Hormonaalne kontratseptiiv. Ainuõige valik?

Published On: January 13, 2021By

Viimased 60 aastat on antibeebipillid andnud naistele vabaduse kontrollida oma viljakust. Samas on igal naisel õigus otsustada, kas ja milliseid hormonaalseid kontratseptiive ta kasutada soovib. Oma loo räägivad viis naist, kellele ühel või teisel ajal on antud mõista, et hormonaalse rasestumisvastase vahendi kasutamine on ainuõige valik.

 

Üheks olulisemaks osaks 60 aastat tagasi USA-st alguse saanud seksuaalrevolutsioonis peetakse antibeebipillide turule tulekut 1960. aastal. Esmakordselt anti naistele võimalus ise otsustada, kas, millal ja kellega nad lapsi soovivad saada. Seega pakkusid pillid naistele palju enamat kui vaid kaitset raseduse eest – need andsid naistele vabaduse. Eesti Naistearstide Seltsi (ENS) presidendi ja naistearsti Ivo Saarma sõnul on rasestumisvastased vahendid ja nende mitmekesistumine ära märgitud ka 20. sajandi rahvatervise parendamise kümne tähtsaima meetme seas. Näiteks feminist ja aktivist Margaret Sanger, kes tegeles hormonaalsete vahendite propageerimisega, on öelnud järgnevat: “Ükski naine ei saa end kuulutada vabaks enne, kui ta ei saa teadlikult valida, kas temast saab ema või mitte.“ 

 

Saadud vabadus mängis rolli peamiselt naiste töö- ja pereelus, naised hakkasid vähem lapsi saama ning panustama rohkem enda haridusse ja karjääri. Harvardi majandusteadlaste C. Goldwin’i ja K. Lawrence’i uuringust “The Power of the Pill” järeldub, et pillide ilmumisega suurenes naiste osakaal ülikoolide õppeprogrammides ja nad abiellusid hilisemas eas kui varem. Autorid toovad välja, et võrreldes varasemaga kahekordistus 1970ndatel naiskohtunike, -advokaatide, -arstide, -arhitektide ja -ökonomistide osakaal. See tähendab, et antibeebipillid võimaldasid naistel paremini planeerida ülikooliteed ja edaspidist karjääri – abiellumine lükati edasi ja tänu antibeebipillidele välditi rasestumist õpingute ajal. 

 

Kui patsient ja naistearst lähevad raksu

 

Eesti Naistearstide Selts on varasemalt viidanud sellele, et Eesti on hea eeskuju abortide vähesuse osas ning ei saa lubada numbrite tagasipöördumist. Tõepoolest, Statistikaameti andmetel on abortide arv viimase poole sajandiga vähenenud 7,3 korda. See tähendab, et kui 1970. aastal tegid eestlannad 40 663 aborti, siis eelmisel aastal oli see number 5514. Abortide pidev langus on seotud ka sellega, et naised kasutavad aktiivselt hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid, mis on samuti naistearstide pikaajalise töö tulemus. Seksuaaltervise Liidu andmetel kasutab hormonaalseid kontratseptiive kolmandik eestlasi ja neljandik muust rahvusest Eestis elavaid naisi. 

 

ÜRO inimõiguste deklaratsioon määrab, et igaühel on õigus autonoomiale iseenda tervist, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervist, puudutavate otsuste tegemisel. Seni on selles vallas keskendutud suuresti liberaalsele abordipoliitikale ning muud reproduktiivsusega seotud õigused on jäänud tahaplaanile. Näiteks see, et igal naisel on õigus valida temale kõige sobivam rasestumisvastane vahend. Kuigi tänapäeva naistel on privileeg reguleerida enda viljakust hormonaalsete kontratseptiividega, ei tähenda see, et kedagi tohiks halvustada tema otsuse eest seda privileegi mitte kasutada. Kahjuks on ka vastupidiseid näiteid. Oma kogemusest räägivad kolm Eesti naist, kellele on naistearstid mõista andnud, et hormonaalse kontratseptiivi valik on ainuõige. 

 

Katre (nimi muudetud) jutustas, kuidas ta 18-aastasena käis Tallinnas maineka ja tuntud naistearsti vastuvõtul. Kui ta oli arstile selgitanud, miks ta ei soovi antibeebipille tarvitada, vastas naistearst väga tõredalt ja nipsakalt: “Eks saa siis 27 last.” Kuigi Katre oli oma otsuses kindel, tekkis tal küsimusi, kui palju võib olla neid naisi, kes arsti prestiižika maine pärast tema rangeid soovitusi on järginud. “Arvan, et see konkreetne arst tõesti soovis selle lause ja hoiakuga minus tekitada kas süütunnet või kasutas seda hirmutamistaktikana – ta andis justkui mõista, et ma ei teadvusta piisavalt enda otsuse tagajärgi,” rääkis neiu. Katre usub, et ükski naistearst ei jaga soovitusi pahatahtlikult, pigem on probleem eneseväljenduses, väheses empaatiavõimes ja ehk ka selles, et arstid ei usalda piisavalt patsientide otsust. “Arst näeb pille ennetusmeetmena, kuna soovimatu raseduse puhul pöördutakse ju tema poole tagasi,” lisas ta. 

