Ühel üsnagi tavapärase reede õhtul istusin raadiomaja kõrval asuva Hiltoni hotelli kohvikus maha Andrei Zevakiniga. Meie vestluse asukoht oli valitud pelgalt tema tiheda graafiku tõttu: esmalt raadiointervjuu kogenud Owe Peterselliga, seejärel vestlus veidi värisevate käte ja häälega Tartu tudengiga – minuga. Tema õhtu lõpetas Eesti Muusikaauhindade gala. Kui Andrei jaoks võis see õhtu tavaline olla, siis minu jaoks oli tegu esimese tunnipikkuse intervjuuga, mille ootuses tudisesid põlved ning värises hääl. Tõsiasi oli aga see, et Andrei oli kohal, mina ning meie fotograaf Erik samuti ning tellitud kohvid olid lauale jõudnud. 

“Influencer? No ma ei tea…”

Nendele, kes Andrei Zevakini nimelisest noormehest pole varem kuulnud – Andrei on 23-aastane Jõgevalt pärit muusikaprodutsent. Seda peab ta ka ise oma põhitööks. Tegelikult saab tema nime külge tiitleid kinnitada veelgi: youtuber, muusikaartist,  podcaster. Eesti keele sõnastiku kohaselt on helilooja “inimene, kes kirjutab muusikat”. Andrei teeb ka seda. Kui definitsioonide juurde juba jõudsime, siis saab teda kirjeldada ka selle koleda, võõrkeelse sõnaga, mis algab I-tähega ja kõlab eesti keelde tõlgituna naeruväärselt. Selleks I-tähega sõnaks Andrei ennast nimetada ei taha. Kerge pettumusega peab ta aga tõdema, et tahes-tahtmata see nimetus temaga kaasas käib.

Ma ei tea, eks see veidi automaatselt tuleb, kui sa selliste asjadega tegeled ja inimesed jälgivad sind.

Jälgijaid Andreil tõepoolest jagub. Tema Youtube’i kanalil on neid aastatega kogunenud üle 125 tuhande. Samuti on tema tegemistega kursis kõik Eesti Laulu konkursi vaatajad, sest nii mullu kui ka tänavu jõudis tema laul välja finaali. Kes Youtube’is ega mujal sotsiaalmeedias väga ei käi ning Eesti Laulu ei vaata, on võibolla aga mõnda tema laulu raadiost kuulnud. Kõige hilisem nendest koostöös ei kellegi muu kui Anne Veskiga. 

Jalgpallur või muusik?

Andrei kasvas koos ema Valentinaga üles Jõgeval. Seal veetis ka ta kogu oma lapsepõlve, mida täitsid tantsimine, jalgpall ja muusikaõpingud. Andrei meenutab, et tegeles juba lapsepõlves “saja asjaga korraga” ning tema graafik oli äärmiselt tihe. Kiire elutempoga noorelt harjumine on talle hilisemas elus aga palju kasuks tulnud. Niisama aega surnuks lüüa Andrei ei oska. Ta pole seda kunagi teinud. 

Väiksele poisile iseloomulikult unistas Andrei lapsepõlves hoopiski tippjalgpalluri elust. Ta on jalgpalli mänginud peaaegu kogu oma elu ning vahel tundus see talle täiesti reaalse karjääriplaanina. Samas jäi ta realistiks ning mõistis, et järgmist Cristiano Ronaldot temast ei saa. Andrei räägib, et lapsepõlveunistust profijalgpalluriks saamisest oli raske maha jätta. Jalgpalli täiesti selja taha Andrei siiski ei jätnud ning madalamates liigades pallib ta siiani. Nii palju kui ta jalgpallist loobumise põhjustaja ehk muusika kõrvalt jõuab.  

Juba noorest peast rööprähkleja Andrei jutustamas Alex-Sandriga. 

Uued unistused

Andrei alustas muusika produtseerimisega umbes 4 aastat tagasi. Muusikaline haridus oli selleks ajaks omandatud ning sellele tuginedes kirjutas ja avaldas Andrei oma esimese laulu, ballaadi “Ma jään”, mille laulis sisse Karl Gustav Adamsoo. Klassikaline muusika polnud aga Andrei jaoks päris see.

