäevaselt ümbritsev toksilisus – enesepõletamine, halvustamine, meelemürgid, liiga kiiresti täiskasvanuks saamine jne. Kasutajad nõustuvad, et lastel oleks vaja internetis oma turvalist nurka, kus oma meelt lahutada. Omal ajal täitis Mängukoobas seda lünka hästi.
Mängukoobas ei ole hetkel enam aktiivne sait. Vanade kasutajate sõnul käivad nemad Mängukoopas pigem nostalgiast ja järelkasvu tuleb peale vähe. Mängukoopa loojad müüsid Koopa Ekspress Grupile aastal 2013, sest populaarseks muutusid sotsiaalmeediasaidid ja nad tundsid, et teiste saitide tohutute eelarvetega ei suudeta enam konkureerida, rääkis Allikvere.
Kuigi aastate jooksul on Mängukoopa foorumis räägitud, et plaanitakse uuendusi, pole nendeni kunagi jõutud. Deadpooli arvates on Mängukoopal praegu veelgi raskem konkureerida teiste sotsiaalmeedia võrgustike ja mobiilirakendustega, arvestades seda, kui vähe inimesi Koobast tänaseks külastab. Tema sõnul oli Mängukoopa põhiprioriteet flash mängud, mida keegi enam ei mängi ja mille tugi kaob veebilehitsejatelt ära selle aasta lõpuks. Seega oleks Mängukoopal vaja täiesti uut hingamist, mille tegemine oleks ajakulukas ja vajaks palju tööd. Mängukoopa tuleviku osas ei ole kasutajad väga optimistlikud. Kasutaja Helios usub, et kasvõi nostalgiast leiavad siiski mõned kasutajad Koopasse tagasitee.