 

Kristi (nimi muudetud) pöördus naistearsti poole murega hilinenud menstruatsiooni pärast. Visiidil aga selgus, et põhjuseks oli liigne stress ja menstruatsioon algas päev pärast visiiti. Peale läbivaatust tegi arst ettepaneku, et Kristi võiks hakata võtma antibeebipille. Neiu keeldus, kuna kasutas kaitsevahendina kondoomi ja lisaks ka Daysy viljakusmonitori* ning oli sõbrannade peal näinud pillide negatiivsete kõrvaltoimete avaldumist. Seejärel üritas naistearst tema vastumeelsust antibeebipillide suhtes ümber lükata, väites, et need on ohutud ja suurepärane lahendus ebaregulaarse menstruatsiooni jaoks. Samuti andis arst mõista, et viljakusmonitor ei ole piisavalt turvaline ning kondoom pole püsisuhtes jätkusuutlik valik. Olgu rõhutatud, et Daysy viljakusmonitor ei ole rasestumisvastane, vaid pereplaneerimise vahend.

 

Tuuliki (nimi muudetud) lugu on seotud tervisemuredega – polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS), kilpnäärme alatalitlus ja pidev kaalutõus. Ta pöördus naistearsti poole, et uurida võimalike ravimeetodite kohta ning arst soovitas kohe Sibylla Plus antibeebipille. Ühtegi teist PCOS-i sümptomite leevendamise võimalust arst välja ei pakkunud. Tuuliki sõnul arst tema arvamust ei küsinud, vaid ütles, et peab kohe pille võtma hakkama. Arst andis isegi proovipaki ja ütles, et kui pille tarvitama ei hakka, on halvasti.

 

Kust tuleb vastasseis?

 

Naistearst ja noortenõustaja Dr Made Laanpere selgitas esmalt, et rasestumisvastase meetodi valikul on peamine siiski naise enda otsus ja enamasti sobibki naisele just tema valitu kõige paremini. Arsti rolli ei saa siiski alahinnata, sest tal on teadmised kõigi olemasolevate rasestumisvastaste meetodite kohta. Dr Laanpere tõi välja kaks põhjust, miks selline vastasseis patsiendi ja arsti vahel võib tekkida. “Naistearstid ei näe mitte ainult seda, millise valiku naine teeb, vaid ka seda, mis on selle valiku tagajärg,” põhjendas Dr Laanpere. Ükski arst ei soovi näha kedagi vastuvõtule pöördumas soovimatu rasedusega. “Asi ei ole selles, et naistearstid armastavad hormonaalseid kontratseptiive, vaid me lihtsalt teame, et need on efektiivsed vältimaks tagajärge ehk soovimatut rasedust,” selgitas Dr Laanpere.

 

Teise põhjusena näeb Dr Laanpere seda, kas arst kasutab ja leiab aega nõustamiseks või mitte. Oluline on see, kuidas naistearst patsiendile info edasi annab ja kõike vajalikku selgitab. Ta kinnitas, et enda patsientidele ta midagi peale ei pressi. Kui patsient ütleb talle, et nad partneriga on nõus kasutama kondoomi ja see sobib neile, siis ei näe Dr Laanpere enda sõnul põhjust patsiendi soovi kahtluse alla seada. Tema sõnul on kõige olulisem, et inimene oleks valitud meetodiga rahul, sest siis ta ka kasutab seda hästi. 

 

Küll aga suhtuvad naistearstid kondoomi kasutamisesse ainsa rasestumisvastase vahendina Dr Laanpere arvates skeptiliselt. “Kondoomi tuleb kasutada igas seksuaalvahekorras ja see võib osutuda päris elus keeruliseks – seda pole lihtsalt käepärast,” selgitas ta. Isegi kui patsiendi sõnul kasutavad nad partneriga alati kondoomi, siis visiidil selgub, et naine soovib teha suguhaiguste testi, mis tähendab, et kondoomi siiski alati ei kasutata. Rasestuda aga võib ka ühest kaitsmata seksuaalvahekorrast. Dr Laanpere ütles, et kui vaadata abordistatistikat ja seda, millist rasestumisvastast vahendit on kasutanud aborti tegema tulnud naised, siis viimased 25 aastat on seal domineerinud kondoom, moodustades 15–20 protsenti. “Seega enda isiklikust kogemusest olen näinud seda, et kondoomi ei kasutata iga kord, ja statistikast näen, et kondoomi kasutamine rasestumisvastase meetodina võib viia abordini,” lisas ta. 

 

Mis aga puudutab viljakusmonitori, siis Dr Laanpere arvates on tegemist lihtsalt elektroonilise kalendermeetodiga ja selle efektiivsus on teadaolevalt madal. Ka viljakusmonitori ja kondoomi koos kasutamine viljakal perioodil ei ole piisavalt turvaline. “Ega siis see viljakusmonitor ei tea ju tegelikult, millal sul ovulatsioon on, see lihtsalt arvutab ovulatsiooni oletatavad päevad,” selgitas ta. Ta lisas, et monitori puhul on tegemist kehatemperatuuri mõõtva vidinaga, mistõttu tuleb teada, et temperatuur tõuseb alles pärast ovulatsiooni toimumist – kui kaitsmata seksuaalvahekord oli päev või kaks varem, on meetod juba alt vedanud.  

 

Dr Laanpere kirjeldas, et kui tema vastuvõtule tuleb naine, kes ütleb, et tema menstruaaltsükkel on regulaarne, ta suudab enda ovulatsiooni ära tunda ja on seda teinud aastaid, siis ei hakka doktor teda ümber veenma. Dr Laanpere arvab ka, et sel juhul ei ole regulaarse menstruatsioonitsükliga naisel vaja elektroonilist vidinat, vaid ta võib lihtsalt kasutada kalendermeetodit. 

