Ega tali taeva jää. Seda mõtet korrutatakse aastast aastasse lootuses, et ilus, valge ja kohev lumevaip ikkagi saabub. Paraku seekordne talv jääbki suure tõenäosusega tulemata. Aga tühja sest lumerohkest talvest, kui kinodes jookseb järjekordne kassahiti staatusesse purjetav Eesti film „Talve“, mis on veidi enam kui kahe linastusnädalaga kogunud üle 100 000 vaataja.

Värske linateos on järg ja (loodetavasti) lõppakord täpselt 50 aastat tagasi alguse saanud müstiliselt pikale frantsiisile, mis on eestlasteni toonud tänaseks kultusfilmi staatusesse tõusnud „Kevade“ (esilinastus 1970), „Suve“ (esilinastus 1976) ja „Sügise“ (esilinastus 1991). „Talve“ on võrreldes varasemate linateostega paljuski muutunud. Seda nii tegelaste kui tegijate osas. Uute tulijatena on filmi kandvates rollides Arnold Tali (Franz Malmsten), Oskar Toots (Karl Robert Saaremäe), Maie (Henessi Schmidt), Selma (Saara Nüganen), Fritz Kiir (Märk Koik), kaupmees Ollep (Harry Kõrvits) jpt.

Režissööri toolil võttis Arvo Kruusemendi asemel koha sisse mitmeid seriaale („Padjaklubi“, „Miks mitte!?“ jpm) teinud, kuid „Talvega“ filmimaastikul debüteerinud Ergo Kuld. Kuigi pelgalt toolile istumiseks tema tööd filmi juures kindlasti nimetada ei saa, sest lisaks lavastamisele oli Kuld veel operaator, monteerija jpm ehk nagu Hunt Kriimsilm oma üheksa ametiga. „Talve“ süžee kirjutas hetkel üks Eesti viljakamaid stsenariste Martin Algus, kes on teinud koos Kullaga mitmeid telesarju ning olnud stsenarist nii „Klassikokkutuleku“ triloogial kui ka mängufilmil „Sangarid“. „Talve“ helilooja on ka „Skandinaavia vaikusele“ muusika kirjutanud Mick Pedaja, kelle loomelaad erines ootuspäraselt Veljo Tormise omast. Pedaja helikeel on Tormisega võrreldes tagasihoidlikum, kuid toetas edukalt filmi süžeed ning andis oma kõladega edasi ekraanil valitsevaid emotsioone.  

Ainsad tegelased, kes ka pool sajandit hiljem taas ekraanile jõuavad on Teele (Riina Hein), Kiir (Margus Lepa), Lesta (Tõnu Alveus) ja Imelik (Rein Aedma). Olgugi, et Margus Lepa tegelane on endiselt küll Kiir, siis „Kevade“, „Suve“ ja „Sügise“ filmidest tuttavast rätsepmeistrist pole peale nime ja šiki ülikonna midagi järel. „Talve“ Kiir on niidi ja nõela nurka visanud ning hakanud hoopis Saksa raadio propagandistiks. Vägisi jääb mulje, et vana hea Jorh Aadniel Kiir mängib filmis hoopis Margus Lepat, kes tõlkis eesti keelde Adolf Hitleri „Mein Kampfi“ ja on tuntud radikalist Nõmme Raadios.

Kui Teelel, Kiirel ja Lestal on „Talves“ täitsa arvestatav ja soliidne roll, siis Imelik mõjub kinolinal oma nime vääriliselt. Nagu möödunud suvel Vooremaas avaldatud artiklist selgub, on Aedma tegelaskuju filmi käigupealt ja kiiruga juurde lisatud ning ei julgeks öelda, et lõpptulemus seda otsust õigustab. Imelik figureerib „Talve“ kahes stseenis. Esimeses neist ta lihtsalt seisab kohmetult apteegi nurgas ning teises stseenis vestleb hetkeks Teelega, misjärel ta üsna totralt vestlusest välja puksitakse ja nii paljuks seda imelikku Imelikuga taaskohtumist lõpuks ongi.