Ma mõtlesin, et kurat, see on veits igav. Ma ei viitsinud. Mind hakkas huvitama, et kuidas raadiomuusikat tehakse ja ma hakkasin uurima selle kohta. Niimoodi ta järjest läks.

Raadiomuusika uurimine viis Andrei elektroonilise tantsumuusika (EDM) suunas. Selle alamžanritele sarnaneva muusikaga hakkas ta eksperimenteerima oma Youtube’i kanalil, kuhu postitas tuntud popplugude kavereid. 

Kaverdamise protsess nägi tavaliselt ette, et Andrei produtseeris originaallauluga sarnase muusika ning kutsus mõne noore laulja vokaali laulma. Kaverite vaatajanumbrid on, Andreid tsiteerides, “viisakad” ning sõltuvad paljudest teguritest. Üks kaveritest ületas isegi miljonipiiri. Kaveritega samaaegselt produtseeris ta ka oma esimesed tantsulisemad raadiolood. Kuigi sahtlipõhja on Andrei sõnul jäänud algusaegadest ka “täielikku sousti”, nägid mõned esimese produtseerimisaasta lood siiski ilmavalgust. 

“Kaua ma ikka neid kavereid teen?”

Andrei puhul on üsnagi selge, et liiga kaua üksluiset tööd talle teha ei meeldi. Tal on vaja uusi väljakutseid ja elevustunnet, kuid kaverdamine seda talle enam ei pakkunud. Pärast esimesi katsetusi oli talle selge, et omaloomingu tegemine ja selle avalikkusega jagamine on tema uus kutsumus.

Andrei omaloomingut on raske piiritleda. Pärast aastast kaverdamisperioodi hakkas ta Youtube’i üles laadima sketšitüüpi videosid, milles ühendas muusika produtseerimise huumori ja tuntud Eesti tegelastega. Videod kogusid populaarsust ja Andrei auditoorium laienes rohkem eestlaste keskseks. Sellega paralleelselt alustas ta oma podcastiga “0:1” ning asus kanda kinnitama ka Eesti muusikamaastikul. 

Läbimurre

Muusikas ja elus üleüldse on kellegi läbimurdepunkti raske määratleda. Andrei leiab, et kui kuskile tema puhul see märkida tuleks, siis oleks see 2018. aasta teine pool, kui koostöös Artjom Savitskiga ilmus venekeelne lugu “Тела” (e.k “Keha”). 

Andrei sõnul oli idanaabrite muusikastiili järgimine tingitud mitte ainult meeste vene juurtest, vaid ka üleüldisest olustikust muusikas. 

Eestis oli sel aastal vene muusika kuidagi eriti populaarne ja see pushis meid ka seda tegema. Mu enda suhtlusringkonnas olid ka väga paljud vene muusikast väga huvitatud ja ma mõtlesin ka, et miks mitte proovida.

“Тела” oli väga edukas. Youtube’s on seda tänaseks kuulatud üle 320 tuhande korra, mis on Eesti artistide kohta väga korralik number. Andrei avaldab pooleldi naerdes laulu kohta ka väikese saladuse.

Natuke segi peaga stuudios kirjutasin selle. Pooleldi naljaga ja siis järsku muutus asi tõsiseks.

Andrei läbimurre ei piirdunud aga vaid ühe venekeelse tantsulooga. Paar kuud pärast esimese hiti väljaandmist võitis ta MyHits Awardsi auhinna “Aasta youtuber”, millega kaasnes eelnevast suurem meedia tähelepanu. See jätkus vaid loetud nädalate pärast, kui kuulutati välja Eesti Laul 2019 poolfinalistid. Üheks väljavalituks osutus Andrei ja Igor Volhonski muusikaduo xtra Basic lugu “Hold Me Close”, mis valmis koostöös lauljanna Emily J-ga. Eesti muusika aasta ühel tippsündmusel esmakordselt osalemine osutus küllaltki edukaks, sest trio jõudis välja finaali, kus saavutasid 12. koha.

Andrei vaatamas helge tuleviku poole. 

“Kui teha, siis ikka sajaga!”

