Me ei mõista, miks Nolan käis Kiievit Tallinnas filmimas. Kiiev ise on nii sada protsenti Kiiev, kui mõni tuhmimgi jänki ette kujutada oskaks.

Saku Suurhall ja Laagna tee who? Kiievis on iga tee ja maja sellised. Kui Peterburist kaoks üleöö politsei, meenutaks see paari aasta möödudes Kiievit. Seinad, lambipostid, bussid – kõik on suuremaid ja väiksemaid sirgeldusi täis. Neoonne kirjasodi katab ka luitunud, oma kunagise hiilguse minetanud nikerdustega kivimaju, mille renoveerimine rahapuuduses poolikuks on jäänud.

Sel õhtul, kui me saabusime, mattis linna udu, nii et kauguses kõrguvate monstrummajade lambivalguses aknad paistsid kui hiidtulnukate hiilgavad silmad meid mööda augulisi tänavaid saatmas. Hommikuks olid need tulnukad muutunud suurhoonete skelettideks. Paistis nagu iga hästisäilinud Stalini-aegse hoone seljatagust valvas kõrguv poolik-hoone. Ja igal pool käis ehitus. Polnud teekonda, millele poleks jäänud vähemalt kahte kõnniteele eenduvat ehitustunnelit. Kuid kauguses terendasid alati kuldsed kuplid, mis oma hiilguses rõhusid veel enam Kiievi kontrastsusele: bling ja prügi, Range Roverid ja vaevu võdisevad Seat Ibizad, sügavaim metroo ja kirikutornid.

Kiievi kesklinn, taamal terendamas poolik büroohoone.

Kiiev on üllatavalt mägine ning kõrge linn. Suured kivist hooned kesklinnas tunduvad kaugelt vaadates ilusad, lähemal vaatlusel mitte enam nii väga. Tellistest majad on kiire Botoxi kuuri läbinud, et kenad välja näha – kaunistatud aknaraamid ning fassaadid on tellisele peale laotud, jätmata paraku terviklikku muljet. Järskudele nõlvadele ehitatud kivist mürakad on üksteisest nii erinevad ning mõjuvad seetõttu kentsakalt. Mõni hoone on kui suur konditsioneerikast, sest seina ennast on vähe näha.

Leidub ka Wes Andersoni filmist välja hüpanud pastelsetes toonides hotelle. Kui Tartus miljööväärtuslikus alas peab rõdu väljaehitamiseks bürokraatliku kadalipu läbima, et omavalitsus ja naabrid nõusse saada, siis Kiievis on iga teine otsustanud kivist majale puidust rõdu ehitada. Aus prosta.

Akadeemilise testi ülesanne: proovi leida loogikat rõdude paigutuses

Kiievile iseloomulik on näiteks linna peatänav Hreštšatõk, mis pommitati II maailmasõja ajal maatasa ning taasehitati 50ndatel ja 60ndatel stalinistliku arhitektuuri eeskujulikuks näiteks. Kui Ukraina 90ndatel iseseisvus, sai ka see tänav uue meigi ja tänapäevase Botoxi ning kõrvale paar elektroonilist reklaamtahvlit ka.

Sombusesse taevasse tungivad hallikaspruunid kortermajad tekitasid esimestel päevadel tunde, et siin linnas ei paista kunagi päike. Ei oleks nagu paslik. See-eest teevad linna säravaks ja omamoodi külluslikuks inimesed, kes enda välimuse juures ei koonerda millegagi.

Valik pilte lastest halli maja seinal.

Seiklused stiilis ja kulinaarias

Autentsus ei peegeldu vaid linnamaastikus. Ka kiievlased ise on sada protsenti kiievlased. Pilkupüüdvad sätitud naised – Botox, rebasekrae, bling-käekott – on kui Bondi tüdrukud. Õliste juustega töntsid dressides mehed seevastu kui Bondi pahalased. Kui tiitrid lõpuks jooksma hakkavad, saab Bondi-tüdrukust tänava ääres tšeburekkide või sallidega kaubitsev babuška.

Sallidega kaubitsev babuška Kiievi tänaval.

Naised siin riigis ei maksa – tõlgendage seda nii laialt, kui tahate. Korduvalt juhtus piinlikke olukordi, kus kaubitseja praktiliselt ignoreeris rahaga vehkivat naist ning põrnitses küsivalt mõnda meessoost kaaslast. Võta nüüd kinni, kelle egole see suurem löök on: a) majanduslikku iseseisvust pühaks pidavale naisele või b) mehele, kelle “mehelikkuse” kohalik baaba-jagaa just küsimärgi alla seadis. 

