Kuidas Madis Jürgen ärandas oma auto, kärutas ratastooliga Tallinnas ringi ja tantsis Hillary Clintoniga

Published On: November 28, 2019By

Viiendal Otsepildil käis oma kogemusi jagamas Madis Jürgen. Ajakirjanik, kes on oma karjääri jooksul jõudnud lausa mitu elu läbi elada. Vestluse fookuses olid tema kõige huvitavamad ajakirjanduslikud osaluseksperimendid. “Kui sa teed midagi, siis sul peab olema kindel põhjus, miks sa seda teed,” lausus Jürgen.

“Hästi mõnus auditoorium on see,” alustas Madis Jürgen. “Mul tuleb kohe meelde, kuidas ma esimest korda tulin Tartusse ajakirjanduse osakonda,” lisas ta. Sisseastumiseksamid olid tollel ajal natuke teistsugused – peale sisseastumisvestlust pidid kandidaadid esitama ka oma loomingut ning sooritama aineeksami. Esimesel korral ei saanud Jürgen sisse, sest jäi haigeks, siis läks ta postiljoniks õppima ning järgmisel aastal kandideeris uuesti ajakirjanduse erialale.

Inimene, kes kirjutab, peab palju lugema

Sisseastumisvestlusel küsiti Madis Jürgenilt, mis on tema lemmikraamat. Enda noormeheliku naiivsuse tõttu nimetas tulevane ajakirjanik Astrid Lindgreni lasteraamatut “Väike Tjorven Pootsman ja Mooses”. Vastus hämmastas komisjoni, mille liikmed jäid piinlikku vaikusesse. Madis Jürgeni sõnul katkestas vaikuse Marju Lauristin sõnadega: “Kas vahepeal ei ole aastatega midagi juurde sugenenud?” Seejärel nimetas tulevane tippajakirjanik ühe Hemingway teose ning ruumis valitsev pinge pisut langes. 

“See, mida inimene loeb, on äärmiselt oluline küsimus,” lausus Jürgen. Ajakirjaniku sõnul olidki temal teatud eeskujud, keda püüdis jäljendada. Kirjanikest tõi ta välja Salingeri. Eriti hea vormiga teosed on tema arvates “Kuristik rukkis” ja novellid. “Mul tõusid juuksed püsti, ma tundsin, kui hea see tekst on. Tal ei ole ühtegi sõna, mis oleks ülearune,” meenutas Jürgen Salingeri lugemist.

Isegi kõige igavamat teemat saab endale huvitavamaks teha

Madis Jürgeni sõnul jõudis tema juurde Salingeri lugemisega arusaam, et isegi kõige harilikumatest asjadest võib kirjutada hea loo, kui valida õige lähenemisviis. „See ei pea ilmtingimata nutune olema. Ei pea olema vinguvas kõneviisis,“ lausus ajakirjanik.

Näiteks 1992. aastal tähistas piirivalve 70. sünnipäeva ja Madis Jürgenil tuli sellest lugu teha. See juhtus vaid veidi pärast Eesti taasiseseisvumist ning korraliku piiri veel polnud. Valga-Valka piiripunktis oli ainult mingi putka, kus oli 1–2 piirivalvurit. Madis Jürgen valis üsna avantüristliku viisi, kuidas seda igavana tunduval teemal head lugu kirjutada. Nimelt laenas ta vintpüssi ning vana roostes püstoli ja pani need traadiga oma Žiguli alla, võttis fotograafi kaasa ja otsustas proovida, kuidas piirivalve sellega toime tuleb. 

„Mõtlesin, et teeks niisuguse nalja,“ lausus Jürgen. Niimoodi sõitis ajakirjanik Lätti, vestles piiripunktis valvuriga. „Küsin, et kuidas teil siin on, kas on väga igav, kas vahel midagi üle viiakse ka. Küsisin, kas vahel ka mingisuguseid relvi,“ meenutab Jürgen. Piirivalvur ei võtnud ajakirjaniku küsimuse tõsiselt, vaid pigem mõtles, et see oli halb nali. Kuna oli pühapäev ja Lätis olid kõik kohad kinni, isegi kohvi ei saanud kuskilt, siis otsustas eksperimentaator tagasisuuna kasuks, vintpüssi ots ikka summuti kõrvalt piilumas.

