Autor: Kert Avasalu

Kui räägitakse demokraatia murenemisest Euroopas, kuuleme reeglina Poolast või Ungarist. Väga murettekitavaid arenguid on aga ka riikides, mis esitlevad end liberaaldemokraatia eestvedajate, mitte vastastena.

Poolat ja Ungarit on lihtne kritiseerida. Sealsed liidrid ütlevad valjult välja, et neile ei meeldi liberaaldemokraatlik süsteem. Sõnu sealjuures ei valita. Võimude lahusus ning sekulaarne riik toimivad nende liidrite maailmavaateliste huvide vastu. Oma vastastele leiutatakse aga erinevaid värvikaid tiitleid, nagu “soroslane” või “neo-bolševik”.

See ei saa jääda vastuseta. Nii võimegi juba mitmendat aastat jälgida tulist vaidlust ELi ja Poola-Ungari vahel. Ka Eestis, kui asi puudutab kohalikke paremäärmuslikke või autoritaarseid arenguid, tuletatakse nende kahe riigi saatust pidevalt meelde. Mida teha aga siis, kui riik on justkui üdini euroopalikke väärtusi, vabadusi ja demokraatiat austav? Veelgi enam – tundub, et suisa pürgitakse Euroopat juhtima ja maailmaareenil õpetussõnu jagama. Kodus käivad aga samal ajal reformid, mis teevad mõnelegi autoritaarsemale riigile silmad ette.

Kui sõnad ei maksa midagi

Jutt käib Prantsusmaast. Viimasel ajal on riik teenitult jõudnud meediasse sõnavabaduse kaitsjana. Mäletatavasti lisandus oktoobris Prantsusmaa terroriaktide nimistusse brutaalne rünnak, kus islamiäärmuslane võttis päise päeva ajal tänaval maha õpetaja Samuel Paty pea. See oli skandaalse Charlie Hebdo karikatuuride terroriakti järelkaja, kuna õpetaja oli klassis õpilastele näidanud Hebdo karikatuure Muhamedist.

Kui sügisene šokeeriv terroriakt Prantsusmaal hukka mõisteti, tabas seda tohutu kriitikalaine islamimaadest. Sealsed arvamusliidrid jätsid rünnaku brutaalsuse tähelepanuta ja võtsid sihikule hoopis selle, miks Prantsusmaal islamit solvata võib. Macron võttis vastusena aga väga jõulise seisukoha, et Paty õpetatu ning Charlie Hebdo karikatuurid olid täielikult kaitstud sõnavabaduse poolt, mida kellegi usulised veendumused piirata ei tohi.

Samal ajal on täiesti teenimatult jäänud rahvusvahelise tähelepanuta Pariisis küpsev plaan sõnavabaduse piiramiseks. Novembris töösse võetud eelnõu tekitab õigustatult kahtluse, et sõnavabaduse kaitsja roll on kõigest kaunis fassaad ning võimustruktuuride enda huvides ollakse seda iga kell valmis piirama. Algatuses nimega “Globaalse julgeoleku seadus” tekitas eriti raevukat vastuseisu paar konkreetset alapunkti.

Tõeliselt kurikuulsaks sai artikkel 24. Algsel kujul jõustudes kriminaliseeriks see ametikohuseid täitva politseiametniku filmimise. Täpsemalt muutuks karistatavaks politseinikest tehtud foto- või videomaterjali avalikustamine eesmärgiga teda “füüsiliselt või vaimselt kahjustada”, selgitas The Local. Rikkumisega oleks tegemist siis, kui korrakaitsja isik on sealt mingilgi moel tuvastatav. Lühidalt üritatakse takistada politseinike nn doksimist ehk internetis isikuandmete avaldamist. 

Sealjuures ei ole see valitsuse esimene katse: alles kevadel kukkus sarnane plaan parlamendis läbi. Karistused on sel korral aga rangemad. Algse plaani järgi ootab rikkujat 45 000-eurone trahv või kuni aastane vanglakaristus. Samal ajal hakkab artikkel 22 reguleerima politsei droonikasutust. Siiani oli see küll “Metsik Lääs”, kuid plaani järgi antakse ka laialdane õigus kasutada droone “terrori ennetamiseks” ja isegi striimida pilti komandopunkti.