Kiiev pakkus toitumisega seonduvaid katsumusi nii veganitele, omni- kui karnivooridele. Toidusilte uuriti kaupluses võrdselt kaua. “Ukraina keel teeb liha veel rõvedamaks,” leidis Anett viiekiloseid keeduvorste silmitsedes.

“Ukraina keel teeb liha veel rõvedamaks,” leidis Anett.

Alustavas vegankohas tellitud Buddha Bowl meenutas alguses justkui sööki. Aga tomatikastmes ube ja vetikat kordamööda suus ringi veeretades ning kartulipudrujast hummusest ekslikult lohutust otsides tekkis kiirelt arusaam, et päris toit see ikka ei ole. Euronõuetega ärahellitatud noorena tõmbas ka mõne turuplatsi söögikoha “avatud köögi” nägemine seest õõnsaks. Vähemalt ringleb minu suus kummine tofu, mitte teadmata päritoluga liha, mõtlesid seltskonna taimetoitlased. Kohalik köök oli seevastu vapustav, eriti kui ei jäänud pikemalt mõtlema, mis supikausis täpselt ringi ulpis. 

Naerupall keset konserviletti.

Surmalõksudest taksod ja kolisev metroo 

Taksosõit Kiievi loomingulises liikluses on odav. Lennujaamast kesklinna saab umbes kolme euro eest. Nagu võib eeldada, ei kaasne odavusega alati kvaliteet. Kui olime saabunud Kiievi lennujaama, otsustasime taksoga sõita kesklinna korteri juurde. Saabub Seat Ibiza, millel põleb vaid üks esituli, teine hingitseb vaevaliselt. Esialgu oli veidi ootamatu, et Kiievis sõidutab meid tumedama nahatooniga härra. Taksojuhi muusikavalik polnud just slaavipärane, vaid ta armastas lõunamaist räppmuusikat, millele aeg-ajalt kurve võttes kaasa ümiseda. Sõitsime taksoga, millel ilmselgelt käigukast oli katki, sest kui kiirus oli umbes 50 km/h, tundus, et esimene käik on endiselt sees. Ühtlasi oli taksosõit üsna põrutav, sest auto vedrustus vajaks põhjalikku remonti nagu seda vajavad ka Kiievi teed. Hea uudis on, et jõudsime kohale.

Iga teine Kiievi takso. Ühtlasi kaader Tarantino filmist “Death Proof”.

Teinekord võib aga juhtuda, et taksoga soovitud sihtpunkti kohale ei jõua. Üks taksojuht otsustas meid niisama mööda linna sõidutada. Kui siis taksojuht ükskord peatus, ei saanud me aru, kus me oleme. Tulime autost välja ja siis oli selge, et siia me küll tulema ei pidanud. Takso kihutas mõnekümne grivna võrra rikkamana minema ning jättis meid segaduses nägudega võõras linnas võõrale tänavale. Vastutasuks sai taksojuht Bolti äpis meilt ühe tärni, sest tema enda töö põhiülesandega – viia inimesed õigesse kohta – hakkama ei saanud, ja meie saime testida oma orienteerimisoskusi.

Kollane põrisev autobuss õhtuses Kiievi liikluses. 

Turvavöö on Kiievi taksos luksus – samuti on seda töötavad amordid ja mittesuitsev kapotialune. Sõit linna ajaloomuuseumisse möödus ärevate naljade saatel, nagu “kuulge, kas keegi otsiks äkki välja kohaliku kiirabi numbri?” Aegamööda salongi imbuv kirbe ja kurjakuulutav haisune pilv tõmbas uduseks nii pildi kui pea. Juht ei teinud teist nägugi ning chattis agaralt telefonis. 

Lisaks taksole kasutasime Kiievi metrooteenuseid. Metroosõit Kiievis eestlase rahakotti ei koorma – maksa 8 grivnat (30 eurosenti) ja sõida. Sõit võib esimesel korral veidi hirmu tekitada, sest kui Stockholmi metroo niimoodi koliseks, tekiks rahva seas ilmselt üsna kiiresti paanika.

Kiievis on metroo kolisemine tavaline. Paljud Kiievi kesklinna metroojaamad asuvad üsna sügaval, näiteks Arsenalna metroojaam pidavat olema maailma sügavaim. Võib tunnistada, et elus tuleb ette põnevamaid tegevusi kui sõit eskalaatoriga sügavasse metroojaama.

Kolisevat metrood oodates.

Metroovagunid on suurlinnale kohaselt pungil inimesi täis. Kui Eesti retrotrammidel istub ühisel pingil läheduskartuses kolm inimest, siis Kiievi metroos mahutab end sarnasele pingile üksteise vastu vähemalt seitse inimest. “Elu on sõda,” ütles Martin Kiievi metroos laveerides.