Eestisse tagasi sõites peatas piirivalve Valga-Valka punktis Jürgeni auto ning ütles, et vaatame seda autot ka nüüd. Ajakirjaniku sõnul uuris piirivalvur kaua, käis ringi, tegi pagasniku lahti, kuid mitte midagi ei leidnud. “Mida sa ütled talle, kui ta leiab,” kirjeldab Jürgen oma mõtted sellest hetkest ja lisas, et üsna ekstreemne olukord oli, aga pildid said tehtud ja piirivalve 70. sünnipäeva lugu sai kirja pandud. „Ühelt poolt oli see sulaselge lollus, aga siis tundus see äge,” rääkis ta.

Madis Jürgen Tartu Ülikooli Juhan Peegli auditooriumis. Foto: Erik Kiviselg.

 

Kirjutada – tähendab jagada

Kord tuli Madis Jürgenil teha lugu sellest, kuidas Tallinnas ratastooliga inimesed hakkama saavad. Selleks otsustas ta sõita kiirabisse ja lasi enda vasaku jala kipsi panna, seejärel laenas kuskilt Lasnamäelt ratastooli ning kärutas koos fotograafiga mööda vanalinna ringi. Reegel oli, et ta ei tohi ratastoolist mitte mingil juhul enne kell viit maha astuda.

“Piinu oli kõvasti,” meenutab Madis Jürgen. Nimelt tuli tal Toompeale saada, et sotsiaalkomisjoni esimehega juttu ajada, teatrisse minna, rahvast täis Viru tänava kohvikus lõunatada ja palju muid huvitavaid katseid oli vaja läbi elada. Toompealt tulles vuras Jürgen rõõmsalt Kiek in de Köki juurest alla. Tema rõõmu katkestas arusaam, et Vabaduse Väljakule saamiseks tuleb ka trepist alla minna. Jürgen tõdes, et väga graatsiliselt see tal just välja ei tulnud.

Enne teatrisse minekut tuli ka teine arusaam kipsi tehes jäeti ju varbad välja. “Kuidas ma lähen niimoodi teatrisse? Enne tuleb Kaubamajast osta üks äge sokk,” jutustas ta. Nagu kiuste, asus sokipood neljandal korrusel. „Soome pätid tirisid mind ratastooliga trepist üles, siis kuidagi kärutati mind liftiga neljandale ehk sokikorrusele,“ rääkis Jürgen. 

Ajakirjaniku sõnul on see lugu tal siiamaani meeles, kuigi aasta oli siis 1995. Tema arvates on loos kõige huvitavam see, et on väga palju väikseid detaile, mistõttu neid sündmusi saab nii põnevalt kirjeldada. See ongi see, mis hakkab lugejale meeldima, arvab ta.

Tuleb lahendada ikka tõsiseid probleeme

“Siin nimekirjas ei ole mul ühtegi tõsist asja,” naljatas ajakirjanik oma osaluseksperimentide loetelule pilku visates. Vaatamata sellele, kannab peaaegu iga lugu üsna tõsist sõnumit. 1996. aastal räägiti kõikides raadiojaamades üle Eesti sellest, kuidas ärandatakse autosid. Ka sellele teemale otsustas Madis Jürgen läheneda leidlikult ja pisut ekstreemselt. 

Nimelt helistas ta politseisse ja teatas, et tema punane Opel on ärandatud. Seejärel sõitis ta ärandatuks kuulutatud autoga politseisse ja täitis avalduse. Jürgeni sõnul sõitis ta Viru hotelli ees seisvatest politseinikest kolm korda mööda oma “ärandatud” autoga, kuid see ei äratanud kordagi nende tähelepanu. Siis otsustas ajakirjanik peatuda ning vestelda politseinikutega. “Kas neid ärandatud autosid ka püüate?” küsis ta. “Noh, ikka,” vastas politseinik. “Sõitsin jälle hotellist mööda ja tegin veel ühe auringi,” meenutas Jürgen. 

