“Rainer, palun tee oma töövihik lahti ja näita, et sul on kodutöö tehtud.”

“Õpetaja, ma ei saa, mul jäi töövihik koju. Ma tegin küll kodutöö ära, lihtsalt töövihik ununes. Päriselt ka, ma mäletan, kuidas neid ülesandeid lahendasin. Seal ühes kohas tuli arvutada, teise lehekülje peal oli see raske tekstülesanne. Tegin need mõlemad ära. Tegelt ka.”

“Olgu, Rainer, aga kui sa selle raske tekstülesande ära tegid, siis mis sa vastuseks said?”

“No selles mõttes, et ma tegin seda küll, aga ma ei saanud seda valmis, sest ma ei osanud. See oli liiga raske. Aga ma luban teile, et ma tõesti tegin oma kodutööd, aga vihik jäi lihtsalt koju. Kõik tegin ära, mis te meile jätsite.”

“Mis ülesanded ma siis täpselt jätsin?”

“Ülesandeid ma täpselt ei mäleta, aga need oli lehekülgedel 54 ja 55. Ausõna tegin need ära. Ema aitas veel. Me võime mu ema siia kutsuda ja koos sotid selgeks rääkida.”

“Rainer, ma andsin ülesandeks täita töövihikust 55–57. 54 oli vaja eelmiseks tunniks ära teha. Kui sa nüüd alles lehekülje 54 ära täitsid, siis sa ei teinud eelmiseks korraks ka oma kodutööd ära.”

“Laske ma selgitan teile nüüd ühe korra veel ja hästi rahulikult. Need ülesanded valmisid paralleelselt. Nii, nagu ma ütlesin, ma täitsin eile õhtul emaga koos ära leheküljed 55–57. Paraku ei saa ma teile oma kodutööd näidata, sest ma jätsin oma töövihiku koju, kuna ma tegin neid emaga hästi hilja elutoas ja siis ma läksin magama ning uniselt jätsin vihiku sinna. Hommikul tulin kiiresti kooli, sest ma ei tahtnud hilineda ja sellepärast unustasin töövihiku koju. Ausalt ka, võite mu emale helistada ja küsida. Aga praegu ei saa rääkida, ta läks hommikul reisile.”

“Mina sind ei usu.”

“Ma saan aru, et teil on mingi kindel idee, millega te minu laua juurde tulite, aga kuulake mind nüüd inimlikult ära. Saate ju aru, et see ei ole nii, nagu te arvate seda olevat. Siin te olete paraku valesti aru saanud. Aga ma võin kinnitada, et oleme emaga head koostööd teinud.”

Ja küllap niimoodi Rainer oma matemaatikaõpetajaga vägikirvest vedaski. Üks päev oli töövihik kodus, teine päev jäi terve seljakott koju ja kui ime juhtus ning Raineril oli töövihik kaasas, siis samasuguste vastustega nagu mõnes ta klassiõe töövihikus, keda ta ei tundnud.

KALLID ÕPILASED JA ÜLIÕPILASED. Akadeemiline petturlus on tõsine asi. Plagiaat on tagantjärele tõestatav. Ka 17 aastat hiljem. Kõik peavad oma kodutöid ja lõputöid ise tegema, ka Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees. Näita, et hoolid – kirjuta oma bakatöö ise. Ära ole Rainer.