 

ENS-i president Ivo Saarma selgitas, et kui naine valib enda vahendiks kalendermeetodi või kondoomide kasutamise, siis on naistearsti kohustus nõustada teda nii, et valitud meetod toimiks võimalikult tõhusalt. Ta lisas, et naistearstide soovitus rasestumisvastaste vahendite osas baseerub põhimõttel: on oluline, et naised saaksid elada rahuldust pakkuvat seksuaalelu, tegemata kompromisse oma tervise arvelt ning kartmata soovimatut rasestumist. 

Seoses Tuuliki looga tervisemuredest kinnitasid nii Dr Saarma kui ka Dr Laanpere, et osade haiguste puhul soovitatakse tõesti antibeebipille. Dr Saarma sõnul kirjutatakse kombineeritud hormonaalseid kontratseptiive välja ravipreparaadina, kuna vahel võib see olla patsiendile parim või lausa ainus valik. Dr Made Laanpere selgitas, et antibeebipille soovitatakse, kui eesmärk on hoida haigussümptomid kontrolli all või vähendada haiguse kahjusid. Tema sõnul ei ole pillid PCOSi ravimeetod ja nende tarvitamisel sündroomist lahti ei saa. Aga ta lisas, et maailmas kasutatakse 17–20% kõikidest välja kirjutatud hormonaalsetest rasestumisvastastest meetoditest just ravi eesmärgil. 

Dr Laanpere selgitas, et kui tema patsient ei soovi rasestumisvastast vahendit, aga tal on PCOS, siis ka tema soovitab pille; kuid kui patsient ei soovi neid tarvitada, siis ei näe ta põhjust neid patsiendile kirjutada. Seega tundub, et taaskord oli probleemiks suhtlemis- ja nõustamisoskused, mis olid Dr Laanpere meelest ka Katre ja Kristi lugude keskmeks. 

 

Kumb on olulisem, naise tervis või mehe mugavus? 

 

Hormonaalse kontratseptiivi kasutamise surve võib lisaks arstile tulla ka naise partnerilt. Maarja ja Pauliine (nimed muudetud) meenutasid mõlemad, kuidas elukaaslased tungivalt soovitasid neil hakata kasutama hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid. Maarja otsustas NuvaRingi, Pauliine antibeebipillide kasuks. Mõlema noormehed tõid põhjuseks selle, et “kondoomiga on ju nii halb”. Maarja sõnul läks ta järgmises suhtes üle pillidele, kuid soovis neist ühel hetkel tugevate kõrvaltoimete tõttu loobuda. Eelneva ebameeldiva kogemuse tõttu tundis ta, et kardab oma partneriga pillide loobumisest rääkida. “See on ebanormaalne, et mina naisena muretsesin selle pärast, kas minu elukaaslane on selle vastu, kui mina ei taha enam antibeebipille kasutada,” rääkis Maarja. Õnneks oli neiu elukaaslane väga mõistlik ja avatud mõttele, et nad kasutavad edaspidi rasestumisvastase vahendina kondoome.

 

Seega häiris mõlema naise partnereid kondoomi kasutamine, mistõttu hakkasid Maarja ja Pauliine kasutama hormonaalseid kontratseptiive. Parema pildi saamiseks küsisime meestelt endilt, kuidas nad suhtuvad erinevatesse rasestumisvastastesse vahenditesse. Facebookis jagatud küsitlusele tuli kokku 153 vastust. Kõige enam oli vastajate seas 22–26-aastaseid mehi, noorim vastaja oli 18 ja vanim 43-aastane. 

 

Küsitlusest selgus, et paljude meeste jaoks on kondoomi kasutamine siiski probleem. Sarnaselt Pauliine ja Maarja partneritega arvas kaks kolmandikku vastanutest, et kondoom on ebamugav peamine põhjus vahendi mitte-eelistamiseks on “tundlikkuse, läheduse ja intiimsuse kadumine”. 26-aastane noormees kirjeldas seda eriti humoorikalt: “Kondoomiga seks on nagu lutsukommi söömine paberiga.” Miinustena toovad mehed välja veel seda, et kondoom on kallis, ebapraktiline, purunemisohtlik ja ebaefektiivne võrreldes hormonaalsete kontratseptiividega, sobib vaid üheöösuhtesse ning selle kasutamine tekitab liigset prügi. Üks vastaja andis aga lausa mõista, et kui naine ei ole nõus kondoomist loobuma, siis võib seks lõppeda, kuna seksuaalne elamus on kordades väiksem. 

 

Samas on ka neid, kellel pole midagi kondoomide kasutamise vastu pooldajaid oli vastajate seas 12. Ülejäänud 40 meest ei võtnud kindlat seisukohta, vaid ütlesid, et kondoom on vahepeal mugav, vahepeal ebamugav. Kondoomide pooldajad ütlesid, et vahendil on, nagu igal teisel, omad head ja vead, aga nende meelest on plusse rohkem kui miinuseid. Paljud ütlesid, et kondoom on just hea vahend, kuna ei kahjusta kummagi osapoole tervist, on kõrvalmõjudeta, kergesti kättesaadav ja õigel kasutamisel väga efektiivne. Lisaks arvavad mehed, et emotsionaalne lähedus on tähtsamal kohal kui “vahetu” suguelundite kokkupuude ning tunne pole sama, aga tunded inimese vastu on”. Seega on mehi, kelle jaoks on emotsionaalne lähedus oma partneriga ja tunded tema vastu olulisemad kui kondoomita vahekord. 

