Sügistuuled. Pime aeg. Rusuv kohustuste koorem. Stress. Mida teha? Mine kontserdile. Vali midagi hingele. Võimalusel ühenda see ühe kosutava weekend getaway’ga. Selleks sobib näiteks Bon Iver, Berliinis.

Bon Iver sai alguse Justin Vernoni sooloprojektina. Esimene album “For Emma, Forever Ago” koosneb suures osas vaid akustilisest kitarrist ja Vernoni oskuslikust falsetist, mida rikastavad trummid ja puhkpillid. Omapära annab kihiline vokaal, mis on saanud Bon Iveri muusika üheks iseloomulikumaks osaks. Album on emotsioonist nõretav ja melanhoolne atmosfäär püsib terve albumi vältel. Bändi teisel, omanimelisel albumil jätkub emotsionaalsus, kuid see on kihilisem ja tekstuursem ning helikeel pole enam nii õrn, vaid kohati lausa ehmatab oma kulminatsioonides. Lisatud on terve armee instrumente, puhkpillidest rattakellani, ning juba on tunda eksperimentaalsema ja elektroonilisema kõla maiku, mis kolmandat, ja hetkel ka viimast, albumit defineerib. “22, A Million” on esmapilgul varasemast kõlast täiesti eraldiseisev, sest ei paku ainult lihtsat akustilise põhjaga indie’t, vaid esitab kuulajale justkui väljakutse leida sellest helide keerdkäigust enda jaoks pärleid. Sealjuures pole aga Bon Iveri tuttavlikku helikeelt siiski täielikult kaotatud ning see tuleb välja näiteks lugudes “29 #Strafford APTS” ning “715 – CREEKS”. Viimane album avaldati 2016. aastal ning uut materjali pole tänaseni ilmunud.

Kontsert toimus ühel Berliini suurimal siseareenil Max-Schmeling-Halles. Soojendusbändi kontserdil polnud ning meeleolu üritas tekitada kõlaritest kaikuv kantrimuusika. Istusime kohtadele ja ahhetasime koha suuruse üle. Kuna istusime kõrgemal, laiutas meie ees püstijalakuulajate meri, kust oli raske eristada üht inimest teisest. Istekohad külgedel olid pigem hõredad, kuid eks nii mõnigi seisis tol hetkel veel õllejärjekorras. Mõtlesin kahtlevalt, kuidas küll Bon Iveri intiimne helikeel sellisesse paika ja inimsumma sulandub.

Lavakujundus koosnes tagakardinana rippuvast kangakogumist, mis meenutas midagi ämblikuvõrgu, lahtikeritud lõnga ja mööda pudelikaela allasulanud küünlavaha vahepealset. Lisaks olid lava esiosa külgedel sulanud küünlavaha meenutava kattega püstvalgustid. Nõnda plassina rippuvalt dekoratsioonid kaunid välja ei näinud, aga jäin lootma, et kontserdi käigus need elemendid end õigustavad – nii ka läks. Muljetavaldava valgus-show ja projektor-kujunduse abil ärkas lava otsekui ellu ning kaunistused lõid suurde saali hubase olustiku.

Kontserti alustas lugu “22 (OVER S∞∞N)”, mis räägib hoopis vältimatust lõppemisest. Pärast esimese laulu emotsionaalsusega kaasnenud üllatuspisaraid, sain rahuliku meelega ülejäänud kontserti nautida. Mõlemas kontserdipooles mängiti pooleks viimase ja varasemate albumite lugusid. Hiljutisemat albumit kuulates jäi mulje, et suur osa neist lugudest võivad laivis läbi kukkuda oma elektroonilisuse tõttu, kuid see mulje oli petlik. Mõned lood olid laivi jaoks kergelt ümbertöödeldud. Näiteks loo “10dEAThbResT” puhul oli elektroonilisi kihte vähemaks võetud ja asendatud kohapealsete pillidega, kuid lugu “00000 Million” oli just kihtidega rikastatud.  Muul ajal kasutati kas salvestatud lõike või hääleharmoniseerijat. Arvan, et sellised kerged variatsioonid annavad kontserdile palju juurde. Publiku puhul aitab see hoida põnevust – ei muututa laisaks kuulajaks, kes oma peas juba igat järgmist akordi teab, vaid just kikitatakse kõrvu. Lisaks näitab see, et artistid ise mõtlevad oma muusikaga kaasa, mitte ei mängi automaatrežiimil. Nad näevad ka pärast aastaid tuuritamist oma lugudes mänguruumi ja potentsiaali areneda.

Teise poole ajal hakkasid mind veidi häirima teiste kontserdil viibijate kuulamisharjumused. Minu paremat silma pimestas kaaskuulaja, keda oli haaranud nutitelefonis meilikirjutamistuhin, ning vasakut kõrva täitis entusiastlik kuulaja selja tagant, kes pidas vajalikuks iga loo puhul muusikutele oma plaksutamise abil metronoomi pidada, ka hetkedel, mil defineeritavat rütmi lavaltki ei tulnud. Eks igal ole omad viisid kontserdist viimast võtmaks. Sellest hoolimata nautisid mu vasak silm ja parem kõrv kontserti täiel rinnal.

Nii mõnelgi välisartisti kontserdil käinuna, hakkas ka sellel kontserdil kergelt silma artistide vähene kontakt publikuga – laule ei tutvustatud ning nendega ei käinud kaasas ka toredaid lookesi lugude sünnist, mida kuuleb tihti Eesti artistide kontsertidel. Eks mingil määral ole see ka mõistetav, sest nõnda suure publiku tähelepanu on raske jutupausidel hoida, kuid see oleks õdus-intiimsele olustikule palju juurde andnud. Võib vaielda, et nõnda rikkalik muusika ei vajagi mingit edasist lahtiseletust, kuid arvan, et publikuga suhestumine ka sellisel kontserdil tooks artisti ja loomingu kuulaja jaoks lähemale. Tekitaks publikus tunde, et nad on osa eksklusiivsest grupist, kes on pälvinud õiguse näha muusika kõlapinna alla.

Kontserdi lõpuks suutis publiku nõudlik aplaus artistidelt ka lisaloo välja meelitada. Selleks oli “Skinny love”. Hüvastijätuks lausus bändi ninamees Justin Vernon lihtsalt: “Spread love!”. Pärast neid sõnu hakkasid kõlarid taas kantrimuusikaga saali täitma ja inimmass voolas väljapääsude poole, kuid vaikselt. Kõik olid vist veel kuskil kitarrikeelte vahel kinni ja ei tahtnudki lahti lasta. Südantsoojendav oli ka näha, et ma polnud ainus, kes silmi peitma pidi.

Bon Iveri muusika puhul on raske näppu peale panna sellele, mis nii paljudes suuri emotsioone tekitab –  peitub see meloodias, vokaalis või siirates sõnades. Kuid see puudutab, ja laivis veel sügavamaltki, sest see oli üks neist kontsertidest, kus juba esimese loo ajal tulid pisarad silma. Üks neist kontsertidest, kus tundus vale plaksutada. Üks neist kontsertidest, mis jääb meelde.