„Fantoomvalu“ on helilavastus, mida mängib Tartu Uus Teater. Etendust kogeb vaataja üksinda, läbi kõrvaklappide. Iga 20 minuti tagant asuvad vaatajad ükshaaval 1,6 kilomeetrilisele rännakule läbi Tartu linna. Kui vaataja on oma teekäigu lõpetanud, näeb ta valge lina tagant järgmist teeleminejat. Valgus on aga sätitud nii, et esmakordne rännakule asuja teist ei näe.

Lavastus räägib sõpradest, kes on saanud kokku üle pika aja ja hakkavad omavahel muljeid vahetama. Meenutades vanu aegu, tuleb neil tihtipeale naer peale. Vaatajana-kuulajana oled justkui nende keskel, aga ei saa midagi kaasa öelda ega sündmusi muuta. Tekib üksildane tunne, justnagu oleksid kaotanud kõik, mis sulle tähtis on.

Teekond algab Tartu Uue Teatri saalist, kust minnakse õue Laiale tänavale ning seejärel Toomemäe juures asuvale mänguväljakule. Enne väljakule jõudmist kõnnib vaataja tänaval koos saatjaga – inimesega, kes paneb vaatajale õigel hetkel õige heliklipi peale ja vastutab tema turvalisuse eest. Samal ajal tuleb kõrvaklappidest tüüpilisi tänavahääli, peamiselt autode sõitmist ja lindude kraaksumist. See tekitab väga tõetruu efekti ja kohati tekkis tunne, et kohe-kohe sõidab mulle mingi auto otsa. See oli hirmutav, kuid ometigi teadsin, et minuga ei juhtu midagi.

Mänguväljaku juurde jõudes pannakse inimene istuma spetsiaalselt temale reserveeritud pingile. Siis on kuulda kõrvaklappidest, kuidas omavahel tuttavad inimesed on saanud väljakul kokku ja hakkavad üksteisega maailma asju arutama. Tunnen, et olen osa nende seltskonnast, kuid ei saa nende vestlusesse sekkuda, sest päriselt pole minu kõrval kedagi. Samuti tekkis tunne, nagu oleksin veidi hull ja kuulen lihtsalt oma peas mingisuguseid hääli. Samal ajal, kui teiste vestlust kuulasin, ilmus mänguplatsile üks ema koos oma lapsega, mis muutis kõrvaklappidest tuleva jutu veel realistlikumaks, sest laps ja tema ema tegid sarnaseid toimetusi, nagu äsja kirjeldatud vestluses. Raske on öelda, kas see oli kokkusattumus või taotluslik. Igatahes mõjus see võimsa elamusena.

Kõik helid ja hääled, mis klappidest kostuvad, on väga tõelised ja kaasahaaravad. Vahepeal oli kuulda, et keegi kõnnib selja taga. Vaatasin automaatselt üle õla, kuid mulle vahtis vastu pime ja tühi Toomemäe park.

Näitlejad rääkisid mälestusi ja kirjeldusi vanast Tartust, mistõttu hakkasin mõtlema nende inimeste peale, kes elasid siin umbes sada aastat tagasi. Mis võis sel ajal elanud inimestel seljas olla? Kuidas nad välja nägid? Kuhu need inimesed teel olid? Milline oli nende tempo? Kiire või hoopis rahulik? Kujutasin, kuidas tänavalt võis kostuda hobuste kapjade häält.

Kõndimise kiirus erinevate punktide vahel on üpris aeglane, mis tähendab, et seda lavastust saaksid vaatama minna ka inimesed, kes ei käi väga kiiresti. Samuti tuleks meeles pidada, et pidevalt on vaja vaimselt kaasas olla, et ennast veelgi rohkem etendusse sisse viia ja saada seeläbi võimsam elamus. Vahepeal on aga raske asja sees püsida, sest teed ületades kontrollis saatja küll, et ühtegi autot ei tuleks, aga ma tahtsin selles ka ise veenduda. Sellel ajal läks mõnikord mõte uitama. Ei suutnud alati võõrast inimest usaldada.

Soovitan lavastust neile, kes tahaksid kogeda midagi hoopis uut, vastukaaluks klassikalisele teatrile.

Audionäitlejad: Maarja Jakobson, Maarja Mitt-Pichen, Siim Angerpikk ja Helgur Rosenthal.

Autor- lavastaja: Jaanus Kaasik.