Alles kell 17 teatas Eesti Ekspressi peatoimetaja, et politsei võttis ühendust ning öeldi, et valeütluse andmine on tegelikult kriminaalasi. “Ma siin vaatan, et järgmine lugu on reportaaž kohtust,” naljatas ajakirjanik. Esimeses astmes mõisteti õigeks, siis kaevati edasi ja lõpuks prokurör võttis süüdistuse tagasi.

“Mis me teeme Hillaryga?”

Põnev ja värvikas meenutus oli Madis Jürgenil tollase Ameerika Ühendriikide esileedi Hillary Clintoni visiidist Eestisse. Tema visiit oli hästi planeeritud ning graafik oli ajakirjanikul hästi teada. Ruumi midagi erilist korraldada oli vähe. Niimoodi sündis Madis Jürgenil kaval plaan – võtta proua tantsutiirule. Kuigi kõik Ameerika saatkonna inimesed olid selle vastu, ei andnud ajakirjanik alla. 

Vabaõhumuuseumis esines rahvatantsuansambel Leigarid, see oli kohe Kolu kõrtsi kõrval, kus oli USA presidendiproual mingisugune kohtumine. „Sosistasin ühele Leigarile, et olgu ta hea, võtku Marju Lauristin tantsima, tema kindlasti tuleb,“ kirjutas Madis Jürgen Eesti Ekspressis. Siis läks ajakirjanik ise Hillary Clintoni juurde ja kutsus tedagi tantsimisega liituma. Jürgeni sõnul kadus proual üks king küll jalast ära, kuid ise jäi ta oma Eesti kultuuri sissejuhatusega väga rahule. Järgmisel päeval pidas Clinton Rahvusraamatukogus kõne, mida Clinton alustas sellega, et ta oli küll kuulnud Eesti laulvast revolutsioonist, aga nüüd õnnestus tal seda ka ise kaasa teha.

Tuleb olla kohal ja ise kogeda, siis ei pea midagi välja mõtlema

Aastal 2004. proovis Madis Jürgen iseenese nahal tunda, mis tähendab olla kodutu. Kolm ööpäeva viibis ajakirjanik õues ilma rahata ja koledas riietuses. „Alguses oli tore, häbenesin natuke ainult,“ lausus ta. Kuid kahe päeva pärast muutusid enesetunne ja tuju kehvemaks ning kõht aina tühjemaks. „Ei olnud energiat, et rääkidagi,“ meenutas ajakirjanik. Öömajades sai Jürgeni sõnul vaid mingisugust teed ja saia. 

Madis Jürgen otsustas minna supikööki, kus jagatakse kodututele inimestele suppi, kuid seal tundis keegi ta ära. „Jäigi see supp söömata,“ meenutas ta. Selle loo juures rõhutas Madis Jürgen, et palju annab juurde see, kui olla ise sajaprotsendiliselt kohal. Kui sa kohapeal kirjutad lause üles, mis pähe tuleb, siis seda ei ole vaja muuta, see ongi kõige parem lause,“ lausus Jürgen.

Hea ajakirjandus on see, mis toob midagi uut lugejateni

Madis Jürgen on teinud veel mitmeid huvitavaid osaluseksperimente. Näiteks, viibis ta kolm päeva psühhoneuroloogia haiglas, käis 9. klassis õppimas, üritas müüa metsa ja on ratsutanud kolm korda ühest Eesti otsast teise. Veel proovis ta iseenda nahal tunda, kuidas on liigelda pimedana tänaval. Jürgen tahtis sellesse maailma sisse elada ja kirjeldada seda nii, et tema mõte jõuaks inimesteni.

Madis Jürgeni arvates pole viimastel aastatel eksperimentide poolest olnud midagi väga head. Osaluseksperiment on see, mida ajakirjanik reaalselt läbi elab. „Eriti on äge siis, kui sa avastad midagi,“ lisas ta.