 

Vastajate seas oli umbes 20 meest, kes mõistavad hormonaalsete kontratseptiivide võimalikku mõju naise kehale. Nad arvasid, et need vahendid on ebaloomulikud, halbade kõrvalmõjudega, keeravad naise tervise tuksi ja mõjutavad psüühikat. Lisaks tõid nad välja, et nendega võib naisel libiido väheneda ja seetõttu suhe kannatab ning pillide kauaaegsel võtmisel riskid järjest suurenevad. Seega on mehi, kes on kõrvalt näinud, kuidas naiste tervis kannatab, libiido langeb ja nad on otsustanud kondoomi kasuks. Samas üks vallaline mees kirjutas: “Püsisuhtes on mõttekamaid ja optimaalsemaid rasestumisvastaseid vahendeid, mida ilmselt eelistaksin kondoomile.” 

 

Kolm vastajat tõid välja selle, et kui naine teab, millal ta on viljakas ja millal mitte, siis peab kondoomi kasutama vaid viljastumisvõimelisel perioodil. Selle all peavad vastajad silmas viljakusteadlikkuse meetodit (ingl fertility awareness method ehk FAM), kus naine määrab enda tsükli viljakad ja viljatud faasid. Perioodi, mil naine on viljastumisvõimeline, kutsutakse ka fertiilseks aknaks (ingl fertile window). Enamikel naistel on selle perioodi pikkus kuus päeva. FAM-meetod tähendab, et naine jälgib ovulatsiooni toimumist ja määrab kindlaks enda nn fertiilse akna kuna iga naise tsükkel on erinev, siis näiteks lühikese tsükliga (21 päeva) naistel on võimalik rasestuda ka menstruatsiooni ajal vahekorras olles. Viljakusteadlikkuse meetodit võib kasutada nii raseduse vältimiseks, selle saavutamiseks või günekoloogilise tervise jälgimiseks. Selle efektiivsus raseduse vältimisel on hinnanguliselt 76–88%, võrdluseks kondoomi efektiivsus on õigel kasutamisel 98% ja antibeebipillidel 99%. 

 

Uuringule vastajad jagunesid üldistatult kaheks: naiste autonoomiat austavad ja mitte-austavad mehed. Esimese alla kuuluvad need mehed, kelle meelest pole nende asi öelda, millist hormonaalset vahendit naised peaksid kasutama. Nende meelest oleks kohatu ja alatu hakata enda naist mõjutama rasestumisvastase vahendi valimisel, sest see peaks olema siiski naise enda otsus. Teise grupi moodustavad mehed, kes on oma partneritele öelnud, et seks kondoomiga on ebamugav ning on vaja leida alternatiiv. Sellised mehed ei toonud kordagi välja, et nad arvestavad ka naise soovidega, vaid rõhusid vaid kondoomi ebamugavusele ja enda mugavusele. Kes siis oskab öelda, kumb on olulisem – naiste tervis või meeste mugavus?

 

Edasiseks lugemiseks soovitan huvilistel tutvuda nende teemaga haakuvate teadustööde ja esseega:

  1. Kara Granzowi, Alberta ülikooli sotsioloogi uuring “De-constructing ‘choice’: the social imperative and women’s use of the birth control pill“. Ta kirjeldab teadustöös, kuidas naiste eemale jätmist avalikust elust ja arutelust on varem põhjendatud nende reproduktiivsusega. Seetõttu arvati, et naiste reproduktiivsuse kontrolli alla saamine soodustab nende vabadust. Väidet ilmestab ta feministi Margaret Sanger öelduga: „Ükski naine ei saa end kuulutada vabaks enne, kui ta ei saa teadlikult valida, kas temast saab ema või mitte“. Seda sama diskursust kasutatakse Kara Granzowi sõnul antibeebipillide reklaamimiseks siiamaani: võta kontroll enda keha üle ja sinu võimalused elus suurenevad, mis tõestab autori hinnangul korrelatsiooni kontrolli ja vabaduse vahel.
  2. Harvardi majandusprofessorite Claudia Goldwin’i ja Katz Lawrence’i uuring “The Power of the Pill: Oral Contraceptives and Women’s Career and Marriage Decisions”. 

Peale 1970. aastat suurenes oluliselt USAs kõrgkooli lõpetanud ja erialasele tööle asunud naiste osakaal ning vanus, mil naised esimest korda abiellusid, hakkas tõusma. Töös võtavad teadlased luubi alla nende kahe muutuse ja beebipillide levimise omavahelised seosed.

  1. Majandus- ja rahandusteadlase Ted Joyce’i uuringHow important was the pill to women’s economic well-being?”. Autor seab kahtluse alla, kas antibeebipillide turule tulek ja abordi legaliseerimine olid ainsad mõjutajad, mille pärast naised said vähem lapsi ning investeerisid rohkem enda haridusse ja karjääri. Tema sõnul on liiga vähe andmeid, et identifitseerida antibeebipillide mõju naiste majanduslikule heaolule. Autori sõnul on praegu puudu konkreetne ja veenev muutus pillide kättesaadavuses, mis oleks omakorda tõstnud nende kasutust ja lükanud sellega edasi lastesaamist. 
  2. Pennsylvania ülikooli majandusteadlaste Betsey Stevensoni ja Justin Wolfersi uuring The Paradox of Declining Female Happiness”. Mitmete näitajate kohaselt on USA naiste elu viimase 35 aasta jooksul paranenud, kuid samas siinses teadustöös viitavad subjektiivse heaolu näitajad, et naiste õnnelikkus on langenud nii üldiselt kui ka meestega võrreldes. Töös avavad autorid tausta, kust selline muutus võis tulla ning kuidas on see seotud industrialiseerunud maailmaga. 

Ajaloolase Heather Prescotti essee “The Pill at Fifty: Scientific Commemoration and the Politics of American Memory”. Kirjutis avaldati, kui antibeebipillide kasutuselevõtmisest möödus 50 aastat ja tutvustab pillide päritolu.

