In memoriam Vetsupaberihullus
Kunagi ammu-ammu, karantiini alguses, kui olid lubatud kogunemised kuni saja inimesega ja tänaval võis kõndida üksteisele lähemal kui kahe meetri kaugusel, hakkas rahvas lisaks saabuvale majanduskriisile ning hääbuvale meelerahule muretsema ka vetsupaberi pärast.
Veebilehe toiletpaperhistory.net kohaselt kasutab keskmiselt iga inimene ühe päeva jooksul 0,27 rulli vetsupaberit, ühe korraga umbes 8-9 tükki. Koroonakriisi valguses aga võib jääda mulje, et vetsupaberit on järsku hakatud tarbima ebainimlikes kogustes.
Pilt Facebooki grupist “Vetsupaberi ost/müük/vahetus/rent”.
Märtsi esimeses pooles kuulutati Eestis välja eriolukord, et tõkestada koroonaviiruse levikut. Sama päeva õhtuks oli toidupoodides saanud defitsiitkaubaks vetsupaber. Sotsiaalmeedias hakkasid ringlema pildid inimestest, kes prooviksid justkui võidu üksteisest rohkem paberit kokku osta. Aga miks just vetsupaberit? Käisin Kaupmehe hulgilaos inimestelt seda küsimas.
Kui vaadata lihtsalt hulgilao olustikku, siis võiks arvata, et maailmalõpp on saabumas ning ainuke viis ennast ja oma lähedasi päästa on mässida terve elamine – sealhulgas iseennast – vetsupaberisse. Plokkide viisi oli korvidesse kuhjatud paberit, viiekiloseid makaronikotte ja pudelivett.
“Ega me ei osta paberit ainult iseendale. Me võtame sõpradele ka, näete,“ ütles mulle Katrin (43), viibates korvi suunas, milles oli tervelt neli 16-plokist pakki vetsupaberit. Katrin ei olnud ainuke, kes hulgilaost teistelegi varusid ostis. Oli inimesi, kes ostsid vetsupaberit ja muid tarbeid sõpradele, vanematele, naabritele. Peale selle teavitasid inimesed tuttavaid vetsupaberi olemasolust poes ka telefoni teel: „Tule siia, siin on.“
Ingrid (28) ütles mulle, et ta ei olegi kindel, miks ta vetsupaberit kokku ostab. „Meil läks kursa chat’is vestlus lahti, et igal pool on otsas, ja siis ma igaks juhuks tulin varuma.“ Ingrid oli samal päeval käinud mitmes kaubanduskeskuses ning kõikides olevat vetsupaber otsas olnud.
Samasugune fenomen vallandus Eestis ka 90ndatel. Stockmann korraldas Eestis esimest korda Hullusid Päevasid ja inimesed hakkasid siis, nagu ka praegu, vetsupaberit massiliselt kokku ostma. „Lihtsalt sellepärast, et nii odavalt sai osta. Vanatädid ei mahtunud trammigi ära korralikult, sest olid suured vetsupaberiplokid kaenlasse tõmmanud,“ meenutas Elle, kes oli Eesti esimeste Hullude Päevade ajal oma neljakümnendates.
Kaupmehe hulgilaos. Foto: Kertu Liisa Mooste.
Härra Ivo (66) rääkis mulle, kuidas “omal ajal”, mis, ma oletan, oli Nõukogude Eesti, sai ka ajalehega asi aetud, aga eks paberiga olla ikka mugavam. Ivo oli üks paljudest, kelle korv oli piltlikult lookas paberiplokkidest, kuivainetest ja muust, mida maailmalõpul tarvis võiks minna.
Massihüsteeria taasvallandumine võib-olla ei olegi Eesti kontekstis nii erakordne nähtus. Eks meie vanematel ning vanavanematel on veel kuskil mälusopis alles hirm, et võib taastuda Nõukogude-aegne defitsiit ja poest reaalselt saabki vetsupaber otsa. “Eks mitte midagi ei olnud ju saada. Kõik oli defitsiit, midagi polnud,” meenutab Elle ENSV aega.
Oleks need vetsupaberi kokkuostjad siis kõik endise Nõukogude Liidu elanikud, aga palju on just noori, kellel on olukorrale oma toimetulekumehhanism: tehakse meeme. Peale niisama omavahel meemide levitamise loodi Facebooki grupp “Vetsupaberi ost/müük/vahetus/rent”, kus hakati jagama vetsupaberi kokku ostmisega seotud meeme.
Allikas: Facebook.
Noored ei mäleta aega, kui pidi viinatalongi vastu mitu suhkru- ja jahutalongi vahetama. See on kõik üks keeruline ja segane olukord, mida lahendatakse huumoriga. Võib ju ainult loota, et kõige parem ravim – naer – ka koroona vastu aitab.
Ja nüüd, kus me istume neljandat nädalat oma vetsupaberirullidest tehtud lossis, vitsutame kahe suupoolega tatart ja makarone (mida sai ilmselgelt liiga palju ostetud), oodates, et Ratase valitsus eriolukorra tühistaks, ei jää muud üle, kui mõelda, mida kõike oleks võinud selle vetsupaberi asemel osta.
Allikas: Facebook.
