Kord ühes vanas eesti muinasjutus ütles naine, et läheb ennem penile naiseks, kui abiellub mõne oma kosilasega. Pulmakülalised istuvad pika valge linaga laua taga ning söövad. Penist peigmees luusib külaliste jalgade vahel, nurudes neilt toitu. Äkitselt sülitab üks pulmakülaline midagi suust välja ning hüüab: “Ptüi, kibe!” Teised pulmakülalised haaravad sõnasabast kinni ning hakkavad, alguses küll veidi kogeledes, “kibe” hüüdma.

 

Folklorist Merili Metsavahi koondas raamatusse “Sõsara sõrmeluud. Naine eesti muinasjuttudes” aastatel 1931–1955 kogutud muinasjutud, milles on keskne roll naistel. Sel suvel võttis lavastaja Helen Rekkor sünge alatooniga jutud kätte ning punus visuaalteatri lavastuseks. Nendes kummastavates juttudes on midagi, mis köidab tänapäevast meelt, mõjudes samaaegselt ikkagi ka häirivalt. Kuigi põhifookus peaks olema naistegelastel, siis etendust jälgides rändab mõte igasugustes sugudevahelistes dünaamikates ning vanade aegade veidruses. Jättes kõrvale lavastuse enda, uuringi neid vanade aegade veidrusi.

 

Kell hakkab saama kümme õhtul, etenduse alguseni on jäänud kuskil veerand tundi. Kõnnin mööda hämarduvat kruusateed Krulli masinatehase poole, kus lavastust mängitakse. Järsku ilmub minu kõrvale Bolti tõuksiga mees ning küsib, kuhu ma teel olen. Vastan, et teatrisse. “Sõsara sõrmeluud” ei ütle talle midagi, tema ise läheb peole. Mees küsib, kas ta äkki saadab mind. Kuigi tema äkilist ilmumist võiks näha ka kui printsi saabumist valgel hobusel, ütlen, et ei, ma saan ise mindud.

 

Lavastuse esimene vaatus on küllaltki korduva mustriga kosimismaraton. Tegelased, kelle omadustena on välja toodud peamiselt ja ainult ilu, lähevad kõik mehele. Nagu sel ajal ikka – mehele minnakse, naine aga võetakse. Tolleaegsed valikud olid piiratud, hakates eri suundades hargnema alles siis, kui mehele sai mindud. Nii isegi juhul, kui naise käes on loo või omaenda elu pearoll. Kui oma elu osas võetaks vastu liiga järske otsuseid, oleks tegemist juba libahundi, nõia või kellegi kolmanda ebainimlikuga.

 

Pikas valges kleidis meheleminekueas naine seisab oma vanemate vahel. Valgus paistab temale ning lava ette. Valgusvihku lava ees ilmuvad kosilased, kellest neiu pole sugugi vaimustuses. Ülemeelikult viipab ta neid vasakule ja paremale, seda ajal, mil nii vasakule kui ka paremale svaipimine veel eitust tähendas. Viimaks tuleb mehekandidaat, viskab naise hobuvankrile ning koos sõidetakse kodu poole.

 

Kui naised nendes lugudes on peamiselt vagad ja vooruslikud, siis pahedest esindavad nad kangekaelsust ja kadedust. Meeste kanda on jäänud põnevamad pahed. Nemad kehastavad sõltuvushäirega koeri, koolnusööjaid või erasaarel elavaid madusid. Kui aga isiksuseomaduste sooline jaotumine üldse kõrvale jätta, kõnetavad need vanad jutud ka tänapäeval, sest neis peitub inimese aegadeülene hämaram pool, mida inimkond endast siiani pole välja juurinud.

 

Neli sirgselgset teenrit tõstavad lina õhku, seades niiviisi üles laua. Kõhedalt vaikides ootab naine oma mehe saabumist lauda. Mees, kellel on harjumus inimesi või koolnuid süüa, ilmub õhtusöögile verise suuga. Seda mitmel korral, kuni naine poeb kingikotti ning end seal varjates tagasi vanematekoju põgeneb.