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Hormonaalne kontratseptiiv. Ainuõige valik?

Published On: January 13, 2021By

Viimased 60 aastat on antibeebipillid andnud naistele vabaduse kontrollida oma viljakust. Samas on igal naisel õigus otsustada, kas ja milliseid hormonaalseid kontratseptiive ta kasutada soovib. Oma loo räägivad viis naist, kellele ühel või teisel ajal on antud mõista, et hormonaalse rasestumisvastase vahendi kasutamine on ainuõige valik.

 

Üheks olulisemaks osaks 60 aastat tagasi USA-st alguse saanud seksuaalrevolutsioonis peetakse antibeebipillide turule tulekut 1960. aastal. Esmakordselt anti naistele võimalus ise otsustada, kas, millal ja kellega nad lapsi soovivad saada. Seega pakkusid pillid naistele palju enamat kui vaid kaitset raseduse eest – need andsid naistele vabaduse. Eesti Naistearstide Seltsi (ENS) presidendi ja naistearsti Ivo Saarma sõnul on rasestumisvastased vahendid ja nende mitmekesistumine ära märgitud ka 20. sajandi rahvatervise parendamise kümne tähtsaima meetme seas. Näiteks feminist ja aktivist Margaret Sanger, kes tegeles hormonaalsete vahendite propageerimisega, on öelnud järgnevat: “Ükski naine ei saa end kuulutada vabaks enne, kui ta ei saa teadlikult valida, kas temast saab ema või mitte.“ 

 

Saadud vabadus mängis rolli peamiselt naiste töö- ja pereelus, naised hakkasid vähem lapsi saama ning panustama rohkem enda haridusse ja karjääri. Harvardi majandusteadlaste C. Goldwin’i ja K. Lawrence’i uuringust “The Power of the Pill” järeldub, et pillide ilmumisega suurenes naiste osakaal ülikoolide õppeprogrammides ja nad abiellusid hilisemas eas kui varem. Autorid toovad välja, et võrreldes varasemaga kahekordistus 1970ndatel naiskohtunike, -advokaatide, -arstide, -arhitektide ja -ökonomistide osakaal. See tähendab, et antibeebipillid võimaldasid naistel paremini planeerida ülikooliteed ja edaspidist karjääri – abiellumine lükati edasi ja tänu antibeebipillidele välditi rasestumist õpingute ajal. 

 

Kui patsient ja naistearst lähevad raksu

 

Eesti Naistearstide Selts on varasemalt viidanud sellele, et Eesti on hea eeskuju abortide vähesuse osas ning ei saa lubada numbrite tagasipöördumist. Tõepoolest, Statistikaameti andmetel on abortide arv viimase poole sajandiga vähenenud 7,3 korda. See tähendab, et kui 1970. aastal tegid eestlannad 40 663 aborti, siis eelmisel aastal oli see number 5514. Abortide pidev langus on seotud ka sellega, et naised kasutavad aktiivselt hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid, mis on samuti naistearstide pikaajalise töö tulemus. Seksuaaltervise Liidu andmetel kasutab hormonaalseid kontratseptiive kolmandik eestlasi ja neljandik muust rahvusest Eestis elavaid naisi. 

 

ÜRO inimõiguste deklaratsioon määrab, et igaühel on õigus autonoomiale iseenda tervist, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervist, puudutavate otsuste tegemisel. Seni on selles vallas keskendutud suuresti liberaalsele abordipoliitikale ning muud reproduktiivsusega seotud õigused on jäänud tahaplaanile. Näiteks see, et igal naisel on õigus valida temale kõige sobivam rasestumisvastane vahend. Kuigi tänapäeva naistel on privileeg reguleerida enda viljakust hormonaalsete kontratseptiividega, ei tähenda see, et kedagi tohiks halvustada tema otsuse eest seda privileegi mitte kasutada. Kahjuks on ka vastupidiseid näiteid. Oma kogemusest räägivad kolm Eesti naist, kellele on naistearstid mõista andnud, et hormonaalse kontratseptiivi valik on ainuõige. 

 

Katre (nimi muudetud) jutustas, kuidas ta 18-aastasena käis Tallinnas maineka ja tuntud naistearsti vastuvõtul. Kui ta oli arstile selgitanud, miks ta ei soovi antibeebipille tarvitada, vastas naistearst väga tõredalt ja nipsakalt: “Eks saa siis 27 last.” Kuigi Katre oli oma otsuses kindel, tekkis tal küsimusi, kui palju võib olla neid naisi, kes arsti prestiižika maine pärast tema rangeid soovitusi on järginud. “Arvan, et see konkreetne arst tõesti soovis selle lause ja hoiakuga minus tekitada kas süütunnet või kasutas seda hirmutamistaktikana – ta andis justkui mõista, et ma ei teadvusta piisavalt enda otsuse tagajärgi,” rääkis neiu. Katre usub, et ükski naistearst ei jaga soovitusi pahatahtlikult, pigem on probleem eneseväljenduses, väheses empaatiavõimes ja ehk ka selles, et arstid ei usalda piisavalt patsientide otsust. “Arst näeb pille ennetusmeetmena, kuna soovimatu raseduse puhul pöördutakse ju tema poole tagasi,” lisas ta. 