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Kuidas Madis Jürgen ärandas oma auto, kärutas ratastooliga Tallinnas ringi ja tantsis Hillary Clintoniga

Published On: November 28, 2019By

Viiendal Otsepildil käis oma kogemusi jagamas Madis Jürgen. Ajakirjanik, kes on oma karjääri jooksul jõudnud lausa mitu elu läbi elada. Vestluse fookuses olid tema kõige huvitavamad ajakirjanduslikud osaluseksperimendid. “Kui sa teed midagi, siis sul peab olema kindel põhjus, miks sa seda teed,” lausus Jürgen.

“Hästi mõnus auditoorium on see,” alustas Madis Jürgen. “Mul tuleb kohe meelde, kuidas ma esimest korda tulin Tartusse ajakirjanduse osakonda,” lisas ta. Sisseastumiseksamid olid tollel ajal natuke teistsugused – peale sisseastumisvestlust pidid kandidaadid esitama ka oma loomingut ning sooritama aineeksami. Esimesel korral ei saanud Jürgen sisse, sest jäi haigeks, siis läks ta postiljoniks õppima ning järgmisel aastal kandideeris uuesti ajakirjanduse erialale.

Inimene, kes kirjutab, peab palju lugema

Sisseastumisvestlusel küsiti Madis Jürgenilt, mis on tema lemmikraamat. Enda noormeheliku naiivsuse tõttu nimetas tulevane ajakirjanik Astrid Lindgreni lasteraamatut “Väike Tjorven Pootsman ja Mooses”. Vastus hämmastas komisjoni, mille liikmed jäid piinlikku vaikusesse. Madis Jürgeni sõnul katkestas vaikuse Marju Lauristin sõnadega: “Kas vahepeal ei ole aastatega midagi juurde sugenenud?” Seejärel nimetas tulevane tippajakirjanik ühe Hemingway teose ning ruumis valitsev pinge pisut langes. 

“See, mida inimene loeb, on äärmiselt oluline küsimus,” lausus Jürgen. Ajakirjaniku sõnul olidki temal teatud eeskujud, keda püüdis jäljendada. Kirjanikest tõi ta välja Salingeri. Eriti hea vormiga teosed on tema arvates “Kuristik rukkis” ja novellid. “Mul tõusid juuksed püsti, ma tundsin, kui hea see tekst on. Tal ei ole ühtegi sõna, mis oleks ülearune,” meenutas Jürgen Salingeri lugemist.

Isegi kõige igavamat teemat saab endale huvitavamaks teha

Madis Jürgeni sõnul jõudis tema juurde Salingeri lugemisega arusaam, et isegi kõige harilikumatest asjadest võib kirjutada hea loo, kui valida õige lähenemisviis. „See ei pea ilmtingimata nutune olema. Ei pea olema vinguvas kõneviisis,“ lausus ajakirjanik.

Näiteks 1992. aastal tähistas piirivalve 70. sünnipäeva ja Madis Jürgenil tuli sellest lugu teha. See juhtus vaid veidi pärast Eesti taasiseseisvumist ning korraliku piiri veel polnud. Valga-Valka piiripunktis oli ainult mingi putka, kus oli 1–2 piirivalvurit. Madis Jürgen valis üsna avantüristliku viisi, kuidas seda igavana tunduval teemal head lugu kirjutada. Nimelt laenas ta vintpüssi ning vana roostes püstoli ja pani need traadiga oma Žiguli alla, võttis fotograafi kaasa ja otsustas proovida, kuidas piirivalve sellega toime tuleb. 

„Mõtlesin, et teeks niisuguse nalja,“ lausus Jürgen. Niimoodi sõitis ajakirjanik Lätti, vestles piiripunktis valvuriga. „Küsin, et kuidas teil siin on, kas on väga igav, kas vahel midagi üle viiakse ka. Küsisin, kas vahel ka mingisuguseid relvi,“ meenutab Jürgen. Piirivalvur ei võtnud ajakirjaniku küsimuse tõsiselt, vaid pigem mõtles, et see oli halb nali. Kuna oli pühapäev ja Lätis olid kõik kohad kinni, isegi kohvi ei saanud kuskilt, siis otsustas eksperimentaator tagasisuuna kasuks, vintpüssi ots ikka summuti kõrvalt piilumas.