Imeliku sisse toomine ilmestab hästi kogu „Talve“ süžeed, kuna mitmed tegelaste motiivid ning ajastu valik jäävadki filmi lõpuni arusaamatuks. Praegu jääb mulje, et 1942. aasta Saksa okupatsiooni ajal sõda justkui nagu polnudki, vaid käis ainult üks pidu ja pillerkaar, kus lauad olid toidust lookas. Põhjuseid, miks tulemus selliseks kujunes võib olla mitu, aga mõjuvaim neist on suure tõenäosusega kiirustamine. Ka režissöör ise andis Kuku raadio saates „Filmikägu“ mõista, et filmiga hakati jääma ajanappusesse, mistõttu tuli stsenaarium kiiresti valmis kirjutada. Tagantjärele on hea targutada, kuid võib-olla tulnuks mööda vaadata tärminist: 50 aastat pärast „Kevadet“. Pikem ettevalmistus andnuks aega, et filmi faabula paremini kulgema panna ja kitsaskohad kõrvaldada.

Ergo „Hunt Kriimsilm“ Kuld on võtteplatsil „Talve“ elluäratamisega eeskujulikult hakkama saanud. Noored on rollides kirglikud ning ka vanem kaardivägi ei jää neile kuidagi alla. Paljuski on film üles ehitatud nostalgiale ning värskust pakuvad peamiselt uued tegelased, kellel puudub varasem side eelmise kolme filmiga. Operaatorina on Kuld toonud ekraanile Eestimaa looduse ja päikselise suve, mis kuldsete viljapõldude ja kauni Vooremaaga muutub justkui omaette tegelaseks. Kui režissööri- ja operaatoritöö sujus filmis hästi, siis montaaži pool pani mitmel korral kukalt kratsima ning mõtlema, et äkki tulnuks kasutada eraldi monteerijat. Olles korraga filmi lavastaja, ülesvõtja ja kokkupanija, jäävad märkamata pisivead, mida suudaks tähele panna kõrvaline pilk. Kõige ilmekam näide on stseen raudteejaamast, kus tüdruk Virve koos isaga rongi ootab. Pealtnäha küll süütu stseen, aga selle viimane kaader jättis siiski mulje, et isa lasi tütre silmist ning tütar jäi veduri alla. Kuigi Paunveres on see vist üsna tavaline, sest rahvas ei lasknud end sellest segada ja hakkas hoopis pulmi pidama.

Kuigi „Talve“ tegevus toimub pea 80 aastat tagasi näitab see selgelt, mida üks apteegireform ühe maakoha rohupoega teeb. Paunveres Apotheka (sic!) nimelist apteeki pidav Lesta soovib sealt kiiremas korras lesta tõmmata ehk enda äri maha müüa ja kodutallu naasta. Praegu me küll ei tea, mis meie apteegireform endaga kaasa toob, kuid Paunvere idüllis päästab vist maarahva Austriast naasev nägus flegmaatik Arnold Tali ja tema kaabu. „Vist“ sellepärast, et tegelikult me seda päris kindlalt teada ei saa. Pigem on see tõlgendamise küsimus, kuna filmi lõpus kui Arnold juba arvatavasti apteeki võis pidada, kaob ta seljast viisakas ülikond ja Watsoniks olev kaabu ning see asendub kellamees Lible vanade hilpude ja läkiläkiga. Kellele mugavad riided, kellele katastroof. Seda, mida noor Tali elumuutusest ja kaabu kaotamisest arvas, me kahjuks filmist teada ei saa.

Kitsaskohtadest hoolimata on erakapitalil valminud „Talve“ õnnestunud film. Eriti kui seda võrrelda „Klassikokkutuleku“ triloogia, „Svingerite“ või „Pilvede all. Neljas õde“ filmiga. Pigem meenutab see kauni Eestimaa suve ja pildikeele tõttu Hardi Volmeri möödunud aasta filmi „Johannes Pääsukese tõeline elu“. Kas ka Ergo Kulla ja Martin Alguse „Talve“ võtab sisse oma koha varasemate kultusfilmide seas näitab ilmselt aeg, kuid pool sajandit kestnud Oskar Lutsu Paunvere frantsiis läheb kindlasti filmimaailma ajalukku koos James Bondi ja paljude teiste aastakümneid kestnud seeriatega.