Elroni kaubamärgi ja uute “porgandite” tulekuga on olnud mitmetel inimestel üle Eesti juba mõnda aega mugavam liigelda. Kiirelt ja hilinemiseta on võimalik sõita nii Tartust Tallinna, Kasemetsast Kohilasse kui Narvast Nelijärvele. Elroni võlu seisnebki rongide kiiruses, täpsuses ja ühenduspunktide olemasolus, kuid kas rongide populaarsus on ületanud võime inimesi mugavalt punktist A punkti B viia? Või on rongiliikluse planeerimises midagi nihu läinud?

Eriti tihe on liiklus tipptundidel, reede ja pühapäeva õhtutel, kui populaarsetel sõidusuundadel tuleb istekoha saamiseks metslase kombel nügida ja trügida, või siis kombekalt alistuda ning kaks ja pool tundi püsti seista. Riik räägib, et rongisõidu populaarsust on vaja kasvatada, kuid kas ülerahvastatud rongid ei näita juba liigset populaarsust? Kas on normaalne, et inimesed minestavad rongis õhupuuduse ja palavuse tõttu?

Pühapäeva õhtul kukkus paksult rahvast täis Tartu-Tallinna rongis kokku üks naine. „Ta kukkus hästi järsku ja kuidagi peaga vastu ratast,“ ütles kukkumist pealt näinud reisija. „Seal oli hästi kitsas – inimesed, rattad ja lapsevankrid olid kõik koos. Inimesi oli nii palju, et tal polnud isegi ruumi, kuhu kukkuda.“
Kõrvalseisvad reisijad reageerisid kiiresti, andsid naisele vett ja toimetasid ta istuma.

Elroni klienditeenindajal ei olnud võimalik teha sammu ei ette, taha ega kõrvale, rääkimata esimesest klassist tavaklassini jõudmisest. Piletid jäid kontrollimata.

Teise pealtnägija sõnul pole see ainulaadne juhtum ning ülerahvastatus ei ole ainult pühapäevaõhtune probleem. Ta ütleb, et minestamisi on veel ette tulnud ning tuleb ka tulevikus. „Mul endal on tegelikult ka halb hakanud, lihtsalt nii palju inimesi on. Ei kujuta ette, mis südatalvel veel juhtuma hakkab – inimestel on paksud joped seljas.” Reisija lisab, et tema arvates pole see normaalne, et ka seismise eest tuleb maksta täispileti hinda.

Väiksel poisil hakkas nii halb,  et jäi uut rongi ootama

Ka mina olin tunnistajaks sarnasele juhtumile pühapäevasel Narva-Tallinn liinil, väljumisega kell 15.41 Kadrinast. Et rongi pääseda, pidin end korralikult inimeste vahele pressima. Minu kõrval olnud noorel poisil hakkas palav ja halb, mistõttu lahkus ta koos oma isaga Aegviidus rongist, et jääda ootama järgmist Tallinna rongi, mis pidi väljuma enam kui poole tunni pärast. Kõik inimesed rongis seisid nagu kilud karbis, mis ei ole siinkohal isegi liialdus. Need, kellele jagus istekohti, võisid ennast tunda nagu kuningakassid.

Ainukesed, kes selles olukorras võib-olla ehk rahuldusid (peale istekohtade omanike), olid lapsed, kes istusid vahekäigus maas ning mängisid telefonimänge. Elroni klienditeenindajal ei olnud võimalik teha sammu ei ette, taha ega kõrvale, rääkimata esimesest klassist tavaklassini jõudmisest. Piletid jäid kontrollimata. Kontrolöril jäi üle ainult karjuda, et ärge rohkem inimesi peale laske.

Kuulsin ka lähedal olevat neiut ütlemas “See ei ole normaalne!” ning samasugune mõte käis mul endalgi peast läbi. Minu rongivagun – ja kuuldavasti ka ülejäänud – olid inimestest niivõrd pungil, et mõni otsustas peatuses järgmist rongi oodata. Aga mida sa teed, kui elad maalähedases kohas ja rongiliiklus pole nii tihe? Või kui on aja peale vaja kuhugi jõuda, kuid sind tabab seesugune üllatus, et sa ei mahu isegi rongi peale?

Sellel kuul on varasemalt teemat tõstatanud ka uudisteportaal Delfi, kuid probleemile ei ole endiselt selget lahendust leitud. Avaldatud artiklist kostus Elroni esindaja väide, et nende ressursid on piiratud. Sooviksin oma mure adresseerida nii riigile kui ka Elronile, sest eelmainitu valguses tuleks üle vaadata nii rongipargi võimekus kui ka rongiplaanid. Lisaks sellele oleks vaja teha põhjapanevamaid analüüse rongide täituvuse kohta. Loodetavasti pidi detsembris tulema uus rongiplaan, elame-näeme! Kas ka positiivsed muutused on tulekul, seda näitab vaid aeg.

Foto: Mari Roonemaa