Mängufilm “Venom” on Sony filmistuudio katse. Saadud tulemus lahutab meelt ja on samal ajal kohutavalt segane, sundides mind kohati absurdsusest pead haarama.

Kes pole superkangelastega tuttav, siis Venom on Ämblikmehe üks tuntumaid vaenlasi. Samas on ta korduvalt koos Ämblikmehega eri pahalaste vastu astunud. Venomi enda loomelugu ei ole just eriti kompleksne. Eddie Brock on ajakirjanik, kes ühildub õnnetuse tagajärjel (sest kõik superinimesed saavad oma võimed pärast õnnetusi) maavälise organismiga ja muutub põhimõtteliselt Ämblikmehe vastandiks. Suurem, tugevam ja inimesi sööv elajas, kellel ilmnevad kohati ka Ämblikmehega sarnased võimed. Rohkem pole vist vaja täpsustada.

Loomingulises ja ka ärilises mõttes mõistan Venomi (ja Tom Hardy) kasutust tegelasena, kes avaks ukse jagatud filmiuniversumisse, kasutades tegelasi, keda Marvel kasutada ei saa. Tegelasel on pikk ajalugu ja suur austajaskond, kes läheksid temale keskenduvat filmi vaatama. Eriti, kuna 2007. aasta filmi “Ämblikmees 3” (“Spider-Man 3”) versioon Venomist oli kergelt öeldes niru. Taoline strateegia on end näiliselt ära tasunud, kuna “Venom” on juba murdnud mitu oktoobrikuist piletimüügirekordit ja on seni suutnud raha mõttes sammu pidada Marveli kevadise gigantfilmi “Tasujad: Igaviku sõda” (“The Avengers: Infinity War”) eduga. Seda kõike filmis, kus Ämblikmehest pole kuulda ei kippu ega kõppu. Ämblikmeest ennast Sony kasutada ei saa, kuna praegu on tegelase kasutusõigus Marveli kätes. See teema on tegelikult marukeeruline ja kohutavalt pikk – jätame selle järgmiseks korraks.

Klišeede küllus

Filmi analüüsides pean alustama ikkagi algusest. “Venomi” peategelasel Eddiel (Tom Hardy) on olemas pea kõik, mida tahta. Hea töö, kaunis kihlatu ja kõik muud klišeed, mille peale tulla saab. Nagu taoliste stsenaariumite puhul tavaks, kaotab ta kõik üsna kärmelt. Eddiel avaneb võimalus küsitleda filmi pahalast Carlton Drake’i (Riz Ahmed), kes juhib organisatsiooni Life Foundation. Eddie kasutab intervjuu saamiseks oma kihlatu arvutist võetud infot (seda muidugi lihtsalt niisama, tagajärgedele mõtlemata). Väidetavalt on Life Foundation korduvates eksperimentides tapnud mitu inimest. Eddie üritab sellele jälile saada ja õigluse jalule seada.  Intervjuu läheb kohutavalt, valdavalt tänu Eddie enda ebakompetentsusele. Nii tema kui ka tema kihlatu vallandatakse ja Eddie muutub lühidalt öeldes töötuks joodikuks.

Eddie ei jäta jonni ning tänu teadlasele Dora Skirthile (Jenny Slate), murrab ta sisse Life Foundationi laborisse, kus maaväline parasiit –või sümbioot, nagu seda filmis ja koomiksites kutsutakse – teeb ta enda peremeesorganismiks. Sealt edasi on film laisk ja loominguliselt hõre, kui välja arvata paar märulistseeni, Venomi välimus ja üldine olek ning Eddie ja Venomi vaheline suhtlus.

Must ja hall

Kolmas vaatus on segane nii narratiivi kui ka visuaali mõttes. Viimane märulistseen hõlmab musta ja halli tulnukparasiidi võitlust, kus nad mõnel hetkel kombineeruvad ja muunduvad. Venom on musta, tema vastane halli värvi. Must ja hall. Ma ei tea, kuidas teiste vaatajatega oli, aga mina sain vaevu aru, mis toimus. Tegijatel oli koomiksitest nii palju värvi haarata, et filmi lõpptulemus näitab ilmselget laiskust. Samal ajal on lihtsalt naeruväärne, et tegevus leiab aset öösel (!) ja kaadrid on lõigatud täiesti suvaliselt. Vaatajana üritad järge pidada, kuid lihtsalt ei suuda, kuna tundub, et stseenid on kokku pannud keegi, kes klaviatuuri peksab.

Tüütud stereotüübid

Eddie Brock ise on hämmastavalt kummaline peategelane. Minu meelest pole ta pädev ei ajakirjaniku ega kohati ka inimesena. Ta käitub kui lapsik tühm. Ajakirjanikuna ei oska ta ei küsimusi esitada ega näha oma mõtlematute tegude tagajärgi. Ma ei kujuta ette, mis juhiseid Tom Hardy Eddie kehastamiseks sai, aga tulemus on kergelt öeldes veider.

Hollywoodi filmidel on tihti kombeks näidata ajakirjanikke kui moraalitundetuid juhmardeid, kes ei oska kedagi usutleda ilma, et nad täielikult teemaväliseid küsimusi küsima hakkaks. Sageli lõppeb see ajakirjaniku emotsionaalse karjega õigluse puudumisest või millestki taolisest. “Venom” ei erinenud sellest stereotüübist grammigi. Eddie küsitlusviis ja käitumine olid nii barbaarsed, et mitte keegi ei suudaks teda päriselus tõsiselt võtta.

Tegelasena muutus Eddie natukene talutavamaks siis, kui Venom mängu tuli ja hakkas Eddie psüühilist seisundit häirima. Nende vahel toimunud kahekõne oli vast filmi kõige meeltlahutavam osa.