Eestisse tagasi sõites peatas piirivalve Valga-Valka punktis Jürgeni auto ning ütles, et vaatame seda autot ka nüüd. Ajakirjaniku sõnul uuris piirivalvur kaua, käis ringi, tegi pagasniku lahti, kuid mitte midagi ei leidnud. “Mida sa ütled talle, kui ta leiab,” kirjeldab Jürgen oma mõtted sellest hetkest ja lisas, et üsna ekstreemne olukord oli, aga pildid said tehtud ja piirivalve 70. sünnipäeva lugu sai kirja pandud. „Ühelt poolt oli see sulaselge lollus, aga siis tundus see äge,” rääkis ta.

Madis Jürgen Tartu Ülikooli Juhan Peegli auditooriumis. Foto: Erik Kiviselg.

 

Kirjutada – tähendab jagada

Kord tuli Madis Jürgenil teha lugu sellest, kuidas Tallinnas ratastooliga inimesed hakkama saavad. Selleks otsustas ta sõita kiirabisse ja lasi enda vasaku jala kipsi panna, seejärel laenas kuskilt Lasnamäelt ratastooli ning kärutas koos fotograafiga mööda vanalinna ringi. Reegel oli, et ta ei tohi ratastoolist mitte mingil juhul enne kell viit maha astuda.

“Piinu oli kõvasti,” meenutab Madis Jürgen. Nimelt tuli tal Toompeale saada, et sotsiaalkomisjoni esimehega juttu ajada, teatrisse minna, rahvast täis Viru tänava kohvikus lõunatada ja palju muid huvitavaid katseid oli vaja läbi elada. Toompealt tulles vuras Jürgen rõõmsalt Kiek in de Köki juurest alla. Tema rõõmu katkestas arusaam, et Vabaduse Väljakule saamiseks tuleb ka trepist alla minna. Jürgen tõdes, et väga graatsiliselt see tal just välja ei tulnud.

Enne teatrisse minekut tuli ka teine arusaam kipsi tehes jäeti ju varbad välja. “Kuidas ma lähen niimoodi teatrisse? Enne tuleb Kaubamajast osta üks äge sokk,” jutustas ta. Nagu kiuste, asus sokipood neljandal korrusel. „Soome pätid tirisid mind ratastooliga trepist üles, siis kuidagi kärutati mind liftiga neljandale ehk sokikorrusele,“ rääkis Jürgen. 

Ajakirjaniku sõnul on see lugu tal siiamaani meeles, kuigi aasta oli siis 1995. Tema arvates on loos kõige huvitavam see, et on väga palju väikseid detaile, mistõttu neid sündmusi saab nii põnevalt kirjeldada. See ongi see, mis hakkab lugejale meeldima, arvab ta.

Tuleb lahendada ikka tõsiseid probleeme

“Siin nimekirjas ei ole mul ühtegi tõsist asja,” naljatas ajakirjanik oma osaluseksperimentide loetelule pilku visates. Vaatamata sellele, kannab peaaegu iga lugu üsna tõsist sõnumit. 1996. aastal räägiti kõikides raadiojaamades üle Eesti sellest, kuidas ärandatakse autosid. Ka sellele teemale otsustas Madis Jürgen läheneda leidlikult ja pisut ekstreemselt. 

Nimelt helistas ta politseisse ja teatas, et tema punane Opel on ärandatud. Seejärel sõitis ta ärandatuks kuulutatud autoga politseisse ja täitis avalduse. Jürgeni sõnul sõitis ta Viru hotelli ees seisvatest politseinikest kolm korda mööda oma “ärandatud” autoga, kuid see ei äratanud kordagi nende tähelepanu. Siis otsustas ajakirjanik peatuda ning vestelda politseinikutega. “Kas neid ärandatud autosid ka püüate?” küsis ta. “Noh, ikka,” vastas politseinik. “Sõitsin jälle hotellist mööda ja tegin veel ühe auringi,” meenutas Jürgen. 