Ülikriitiline vastuvõtt

Kriitikute sõnul võimaldavad need artiklid aga reaalsuses politseinikel oma suva järgi tänaval otsustada, kel lastakse filmida ning keda selle eest vahistatakse. See tekitab ka teised ametkondlikud “relvad”, millega skandaale kinni mätsida. Kui keegi suunab video politseivägivallast avalikkuse ette, et häälekamalt tema vastutusele võtmist nõuda, saab ta ise süüdistuse. Kui materjal aga vaikselt politseisse viia, tekib loomulik kahtlus, et uurimine võidakse tupikusse suunata.

Prantsusmaa inimõiguste ombudsman Claire Hédon nimetas kogu julgeolekueelnõud ebavajalikuks ja kinnitas, et tõenäoliselt läheb see vastuollu inimõigustega. Amnesty International avaldas aga äärmiselt terava artikli, kus tõi samuti välja, et Macroni kõned sõnavabadusest ei lähe kokku selle seaduseelnõu ega riigis levinud politseivägivallaga.

Kardetavasti suunab droonikasutuse plaan koos tänase näotuvastustehnoloogiaga riigi arengut hiinaliku mudeli suunas. Selgelt piirab see ka ajakirjandusvabadust. Lisaks sellele on siseminister Gerald Darmaninil aga töös veel üks drakooniline kava, mis lubaks politseil nõuda ajakirjanikelt protestipiirkondadest lahkumist, et tagajärgede kajastamist piirata.

Rahva raevukas vastus

Prantsuse ühiskonnas langes eelnõu aga äärmiselt ebastabiilsele pinnale. Rahval ei ole veel meelest läinud, kuidas laialdase toetusega kollavestide meeleavaldused brutaalselt laiali peksti. Sealsed politseivägivalla juhtumid läksid paljudele inimestele maksma väljalastud silmi või köndistatud jäsemeid. Avalikkuse ette jõudsid need aga just reaalajas sotsiaalmeedias levima hakanud amatöörkaadrite kaudu, mille tegemise kõnealune seadus keelaks.

Samuti sai Prantsusmaa politsei novembri jooksul hakkama mitme vastuolulise teoga. Esimene oli skandaalne juhtum, kus korrakaitsjad tulid koroonapiirangute rikkumise pärast kodu juures väidetavalt vägivaldselt kallale produtsent Michel Zeclerile. Mehe vastuhakk lõppes sellega, et ta korterisse visati gaasigranaat ja ta vahistati relvaähvardusel. Sellele lisandus veel ootamatult vägivaldne reid migrantide protestilaagrisse Pariisis. Kõik need jõudsid avalikkuse ette videote kaudu.

Nagu mujalgi Euroopas, muudavad rahva rahutumaks ka ranged liikumispiirangud. Selle tulemusel vallutasid Prantsusmaa tänavad oktoobri lõpus tohutud rahvamassid. Korraldajate sõnul tuli üle riigi välja enam kui 200 000 inimest. “Politsei kõikjal, õiglust ei kuskil,” oli üks enim levinud sõnumeid plakatitel.

Mõnelgi puhul paisusid need taas laialdasteks mässudeks, muuhulgas pandi tuli otsa Prantsuse keskpanga hoonele. Protestide käigus said ka ajakirjanikud maitse kätte, kuidas seaduse jõustudes nendega käituda võidakse – korra tagamise käigus peksid korrakaitsjad jõhkralt läbi fotograaf Ameer Al Halbi, kes ise saabus riiki nelja aasta eest Bashar Al-Assadi repressioonide eest.

Raevuka reaktsiooni tulemusel pidi valitsus pool sammu taganema, kuid eelnõud prügikasti ei saadetud. Selle asemel kutsuti detsembri alguses kokku väidetavalt iseseisev komisjon, mis hakkab seadust läbi töötama. Macroni partei fraktsiooni juhi Christophe Castaneri sõnul peetakse silmas, et senine versioon osutus avalikkusele “arusaamatuks”. Uue eelnõu kirjutavad aga koalitsiooni liikmed. 

Siit siiski õppetund – kui inimesed piiravatesse algatustesse ükskõikselt ei suhtu, peab võim järele andma. Seepärast tasub kodanikel teha häält ka muul ajal, kui vaid valimistel.