Sarnased artiklid
In memoriam Vetsupaberihullus
Kunagi ammu-ammu, karantiini alguses, kui olid lubatud kogunemised kuni saja inimesega ja tänaval võis kõndida üksteisele lähemal kui kahe meetri kaugusel, hakkas rahvas lisaks saabuvale majanduskriisile ning hääbuvale meelerahule muretsema ka vetsupaberi pärast.
Veebilehe toiletpaperhistory.net kohaselt kasutab keskmiselt iga inimene ühe päeva jooksul 0,27 rulli vetsupaberit, ühe korraga umbes 8-9 tükki. Koroonakriisi valguses aga võib jääda mulje, et vetsupaberit on järsku hakatud tarbima ebainimlikes kogustes.
Pilt Facebooki grupist “Vetsupaberi ost/müük/vahetus/rent”.
Märtsi esimeses pooles kuulutati Eestis välja eriolukord, et tõkestada koroonaviiruse levikut. Sama päeva õhtuks oli toidupoodides saanud defitsiitkaubaks vetsupaber. Sotsiaalmeedias hakkasid ringlema pildid inimestest, kes prooviksid justkui võidu üksteisest rohkem paberit kokku osta. Aga miks just vetsupaberit? Käisin Kaupmehe hulgilaos inimestelt seda küsimas.
Kui vaadata lihtsalt hulgilao olustikku, siis võiks arvata, et maailmalõpp on saabumas ning ainuke viis ennast ja oma lähedasi päästa on mässida terve elamine – sealhulgas iseennast – vetsupaberisse. Plokkide viisi oli korvidesse kuhjatud paberit, viiekiloseid makaronikotte ja pudelivett.
“Ega me ei osta paberit ainult iseendale. Me võtame sõpradele ka, näete,“ ütles mulle Katrin (43), viibates korvi suunas, milles oli tervelt neli 16-plokist pakki vetsupaberit. Katrin ei olnud ainuke, kes hulgilaost teistelegi varusid ostis. Oli inimesi, kes ostsid vetsupaberit ja muid tarbeid sõpradele, vanematele, naabritele. Peale selle teavitasid inimesed tuttavaid vetsupaberi olemasolust poes ka telefoni teel: „Tule siia, siin on.“
Ingrid (28) ütles mulle, et ta ei olegi kindel, miks ta vetsupaberit kokku ostab. „Meil läks kursa chat’is vestlus lahti, et igal pool on otsas, ja siis ma igaks juhuks tulin varuma.“ Ingrid oli samal päeval käinud mitmes kaubanduskeskuses ning kõikides olevat vetsupaber otsas olnud.
Samasugune fenomen vallandus Eestis ka 90ndatel. Stockmann korraldas Eestis esimest korda Hullusid Päevasid ja inimesed hakkasid siis, nagu ka praegu, vetsupaberit massiliselt kokku ostma. „Lihtsalt sellepärast, et nii odavalt sai osta. Vanatädid ei mahtunud trammigi ära korralikult, sest olid suured vetsupaberiplokid kaenlasse tõmmanud,“ meenutas Elle, kes oli Eesti esimeste Hullude Päevade ajal oma neljakümnendates.
Kaupmehe hulgilaos. Foto: Kertu Liisa Mooste.
Härra Ivo (66) rääkis mulle, kuidas “omal ajal”, mis, ma oletan, oli Nõukogude Eesti, sai ka ajalehega asi aetud, aga eks paberiga olla ikka mugavam. Ivo oli üks paljudest, kelle korv oli piltlikult lookas paberiplokkidest, kuivainetest ja muust, mida maailmalõpul tarvis võiks minna.
Massihüsteeria taasvallandumine võib-olla ei olegi Eesti kontekstis nii erakordne nähtus. Eks meie vanematel ning vanavanematel on veel kuskil mälusopis alles hirm, et võib taastuda Nõukogude-aegne defitsiit ja poest reaalselt saabki vetsupaber otsa. “Eks mitte midagi ei olnud ju saada. Kõik oli defitsiit, midagi polnud,” meenutab Elle ENSV aega.
Oleks need vetsupaberi kokkuostjad siis kõik endise Nõukogude Liidu elanikud, aga palju on just noori, kellel on olukorrale oma toimetulekumehhanism: tehakse meeme. Peale niisama omavahel meemide levitamise loodi Facebooki grupp “Vetsupaberi ost/müük/vahetus/rent”, kus hakati jagama vetsupaberi kokku ostmisega seotud meeme.
Allikas: Facebook.
Noored ei mäleta aega, kui pidi viinatalongi vastu mitu suhkru- ja jahutalongi vahetama. See on kõik üks keeruline ja segane olukord, mida lahendatakse huumoriga. Võib ju ainult loota, et kõige parem ravim – naer – ka koroona vastu aitab.
Ja nüüd, kus me istume neljandat nädalat oma vetsupaberirullidest tehtud lossis, vitsutame kahe suupoolega tatart ja makarone (mida sai ilmselgelt liiga palju ostetud), oodates, et Ratase valitsus eriolukorra tühistaks, ei jää muud üle, kui mõelda, mida kõike oleks võinud selle vetsupaberi asemel osta.
Allikas: Facebook.