Alles kell 17 teatas Eesti Ekspressi peatoimetaja, et politsei võttis ühendust ning öeldi, et valeütluse andmine on tegelikult kriminaalasi. “Ma siin vaatan, et järgmine lugu on reportaaž kohtust,” naljatas ajakirjanik. Esimeses astmes mõisteti õigeks, siis kaevati edasi ja lõpuks prokurör võttis süüdistuse tagasi.

“Mis me teeme Hillaryga?”

Põnev ja värvikas meenutus oli Madis Jürgenil tollase Ameerika Ühendriikide esileedi Hillary Clintoni visiidist Eestisse. Tema visiit oli hästi planeeritud ning graafik oli ajakirjanikul hästi teada. Ruumi midagi erilist korraldada oli vähe. Niimoodi sündis Madis Jürgenil kaval plaan – võtta proua tantsutiirule. Kuigi kõik Ameerika saatkonna inimesed olid selle vastu, ei andnud ajakirjanik alla. 

Vabaõhumuuseumis esines rahvatantsuansambel Leigarid, see oli kohe Kolu kõrtsi kõrval, kus oli USA presidendiproual mingisugune kohtumine. „Sosistasin ühele Leigarile, et olgu ta hea, võtku Marju Lauristin tantsima, tema kindlasti tuleb,“ kirjutas Madis Jürgen Eesti Ekspressis. Siis läks ajakirjanik ise Hillary Clintoni juurde ja kutsus tedagi tantsimisega liituma. Jürgeni sõnul kadus proual üks king küll jalast ära, kuid ise jäi ta oma Eesti kultuuri sissejuhatusega väga rahule. Järgmisel päeval pidas Clinton Rahvusraamatukogus kõne, mida Clinton alustas sellega, et ta oli küll kuulnud Eesti laulvast revolutsioonist, aga nüüd õnnestus tal seda ka ise kaasa teha.

Tuleb olla kohal ja ise kogeda, siis ei pea midagi välja mõtlema

Aastal 2004. proovis Madis Jürgen iseenese nahal tunda, mis tähendab olla kodutu. Kolm ööpäeva viibis ajakirjanik õues ilma rahata ja koledas riietuses. „Alguses oli tore, häbenesin natuke ainult,“ lausus ta. Kuid kahe päeva pärast muutusid enesetunne ja tuju kehvemaks ning kõht aina tühjemaks. „Ei olnud energiat, et rääkidagi,“ meenutas ajakirjanik. Öömajades sai Jürgeni sõnul vaid mingisugust teed ja saia. 

Madis Jürgen otsustas minna supikööki, kus jagatakse kodututele inimestele suppi, kuid seal tundis keegi ta ära. „Jäigi see supp söömata,“ meenutas ta. Selle loo juures rõhutas Madis Jürgen, et palju annab juurde see, kui olla ise sajaprotsendiliselt kohal. Kui sa kohapeal kirjutad lause üles, mis pähe tuleb, siis seda ei ole vaja muuta, see ongi kõige parem lause,“ lausus Jürgen.

Hea ajakirjandus on see, mis toob midagi uut lugejateni

Madis Jürgen on teinud veel mitmeid huvitavaid osaluseksperimente. Näiteks, viibis ta kolm päeva psühhoneuroloogia haiglas, käis 9. klassis õppimas, üritas müüa metsa ja on ratsutanud kolm korda ühest Eesti otsast teise. Veel proovis ta iseenda nahal tunda, kuidas on liigelda pimedana tänaval. Jürgen tahtis sellesse maailma sisse elada ja kirjeldada seda nii, et tema mõte jõuaks inimesteni.

Madis Jürgeni arvates pole viimastel aastatel eksperimentide poolest olnud midagi väga head. Osaluseksperiment on see, mida ajakirjanik reaalselt läbi elab. „Eriti on äge siis, kui sa avastad midagi,“ lisas ta.

+ posts
+ posts