Eelmise aasta septembris külastas Eestit paavst Franciscus I. Kuu aega varem tegi paavstile kirja teel pöördumise Eesti vanaproua, paludes muuta Baltimaad relvavabaks rahutsooniks.

80-aastane Johanna Ranne on ligi 50 aastat juhendanud laste kunstiringe. Johanna juhendab tänaseni Butafoori Lasteklubi, kus meisterdab lastega erinevatest käepärastest vahenditest skulptuure. Selle mittetulundusühingu nimel pöördus ta ka paavsti poole. Paavstilt ei ole aga siiani vastust tulnud. 

Johanna Ranne pöördumine paavstile

Johanna Ranne on sündinud Lätis ning elanud Eestis 30 aastat. “Rahvuselt olen 1/4 eestlanna, 1/4 lätlanna, 1/4 poolakas ja 1/4 rootslanna,” ütleb ta. Johanna on elu jooksul leiba teeninud nii rätsepa, kojamehe, maakooli kunstiõpetaja kui Estonia teatri maketitegijana.

Kunstnik vajab nime

“Enne kooli minemist käisin kirikus pihtimas. Nüüd, vanas eas, arvan, et lapse jaoks on väga tähtis vabaneda oma egost ja kasvatada südametunnistust,” räägib Johanna. Kui ta oli 15-aastane, soovitas klassijuhataja minna pioneeripaleesse joonistamist õppima. “Joonistamistunni asemel oli aga voolimistund, kus ma valmistasin kaks kuju: karu ja lehma. Kaks aastat hiljem tulid külalised Indiast ja võtsid lehma kaasa.” Kes need külalised olid, jäi Johannale teadmata.

Johanna käis 17-aastasena nii õhtukoolis, tööl kui ka pioneeripalees joonistamas ning voolimas. Ta osales valminud töödega regulaarselt kunstinäitustel. “Siis valiti mu töö Rahvamajandussaavutuste näitusele Moskvas. Seal osalemine andis mulle julgust astuda Riia Kunstiakadeemiase,” lausub Johanna. Üks kunstiakadeemia professoritest, kujur Karlis Jansons, soovitas Johannal astuda Riia Kunstnike Liitu, sest tal oli olnud Moskvas juba kaks näitust. Kui Johanna põhjendas, et tema ei taha kuulsust, selgitas Jansons: “Kiviraidur vajab raha, kunstnik vajab nime. Kui on nimi, siis sitt töö lõhnab, kui mitte, siis haiseb.”

“Aastail 1958–1968 oli mul kirjavahetus eesti noormehega. Abiellusin aastal 1968 ja tulin Eestisse elama,” meenutab Johanna. Nende esimeseks elupaigaks oli Kohtla-Järvel asuv kahetoaline korter. “Mulle ei meeldinud, kui lume asemel tuli taevast mantli peale hoopis pori,” mäletab ta.

Õhk oli Kohtla-Järve põlevkivikaevanduse tõttu saastunud. Johanna kirjeldas, et istus õues pingi peal ning vaatas taevast alla sadavat lund. Lumi tundus kaugelt valge, kuid mantlile langedes oli see aga hallikaspruun. “Minu abikaasal jooksis tihti õhusaaste tõttu ninast verd,” ütleb Johanna. Kehvade tingimuste tõttu koliti Tallinnasse.

Johanna räägib, et eestlastel ja lätlastel suurt vahet ei ole. Välja arvatud ühes asjas. “Lätlased laulavad rohkem. Näiteks perekonnaüritustel, lapsed koolis vahetundides ja ekskursioonidel, jaanipäeval või murede korral.”

Parteilasest tagakiusatavaks

Eestis ei edenenud Johanna skulptorikarjäär, kuna ta kaotas kolimise ajal parteipileti. Juba gümnaasiumis hakkas Johanna pioneeriks, et olla selle aja kohaselt eeskujulik noor. Sealt edasi läks ta parteisse. “Sestap kutsuti mind parteilaseks, pugejaks. Mulle meeldis Stalin kooliõpikust, sest ta hoidis süles väikest last,” meenutab Johanna. Ta tunnistab, et õppis vaikselt Stalini-teemalist luuletust. “Aga refrääni lugesin kõva häälega nii, et vanaisa sai vihaseks ja sülitas 6-7 meetri kaugusele ja ütles: “Sa saad vist alles 50-aastaselt aru, milline k õ r i l õ i k a j a ta oli!””

Eestisse kolimise ajal kaotsi läinud parteipilet oli võrdväärne dokumendiga. Trahv kaotuse eest olnuks suurem kui Johanna kuupalk. “Lugesin partei põhikirjast, et võin välja astuda, kui olen haige.” Johannal oli nimelt migreen. Nii esitas Johanna avalduse, et soovib välja astuda, sest ametlikult oli kirjas, et parteist lahkumine on lubatud. Johanna ei arvestanud aga sellega, et sel ajal ei läinud kirjas olev alati kokku reaalsusega. Alles nüüd saab ta aru, et teda hakati kunstnikuna taga kiusama. Johanna osales oma skulptuuridega erinevatel väljapanekutel. Isegi, kui ta sai erialasisest tunnustust, ei tunnustatud ega eksponeeritud tema töid vabariiklikult. Nii jäid tema kunstiteosed Eestis tagaplaanile, kuid see ei seganud Johannat kunstiga tegelemast. Talle meeldib meenutada enda vanaisa öeldut: “Vaene võib inimene olla ainult peas.”

Johanna Ranne