Läbimurdeprojektiga Andrei huvi vene muusika vastu ei raugenud. Koostöös hea sõbra Artjom Savitskiga on peale “Тела”  antud välja veel nii mitugi venekeelset lugu. Kui küsin Andreilt aga projekti kohta, mille üle ta isiklikult kõige uhkem on, vastab ta, et selleks on tema kõige värskem lugu elava legendi Anne Veski ja sõber Artjomiga. Vana klassika “Позади крутой поворот” (e.k “Järsu pöörde taga”) uus versioon ja loo muusikavideo nägid ilmavalgust jaanuaris. Eestlased võivad 80ndatel Anne Veski kuulsaks lauldud lugu aga teada pealkirjaga “Eilne päev”. 

See oli pikk projekt. Me alustasime sellega 2018. aasta novembris ja alles sellel jaanuaril lasime muusikavideo välja. Väga palju sai higistatud ja vaeva nähtud. Teha koostööd sellise legendiga nagu Anne Veski oli samuti päris ulmeline.

Kui varasemalt kasutas Andrei teiste artistidega ühenduse saamiseks peamiselt sotsiaalmeediat, siis Anne Veskini jõudis ta tutvuste kaudu. Andrei sõnul on muusikamaailmas ja ka mujal elus ilma heade tutvusteta üldse raske midagi korda saata. Üksi on suuri projekte raske ette võtta ning teiste abi on vaja nii muusikat luues kui ka videoid tehes. Andreile ei meeldi teha asju üle põlve ning abikäed aitavad saavutada parima tulemuse. 

Tänapäeval on lihtne head asja teha. Varasematel aegadel oli kõik megakallis ja ainult kindlad inimesed olid saadaval, kes oskasid hästi teha. Tänapäeval on lihtsam ja on palju inimesi, kes oskavad hästi. Lõpuks on ju kõigi eesmärk teha asju kvaliteetselt ja suurelt. Kui teha, siis ikka sajaga!

Tagasi juurte juurde?

Käesoleva aasta Eesti Laulu konkursil oli Andrei taas võistlustules. Seekord jällegi loo autorina. Kui eelmine aasta esineti tantsulise popplooga, siis seekord läks Andrei aga tagasi oma klassikalise muusika juurte juurde ning kirjutas Uudo Sepale laulmiseks hoopiski ballaadi “I’m sorry. I messed up.” (e.k “Vabandust. Tegin jama.”) Andrei märgib ka ise, et proovib muusikat luues võimalikult mitmekülgne olla. 

Mul pole ühtegi kindlat žanri. Vahepeal meeldib mulle teha sellist agressiivset ja kurja muusikat, vahel klubimussi või raadiopoppi ja vahel sellist rahulikku muusikat, mis läheb hinge.

Superstaarisaatest kuulsaks saanud Uudo Sepaga sündis koostöö tänu Andrei Youtube’i postitatud videole, kus Andrei analüüsis Uudo lauluoskusi ning julgustas teda rohkem muusikat välja laskma. Pärast video postitamist kirjutas superstaarisaate võitja Andreile ise ning pakkus välja idee koos muusikat teha. Musitseerimise tulemus saadeti Eesti Laulule.

Ja nii see lugu sündiski.

Lisaks laulu kirjutamisele saatis Andrei Uudot klaveril. Äsja lõppenud konkursil saavutati 10. koht. Andrei oli võistluse vältel ka selle mitteametliku podcast’i eestvedaja. Kõigi 24 osalejaga tehtud podcastid on kättesaadavad tema Youtube’i kanalil. 

Mis edasi?

Oma edasiste plaanide ja eesmärkide koha pealt jääb Andrei pigem napisõnaliseks. Põhjendab ta seda asjaoluga, et viie aasta eest ei oleks ta kunagi osanud ette kujutada, millega praegu igapäevaselt tegeleb ja millist elu elab. Seega ei oska ta liiga suuri tulevikuplaane teha ega midagi ennustada.

Pigem lihtsalt tuleb praegu täpselt sama asja edasi ajada ja eks aeg lõpuks näitab, mis edasi saab. Iial ei tea, kuidas elu välja kujuneb.

 

Fotograaf: Erik Kiviselg