“Tõde ja õigus” on lõpuks jõudnud paberilt ekraanile. EV100 suurejoonelise filmiprogrammi kulminatsioon on Eesti filmiajaloo kõige pikem, kõige kallim ja kõige ambitsioonikam linateos. Pea iga teine tänaval vastu kõndiv inimene ja arvatavasti ka nende koer kinnitaks, et nad on “Tõde ja õigust” kinos juba vaatamas käinud.

Tammsaare niinimetatud magnum opus on kõigile sedavõrd tuttav, et sisulist ülevaadet anda tundub natukene totter, aga lihtsuse mõttes teen seda sellegipoolest. Andres (Priit Loog) ja Krõõt (Maiken Schmidt) ostavad Vargamäele talu lootes, et just sealsete põldude vahel peitub nende õnn ja rikkus. Andresele astub vastu naabertalu omanik Pearu (Priit Võigemast), kes väidetavalt on ennist Vargamäelt ära peletanud kaks endist naabrimeest ja väidab, et ka Andres võtab ühel hetkel jalad selga ja pageb parematele jahimaadele. Andres on muidugi tehtud kõvemast puust ja ongi olemas keskne konflikt. Mängu tulevad veel mõtted ja ideed perekonnast, usust ja eestlastele omasest töisest trotsist.

Sellise teemakäsitluse puhul on näitlejatöö võrreldamatu tähtsusega, eriti kuna “Tõde ja õigus” pidi vastama tohututele ootustele. Eesti kõige tuntum kirjandusteos pidi saama väärilise tõlgenduse suurel ekraanil. Õnneks on filmi näitlejad suutnud imeliselt kehastada neid tuntud tegelasi, tuues esile kõik vajalikud nüansid ja lisada mõned veel juurde. “Tõde ja õigus” toetub valdavalt Priit Loogi õlgadel, kes on kõige sagedamini ekraanil ja kellest narratiiv kõige enam sõltub. Loog suudab kenasti välja tuua Andrese esmast naiivsust ja edaspidist üha arenevat küünilisust, kibestumust ning sellega kaasnevat südikust teha seda, mis on tema meelest õige. Teisalt kehastab Priit Võigemast ideaalselt Pearu üldist õelust ja isekust, samal ajal näidates, et ta pole täiesti südametu.

Filmi südameks on minu arvates Maiken Schmidti kehastatud Krõõt. Raamatut lugesin gümnaasiumis kohustusliku kirjanduse tõttu, nagu ka paljud teised, aga sellest on möödas juba omajagu aastaid, seega olin kohati unustanud kui paganama masendav kogu see olustik oli. Sestap sisendas Krõõt vajaliku annuse optimismi ja päikest, tuues vaatajaid kasvõi hetkeks välja sellest rusuvast Vargamäe olukorrast. Seda mõjukam oli ka Krõõda surm, mis oli kaunilt näideldud ja ajas endalgi meele pisut härdaks. Krõõda asemele astus Ester Kuntu poolt kehastatud Mari, kes oli seni olnud pigem tagaplaanil, jageledes Jussiga (Simeoni Sundja), kellega nad üpris ruttu leivad ühte kappi panid.

Kuntu esitus jäi mulle pärast filmi lõppu miskipärast tükiks ajaks meelde. Sümpatiseerisin kuidagi eriti Mari looga, kus ta pidi täitma kellegi teise kingad ja oma eelkäijast isegi üle olema. Mari pidi asendama asendamatut Krõõta ja olema Andresele Vargamäel toeks, mis kulmineerus Jussi enesetapuga, milles Mari süüdistas ennast ja pärast seda läks kõik allamäge. Samal ajal pidi ta Andrese juures käituma kohati ettevaatlikult, kuna too oli selleks hetkeks juba nii muserdunud nende pidevatest kaotustest ja leinast. Igas mõttes võin kinnitada, et näitlejate poolest on “Tõde ja õigus” nii hea kui taoline film saakski olla, mis on ainult positiivne.

Tehnilistes aspektides oskan piiratud koguses kaasa rääkida. Kaunis vaatepilt on “Tõde ja õigus” kindlasti. Suured ja laiad kaadrid näitamaks Vargamäed ja ümbritsevaid soid on lummavad ning lähivõtted majadest, putukatest ja muudest detailidest on veelgi kaunimad. Kohati on ekraanil isegi värve külluses, Eesti filminduse puhul pigem haruldane nähtus. Siiski on “Tõde ja õigus” äärmiselt masendav ja kurb, seega enamus filmist on kaetud hallis, sinises ja pruunis. Taoline värvivalik sobib filmi ideaalselt. Kuigi kui oled näinud juba viit erinevat filmi, mis kasutab samu toone, siis selliste kaadrite vaatamine võib natukene väsitada. See muidugi ei võta grammigi ära filmi kaunidusest. Tehnilistes vaadetes on “Tõde ja õigus” tõeline triumf ning on maru tore näha, et kodumaal on arvukalt andekaid monteerijaid, valgusinimesi ja kunstilisi eksperte.

Kunsti on “Tões ja õiguses” kaugele näha ja seda mitte vaid maaliliste kaadrite puhul. Suurt rolli mängisid filmi autentsuses ka loomad. Sain hiljuti teada, et Pearu koer, kes pidevalt oma häda Andrese aeda tegi, pidi õppima just seda asendit mitu kuud. Ainult au ja lugupidamine tõusvale staarile Aadale! Samuti ei teinud ta päriselt neid kange Mäe talu väravate sees. Selleks mõeldi välja ekstra retsept, et saada soovitud tihedust ja kuju. Tore asi, mida CV-sse kirja panna. Kui see ei karju pühendumust, siis ma ei tea, mida pihta hakata.

Ilmselgelt on näha, et Tanel Toomi juhtimisel on hakkama saadud millegi ajaloolisega. Grimm on vapustavalt veenev, näitlejatöö meisterlik, visioon selge ja vastav Tammsaare teosega ning tohutult kaunis vaadata. Ma usun, et ma ei ole üksi kui arvan, et “Tõde ja õigus” on enam kui vääriline tõlgendus lugupeetud romaanist ning innustan kõiki külastama lähimat kinosaali ja vaatama seda ajaloolist liikuvat pilti. Kui kinno ei viitsi minna, siis see on täiesti okei. Küll ETV juba varsti seda ka telekas näitab. Tehke tööd ja nähke vaeva, siis tuleb äkki ka armastus!