 

Muinasjutt “Sõsara sõrmeluud”, millel põhinevad nii lavastus kui raamat, on eestimaine tuhkatriinulugu, milles avalduvad inimloomuse varjatud kihid. Lugu, mida mina olen lapsena pidanud romantiliseks edulooks võõraslapsest, kes pärast kamina ees magamist printsile naiseks läheb, jutustasid vanad eestlased hulga kõhedamalt. Jutt algab kahe lese, kel mõlemal on eelnevast abielust kaks tütart, abiellumisest.

 

Laval on suur valge ekraan, millel liiguvad näitlejad varjude kehastuses. Varjuna ilmub kasuema, kes suure nelinurkse objektiga ühele oma kasutütardest pähe virutab. Teist tütart sunnib ta vaikima. Õhtul serveerib kasuema oma tütardele surnust tehtud toitu. Kui abikaasa koju jõuab, joob temagi oma tütre verd.

 

Vanades muinasjuttudes väljendub inimese pahupool tihtipeale mõne teise olendina (näiteks ussi või libahundina). Nii “Sõsara sõrmeluude” kui ka ühe loo, kus vend oma õde tappa püüab, süngus avaldub eriti tugevalt, sest neis lugudes on tegelased inimkujul. See on tänuväärne, sest ka inimesed, kes ei tunne end ära mõnes müütilises olendis, peavad õppima oma tumedama poolega läbi saama. Inimeseks ei jääda aga sugugi igas loos. Metafoorsed kujundid, mida eksivalt puhtaks kujutlusvõimeks pidada võib, tekitavad nüüdisajalgi emotsioone, hoolimata sellest, et nüüd pole tavaks peita pahesi fantaasia varju.

 

Mäletate veel naist, kes penile naiseks läks? Tema õnneks selgus, et öösiti on koer siiski inimene, kuid muul ajal kannab peninahka. Lavastaja on penielu kujutanud sellisena, et koos teiste koertega käiakse autoga kihutamas, haugutakse möödujate peale ning elatakse intensiivset “triibud ninna ja linna” elu. Koju jõudes muutub koermees jälle tavaliseks inimeseks ning poeb naisele kaissu. Mis vahet on sellel, et ossidresside ja “Tulnukaliku” nokamütsi asemel on näitlejatel peas koeranahksed läkiläkid? Kui koermees on reaalsusest kaugenedes reivikoopasse elama suundunud, toob naine ta sealt kangelaslikult välja.

 

Ja kuidas lõppeb “Sõsara sõrmeluud”? Õde, kelle isa pärast tütre vere joomist samuti suri, pidi seniajani kasuõdedega elama. Kui kohalik prints aga naist võtma hakkab, kordub tuhkatriinulik muster. Neiu kaotab kinga ning prints otsib kingale omanikku. Kasuõel saetakse mingi osa varbaid maha, et king talle täpselt paras oleks. Kui prints aga kasuõde jalasuuruse põhjal ekslikult võõrasõeks on pidanud, jookseb ta nende tõllale ise järele. Seejärel saab prints oma eksitusest aru ning koos uue pruudiga kapatakse päikeseloojangu suunas. Kuigi naised nendes muinasjuttudes elavad oma elu meeste raamis, on nad vähemalt selles võidukad.

 

Helen Rekkor on leidlikult sidunud vanad lood tänapäevaga, lahendades liigse sünguse mõnusa irooniaga, mis publiku ka raskete tunnete kestel naerma ajab. Selliste muinaslugude kuulamist mõnel muul viisil ette ei kujutaks. Küll aga, vaatamata veidi ühekülgsele meheleminemisele, on lugudes midagi äratuntavat, sest piirid on ka praeguses elus, olgugi et teistsugused. Nende kõnetavus hakkab tööle, kui vaataja, kes võib-olla ei loo otsest seost mingi loomastunud tegelase ja enda vahel, tabab tunnetes sellegipoolest mingisuguse sarnasuse. Tähendus jääb tundmisele alla, sest eks tundemustrid on ajast aega ikka samad.

 

Autor: Heneliis Notton

Foto: Siim Vahur