 

Kristi (nimi muudetud) pöördus naistearsti poole murega hilinenud menstruatsiooni pärast. Visiidil aga selgus, et põhjuseks oli liigne stress ja menstruatsioon algas päev pärast visiiti. Peale läbivaatust tegi arst ettepaneku, et Kristi võiks hakata võtma antibeebipille. Neiu keeldus, kuna kasutas kaitsevahendina kondoomi ja lisaks ka Daysy viljakusmonitori* ning oli sõbrannade peal näinud pillide negatiivsete kõrvaltoimete avaldumist. Seejärel üritas naistearst tema vastumeelsust antibeebipillide suhtes ümber lükata, väites, et need on ohutud ja suurepärane lahendus ebaregulaarse menstruatsiooni jaoks. Samuti andis arst mõista, et viljakusmonitor ei ole piisavalt turvaline ning kondoom pole püsisuhtes jätkusuutlik valik. Olgu rõhutatud, et Daysy viljakusmonitor ei ole rasestumisvastane, vaid pereplaneerimise vahend.

 

Tuuliki (nimi muudetud) lugu on seotud tervisemuredega – polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS), kilpnäärme alatalitlus ja pidev kaalutõus. Ta pöördus naistearsti poole, et uurida võimalike ravimeetodite kohta ning arst soovitas kohe Sibylla Plus antibeebipille. Ühtegi teist PCOS-i sümptomite leevendamise võimalust arst välja ei pakkunud. Tuuliki sõnul arst tema arvamust ei küsinud, vaid ütles, et peab kohe pille võtma hakkama. Arst andis isegi proovipaki ja ütles, et kui pille tarvitama ei hakka, on halvasti.

 

Kust tuleb vastasseis?

 

Naistearst ja noortenõustaja Dr Made Laanpere selgitas esmalt, et rasestumisvastase meetodi valikul on peamine siiski naise enda otsus ja enamasti sobibki naisele just tema valitu kõige paremini. Arsti rolli ei saa siiski alahinnata, sest tal on teadmised kõigi olemasolevate rasestumisvastaste meetodite kohta. Dr Laanpere tõi välja kaks põhjust, miks selline vastasseis patsiendi ja arsti vahel võib tekkida. “Naistearstid ei näe mitte ainult seda, millise valiku naine teeb, vaid ka seda, mis on selle valiku tagajärg,” põhjendas Dr Laanpere. Ükski arst ei soovi näha kedagi vastuvõtule pöördumas soovimatu rasedusega. “Asi ei ole selles, et naistearstid armastavad hormonaalseid kontratseptiive, vaid me lihtsalt teame, et need on efektiivsed vältimaks tagajärge ehk soovimatut rasedust,” selgitas Dr Laanpere.

 

Teise põhjusena näeb Dr Laanpere seda, kas arst kasutab ja leiab aega nõustamiseks või mitte. Oluline on see, kuidas naistearst patsiendile info edasi annab ja kõike vajalikku selgitab. Ta kinnitas, et enda patsientidele ta midagi peale ei pressi. Kui patsient ütleb talle, et nad partneriga on nõus kasutama kondoomi ja see sobib neile, siis ei näe Dr Laanpere enda sõnul põhjust patsiendi soovi kahtluse alla seada. Tema sõnul on kõige olulisem, et inimene oleks valitud meetodiga rahul, sest siis ta ka kasutab seda hästi. 

 

Küll aga suhtuvad naistearstid kondoomi kasutamisesse ainsa rasestumisvastase vahendina Dr Laanpere arvates skeptiliselt. “Kondoomi tuleb kasutada igas seksuaalvahekorras ja see võib osutuda päris elus keeruliseks – seda pole lihtsalt käepärast,” selgitas ta. Isegi kui patsiendi sõnul kasutavad nad partneriga alati kondoomi, siis visiidil selgub, et naine soovib teha suguhaiguste testi, mis tähendab, et kondoomi siiski alati ei kasutata. Rasestuda aga võib ka ühest kaitsmata seksuaalvahekorrast. Dr Laanpere ütles, et kui vaadata abordistatistikat ja seda, millist rasestumisvastast vahendit on kasutanud aborti tegema tulnud naised, siis viimased 25 aastat on seal domineerinud kondoom, moodustades 15–20 protsenti. “Seega enda isiklikust kogemusest olen näinud seda, et kondoomi ei kasutata iga kord, ja statistikast näen, et kondoomi kasutamine rasestumisvastase meetodina võib viia abordini,” lisas ta. 

 

Mis aga puudutab viljakusmonitori, siis Dr Laanpere arvates on tegemist lihtsalt elektroonilise kalendermeetodiga ja selle efektiivsus on teadaolevalt madal. Ka viljakusmonitori ja kondoomi koos kasutamine viljakal perioodil ei ole piisavalt turvaline. “Ega siis see viljakusmonitor ei tea ju tegelikult, millal sul ovulatsioon on, see lihtsalt arvutab ovulatsiooni oletatavad päevad,” selgitas ta. Ta lisas, et monitori puhul on tegemist kehatemperatuuri mõõtva vidinaga, mistõttu tuleb teada, et temperatuur tõuseb alles pärast ovulatsiooni toimumist – kui kaitsmata seksuaalvahekord oli päev või kaks varem, on meetod juba alt vedanud.  

 

Dr Laanpere kirjeldas, et kui tema vastuvõtule tuleb naine, kes ütleb, et tema menstruaaltsükkel on regulaarne, ta suudab enda ovulatsiooni ära tunda ja on seda teinud aastaid, siis ei hakka doktor teda ümber veenma. Dr Laanpere arvab ka, et sel juhul ei ole regulaarse menstruatsioonitsükliga naisel vaja elektroonilist vidinat, vaid ta võib lihtsalt kasutada kalendermeetodit. 

