Raplas toimunud kultuurifestival Särin külvas üle nii muusika-, kirjanduse-, kunsti kui kinoelamustega ja tutvustas Raplamaa kultuuri. Tutvusin nii 20 aastat tagasi tegutsenud Rapla poistebändiga Vunkz, noore kohaliku illustratsioonikunstniku teostega kui ka Raplamaa noorte bändiga Blufellas. Särin ei meenuta oma olemuselt ühtegi teist Eesti festivali, kuna on tunduvalt mitmekülgsem kui näiteks klassikalised muusikafestivalid. Loodan, et ka teised festivalid liiguvad selles suunas, et muuta oma kava mitmekesisemaks ja pakkuda hulganisti eriilmelisi elamusi, kuna sellevõrra muutub ka iga festivalikülastaja kogemus kordades paremaks. 

Särina toimumispaigaks oli kultuuriklubi BAAS, mis asub Raplasse Tallinna poolt sisse sõites kohe bussijaama vastas. Esmapilgul ei usuks, et nendes ruumides kultuurifestival toimub, kuna tänava poolt vaadates on näha vaid kahte suhteliselt lähestikku asuvat erekollast ust. Neist sisse astudes siseneb aga iga külastaja tohutult suurele festivalialale, kus on nii kohvik, hoov, konsterdipaik, teatrisaal, filmituba, pop-up restoran ja veel palju muudki.

Kultuuriklubi BAAS ise on tegelikult üks pisikene kohvik, kuid festival Särin tegutseb lisaks BAASile ka Rapla Bussijaamale kuuluvates ruumides, mida praegu kasutab üks ehituspood enda laoruumidena. Festivali tarbeks aga tehti kõik laoruumid ehitusasjadeks tühjaks ning kaheks päevaks kolis sinna sisse Särin. Bussijaama kompleks meenutab oma olemuselt Telliskivi Loomelinnakut ja Tartu Aparaaditehase kompleksi, kuid on justkui mini-versioon nendest, sest nii ala kui majad ise on palju pisemad – väiksem linn, väiksem loomelinnak.

Hoovi olid ehitatud mõnusad soojuslampidega istumismajakesed ja meeleolu lõid valgusketid, millest mõned olid keritud ümber vanade autoromude, teised rippusid majade vahel. Hoovis olid mõned toiduautod, pop-up restoran ja DYI baar, kus sai maksta vaid sularahas. Festivalil oli ka suurepärane topsisüsteem ning Circup topsipesumasin. Lisaks oli nii BAASi kohvikus kui ka Rapla Kaasaegse Kunsti Keskuses vahvad „kasutatud nõude“ kapid, kuhu said enda musta kohvitassi jätta. Ühtegi ühekordset kohvi- või kokteilitopsi mina ei märganud, hea töö!

Esimese festivalipäeva muusikaprogrammi kuulusid nii soolokontserdi andnud Tõnu Tubli, värske tegija Anna Kaneelina, legendaarne ansambel Dagö kui kohalik Rapla edulugu Vunkz.

Esimese päeva publiku lemmiku auhind läheb kindlasti kohalikule bändile Vunkz, kes olid koos laval viimati 20 aastat tagasi. Kontsert algas nii, et seinale kuvati videod bändi hiilgeaegadest – teismeeas poisid rääkimas enda unistustest. Näiteks soovisid noored poisid saada ühel päeval Woodstocki peaesinejateks. Kuigi nende suur unistus ei täitunud, said nad hoopis 20 aastat hiljem Särina peaesinejaks.

Bänd võeti väga soojalt vastu, publiku seas tundus olevat nii bändiliikmete vanemad, vanad sõbrad ja klassikaaslased ning kõiksugu tuttavad. Esimestes ridades hullupööra hüplevad ja karjuvad fännid oskasid pea iga laulurida kaasa laulda. Solisti sõnul ei tasu nende lauludest ühtegi sisukat sõnumit otsida. Laulusõnad olid poistebändile kohased, näiteks „Mis siis saab, kui tahan ta naiseks võtta, aga ema ei luba?“. Bänditegijate noorus kumas läbi pea igast laulunimest ja- reast. Minu isiklik lemmik oli „Vetsuskäimise lugu“, kus ei jäetud midagi fantaasia hooleks. Ainus nende digitaalsesse maailma jõudnud muusikapala on „Elektrivool“, mida saab kuulata Youtube’ist.

Teine festivalipäev tõi publiku ette kohaliku noortebändi Blufellas, head sõbrad Vaiko Epliku ja Jarek Kasari, noored pärimusmuusikud Duo Ruudust ja noore artisti Ingeri, lisaks veel Viljandi sugemetaga bändid Nagy Bögö ja Kangelased ning rahvalikku tantsumuusikat viljeleva Mäeotsa Kapelli.

Kohalik noortebänd Blufellas võlus mind ägedate coveritega tuntud lugudest, näiteks esitasid nad omas võtmes The Beatles’ite loo „Come Together“ ja Bob Dylani „Knockin’ On Heaven’s Door“. Lisaks on nende solistil suurepärane jõuline hääl, mis tõi elu sisse ka kõige unisemale festivalikülastajale. Pärimusmuusikat viljelev Duo Ruut üllatas sellega, kui mitut erinevat heli suutsid nad ühest väiksest kandlest välja meelitada. Nende loitsudest ja väelauludest koosnenud repertuaar viis kuulajad teise dimensiooni, veidi helgemasse paika.  