“Elu on sõda,” ütles Martin Kiievi metroos laveerides.

Amet ei riku meest, kui mees ametit ei riku/ Innovatsioon Kiievi moodi – töökohad, mille peale naljalt ei tuleks

Kui Eestis on tihti tööjõust puudu, siis Kiievis tuleb töökohti juurde leiutada. Pole üldse ebatavaline, et restoranis käib laua juures ära vähemalt neli inimest, kellel igaühel on oma ülesanne – üks võtab tellimuse, teine toob joogid, kolmas toidud, neljas koristab laua. See pole just töökohtade juurde leiutamine, vaid tark tööjaotus, et kõigil oleks ikka midagi ka aeglasel päeval teha. Loomingulist lähenemist töökohtadele märkasime tugevalt, kui sõitsime metrooliini lõpp-peatusesse. Maa alt taas valgusesse jõudes tervitasid meid rägisevatel häältel hüüdvad naised. Mõtlesime, et ohoo, olemegi sihtpunktiks olnud turule jõudnud, kuid ei. Naised ei üritanud meid oma hüüetega veenda mõnd pähkli- või fake-disainerkotti ostma, vaid kutsusid lihtsalt kõiki kõlapiirkonda jäävaid koolibussi-kollastele liinibussidele. Pilet 7 grivnat ja sihtkoht naiste karjumises eristamatu. 

Kui aga turul käimise järel metroosse tagasi laskusime, sattusid huviorbiiti ka sealsed vanadaamid. Igal pool näis istuvat üks surmava pilguga tädi. Metroosse astudes tuleb kõigepealt luua kontakt kassatädiga, kes kui kasiinos robotliku külmuse ja automaatsusega žetoone jagab. Seejärel tuleb läbida piletikontrolli väravad, mille kõrval asub klaaskabinet järgmise möödujaid piidleva tädiga. Tema töö on kõikide lollide turistide peale ühmata või, vastavalt vajadusele, karjuda, kui viimased žetooni kasutamisega hakkama ei saa. Väravavahist möödumise järel ei saa veel vabadusrõõmus hõisata, sest ka eskalaatorite lõpus asub üks akvaarium, mille elanik liiklejatel silma peal hoiab. Selle klaaskabineti asunik tekitas meis enim müstikat, sest kordagi ei näinud me mõnda neist otseselt midagi tegemas. Ehk ongi tema ülesanne lihtsalt oma kohalolu ja uuristava pilguga sõitjaskonda hirmuvalitsuses hoida, nii et keegi ei tuleks mõttelegi eskalaatoril sõites sinnasamma maha istuda. 

Kiievi “Lasnamäel” käisime end tuulutamas ka kohalikus hiigelkaltsukas. Tuulutamisest oli asi aga kaugel ning pigem oli see külastus üks üliintensiivne kuuldemäng. Nimelt on sinna tööle võetud Kiievi kõige häälekamad, kes igast saali nurgast hüüavad treenimata kõrvale dešifreerimatut informatsiooni. Karjutakse ikka nii, et pärast on kange soov 10-päevasesse vaikuslaagrisse minna.

Selliseid laoruume oli hiigelkirbukal järjest umbes 10.

Jäi mulje, et töökad tegelinskid olid palgatud selleks, et teha ära turvakaamerate töö, sest kui kaamera maksab rohkem tööjõu aastaringsest ülalpidamisest, siis miks mitte. Lisaks karjumisele jälgisid nad igat meie sammu kerge kahtlusega. Kohalikega oldi aga märksa sõbralikumad. Vähemalt nii tundus, kui üks 30ndates naine endale karupükse ostis. Turvamees-hõbekõri-teenindaja muutus ühtäkki abistavaks vanavanemaks, kes aitab lapsele õiged püksid leida ja need siis jalga panna. 

Saime ka tõestust sellele, et isegi kui inimene töötab turvamehena, võib ka tema töö kõrvalt lisaraha leidmiseks veidi kahtlaseid meetmeid kasutada. Ja seda ka otse ametipostilt. Nii pöörduski meie poole kiriku kellatorni piletijärjekorras seistes sama torni uksevalvur, kes pakkus meile ääretu viisakuse juures võimalust hoopis tema käest piletid osta. Pakkumine oli lihtne – 100 grivnat ja saate torni. Samal ajal maksid ’’puhtad’’ piletid kõigi peale kokku 140 grivnat. Otsustasime magusast diilist keelduda ning nii jäigi turvamees väiksest lisarahast ilma.

Artikli kirjutasid Karoliina Alaska Hussar, Indrek Ojamets, Jete-Ri Jõesaar, Martin Johannes Teder ja Brent Pere.

Fotod: Karoliina Alaska Hussar