 

ENS-i president Ivo Saarma selgitas, et kui naine valib enda vahendiks kalendermeetodi või kondoomide kasutamise, siis on naistearsti kohustus nõustada teda nii, et valitud meetod toimiks võimalikult tõhusalt. Ta lisas, et naistearstide soovitus rasestumisvastaste vahendite osas baseerub põhimõttel: on oluline, et naised saaksid elada rahuldust pakkuvat seksuaalelu, tegemata kompromisse oma tervise arvelt ning kartmata soovimatut rasestumist. 

Seoses Tuuliki looga tervisemuredest kinnitasid nii Dr Saarma kui ka Dr Laanpere, et osade haiguste puhul soovitatakse tõesti antibeebipille. Dr Saarma sõnul kirjutatakse kombineeritud hormonaalseid kontratseptiive välja ravipreparaadina, kuna vahel võib see olla patsiendile parim või lausa ainus valik. Dr Made Laanpere selgitas, et antibeebipille soovitatakse, kui eesmärk on hoida haigussümptomid kontrolli all või vähendada haiguse kahjusid. Tema sõnul ei ole pillid PCOSi ravimeetod ja nende tarvitamisel sündroomist lahti ei saa. Aga ta lisas, et maailmas kasutatakse 17–20% kõikidest välja kirjutatud hormonaalsetest rasestumisvastastest meetoditest just ravi eesmärgil. 

Dr Laanpere selgitas, et kui tema patsient ei soovi rasestumisvastast vahendit, aga tal on PCOS, siis ka tema soovitab pille; kuid kui patsient ei soovi neid tarvitada, siis ei näe ta põhjust neid patsiendile kirjutada. Seega tundub, et taaskord oli probleemiks suhtlemis- ja nõustamisoskused, mis olid Dr Laanpere meelest ka Katre ja Kristi lugude keskmeks. 

 

Kumb on olulisem, naise tervis või mehe mugavus? 

 

Hormonaalse kontratseptiivi kasutamise surve võib lisaks arstile tulla ka naise partnerilt. Maarja ja Pauliine (nimed muudetud) meenutasid mõlemad, kuidas elukaaslased tungivalt soovitasid neil hakata kasutama hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid. Maarja otsustas NuvaRingi, Pauliine antibeebipillide kasuks. Mõlema noormehed tõid põhjuseks selle, et “kondoomiga on ju nii halb”. Maarja sõnul läks ta järgmises suhtes üle pillidele, kuid soovis neist ühel hetkel tugevate kõrvaltoimete tõttu loobuda. Eelneva ebameeldiva kogemuse tõttu tundis ta, et kardab oma partneriga pillide loobumisest rääkida. “See on ebanormaalne, et mina naisena muretsesin selle pärast, kas minu elukaaslane on selle vastu, kui mina ei taha enam antibeebipille kasutada,” rääkis Maarja. Õnneks oli neiu elukaaslane väga mõistlik ja avatud mõttele, et nad kasutavad edaspidi rasestumisvastase vahendina kondoome.

 

Seega häiris mõlema naise partnereid kondoomi kasutamine, mistõttu hakkasid Maarja ja Pauliine kasutama hormonaalseid kontratseptiive. Parema pildi saamiseks küsisime meestelt endilt, kuidas nad suhtuvad erinevatesse rasestumisvastastesse vahenditesse. Facebookis jagatud küsitlusele tuli kokku 153 vastust. Kõige enam oli vastajate seas 22–26-aastaseid mehi, noorim vastaja oli 18 ja vanim 43-aastane. 

 

Küsitlusest selgus, et paljude meeste jaoks on kondoomi kasutamine siiski probleem. Sarnaselt Pauliine ja Maarja partneritega arvas kaks kolmandikku vastanutest, et kondoom on ebamugav peamine põhjus vahendi mitte-eelistamiseks on “tundlikkuse, läheduse ja intiimsuse kadumine”. 26-aastane noormees kirjeldas seda eriti humoorikalt: “Kondoomiga seks on nagu lutsukommi söömine paberiga.” Miinustena toovad mehed välja veel seda, et kondoom on kallis, ebapraktiline, purunemisohtlik ja ebaefektiivne võrreldes hormonaalsete kontratseptiividega, sobib vaid üheöösuhtesse ning selle kasutamine tekitab liigset prügi. Üks vastaja andis aga lausa mõista, et kui naine ei ole nõus kondoomist loobuma, siis võib seks lõppeda, kuna seksuaalne elamus on kordades väiksem. 

 

Samas on ka neid, kellel pole midagi kondoomide kasutamise vastu pooldajaid oli vastajate seas 12. Ülejäänud 40 meest ei võtnud kindlat seisukohta, vaid ütlesid, et kondoom on vahepeal mugav, vahepeal ebamugav. Kondoomide pooldajad ütlesid, et vahendil on, nagu igal teisel, omad head ja vead, aga nende meelest on plusse rohkem kui miinuseid. Paljud ütlesid, et kondoom on just hea vahend, kuna ei kahjusta kummagi osapoole tervist, on kõrvalmõjudeta, kergesti kättesaadav ja õigel kasutamisel väga efektiivne. Lisaks arvavad mehed, et emotsionaalne lähedus on tähtsamal kohal kui “vahetu” suguelundite kokkupuude ning tunne pole sama, aga tunded inimese vastu on”. Seega on mehi, kelle jaoks on emotsionaalne lähedus oma partneriga ja tunded tema vastu olulisemad kui kondoomita vahekord. 