Vaiko Epliku ja Jarek Kasari kooslus „Sünnil lahutatud“ oli minu festivalielamuse vaieldamatu tipphetk. Kui juba Vaiko üksi viskab laval olles palju nalja, siis kujutage ette, et neid on laval kaks. Ja nad viskavad nalja nii üksteise, üksteise kasside kui ka publiku üle. Ühel hetkel muutus see kontsert pigem stand-up komöödiaks. Nagu üks korraldajatest ütles, siis tegemist on „kõige musikaalsemate stand-up komöödikutega Eestis“. Enamasti kontserdile minnes ootavad inimesed muusikalist elamust, aga mitte kramplikult ja pea pisarateni naermist. Sellelt kontserdilt saime aga mõlemat. Lisaks olid kaks head sõpra võtnud eesmärgiks publikut Raplamaa kultuuri kohta harida, seega oli pea iga esitatud muusikapala mingil moel selle maakonnaga seotud.

Särina filmiprogramm pakkus vaheldust klassikalisest draama- ja komöödiafilmist ning kahe päeva jooksul nägime nii nuku-, loodus- kui lühiõudusfilmi. Programmi avas Astrid Reinla raamatu põhjal valminud nukufilm „Teofrastus“, mis võlus publiku südamed juba esimeste kaadritega. Filmitegijad olid suutnud suurepäraselt imiteerida kassi, filmi peategelase Teofrastuse, liikumist ja käitumist. Justkui oleks olnud tegu päris kassiga, mitte plastiliinist voolitud karvakeraga. Tundus, et publikus istunud kassiomanikke valdas äratundmisrõõm ja ehk tekkis ka kerge igatsus enda nurruva lemmiku järele.

Õhtupimeduse saabudes näidati meile filmiprogrammi järgmist teost, Eesti lühiõudusfilmi „Karv“. Tegemist on tõsiselt ebameeldiva ja šokeeriva, aga samas humoorika ja mõneti ka realistliku filmiga. Peategelase põhiprobleemi ehk kiilaneva peaga seisavad ju silmitsi väga paljud Eesti mehed. Filmi autori Oskar Lehemaa sõnul meeldib talle tekitada inimestes suuri emotsioone ja see tal ka õnnestus. Ma naersin, karjusin ja peaaegu oksendasin. Lisaks jäi mul paar minutit filmist nägemata, kuna pelgalt kõlaritest ja publiku seast tulevate helide kuulmisest mulle piisas, ekraanil toimuvat ma vaadata ei suutnud. Ja ma ei olnud ainus.

Festivali teisel päeval viis filmiprogramm meid keset maalilist Soome loodust filmiga „Ühe järve lugu“. Film meie põhjanaabrite järvedest ja nende asukatest tekitas uskumatult suure soovi pakkida asjad ja seada sammud sealsete matkaradade poole. Imelised kaadrid tumerohelistest metsadest, peegelsiledatest järvedest ja seal pesitsevatest elanikest lausa kutsuvad sind enda poole, et seda kõike oma silmaga kogeda. Lisaks silmailule pakkus film ka uusi teadmisi loomariigi kohta, näiteks saime osaks konnade vabamaadlusest, kobraste kärgperedest ja forellide kudemistantsust.

Festivali kirjandusprogrammist leidis endale miskit nii noor kui vana. Pere kõige pisematele käis laupäeva hommikul lugusid jutustamas lastekirjanik Mikä Keränen, kelle seiklusi polnud igav kuulata ka täiskasvanutel. Laupäeva õhtupoolikul kogunesid huvilised Rapla Kaasaaegse Kunsti Keskusesse kuulama kirjanik Tõnu Õnnepalu ja teoloog Toomas Pauli dialoogi „Enne sõna“ ehk vestlust vaikusest ja selle erinevatest vormidest. Näiteks võrdlesid nad vaikust suurlinnades elavate inimeste tavaga kuulata tänaval liikudes kõrvaklappidest muusikat. Nende sõnul on see muusika suurlinnainimese vaikus, sest seda kuulates põgenevad nad müra eest.

Kunstiprogramm koosnes kahest näitusest ja erinevatest külastajate silme all hoovis valminud seinamaalingutest. Neist kõige suurejoonelisem oli „Lindpeamees“, mis kujutas triiksärgis meest, kellel on linnu pea ja küünised. Kultuuriklubi BAASi kohviku seintel ilutses Raplast pärit noore illustratsioonikunstniku Harriet Piirmetsa näitus „Feministid“, mis valmis põhikooli loovtööna ning Rapla Kaasaegse Kunsti Keskuses oli üleval Manfred Dubovi maalinäitus “Kannan kõue kodu“.

Lisaks oli festivalil ka teatriprogramm, kuid nagu alati, siis head asjad saavad kiiresti otsa ning väljamüüdud piletite tõttu meie teatrisaali Musta Kasti lavastust „Peks mõisatallis“ vaatama ei mahtunud. Küll aga kuulsin teiste festivalikülastajaste käest vaid kiitvaid sõnu ning nägin rahulolevaid nägusid.

Pikka juttu kokku võttes võib öelda, et igav sel festival kindlasti ei hakanud, pigem oli tükk tegemist, et igale poole jõuda – esmalt kuulad paar konsterti, siis jooksed värvituppa loodusfilmi vaatama, hiljem kaed kunstinäitust ja kuulad lastekirjaniku seiklusi. Suurepärane viis veetmaks septembrikuist nädalavahetust!

Fotod: Ingrid Kerson