Venom oli tegelikult päris okei tegelane. Ta oli kurjakuulutav ja ühtlasi talutava huumorisoonega. Samas oleks ma tahtnud näha tema suuremat arengut. Rohkem oleks võinud kirjeldada just tema ja Eddie ühendust ja sealt edasi minna: film oleks selle toel olnud kõvasti parem.

“Venomi” pahalase Carlton Drake’i nime pidin mitu korda guugeldama, enne kui see mulle meelde jäi  – ta oli lihtsalt nii mõttetu tegelane. Täielikult unustatav ja piinarikkalt igav. Riz Ahmed on võrratu näitleja. Muu hulgas oli ta hämmastav filmis “Öö kutse” (“Nightcrawler”) – näide heast filmist, kus ajakirjandus ja koletu käitumine ühendatakse.

Kuid materjal, mis talle siin filmis anti, on lihtsalt lame. Välimus ja maneerid jätsid temast Elon Muski mulje, kui too oleks kõige igavam inimene oma kõige igavamate põhjusega. Maa on hävimas ja inimesed süüdi (muidugi, sest igas viimase aja filmis peab mingisugune keskkonnaga seotud sõnum olema), kuid mis oleks sellise probleemi parim lahendus? Ristame inimese ja ohtliku tulnukaplöga, kes sööb inimesi, ning tekitame uue liigi. Sest see ju päästab inimkonna… kuidagi. Tema motivatsioon oli nii totter, eriti geniaalse teadlase kohta, et ma lihtsalt ei tahtnud teda vaadata.

Filmis ilmus teisi tegelasi ka, kuid nende nimed pole mul ammugi meeles. Michelle Williams mängis Eddie Brocki kihlatut. Seda oli lihtsalt kurb vaadata. Williams on tõestanud, et ta on üks viimase aja parimaid näitlejaid, aga sellest rollist jäi temale väheks. Woody Harrelson mängis ühes stseenis Cletus Kasadyt (Venomi-sarnane sümbioodiga ühilduv kurjategija, rohkem polegi vaja teada) ja kandis kõige võltsimat punast parukat, mida ma eales näinud olen.

Päästke looming

Ma ei saa öelda, et ma ei mõista filmi absurdsust. Veider, intelligentne kosmoseollus, kes peab enda ellujäämiseks leidma peremeesorganismi, kelle sees elada, ei jäta loogikale just palju ruumi. Ma teadsin üsna täpselt, millist tegelast ma ekraanil nägema hakkan. Sellest teadmisest hoolimata ei olnud ma valmis filmi veidrateks tujudeks: kohati kui õudukas, teisalt märul ja peale selle veel kummaline komöödia.

Näiteks sööb Venom filmi jooksul ära umbes täpselt kolm pead. Kas vaatajad näevad verd või midagi sellelaadset? Ei. Film on PG-13, kuigi jutud liiguvad, et see pidi algselt olema suisa Rated-R. Kes nende terminitega tuttav pole, siis PG-13 on üldine märulifilmide klassifikatsioon, mispuhul teatud stseenid ei pruugi sobida lastele alla 13. eluaasta. R-rating antakse tavaliselt sellistele filmidele, kus verd, kõiksugu jäsemeid ja vulgaarsust näeb rohkem ning filmi ei tohi vaadata alla 17-aastased.

Viimase aja edukaimad Rated-R superkangelasfilmid on “Deadpool”, “Deadpool 2” ja “Logan”. Kõik kolm on olnud nii kriitikute vastuvõtu kui ka kassanumbrite mõttes edukad, mis tekitab küsimuse, miks “Venomgi” ei oleks võinud olla vanemale vaatajaskonnale suunatud. See ei tähenda, et tahaksin pea igas stseenis lendavaid päid näha. Pigem soovin tegelaskuju fännina, et Venomi valdavat vägivaldsust ja tõsiseltvõetavaid omadusi nii vaataja kui ka Venomit ennast ümbritsevate tegelaste hüvanguks ära kasutataks. Teda oleks tunduvalt tõetruum ja nauditavam vaadata.

Film ei oleks kaotanud vaatajaskonda ega raha, kuid kuna iga film peab olema osa mingisugusest ühendatud universumist, siis ei saa nad nii teha. Lapsed ei tuleks muidu filmi vaatama. Marveli edu jäljendamine on pea alati lõppenud negatiivsete tulemustega: seega miks mitte teha midagi omamoodi ja hästi? Sellised ärilised otsused, mis pärsivad loomingulist vabadust, on kaunis kurvad ja ma loodan, et tulevikus õpitakse rohkem oma vigadest. Jah, ka filmides, mis keskenduvad superkangelastele, on kunstiline lähenemine võimalik. Mida rohkem filmitegijad sellist mõtteviisi omaks võtavad, seda kvaliteetsemaid menufilme saab suurelt ekraanilt näha.

Olen olnud piisavalt kriitiline. Kui keegi kardab “Venomit” vaatama minna, kuna tunneb nüüd, et film pole piisavalt hea, siis ma ei süüdista teid. Objektiivselt ei ole “Venom” hea film. Subjektiivsus on aga hoopis teine tera. Kriitikale vaatamata pean tõdema, et mingi osa minust nautis neid absurdseid märulistseene ja Venomi liiga kraapivat häält. Kui keegi tahab näha filmi, mis on suure osa ajast isegi sellise žanri kohta hämmastavalt absurdne, ja soovib lihtsalt kaheks tunniks aju välja lülitada, siis andke aga minna. Ma võin teiega isegi kaasa tulla.