 

Vastajate seas oli umbes 20 meest, kes mõistavad hormonaalsete kontratseptiivide võimalikku mõju naise kehale. Nad arvasid, et need vahendid on ebaloomulikud, halbade kõrvalmõjudega, keeravad naise tervise tuksi ja mõjutavad psüühikat. Lisaks tõid nad välja, et nendega võib naisel libiido väheneda ja seetõttu suhe kannatab ning pillide kauaaegsel võtmisel riskid järjest suurenevad. Seega on mehi, kes on kõrvalt näinud, kuidas naiste tervis kannatab, libiido langeb ja nad on otsustanud kondoomi kasuks. Samas üks vallaline mees kirjutas: “Püsisuhtes on mõttekamaid ja optimaalsemaid rasestumisvastaseid vahendeid, mida ilmselt eelistaksin kondoomile.” 

 

Kolm vastajat tõid välja selle, et kui naine teab, millal ta on viljakas ja millal mitte, siis peab kondoomi kasutama vaid viljastumisvõimelisel perioodil. Selle all peavad vastajad silmas viljakusteadlikkuse meetodit (ingl fertility awareness method ehk FAM), kus naine määrab enda tsükli viljakad ja viljatud faasid. Perioodi, mil naine on viljastumisvõimeline, kutsutakse ka fertiilseks aknaks (ingl fertile window). Enamikel naistel on selle perioodi pikkus kuus päeva. FAM-meetod tähendab, et naine jälgib ovulatsiooni toimumist ja määrab kindlaks enda nn fertiilse akna kuna iga naise tsükkel on erinev, siis näiteks lühikese tsükliga (21 päeva) naistel on võimalik rasestuda ka menstruatsiooni ajal vahekorras olles. Viljakusteadlikkuse meetodit võib kasutada nii raseduse vältimiseks, selle saavutamiseks või günekoloogilise tervise jälgimiseks. Selle efektiivsus raseduse vältimisel on hinnanguliselt 76–88%, võrdluseks kondoomi efektiivsus on õigel kasutamisel 98% ja antibeebipillidel 99%. 

 

Uuringule vastajad jagunesid üldistatult kaheks: naiste autonoomiat austavad ja mitte-austavad mehed. Esimese alla kuuluvad need mehed, kelle meelest pole nende asi öelda, millist hormonaalset vahendit naised peaksid kasutama. Nende meelest oleks kohatu ja alatu hakata enda naist mõjutama rasestumisvastase vahendi valimisel, sest see peaks olema siiski naise enda otsus. Teise grupi moodustavad mehed, kes on oma partneritele öelnud, et seks kondoomiga on ebamugav ning on vaja leida alternatiiv. Sellised mehed ei toonud kordagi välja, et nad arvestavad ka naise soovidega, vaid rõhusid vaid kondoomi ebamugavusele ja enda mugavusele. Kes siis oskab öelda, kumb on olulisem – naiste tervis või meeste mugavus?

 

Edasiseks lugemiseks soovitan huvilistel tutvuda nende teemaga haakuvate teadustööde ja esseega:

  1. Kara Granzowi, Alberta ülikooli sotsioloogi uuring “De-constructing ‘choice’: the social imperative and women’s use of the birth control pill“. Ta kirjeldab teadustöös, kuidas naiste eemale jätmist avalikust elust ja arutelust on varem põhjendatud nende reproduktiivsusega. Seetõttu arvati, et naiste reproduktiivsuse kontrolli alla saamine soodustab nende vabadust. Väidet ilmestab ta feministi Margaret Sanger öelduga: „Ükski naine ei saa end kuulutada vabaks enne, kui ta ei saa teadlikult valida, kas temast saab ema või mitte“. Seda sama diskursust kasutatakse Kara Granzowi sõnul antibeebipillide reklaamimiseks siiamaani: võta kontroll enda keha üle ja sinu võimalused elus suurenevad, mis tõestab autori hinnangul korrelatsiooni kontrolli ja vabaduse vahel.
  2. Harvardi majandusprofessorite Claudia Goldwin’i ja Katz Lawrence’i uuring “The Power of the Pill: Oral Contraceptives and Women’s Career and Marriage Decisions”. 

Peale 1970. aastat suurenes oluliselt USAs kõrgkooli lõpetanud ja erialasele tööle asunud naiste osakaal ning vanus, mil naised esimest korda abiellusid, hakkas tõusma. Töös võtavad teadlased luubi alla nende kahe muutuse ja beebipillide levimise omavahelised seosed.

  1. Majandus- ja rahandusteadlase Ted Joyce’i uuringHow important was the pill to women’s economic well-being?”. Autor seab kahtluse alla, kas antibeebipillide turule tulek ja abordi legaliseerimine olid ainsad mõjutajad, mille pärast naised said vähem lapsi ning investeerisid rohkem enda haridusse ja karjääri. Tema sõnul on liiga vähe andmeid, et identifitseerida antibeebipillide mõju naiste majanduslikule heaolule. Autori sõnul on praegu puudu konkreetne ja veenev muutus pillide kättesaadavuses, mis oleks omakorda tõstnud nende kasutust ja lükanud sellega edasi lastesaamist. 
  2. Pennsylvania ülikooli majandusteadlaste Betsey Stevensoni ja Justin Wolfersi uuring The Paradox of Declining Female Happiness”. Mitmete näitajate kohaselt on USA naiste elu viimase 35 aasta jooksul paranenud, kuid samas siinses teadustöös viitavad subjektiivse heaolu näitajad, et naiste õnnelikkus on langenud nii üldiselt kui ka meestega võrreldes. Töös avavad autorid tausta, kust selline muutus võis tulla ning kuidas on see seotud industrialiseerunud maailmaga. 

Ajaloolase Heather Prescotti essee “The Pill at Fifty: Scientific Commemoration and the Politics of American Memory”. Kirjutis avaldati, kui antibeebipillide kasutuselevõtmisest möödus 50 aastat ja tutvustab pillide päritolu.